tasub lugeda värsket Loomingut!

Juunikuu Loomingus saab näha esimest osa minu ühest viimase aja suurtööst ja põhiettevõtmisest - 20 lehekülge intervjuud Ralf Parvega, kes on sünniaastaga 1919 hetkel üks vanimaid Kirjanike Liidu liikmeid ja tähistab juba 25. juunil 90. juubelit.

Olen väga õnnelik ja rahul, et mul õnnestus asjad eelmisel aasta sügisel ometi niikaugele viia, et Parve intervjueerimisega nõustus. Olin tema poole selle mõttega juba korduvalt pöördunud, aga ikka leidis Parve, et tema mälu ei ole enam küllalt hea ja tervis üldse mitte kiita. Siis palusin Loomingu toimetajat Toomas Haugi, kas tema äkki asuks mu soovi vahendajaks - lootes, et selle ajakirja egiidi all tegutsemine peaks kui mitte muud, siis vähemalt mu isikut vanahärra silmis usaldusväärsemaks muutma. Rääkimata sellest, et nõustumise korral oleks kohe olemas ka koht publitseerimiseks. Haug oli ka varem isiklikult ja korduvalt Parvega suhelnud. Nüüd nõustuski eakas kirjanik mind vastu võtma. Ja veel lausa koos diktofoniga - mida näiteks tema põlvkonnakaaslane Debora Vaarandi tavatses intervjuu soovijatel täiesti ära keelata.

Nii tegingi Parvega eelmise aasta septembris ja oktoobris 4 kahetunnist vestlust, millest esimese üleskirjutust võib nüüd Loomingust lugeda. Ajakirjas on seda muidugi veidi lühendatud, sest muidu oleks olnud mitte 20, vaid 30 lehekülge. Aga tulevikus on plaan kõik neli vestlust välja anda eraldi raamatuna. Neile 4 vestlusele liitub tegelikult veel hulk väiksemaid vestlusi, mis on peetud üleskirjutuse kontrollimisel ja täiendamisel. Ja lisaks veel mõned "töövälised" külaskäigud. Praegu on üles kirjutatud ka juba teine vestlus, mis ilmub Loomingu juulinumbris. Loodetavasti on seal võimalik avaldada ka kolmas ja neljas vestlus.

Parve on olnud kirjanduselu keskmes alates 1940. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni. Aga kirjanduslikku seltskonda sattus ta juba lausa 1930-ndate lõpuaastail. Nii et on, mida temalt küsida, ja temal on, mida meenutada. Kahtlemata on ta üks viimaseid inimesi, kelle käest uurida isiklikku infot sõjajärgse kirjandus- ja kultuurielu kohta, samuti 1950. alguse tumedate aegade kohta. Ta on istunud kohvikus koos Juhan Sütistega. Ta on surunud Marie Underi ja Artur Adsoni kätt. Jne! Täpsustan veel, et tegelikult osutus Parve mälu väga suurepäraseks. Kas on palju neid, kes 90 aasta vanusena suudaksid puistata 70 aasta taguseid nimesid ja mäletaksid kohatud inimeste eluloodetaile?

Niisiis, kõigil kirjandushuvilistel soovitan Loomingu juuninumbrisse pilk sisse heita. Ralf Parvest olen kirjutanud paaril korral ka blogis.