üks hea anekdoot

Keskkooliaja hea sõber Rommi rääkis mulle 1998. aasta paiku ühe väga hea anekdoodi. See oli mu meelest nii hea, et püsis senini meeles, ehkki küll mitte edasijutustamiskõlblikul kujul - lugu ise oli üsna keerulise struktuuriga ja detailid olid ununenud. Isegi kahjatsesin, et ununenud. Aga nüüd käisin maal ja avastasin vana arhiivi läbi lapates, et olin tollal selle anekdoodi üles märkinud. Niisiis jagan rõõmsalt seda nüüd teiegagi.

*

Jänes hüppab mööda metsa. Näeb karu.
"Tere, karu! Mul on sulle kaks küsimust."
"Noh, küsi."
"Majatäis rahvast, uksi ja aknaid pole ees - mis see on?"
Karu mõtleb tükk aega.
"Perse?"
"Ei ole perse! See on kurk. Aga hea küll, teine küsimus. Kaks ora, kaks rõngast - mis see on?"
Karu mõtleb jälle tükk aega.
"Perse?"
"Ei ole perse, karu! Kus see siis perse on! Need on käärid!"
Jänes hüppab minema. Karu astub edasi ja näeb hunti.
"Hunt, tule siia!"
"Noh?"
"Ma küsin sult: mis see on - persetäis kurke?"
Hunt mõtleb tükk aega.
"Kurat, ei tea."
"Mina ka ei tea, aga näe, jänes ütleb, et käärid."