nõuandeid kirjanikele: kuidas sõlmida lepingut

Tegin inventuuri kõikvõimalikele kirjanikutöö-alastele lepingutele, mida olen aegade algusest (2000) kuni käesoleva aastani (2010) alla kirjutanud. On kõva patsahkam. Ja osa on veel faili kujul arvutis. Mõne kohal jäin tükiks ajaks mõtisklema: enam ma sellist alla ei kirjutaks. Aga veel küllalt viimase ajani polnud mul kombeks lepinguid tähelepanelikult läbi lugeda ega tulevikku kiigata. Väga kahjulik lohakus! Nüüdseks olen sellest vabanenud, andku mu auväärt koostööpartnerid mulle andeks... Sõnastan järgnevalt rea nõuandeid ja õpetussõnu, mida peaksid kõik loovtöötajad, sh eriti ja eelkõige kirjanikud tööalaste lepingute sõlmimisel jälgima.

1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.

2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.

3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.

4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.

5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.

6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.

7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.

Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.

- - -

Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:

- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)

Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.

Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!