Andres Ehini kultuuriloolised suvejutud

On olnud väga tegus nädal! Pühapäeva õhtust esmaspäeva hommikuni olin koos Lauriga autotuuril mööda Rapla- ja Harjumaad. See oli jätkuks eelmise suve samasugusele öisele sõidule Läänemaal. Esmaspäeva õhtul olin loomulikult Vabadussamba avamisel.

Teisipäeval, mis oli jaanilaupäev, sõitsin koos Katjaga läbi Aegviidu, Paide, Türi, Viljandi ja Mõisaküla Lätti, et liituda jalgsimatkal olevate kirjanike grupiga. Jätsime auto piiri äärde Ipiki külla, sõitsime Läti sõprade autoga Mazsalaca alla ja võtsime seal 100% läti kommete kohaselt (liigo!) vastu jaanipäeva. Jaanipäeval osalesin jalgsimatkal, kõndides (mulistades, ragistades, sumbates jne) maha üle 20 km. Oli väga, väga, väga tore ja muljeterohke reis!

Nii Raplamaa- kui ka Läti reisist loodan peagi kirja panna rohkete fotodega illustreeritud reisikirja. Seniks aga jutustan edasi mõned lood, mida rääkis eile ja üleeile Andres Ehin, kes samuti jalgsimatkal osales.

*

Kord oli kunstnik Valdur Ohakas suures rahahädas. Ta elas Meriväljal, pöördus teise sealkandis elava kultuuritegelase poole - kelleks oli Egon Rannet. Rannet elas teadupärast ülimas luksuses. Tema näidendeid mängiti suures hulgas teatrites üle Nõukogude Liidu, samuti sotsialistlikult meelestatud välisriikides, nii et honorari aina voolas. Lisaks tohutule rikkusele oli Rannet tuntud ka oma psühholoogilise sadismi poolest. Helistanud siis Ohakas Rannetile: "Kas oleks võimalik 100 rubla laenata?" Rannet vastanud: "Nojah, hästi, aga ärge oodake, et ma teiega siin teed jooma hakkan. Ma panen kell kaks 100 rubla knopkaga väravaposti külge, tulge ja võtke ära. Aga olge täpselt kohal, muidu keegi teine võtab ära." Ja saigi Ohakas sel moel Rannetilt raha laenatud...

*

Kuulus keeleteadlane Paul Ariste külastas 1938. aastal Brüsselit. Sel ajal oli Belgias suur käärimine flaamide ja valloonide vahel. See avaldus muuhulgas lausa tänavarahutustes, kus peksti üksteist nuiadega. Jne. Nii et üsnagi pingeline olukord. Vastasseis avaldus ka lingvistilisel pinnal: flaamid rääkisid flaami keelt, valloonid prantsuse keelt. Paul Ariste soovis külastada Brüsselis botaanikaaeda, aga ei leidnud seda kuidagi üles. Tarvis teed küsida. Aga mis keeles seda teha? Kas flaami või prantsuse keeles? Juhtud küsima flaamilt prantsuse keeles, peab see sind loomulikult vallooniks... Juhtud küsima valloonilt flaami keeles - oled loomulikult flaam... Lõpuks leidis Ariste, kes valdas umbes 40 keelt, ühe munga ja esitas sellele küsimuse ladina keeles: "Salve, padre, ubi est hortus botanicus?" Ja juhatatigi talle ladina keeles teed. Lisatud olgu, et flaami keel ei ole eraldi keel, vaid hollandi keele murre, mida kõneldakse Belgia alal.

*

Kirjanik ja kirjandusuurija Ralf Parve oli kunagi Kirjanike Liidus kirjanduslik konsultant. Kord tuli Parve kabinetti üks mees ja ulatas käsikirja. "See on "Kalevipoeg"." - "Aga selline teos on juba kirjutatud." - "Jah, aga Kreutzwald valetab." - "Kuidas nii?" - "Ma tean, mina ise olengi Kalevipoeg." Lootuses külalisest vabaneda võttis Parve käsikirja vastu. "Kahe kuni kolme nädala jooksul loeme läbi..." - "Ei! Lugege kohe! Ma ootan." Kohkunud Parve hakkas käsikirja lugema. Luges natuke, siis küsis: "Kas tualetti võib minna?" Seda lubati. See oli Kirjanike Liidu praeguses majas Harju tänaval, tualett asus seal toona teisel korrusel. Tualeti juures asus majast teine väljapääs. Parve läks sealtkaudu välja, kutsus abi. Peagi tulid miilitsad ja psühhiaatrid ning toimetasid isehakanud Kalevipoja sinna, kuhu tarvis.

- - -

Mungaloost on Andres Ehin ka ise pikemalt kirjutanud. Kalevipoja-loo on oma Läti-reisikirjas ära toonud ka Veiko Märka, mina kuulsin seda pärast uuesti.