Kunagi oli mul seebikas. Kunagi oli igaühel seebikas. Siis see seebikas läks rikki. Ja üldse, algas talutavate fotokate ajastu. Seebikast tuli filmilint viia fotostuudiosse, kust võis väljuda ümbrikutäie fotodega. Pooled kaadritest olid muidugi ebaõnnestunud. Aga midagi sai ka albumisse või sahtlisse pista. Nüüd leidsin sahtlipõhjast peotäie fotosid, kuhu peale jäänud legendaarne poeet Ott Arder. Ja veel rida teisi kirjanikke. Aastaist 2001-2004. Nii hea, et olen neile taha kirjutanud, kes, mis ja kus.
Eesti ja soome kirjanike väljasõit Käsmu seenele 2001. aasta oktoobri esimestel päevadel. Viibisin kohal Eesti Päevalehe esindajana, kirjutasin reportaaži. Fotol on peale Ott Arderi veel abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel. Otiga ajab juttu üks mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.
Samal üritusel, Käsmu loomemaja trepi peal. Esiplaanil Elo Viiding, tema kõrval Ott Arder. Taamal Ave Alavainu. Ja paremas servas jälle see mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.
2002. aasta aprilli lõpp. Tulime kambaga Luuletrammilt, järsku ilmus meie teele Ott Arder. Tema kõrval vasakul Jürgen Rooste, paremal Vahur Afanasjev. Keskel taga paistavad Kiwa ja Aapo Ilves. Luuletrammi üritusest kirjutati ka ajalehes.
See foto on tehtud ajal, mil Lastekirjanduse Teabekeskus asus veel Liivalaia tänava ääres. Oli 2002. aasta detsember, jõulupidu. Kohal olid ka Henno Käo ja Ott Arder.
Ott käis vahel Eesti Päevalehes. Tatsas mööda pikka koridori kontori kõige tagumisse otsa, kus asus kultuuritoimetus, jagas tee peal tervitusi siia ja sinna. Lõpuks jõudis meieni, silus habet, heietas mingit jutukest. Kui artiklit-luuletust tahtis avaldada, siis palus vaba arvuti, istus selle taha, hakkas toksima. See foto on tehtud minu töölaua kõrvalt. 2004. aasta kevad. Perspektiivis avaneb sporditoimetus.
Kui juba jutt Ott Arderile läks, siis lugege läbi ka tema autobiograafia. Mul on hea meel, et selle artikli tõi ta just minu kätte. Eks vist sellepärast, et olin teda mitmel korral ärgitanud kirja panema neid jutte, mida ta endale habemesse muheleda armastas. Sest tavaliselt need ta habemesse jäidki. Aga kuuldusid olevat põnevad...
ERSO loost ma ei tea isiklikult palju. Aga kirjaniku mätta otsast ma võin öelda, et oma ametiajal pole Laine Jänes küll absoluutselt mitte sittagi asjalikku teinud. Ainult näiline tõmblemine ja sõnademulin. Rumal, asjatundmatu, saamatu, hädine, võhiklik, ignorantne minister. Ammu kõrini. Ei taha sellist! Võtku igaüks, kellele läheb korda kultuuri hea käekäik, oma ID-kaart ja mingu andku teada: lase jalga, Laine Jänes!
Täiendus 24.11.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.
Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!
Vahel olen näinud, kuidas kolleegid-kirjanikud lähevad lavale läpakaga ja hakkavad selle ekraanilt luuletust maha lugema. Ja alati tundub mulle, et see on nõrk. Seisab seal prožede valguses, läpakas ühe käe peal, teise käe sõrm udib teksti ette, silmadega publikut haarata ei ole aega... Õhutan kõiki esitajaid nii mitte tegema. Olen veendumusel, et laval läpakast maha lugemine on out. Leia printer, lase need paar teksti paberile ja kohe on uhkem vaatepilt. Eriti uhke oleks muidugi peast panna.
Sama kehtib igasuguste nuti-telefonide kohta. Väga ebapoeetiline on luulet esitada, samal ajal pulgaga mingit tehnikavidinat susides.
Kes meist poleks kunagi kokku juhtunud "jumala lastega", kelle peamisi argumente jumala olemasolu tõestuseks on: "Aga vaata loodust - kuidas kõik on nii täiuslik! Päike tiirleb ümber Maa, nii et rukis saab võrsuda, ja lõukoer toob ilmale teise lõukoera, mitte piisoni! See kõik on nii täiuslik, kuna jumal on selle välja mõelnud."
See täiuslikkus on illusoorne. Loodus ei ole täiuslik. Peainseneri olemasolu puhul oleks elementaarne, et söögi omandamisega ja ülejääkidest vabanemisega seonduv on igas orgaanilises organismis juba tehaseolekuna perfektselt paika sätitud. Aga ei ole. Imikud ei oska ilma enda seest gaase välja lasta, nutavad ja piinlevad nende käes. Abiks on ainult inimese leiutatud Espumisan.
Suutmatus iseseisvalt gaasidest lahti saada on eluslooduse süsteemis väga oluline lünk. Kui oleks olemas kõikeloonud jumal, kes toodab täiuslikkust, siis seda lünka ei eksisteeriks. Aga kuna lünk eksisteerib, siis on järeldus üks: jumalat ei eksisteeri.
Palun see tõestus välja trükkida ja kleepida kõigisse piiblitesse tagakaane siseküljele.
Nagu üldteada, hakkab Eestis alates 1. jaanuarist 2011 kehtima krooni asemel euro. Ausamad firmajuhid on juba liitunud ka vastavasisuliste kampaaniatega:
Jäin meenutama, mis on eesti keeles sel teemal ilmunud. Mina oma vanuse tõttu mäletan eelkõige järgnevaid kolme. Aga muidugi on neid uuemal ajal veel igasuguseid ilmunud.
Mall Johanson, "Kuidas ma maailma tulin?", 1986 See raamat väga n-ö julgeks ei lähegi. Ääri-veeri, üsna igavalt seletamine Piret Selbergi pudruste piltide saatel:
Klaus Verch, "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma", eesti k 1991 Sellest raamatust on eriti meeles väga eluvõõraste situatsioonide pildid. No näiteks õe ja venna toas avaneb selline pilt (lugege teksti ka):
Harri Jänes, "Poiss ja tüdruk", 1983 Väga asjalik ja huvitav raamat. Räägib üldse teismeliste füsioloogilisest ja vaimsest arengust. Suur pluss on Elle Tikerpäe muhe-muigavad illustratsioonid:
Käisin 3.-4. novembrini kirjanike raamatukogutuuril Hiiu- ja Läänemaal. Esinesime Käina gümnaasiumis, Kõrgessaare raamatukogus, Kärdla linnaraamatukogus, Risti raamatukogus ja Haapsalus Lääne Maakonna Keskraamatukogus. Minu grupis olid veel Jaanus Vaiksoo, Kaupo Meiel ja Olev Remsu. Oli igati intensiivne reis. Aga praegu mitte sellest, vaid - panen kirja neli kirjandusloolist killukest, mida reisil Jaanus ja Olev rääkisid. Olgu lisatud, et see on ainult murdosake kõigist neist lugudest ja lookestest, mida me reisil rääkisime.
- - -
Intervjuu Max Laossoniga
Selle loo rääkis Olev Remsu. Dokfilmirežissöör Andres Sööt tegi kuskil 1988-1989 ajalooteemalist dokfilmi ja soovis selles esitada mõned küsimused ka Max Laossonile, kui ühele 1940. aasta sündmuste tunnistajale. Telefonis Laosson intervjuust keeldus. Selle peale korraldas võttegrupp provokatsiooni, minnes kaameraga otse Laossoni ukse taha. Laosson elas Kaupmehe tänavas, võttegrupp võttis trepikojas koha sisse. Heli Speek üritas ukse avanud Laossoniga vestlust alustada, aga niipea kui mees kaamerat nägi, kostis ta midagi, mis kõlas nagu "Käige persse!", ja virutas ukse kinni. Nii ei saadudki Laossonilt intervjuud. Remsu arvas, et vast on see lintisaanud filmijupp tänini Söödi valduses.
Mati Hindi matemaatikaülesanne
Selle ja järgmised kaks lugu rääkis Jaanus Vaiksoo. Siinse loo tunnistajaks oli ta ise. Kuskil 1980. aastate lõpus, kui Eesti NSV rannaalad olid veel Nõukogude Liidu piiritsoon, tuli keeleteadlane Mati Hint, kõnekas toon hääles, ühes seltskonnas lagedale ideega, et õpikukirjastusele võiks pakkuda algklasside matemaatikaõpikusse panemiseks head harjutust: "Merel on 10 sõjalaeva ja 2 parti. Mitu objekti on merel?"
Pärt Lias ja kääksuv kiik
Pärt Liasele hakkas närvidele käima koduakna taga kääksuv kiik. Kogu aeg lapsed seal kiiguvad ja kääksutavad, rahu ei saa! Lias otsustas kiige ära õlitada. Võttis toiduõlipudeli ja ronis kiige otsa. Hakkas seal õlitama, kaotas aga ühel hetkel tasakaalu ja kukkus alla - ja roided katki.
Endel Sõgel ja moraali allakäik
Kuskil 198o. aastatel oli Pirita rannarestoranis rahvusvahelise keeleteadlaste konverentsi lõpubankett. Mai Loog, tuntud slängiuurija, kes töötas Eesti Keele Instituudis (EKI), võttis uksel väliskülalisi vastu, seljas pilkuköitvalt lühike seelik. Lõpuks saabus peole ka EKI kunagine füürer Endel Sõgel. Vana parteilase jaoks oli Loogi julge kostüüm liiast. "Et sa oled siit kohe kadunud!" käratas ta. Seda, kas Loog läkski, Vaiksoo kindlalt ei teadnud öelda, aga arvas, et ju siis ikka läks.
Tegin eile, 1. novembril Tallinna Rahvaülikoolis Tallinna raamatukoguhoidjatele väikese ettekande blogikirjandusest. Selle tarvis materjali läbi töötades pani mind kõige rohkem imestama teatud raamatublogide jõudlus. Loterii, Bukahoolik, Danzumees, lugemine.blogspot.com jt - kuidas nad jaksavad nii suurt infomassi läbi hekseldada?
Okei, see selleks. Tahtsin hoopis rääkida sellest, mida mina viimase poole aasta jooksul olen lugenud. Pikalt ei tee. Mainin ainult autoreid ja pealkirju.
Vladimir Beekman, "Alles see oli..." (2008)
Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941" (2008)
Maie Kalda, "Debora ja vennad" (2010)
Heinz Valk, "Pääsemine helgest tulevikust" (2010)
Andres Maimik jt, "Vana viha" (2006)
Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale" (2010)
David Quammen, "Dodo laul" (2005)
Mart Juur, "101 eesti popmuusika albumit" (2010)
Villem Gross, "Ühe poisi suvi" (1984)
Harald Rajamets, "Aeg astuda" (1997)
See ei ole loomulikult kõik. Osa raamatuid ei tule meelde. Osa lugesin jupiti. Osa lugesin kirjandusloolise töö tarvis fragmentaarselt. Jne. Aga nimetatud on konkreetsed elamused.
Kõige võimsam neist oli Heinz Valgu teos. Selle lugemist lõpetades ei suutnud ma tükk aega mõtteid mujale käänata. Seda raamatut peaks lugema iga eestlane. See on niivõrd mõtlemapanev. Eriti mis puudutab 1988.-1991. aastate sündmusi. Kes oli kes TEGELIKULT. Kuidas ERSP-lased ja intrid leidsid Eesti iseseisvuse asjus ühise keele. Mida arvas 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise hääletusele panekust ei keegi teine kui nüüdne eeskujulik isamaalane Mart Laar isiklikult. Jne. See raamat on raske nagu pomm. Aitäh, austatud Heinz Valk, et selle kõik kirja panite. Ma tunnen, et ma olen pärast selle raamatu läbilugemist senisest palju targem.
Aga nüüd - võtsin korraga lugemiseks ette
Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus" (2005)
ja Agatha Christie, "Hercule Poirot. Kogutud lühijutud" (2006).
Ega suuda kumbagi lugeda. Mäe tekst on niivõrd halvasti kirjutatud, et iga lehekülje läbinärimise järel tuleb puhata. Jubedad laused. Ja ise veel olnud ajakirjanik. Rääkimata sellest, et pärast sõda üks Konrad Adenaueri nõunikke. Ei suuda lugeda. Ja need Poirot'-lood on kah igavasti kirjutatud. Nendesamade põhjal on kuulus sari tehtud, see sari on hoopis vingem. Panen vist mõlemad, jah, käest üldse ära, ja hakkan lugema
Andrus Kivirähki "Pagari piparkoogi" vastset kordustrükki. (Kui kaua me seda ootasime!)
Soh, nüüd mõneks ajaks on ka raamatutest räägitud.
Palun käsitada selle blogi sisu, sh teksti nii vormilt kui ka sisult, kui autoriõiguste objekti. Selle kasutamisel mittekommertslikel eesmärkidel palun viidata allikale ja/või autorile. Blogi sisu kasutamiseks kommertsotstarbel palun küsida nõusolekut blogi omanikult. Materjali puhul, mille õigused ei kuulu blogi omanikule, tuleb lähtuda seadustest ja common sense'ist.
Eesti ja soome kirjanike väljasõit Käsmu seenele 2001. aasta oktoobri esimestel päevadel. Viibisin kohal Eesti Päevalehe esindajana, kirjutasin reportaaži. Fotol on peale Ott Arderi veel abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel. Otiga ajab juttu üks mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.
Samal üritusel, Käsmu loomemaja trepi peal. Esiplaanil Elo Viiding, tema kõrval Ott Arder. Taamal Ave Alavainu. Ja paremas servas jälle see mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.
2002. aasta aprilli lõpp. Tulime kambaga Luuletrammilt, järsku ilmus meie teele Ott Arder. Tema kõrval vasakul Jürgen Rooste, paremal Vahur Afanasjev. Keskel taga paistavad Kiwa ja Aapo Ilves. Luuletrammi üritusest kirjutati ka ajalehes.
See foto on tehtud ajal, mil Lastekirjanduse Teabekeskus asus veel Liivalaia tänava ääres. Oli 2002. aasta detsember, jõulupidu. Kohal olid ka Henno Käo ja Ott Arder.
Ott käis vahel Eesti Päevalehes. Tatsas mööda pikka koridori kontori kõige tagumisse otsa, kus asus kultuuritoimetus, jagas tee peal tervitusi siia ja sinna. Lõpuks jõudis meieni, silus habet, heietas mingit jutukest. Kui artiklit-luuletust tahtis avaldada, siis palus vaba arvuti, istus selle taha, hakkas toksima. See foto on tehtud minu töölaua kõrvalt. 2004. aasta kevad. Perspektiivis avaneb sporditoimetus.
