Kui veel mõned aastad, ütleme 5-6, tagasi võis päris tihti kohata arusaama, et kirjanik on üks tore inimene, kes tuleb hea meelega terveks päevaks kodust välja, jättes selleks ajaks soiku oma muud tööd, või taidleb ennast terve koolirahva ees oimetuks tassi ja pastaka saamise nimel, siis viimastel aastatel on hakanud asjad tasapisi paremuse poole minema. On hakatud mõistma, et esinemine on ka töö, ja et aeg on sõna otseses mõttes raha - eriti siis, kui tegu vabakutselise kirjanikuga. Olen sellel teemal oma blogis kirjutanud (ja rõõmuga täheldanud, et suur osa raamatukoguhoidjatest ja huvijuhtidest on nende seisukohtadega mõistvalt kaasa tulnud), üldisi arusaamu on omasoodu suunanud ka teiste esinevate kirjanike tegevus.
Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]
*
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]
Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.
Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.
Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.
Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.
*
Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.
Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.
Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
see on jah üks igavene vaidlusteema, aga siin on parim variant panna paika hind, mille sa arvad ennast väärt olevat ja millega sa nälga ei jää.
1000 neto on päris optimaalne, ja kui kool ei suuda seda maksta, siis peab leppima raamatutarkusega.
Sellised asjad peavad eelarves olemas olema.
Lisasin veel teksti, et ilma tassita ma seal viimases kohas siiski ei jäänud. Hehe.
Sümboolse tasu eest ei saa ka sellepärast liiga tihti esinemas käia, et nii ei hakkagi kirjanike esinemistasud üldise pideva elukalliduse tõusuga kaasas käima. Mida rohkem nõuda (parajal määral, muidugi), seda paremini üldine tasutase tõuseb. Ei saa turgu sisse harjutada allapoole omahinna tootmisega.
kuidagi turg ühelt poolt ja enda vajadused teiselt poolt seda hinda reguleerivad
enamasti on mul uuele hinnatasemele aidanud tõusta keegi heldem maksja
Esimesel aastal esinesin ka firmadele 500 krooni eest, kuni suutsin ühte firmabossi niivõrd vaimustada, et ta mulle kaks viiesajast pihku pistis kokkulepitud ühe asemel
Praegu hetkehindu vist küll ei tõsta, aga kui majandus lahedamaks läheb, kaalun seda.
Mulle meeldib see suhtumine. Muidu jääbki kirjanikule selline imago, et käib taidlemas tassi ja saiakese eest. Ja seda nimetatakse kultuuritarbimiseks või?
kodu ümbert tonn + transa, kaugemalt poolteist kuni kaks, seda siis koolid-raamatukogud-noorteklubid. olen võimeline ametliku arve esitama ja selle raha eest saab oluliselt rohkem ja suurema rokkooperi, kui kutsuda suva kämbu nina ette pobisema. mul pole viimatistel aastatel honorariga probleeme olnud, eks kumu liigub mööda raamatukoguhoidjaid ja huvijuhte. söögi eest ma tööd ei tee ja juriidilistele isikutele oma aega tasuta ei jaga. sümboolse tasu eest võin teha sümboolse esinemise, hõhõhõh :-)
tegelt ma mõtlesin kunagi, et peaks tegema avalduse, et juriidilistele isikutele esinen tasuta. niimoodi siis, et töötasu üldse ei võta esinemise eest, nad lihtsalt tasuvad riigile minu avansilist FIE sotsiaalmaksu. 1 esinemine riigieelarvelises ja/või haridusasutuses võiks olla olenevalt olukorrast ühe kuu kuni ühe kvartali sotsmaks. ja kohe ametlikult makuameti arvele. küll on siis aasta alguses mõnus riigilt hunnikut pappi saada ülemakstu eest :-)
Möödunud nädalal oli rõõm pealtnägijaks olla loos, kus osalemistasudest vähemalt 1,2 milkuse eelarvega lugupeetud konverents üritas esinejat värvata. Esineja nimi oli jube ette ilma kokkuleppeta programmis välja kuulutatud. Kui lõpuks diili tuldi tegema, siis pakuti tasuks õigust ülejäänud konverentsi pealt kuulata.
Postita kommentaar