esmaspäev, 2. august 2010

nõuandeid kirjanikele: kuidas sõlmida lepingut

Tegin inventuuri kõikvõimalikele kirjanikutöö-alastele lepingutele, mida olen aegade algusest (2000) kuni käesoleva aastani (2010) alla kirjutanud. On kõva patsahkam. Ja osa on veel faili kujul arvutis. Mõne kohal jäin tükiks ajaks mõtisklema: enam ma sellist alla ei kirjutaks. Aga veel küllalt viimase ajani polnud mul kombeks lepinguid tähelepanelikult läbi lugeda ega tulevikku kiigata. Väga kahjulik lohakus! Nüüdseks olen sellest vabanenud, andku mu auväärt koostööpartnerid mulle andeks... Sõnastan järgnevalt rea nõuandeid ja õpetussõnu, mida peaksid kõik loovtöötajad, sh eriti ja eelkõige kirjanikud tööalaste lepingute sõlmimisel jälgima.

1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.

2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.

3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.

4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.

5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.

6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.

7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.

Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.

- - -

Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:

- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)

Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.

Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!

9 kommentaari:

Hindrek Riikoja ütles ...

Surnud kirjanike osas olen ma teatud määral nõus, kuigi sellegi üle võib vaielda. Aga miks liigitada elusaid inimesi töötavateks ja töötuteks? Miks peaks see, kes tahab, viitsib, oskab, suudab jne tööd teha, saama vähem raha, kui see, kes ei viitsi, ei taha, pole suuteline vms. See on selline natukene keskerakondlik virkade ja usinate karistamine. Taustamise kriteeriumiks peaks ikkagi olema teose - on see siis raamat või luuletus - kunstiline tase ja väärtus?
Tegelikult võiks ju viriseda ka kirjastustelt honorari küsimise poliitika pärast. Miks taaskord pitsitada rohkem neid, kes on usinad ja mõistlikumad majandajad ning suudavad seetõttu olla nn "rikkamad kirjastused"?

wr ütles ...

"Miks peaks see, kes tahab, viitsib, oskab, suudab jne tööd teha, saama vähem raha, kui see, kes ei viitsi, ei taha, pole suuteline vms." - - - Mitte midagi sellist pole ma väitnud. Minu väide, mida sa ilmselt valesti mõistsid, oli, et sellele, kellel on olemas kõrgepalgaline püsitöökoht (reklaamibüroos nt), ei peaks nii palju maksma, kui sellele, kelle ainsaks tööandjaks on tema kodune kirjutuslaud. Viitsimine on teine täiesti teine asi.

Need "usinad" ja "mõistlikumalt majandavad" kirjastused on seda tihti just nimelt tänu sellele, et tegelikud töötegijad ei saa seal oma teenete väärilist tasu (vt Avita bossi Ly Aunaste juhtum). See, et pidulaud selliste asutuste suvepeol on nagu äke, ongi sellepärast, et autoritele makstakse ainult sandisente. Tean seda ise, olen näinud, pole vaja vastu vaielda.

Ja eks ole ju ka mõistlik, et sellelt, kellel on rohkem, nõutakse rohkem, ja sellelt, kellel on vähem, nõutakse vähem?

wr ütles ...

Lisan siia ka paar linki, mis näitavad, kuidas mõni suur kirjastus ennast "mõistlikult majandab":

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6BE62A82A049EB6BC22573610050471D

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=401

http://www.arileht.ee/artikkel/137789

http://www.nommevalitsus.org/?p=5524

Aga aitab küll, s..amaitse tuleb juba suhu, eks. Aga Aunaste ja Avita pole ainsad...

Indrek ütles ...

nii. sain ühelt kultuuriajakirjalt litsentsilepingu ja debütandile makstakse seal 10 krooni luulerea eest. küsin juurde või???

wr ütles ...

Kui küsida tohib, siis mis kultuuriajakirjaga on tegu?
Üldiselt soovitaks ikka küsida konkreetse summa luuletuse kohta, mitte värsse lugeda. Normaalne oleks mitte alla 400-500 EEK/luuletus (mis ei ole päris miniatuur). Kui on debütant, siis võiks esialgu vähemaga leppida.

Ma ei mäleta, kes see eesti luuletaja oli, vist äkki isegi Viivi Luik, kes omal ajal kirjutas hästi lühikeste värssidega vabavärssi. Kriitikud nimetasid tõlgendasid ja analüüsisid tema luulet kui nappi, jaapanlikku, täpset jne vormi, aga kunagi hiljem ütles luuletaja, et ei olnud seal mingit teadlikku vormi, olid lihtsalt mitmeks värsiks löödud read, et rohkem honorari tuleks.

Indrek ütles ...

eks küsin ühelt teiselt debütandilt. sooviks aga topelt praegusest summast... see punkt mulle ka ei meeldi, et kodukale neil õigus mu asju üles panna.

myrym ütles ...

Nojah, aga Betti Alver, kelle hilisemad luuletused olid ka vahel üsna kildudekslöödud ridadega, tõmbas käsikirja servale hariliku pliiatsiga jooni, osutamaks, et tegu on ühe värsiga. Et ei tuleks liigset honorari.
...just sayin'.

wr ütles ...

Kas on ka teada, mis Alveril siis selle "liigse honorari" vastu oli? Natuke kahtlen nimelt selles.

myrym ütles ...

Nojah, info pärineb mingist Karl Muru raamatust (ei mäleta praegu, millisest, ja kumbagi pole käepärast ka, vales linnas). Eks Muru kippus Alverit väga õilistama ka. Aga eks ta põtkis üldse igasuguse "võlgujäämise" vastu vähemalt nõuka-aja honorarimaksjatele, ka "Jevgeni Onegini" tõlke puhul nt.