laupäev, 24. september 2011

luuletus

.
MEIE VANAISAD

meie vanaisad olid kõvad mehed
..........hobusega murdsid põllukamarat
meie vanaisad olid kõvad mehed
..........laulu lõid ja sekka panid samakat

lapsepõlv neil polnud lust ja lillepidu
..........enamik neist sirgus kitsaist oludest
lapsepõlv neil polnud lust ja lillepidu
..........pärast siiski mõistust jagus kolu sees

elu sisse tuli kohe lüüa hambad
..........nõrgile ei andnud keegi midagi
elu sisse tuli kohe lüüa hambad
..........nõndaviisi varsti polnud vigagi

sõja tankiroomik üle nendest möirgas
..........raamatustki õudne sellest lugeda
sõja tankiroomik üle nendest möirgas
..........aga nemad ellu jäid nad olid tugevad

pärast sõda taas nad ajasid end püsti
..........ehkki kümnend kukil lasus tinane
pärast sõda taas nad ajasid end püsti
..........taevas siiski oli jälle sinine

õite pea nad meile tegid isad emad
..........selle auks hurraal nüüd laskem kõlada
õite pea nad meile tegid isad emad
..........viiekümnendate tited elagu

tüükaline lõug ja sooniline käsi
..........armastust nad polnud meistrid näitama
tüükaline lõug ja sooniline käsi
..........kes teab unistusi mis jäid täitmata

juba suvi maale tõi meid lapselapsi
..........hüüti telekas nuu zajats pagadii
juba suvi maale tõi meid lapselapsi
..........vanaisadeks said vanaisad siis

lapselaps on noor ja vanaisa vana
..........kui ei küsi üks ei teine räägigi
lapselaps on noor ja vanaisa vana
..........kiirelt jõuab hetk mil kõik see jääbki nii

*

kakskend aastat hiljem märkad mis on kaotsis
..........otsid ajaudus vana tarka meest
kakskend aastat hiljem märkad mis on kaotsis

..........äkitselt kõik selle
....................leiad enda seest

4 kommentaari:

Aarne Ruben ütles ...

Geniaalne!

Duhh ütles ...

Ja täpselt nii ta ongi

wr ütles ...

Aitäh!

Jaan Ross ütles ...

Tõesti väga hea... tekst, nagu öelnuks Lotman.