pühapäev, 12. juuli 2009

Andres Ehini kultuuriloolised suvejutud II

Sel nädalavahetusel toimus Urvaste lähedal Restu (Visela) külas, Arne Merilai talus 10. korda noorte autorite suvine maheteaduslik seminar Lätete Pääl. Fotod ja muu jutt millalgi edaspidi, siinkohal panen kirja mõned kultuuriloolised jutud, mida rääkis seal ja tagasiteel sealt Andres Ehin.

1. lugu: Rannet ja neegrid
Millalgi peale 1972. aastat, mil Ehinist sai Kirjanike Liidu liige, peeti Toompeal, praeguses Riigikogu saalis Kirjanike Liidu kongressi. Pärast seda, juba mitteametlikus õhkkonnas sattus Ehin ühte lauda Loomingu Raamatukogu toimetaja Lembe Hiedeli ja kirjanik Egon Rannetiga. Rannet, nagu teada ja nagu ka siinses blogis korduvalt kajastatud, oli tuntud oma maniakaalsuse poolest. Lembe Hiedel aga oli naine, kes ei hoidnud oma arvamust inimestest enda teada ja ladus kõik julgelt välja. Ka selles laudkonnas ei varjanud ta Ranneti eest, mida temast arvab.

Seepeale üritas Rannet, tema kohta üsna haruldaselt, siiski tõestada, et ta ei ole niisugune ebameeldiv isik, nagu üldiselt arvatakse. Väite kinnituseks tõi ta asjaolu, et ta armastab väga neegreid. Ja rääkis, kuidas ta oli USA-s, New Yorgis käies külastanud ka Harlemit ja üritanud seal neegritega sõbraks saada. Nood aga olid talle hoopis andnud vastu lõugu ja võtnud rahakoti ära. Tulemus: Rannet neegritest sõpru ei saanud. Meetodit, kuidas ta üritas neegritega sõprust sobitada, ta laudkonnale ei maininud.

2. lugu. Luulehäppening Tartu maaliinide bussijaamas
Oli 1960. või 1961. aasta. Artur Alliksaar, Paul-Eerik Rummo, Henn-Kaarel Hellat ja Andres Ehin hakkasid Tartu maaliinide bussijaamas spontaanselt oma luuletusi esitama. Ootamatu luuleüritus tõmbas ligi palju kuulajaid, nii et üks buss teise järel sõitis tühjalt minema. Luule lugemise vahepeal käisid luuletajad üliõpilase mütsidega ringi ja kogusid kuulajate käest raha.

Esinejatest oli sel luulelugemisel Alliksaare järel populaarsuselt teisel kohal Hellat, kuna ta luuletused olid Lõuna-Eesti murdes. Tol ajal oldi Eestis juba küllastunud ja tüdinud üldisest Nõukogude Liidus valitsevast kosmosepaatosest, mis jõudis ka luulesse, Hellat aga suurendas sel luulelugemisel oma menu veelgi sellega, et esitas murdekeeles toredaid kosmoseteemalisi vemmalvärsse.

Siis saabusid kurja näoga miilitsad. Aga luuletajatel õnnestus rahvahulka pugeda ja kaduda. Pärast esinemist siirdus kogu seltskond restorani Võit ja kulutas mütside sisalduse seal uljalt ära. Ehin mäletas, et vist viibisid esinemise ajal juures ka Mati Unt ja tema tollane abikaasa Ela Liimeon (praegu Tomson). Aga Unt ise ei esinenud.

3. lugu. Siia ja Rimmeli päästmine
See lugu juhtus Ehini mäletamist mööda 1969. aastal. Moskvas toimus noorte kirjandusseminar, millest võtsid osa ka Andres Ehin, Arvi Siig ja Rudolf Rimmel. Parajasti sel ajal, kui viibiti hotellis, kanti televiisorist üle jäähokimatši Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia vahel. Hotellitubades televiisoreid ei olnud, kogu korruse peale oli üks televiisor koridoris. Siig ja Rimmel elasid selle ees koos teiste tubade elanikega pingelisele jäähokimatšile kaasa. Ehin, kes ei olnud spordihuviline, oli oma toas.

Eestlastel oli spordivõistluste puhul tavaks Nõukogude Liidule kaasa elada ainult siis, kui asjasse oli segatud mõni eestlane. Kõigil muul juhtudel elati kaasa ikka Nõukogude Liidu vastasele, eriti siis, kui tegu oli Soome või Ungariga. Nii elasid ka Siig ja Rimmel seal hotellis, ja eriti veel pärast 1968. aasta Praha-sündmusi, kaasa loomulikult Tšehhoslovakkiale. Kõik ülejäänud, kes seal Moskva hotellis televiisorit vaatasid, elasid kaasa loomulikult Nõukogude Liidule.

Mingil hetkel tuli Ehinile, kes oli oma toas, soov teed juua. Teed sai tol ajal Nõukogude Liidu hotellides korruse korrapidaja käest. Ehin läks teed tooma. Ja nägi televiisori ees järgmist pilti - maruvihased nõukogude jäähokisõbrad on kaks Tšehhoslovakkia fänni ümber piiranud, juba lendavad esimesed "matid", vaat et kohe lastakse käiku juba käed! Ohtlik olukord! Modernist Ehin erilist isiklikku sümpaatiat Siia ja Rimmeli kui ametliku joone ajajate vastu ei tundnud, aga kus sa siis saad nad ka hätta jätta. Läks Ehin kallalekippujaid rahustama: "Nad on tšehhid!" - "Panjatna," kostunud selle peale ja kallalekippujad tõmmanud ennast tagasi. Ehini mäletamist mööda võitnudki tookord matši Tšehhoslovakkia.

4. lugu. Hambapastaga kokkumääritud Käbin
Sellele 1969. aasta noorte kirjandusseminarile Moskvas sattus ka Ehini sõnul üks "aferist" Mändsoo. Ta oli Nõukogude Liidu maadluskoondise massöör, hiljem Eesti NSV maadluskoondise massöör ja mingil ajal hakkas ta ennast pidama ka luuletajaks. See Mändsoo rääkis toona Ehinile järgmise loo.

Kui Eesti NSV esindust Moskvas külastasid Eesti NSV kõrged riigimehed nagu Käbin või Lentsman, siis pakuti neile rikkalikke lõõgastumisvõimalusi, mis sisaldasid ka massaaži. Seda kutsuti tegema just seesama maadluskoondise massöör Mändsoo. Kord võtnud Mändsoo hambapasta Pomorin karbi, kleepinud sellele võõrkeelsed sildid peale ja öelnud Käbinile, et see on väga kallis, raskesti kättesaadav välismaa massaažikreem. See makstud kenasti "kinni". Ja Mändsoo määris Käbini hambapastaga kokku.

See lugu tundus nii fantastikasse kalduv, belletristiline, et pärisin Ehinilt ekstra kinnitust, kas selline asi võis tõepoolest juhtunud olla. Midagi enamat Ehin siiski kinnitada ei osanud. Teadis ainult seda, mida Mändsoo oli talle jutustanud ja mis sai nüüd siinkohal kirja pandud.

5. lugu. Jalutuskäik David Samoiloviga
David Samoilov oli vene luuletaja, kellel olid Eestiga väga soojad suhted. Alates 1976. aastast elas ta põhiliselt Pärnus, sealsele Metsakalmistule on maetud ka tema tuhaurn, ütleb "Eesti kirjanike leksikon".

Seoses Samoiloviga rääkis Ehin loo, mis viib taas tagasi 1969. aastasse, mil Moskvas toimus noorte kirjandusseminar. Nimelt sattus Ehini modernistlik luule seal tuliste kirjandusteoreetiliste, kas-siis-nii-võib tüüpi vaidluste objektiks. Siial ja Rimmelil loomulikult polnud mõistetavusega mingit probleemi, selline jevgenijevtušenkolik luule, nagu nad kirjutasid, oli tollal Nõukogude Liidus moodne ja populaarne. Selles vaidluses asus Ehinit toetama just nimelt David Samoilov.

Mingi aeg hiljem toimus Toompeal, praeguses Riigikogu saalis järjekordne Eesti Kirjanike Liidu kongress. Kongressipäeval juhtus aga nõnda, et Samoilov läks napsivõtmisega liiale. Vladimir Beekman, kes oli Kirjanike Liidu kõrge ametnikuna vastutav isik, leidis, et see on ikka üle piiri, kutsus Ehini ja palus tal Samoilov "kaineks jalutada".

Ehin võttis takso, istus koos Samoiloviga sinna sisse ja kaks kirjanikku sõitsid Tallinna lähedale Rannamõisasse jalutama. Ehinil oli taskus viis 100-grammist konjakipudelit, sellest varust jagas ta kaaslasele mõõdukalt, et tollele pohmelus peale ei tuleks. Nii nad jalutasid seal, katsusid ka sealasunud restorani ust, aga see oli kinni. Kogu see aeg oli Samoilov muide arvanud, et nad on teel Ehini suvilasse. Lõpuks Ehin siiski paljastas talle jalutuskäigu eesmärgi, Samoilov õnneks ei solvunud. Siis asusid nad tagasiteele, hääletasid ennast ühe veoauto peale. Juhi kõrval oli kaks vaba kohta, seal nad sõitsid Tallinnasse, kongressile tagasi, Samoilov "kaineks jalutatud". Edasi püsis ta kongressil "mõõdukuse piires".

6. lugu. Eesti kirjanikud ja Läti võikriis
Nõukogude ajal oli tavaline, et mingiks ajaks kadus mingi kaup poodidest täielikult. 1970. aastate alguses oli selliseks kaubaks Eestis ja Lätis või. See oli iseäranis eestlastele oluline kaubaartikkel, ühtaegu nii väärtuslik toiduaine kui ka omamoodi rahvuslik uhkus vabariigi päevilt. Asemele võtta olnud õlidest ei hakatud Eestis iial lugu pidama, igatseti ikka võid taga. Kuni mõne aasta pärast tuli või poodidesse tagasi.

Eestis tuli või aga poodidesse tagasi varem kui Lätis, kus see ka oli ära kadunud. Oli aasta 1972. Ja eesti kirjanikud hakkasid läti kolleegide võituse-muret vähendama sel moel, et saatsid neile Eestist võid. Ehini jutu järgi otsustades oli see olnud ikka üsna mastaapne üritus. Vastukaubaks toodi või paluti Lätist saata-tuua selliseid lätlaste kaubaartikleid nagu Riia palsam ja roheline juustupulber. Viimase näol olnud tegu Eestis üsnagi armastatud ja populaarse toiduainega. Kaua õnneks ei pidanud lätlasi Eestist võiga toetama, varsti tuli see ka Lätis poodidesse tagasi.

7. lugu. Eri Klas, prill-laud kaelas
Eelmise loo jätkuks rääkis Ehin, kuidas mingil ajal kadusid poodidest täielikult prill-lauad. Sattunud Estonia teatri dirigent Eri Klas sellisel ajal Rumeeniasse. Seal näinud - prill-lauad poodides vabalt saadaval! Ei jätnud juhust kasutamata, ostnud kohe endale ühe. Sõbralikust sotsleeririigist Nõukogude Liitu tagasi tulema hakates aga leidnud Klas, et kõik kohvrid-kotid on juba muud välismaa-kaupa täis, ei anna seda prill-lauda enam mitte kuhugi mahutada. Ja nii tulnud ta Nõukogude Liidu piiripunktist üle, prill-laud kaelas!

Tegu oli loomulikult ideoloogiliselt taunimisväärse sammuga. Piiripunktis, ilmselt kuskil Ukrainas, selgitatud välja, kellega tegu ja saadetud Tallinnasse, Estonia teatrisse kaebus. Eestis võetudki Klasi teguviis karmile arutlusele ja määratud lõpuks parteiline karistus.

Lisalugu. Häda Mihkel Muti nime pärast
Mihkel Mutt olla kurtnud, et teda tema nime pärast aina narritavat: kord mutt, see maa-alune loom, kord mutt, see vana naine. Lohutanud Andres Ehin selle jutu peale Mutti: "Minu meelest ei ole sa kumbki mutt, vaid hoopis osastava käände vorm sõnast musi. Nagu käänatakse susi : soe : sutt, oled sa musi : moe : Mutt." Aga selle jutu peale saanud Mutt taas väga pahaseks.

- - -

Loe ka Andres Ehini kultuuriloolisi suvejutte I!

3 kommentaari:

konnula contra ütles ...

huvitav, et sa kasutad nime Visula

nagu ma aru olen saanud, on seal Visula nimeline jõgi ja järv, aga külanimi on miskipärast Visela. Ma ei teagi, kumb ennem oli, ilmselt jõgi, sest järved peaks olema kolhoosiaja vili ja külanimi ... ei siiski leidsin internetist, et Visela küla oli olemas juba aastal 1909., aga ma ei tea kas keegi Visela külas väga ennast Visela inimesena identifitseerib, neil on ikka see Restu nimi armas, nagu ka Restu meierei Visela külas asub Restu-Madise bussipeatuses,

aga Visula küla vist siiski pole olnud, aga kui on jõgi ja järv, ei saa siiski välistada, et kohaliku rahva jaoks on ka kunagi Visula küla nimi vähemalt mingi piirkonna jaoks kasutusel olnud

ma ei tea, kas sellest jutust nüüd midagi aru saada võimalik oli, aga teine teema ka selle postituse peale: nimelt kirjutasin kunagi, ilmselt on see ka esimeses luulekogus avaldatud, sellise lühiluuletuse

susi soe sutt
musi moemutt

ausõna mõtlesin ise välja - aga selliste puhtkeeleliste avastuste puhul ongi loogiline, et sellele võivad teineteisest sõltumatult mitu inimest tulla. Kui Sauter kunagi ütles, et sarnasus Jo-le-mi-na-so-ra-di-jo ja Ei ole mina su raadio vahel on hoopis tema klassivenna ema avastatud, pole mul põhjust teda mitte uskuda, eks ole?

chumb

wr ütles ...

Aitäh toponüümilise märkuse eest! Parandasin küla nime teiseks.

Valdo ütles ...

selle restuga on nii, et urvaste kihelkonna viselä küla maad kuulusid kunagi sangaste khk restu mõisa alla. (mõisa- ja khk.piirid ei kattund). hiljem oli siis restu vald. ja meierei oligi nimelt restu valla meierei ja piimaselts vms. maal rehkendati mõisa ja valla kaupa. et sealt on see restu nimi vast juurde tulnud.
nimi 'wissel' on mellini kaardil ka olemas, miski 18. saj. lõpp.
võib-olla anti peale mõisate laialijagamist seal ka asunikumaad, siis oli asula nimi muidugist restu mõisa asundus. aga seda ma ei tea, see on lihtsalt veel üks võimalus, kuidas see restu nimi on tulnud. mu arust on seal küll vanad talud.
visula kohta arvas saare evar, et see on mingist eesti jõgede raamatu trükiveast alguse saand nimi.