vaikselt sünnib

Kell on 4.11.
Oleme haiglas. Ämmaemand nr 1 on üle vaadanud, nüüd ootame palatis. Katja kõnnib ja loeb ankeeti, mis tal tuleb ära täita. Seni on kõik väga rahulik, välja arvatud letitöötaja, kes osutab ka riidehoiuteenust. Meie vahel toimus umbes järgmine vestlus: "Et ma oma jope...?" - "Ärge närvitsege!!!" - "Ee... Et kas ma oma jope...? - "Olge rahulik!!! Ärge segage!!!" - "Ahah, aga et ma siis oma jope...?" Kõik käis täpsemini kui tollis, mu jope leidis nagi. Ja letitöötaja rahunes. Ankeet, mida Katja täitma hakkab, on valuvaigistamise-teemaline. Valud käivad.

Kell on 4.25
"Kas ma tegelen füüsilise tööga?" küsib Katja. Ei. "Aga sa jalutad palju," vastan mina. See on tõsi. Ta tõesti jalutab iga päev, vähemalt natuke. Ankeet on põhjalik. Aga ilmselt sünnituseni on veel kõvasti aega. Hea, kui on kirjatööd. Ja hea, kui on Wifi. Oleme siin palatis juba täpselt tund aega olnud. Katja sai ankeedi valmis, viis minema. Kokakoolat juua ei lubatud, öeldi, et gaasilised joogid ei ole head. Katja tuli tagasi, talle oli tehtud kompliment - kõnnid reipa sammuga!

Kell on 5.05
Katja siiski võtab lonksu kokakoolat. "Oleks pidanud komme võtma," ütleb ta. Tal on mure, et suhkur saab organismist otsa ja siis kaob jõud ära. Esimese sünnitusega 8 aastat tagasi tal nii juhtus. Oleme pool tundi YT-st vaadanud Mr Beani ja Monty Pythonit. Valud on tihedad ja tugevad. Katja kõnnib ringi, istuda hästi ei saa. Varsti tullakse KTG-d tegema. Just koputatigi uksele, ämmaemand tuli. Masin, mis teeb pinng, lülitati sisse. Muide, Katja on praegu hämmastavalt ilus ja nunnu. Juuksed langevad kõrvadele ja kaelale väga kenasti, silmad vaatavad kulmude alt kütkestavalt. Aparaat teeb ookeanipõhja helisid.

Kell on 5.17
Ookeanipõhja helid ajavad une peale. Ämmaemand läks välja, masin töötab edasi.

Kell on 5.21
Võitlen unega. Õnneks magasin õhtu hakul tunnikese. Õnnetuseks aga tõusin hommikul kell 5.30, et telesse söösta. Näed sa, kohe sellest 24 tundi möödas. - - - Katja hakkas raskelt hingama. Uni läks kaugemale. - - - Nüüd olukord rahunes. "Pean varsti vist valuvaigistit küsima," pomises Katja. - - - Ämmaemand tuli tagasi, ta koputab viisakalt enne sisenemist. Kell on 5.29. "Natuke veel, siis võtan ära, eks," ütles ta ja läks jälle minema. Selline rahulik doktor.

Kell on 5.31
Katja hakkas uuesti raskelt hingama. Istun vaikselt kõrval, siin närvitsevast meest veel vaja. Minutid mööduvad. Parim, mis ma hetkel teha saan, on mitte tüüdata küsimustega. Kell on5.37. Siis juba 5.40.

Kell on 5.48
Ämmaemand lülitas aparaadi välja. "Seistes on parem," ütles Katja, "lamades on valus." Ämmaemand vaatas ja ütles: "Natuke läheb veel." Ja saatis Katja duši alla valusid leevendama. "Jeesus Kristus Kolumbus Krisostomus," ohkas Katja. Ja äkitselt muigas päris lõbusalt: "Ei kujuta ette, et järgmisel aastal peaks uuesti tulema. Peabki kaheksa aastat jälle mööda minema!" Lõpuks saab ta dušist sooja vee kätte. Kell on 5.57. "Kas on parem?" - "Ei tea veel." Aga paistab, et hullem ei ole. "Siin on hea, et aurud teevad õhu niiskeks, hingata on kergem," kommenteerib naine plädiseva vee taustal. Ja kell on 6.00. Kümned tuhanded äratuskellad plärisevad üle maa. "Parem on küll," ütles Katja. "See lamamine oli päris jube."

Kell on 6.16
Vesi soliseb siiamaani. Katja on rahul. "Kõik on korras," ütles ta. Ja mina võtsin kotist Heinz Valgu mälestusteraamatu "Pääsemine helgest tulevikust", hakkasin lugema. (Hea raamat!)

Kell on 6.30
Katja kotis hakkas mobla äratust helistama. Katja on ikka veel duši all. Loen Valgu raamatut, ehkki mõtteid on keeruline koondada. Kell 6.35 keeras Katja vee seisma. Valuhood on sagenenud.

Kell on 6.54
Valuhood on muutunud raskemaks. Palusin ämmaemandal kohale veeretada naerugaasi. Kahe valuhoo vahepeal räägib Katja Exupery'st. Gaas veidi leevendab. Toon klaasitäie vett, toon teise. Kell on 7.04. "Issand, kui hea tänapäeval ikka elu on!" ohkas Katja, võttes gaasitoru suult, "saunas praegu, kuskil talus, oleks kodusünnitus... On seda ikka vaja?" Registraatori juurest vett tuues nägin seinalt, et meie siinoleku ajal on juba sündinud 1 poiss ja 1 tüdruk. Aga meil veel aega on, kõvasti. Arst prognoosis 8 tundi. "Kell üks algas," ütleb Katja. Ta proovib gaasi võtta ainult nii palju, kui hädapärast vaja. Kell on 7.16.

Kell on 7.51
Sünnitustegevus läheneb lõpu poole. Arstidel on uus vahetus. Nüüd on ka minust kasu. Katja on voodil ja masseerin teda. "Läheb veel aega," ütleb ämmaemand. Hommikune ämmaemand on palju nihvakam kui öine. - - - Tunnid veerevad. Ühel hetkel, kui sünnitustegevus juba täiel tuuril käimas, tuleb ämmaemandale otsesõnu märku anda, et lisaks tehnilisele toele vajab sünnitaja ka psühholoogilist tuge ja võiks oma sõnadega diskreetsem olla. "Tänapäeval tahetakse kõik nii kiiresti kätte saada," pillab ta hiljem, kui Katjal hakkab pingutusest juba pilt tasku vajuma. Püüdes võimalikult vähe tekitada asjatuid pingeid, ei suuda ma ometi hoida ennast tagasi talle torkamast, et tõesti, pärast kahte tundi tahaks juba selle tänapäeva moe järgi.

- - -

Aga nüüd on asi kenasti ühel pool. Täpselt 3 tundi hiljem, 10.51 on poiss sündinud. Kaal 3712. Ema ja lapsega kõik korras. "Kasv on isasse," ütles lastearst teda mõõtes. 20.10.2010. Alicel on nüüd vend ja Holgeril Eesti-vend.