kolm Mart Raua kuulsat epigrammi - ja üldse märkmeid eesti epigrammist

Eesti epigramm ei ole olnud väga õitsev žanr, erinevalt vast näiteks prantsuse omast - mille kohta ma küll hetkel ei oska ühtegi näidet tuua, kuid tean märkida, et juba Dumas' musketärilugudes kohtame viiteid õukonna värsimeistrite teravmeelsustele ja torgetele. Vene luulest tulevad kohe meelde Majakovski ROSTA-akende napid, löövad tekstid.

Ilma siinkohal spetsiaaluuringut tegemata paigutaksin ma eesti epigrammi alguse kuskile 19. sajandi lõppu - kui lugeda (samuti tol ajastul sündinud) eesti algupärast karikatuurikunsti saatvaid pildialuseid värss-allkirju epigrammi eelkäijateks. Eriti oluline on siin eesti algupärase koomiksi rajaja Karl August Hindrey nimi. Pikemalt võib eesti huumori kaugema ajaloo teemal igaüks ise lugeda Eduard Laugaste monograafiast "Eesti kirjandus karikatuuris" (1939) ning Harald Peebu esseekogumikest "Hajamõtteid huumorist" (raamatuna 1992, enne seda sarjana Pikris) ja "Nii et suled lendavad" (2001).

Kirjandusloos tuuakse epigrammi kohta näiteid tavaliselt August Alle ja Aleksander Antsoni loomingust. Võib nimetada veel rea teisigi, kelle loomingust neid rohkelt leida: Paul Ambur alias Sancho Panza, Ralf Rond, Oskar Loorits alias Massinimene jt. Aga kõigi nimetatute taotluslikult epigrammina kirjutatud epigrammide puhul jääb ikka millestki puudu: kord vaimukusest, kord sõnaosavusest. Õnnestunud elegantse torke asemel on tulemuseks pigem mingi punnitav rapsimine või virutamine. Epigramm on väga nõudlik žanr, siin peab riimimise oskus olema erakordselt hea.

Mistõttu on minu meelest eesti parimateks epigrammideks just need sõnakunsti vormid, mis on tekkinud justkui iseenesest. Õieti, mis polegi loodud luulekogusse raiumiseks, sest need on liiga otsekohesed ja teravad! Nagu epigramm peabki olema. Ja mis suuliselt ringi liikudes on muutunud peaaegu rahvaluuleks. Rahvaluulestumine, üldnimestumine jms on üks suurimaid teose headuse näitajaid.

Järgnevalt tahaksin üritada esimest korda - vähemalt mulle teadaolevalt - avalikus ruumis kirjalikult fikseerida kaks Mart Raua kuulsat epigrammi, millest kumbagi pole põhjust otsida ühestki tema luulekogust. Võimalik, et neid on uuritud mõnes üliõpilasuurimuses, kuid need, teadupärast, jäävad ju igavesti maetuks õppetooli kappidesse. Võimalik ka, et neid on siiski käsitletud mõnes professionaalses kirjandusloolises uurimuses, mis minu silme alla pole sattunud. Sel juhul palun mulle sellest lahkesti teada anda!

Need kaks Mart Raua epigrammi on järgmised.

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

*

Egon Rannet,
oleks sul niipalju annet
kui raha -
mütsi võtaksin maha.

Esimene epigramm on juba nii rahvaluulestunud, et isegi selle autorlus on juba tõestamist vajavaks muutunud. Paljulugenud mehed Andrus Kivirähk ja Aare Pilv omistasid selle siiski kõhklematult Rauale, kui selle küsimusega nende poole pöördusin. Debora Vaarandi ütleb oma mälestustes tagala-aastatest rääkides Mart Raua kohta: "Tema tuntud peldikusalm levis ja levib siiamaani." ("Aastad ja päevad", lk 177.) Ju see siis seesama salm on. Äärmiselt tõenäoliselt inspireeris selle salmi mõni tagalapäevil (1941-1944) kuskil Venemaa kolkas nähtud peldik...

Järgmise probleemina kerkib üles salmi täpne kuju, eriti toponüüm. Muu salmi leidsin mälust kergesti, kuid toponüümi pidin uurima teiste käest. Mart Velskeri, Tarmo Tederi ja Raul Sulbi mälus oli toponüümi koha peal Ufaa. Mulle endale tundub, et rahvaluule on selle koha peale tahtnud paigutada rütmipärasema ja üldisema "Venes".

Väga põnevalt meenutab Venemaal nähtud peldikuid ja Mart Raua salmikest üliõpilasseltsi Liivika vilistlane Heino Joosti. Temal on hoopis kolmas versioon, mis ilmselt ei ole päris korrektne, sest puudub toponüüm üldse. Ja neljandaks, kuulsin ka väga põneva spekulatsiooni, et sitta ära määriva peldiku kujund on pärit juba Eduard Vilde reisikirjadest tsaari-Venemaalt!

Ranneti-salmi tõin ära kujul, millisena selle mulle saatis Raua teema üles võtmisel Raul Sulbi. Olin ka seda varem kuulnud. Kui selle hiljem ERR-i kevadhooaja lõpupeol tänavu 29. mail ühes laudkonnas kontrolliks ette lugesin, siis noogutas kõrval olnud Mati Talvik: jajah, nii see kõlas.

Aga selle peldikuluuletusega on siis omad müsteeriumid. Kui keegi midagi täpsemalt teab, või veel mõnda kuju ära tuua oskab, siis - teema jääb avatuks! Praegu toon postituse kokkusõlmimiseks ära veel kolmanda Mart Raua kuulsa epigrammi, raamatust "Nii et suled lendavad" (lk 126).

Istun, kuulan - aruanne...
aga mitte ei saa aru,
kus siin aru,
kus siin anne.

PS. Väga häid epigramme on kirjutanud Arvi Siig, vt kogu "Epigrammofon". Samuti võib heaks epigrammiks arvata Betti Alveri tuntud salmi noa ja kahvliga riidest lahti võtmisest.