kirjanduslikud bartertehingud

Ma ei tea, kas tegu on üldise ja süveneva tendentsiga kirjanikkonna hulgas laiemalt või ainult rea juhustega, mis on ette tulnud minul. Ettevaatlikult nimetaksin seda ikkagi vähemalt väikseks tendentsipojaks. Nimelt viimase poole aasta jooksul on mulle mitmel korral kirjanduslike teenuste eest tasutud bartertehinguga ehk "kaup kauba vastu".

- muuseum tasus lühijutu eest valikuga eri muuseumite piletitest
- raamatukogu tasus konverentsil esinemise eest raamatutega
- raamatupood tasus ürituse juhtimise eest oma kinkekaardiga
- jäätisetootja tasus (lõpetamata jäänud) projekti eest hulga jäätisega
- kirjastus andis tasuks loa eest kasutada mu luuletust antoloogias (lisaks automaatsele autorieksemplarile) teise samas kirjastuses ilmunud raamatu

Ühelgi juhul neist ei olnud asjasse segatud raha - ainult muud meelehea vormid. Mille rahaline väärtus ei ulatunud enamikel juhtudel küll tavapärase honorari tasemele, kuid oli siiski arvestatav - võttes arvesse üldist olukorda jne.

Kuidas suhtuda? Ühelt poolt: mõned neist muuseumidest, kuhu nüüd ilma raha maksmata minna saan, on päris huvitavad, ja raamatud kuluvad ikka ära, arvestades sedagi, kui kalliks on need muutunud poes, ja jäätis meeldib mulle ka, eriti suvisel ajal. Nii et põhimõtteliselt ma bartertehinguid maha ei rutta laitma. Kui nüüd ka EMT, Elioni ja Eesti Energiaga sama annaks teha! Teiselt poolt aga - kõige parem tasustamise viis on ikkagi vana hea raha. Nii et loodetavasti ei ole tegu siiski väga sügeneva trendiga. Kirjanduslik naturaalmajandus on mu jaoks aktsepteeritav ainult teatud piirides. Kui vähegi võimalik, võiksid koostööpartnerid ikka rahalisi võimalusi leida!

Meelehead mitterahalisel kujul saab vahel ka täiendavalt raha kõrvale, olgu selleks siis raamatud, plaadid vms. See on igati õigustatud ja meeldiv asjade kulg - aga ma ei räägi praegu neist juhtudest. Õnneks on peaaegu täiesti ära kadunud varem üldlevinud viis maksta luuletajale loa eest tema luuletust kasutada eksemplariga teosest, kus seda luuletust kasutati. Elo Viiding ütles selle kohta kunagi tabavalt: keegi ei maksa ju fotograafile "honorari" lehenumbriga, kus tema foto sees ilmunud. Lähiminevikust tuleb minul endal ette ainult üks selline juhtum: üks kirjastus andis välja kogumiku eri autorite mälestustuslikest paladest. Küsisin honorariks kas või kahte eksemplari, et teist võiks kellelegi kinkida. Aga ei, sain ühe. Mingil määral mõistetav: kaasautoreid oli hästi palju, igaühelt killuke teksti. Ent ikkagi - mis oleks kirjastajale veel lihtsam tasustamisviis, kui anda veel üks raamat? Seda enam, et ülisuur osa autoreid rahuldub niikuinii ainult ühe eksemplariga.