Käisin koos Holgeriga eile Karepal, Richard Sagritsa talumuuseumis, kus esinesin õhtul koos Andraga. Päeval jalutasime Holgeriga mere ääres ja metsas. Holger käis meres ka, sulistas ja tegi liivalossi. Väitis, et polegi varem meres käinud.
Pärast jalutasime paljajalu metsateel tagasi Sagritsa tallu, Holger ei tahtnudki enam tosse jalga panna, jooksis talumuru peal edasi paljajalu. Väitis, et pole varem paljajalu murul ka jooksnud. Sai sõbragi, ühe tüdruku. Tutvus muuhulgas selliste ebalinlike loomadega nagu sipelgad, sääsed, parmud, kärbsed, kihulased - natuke kipub linnapoisina neid pelgama, nimetab iga sumisevat putukat mesilaseks. Aga paistab, et tasapisi saab aru - kärbes ei tule ega söö teda ära.
Lõpuks ei tahtnudki sealt ära tulla, tänagi veel kibeles tagasi, nii põnevad olid kõik need rehealused ja sopid-nurgatagused. Aga ei saa veel tagasi minna, ehkki Teet Veispak, Sagritsa talu esindusisik, lahkelt kutsus. Täna on merepäevad ja hulganisti põnevaid laevu. Ma arvan, et Holger pole varem ka allveelaevas käinud ja vanaaegset purjelaeva näinud. Aga eile oli väga tore ja sisukas päev. Aitäh kõigile asjaosalistele!
Sagritsa talus kirjutasime, s.o kraapisime pliiatsiga kõik kolm - mina, Andra ja Holger - oma nime ka talu "külalisteraamatusse", vanale aknaraamile. Sel moel saime põlistatud koos sellise väärika seltskonnaga nagu Nikolai Triik, August Alle, Alo Hoidre, Debora Vaarandi, Jürgen Rooste, Andreas Nestor jpt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kalame talu asub Eesti põhjarannikul Karepa külas Selja jõe kaldal. Sajandeid oli Kalame (ka Kalamehe) Selja mõisa kalamehe elupaik. 19. sajandi viimasel kümnendil sai selle rentnikuks seni Rutjal Tõnu-Hansul vanematekodus elanud Andres Sagrits (Sakrits), kunstnik Richard Sagritsa (1910 – 1968) isa.
Muuseumi hooned
Tänini säilinud taluhooned pärinevad 19. sajandist, täpsemalt on dateeritud 1850 a paiku ehitatud ait. Elumaja oli algselt tüüpiline põhjaranniku rehielemu, mille keskel rehetuba, idaotsas kambrid ja lääneotsas paekivine rehealune. 1895. aastal ehitas Andres Sagrits rehealuse külge veel ühe, üsnagi avara ruumi, kus hoiti võrke ja pakiti kala. Pärast II maailmasõda sai sellest kunstnik Richard Sagritsa ateljee.
Taluõue lõuna (edela-)nurgas seisab unikaalne paekivist silmuköök, kus leidub suur kalaröstimisahi. Silmupüük käis (ja käib siiani) Selja jões otse Kalame külje all. Hoonetest veidi eemale jäi suitsusaun.
Richard Sagrits
Andres ja Leen(a) Sagritsa kolm poega sõitsid merd, neist vanim, kaptenipaberitega Jakob (sünd. 1902) tegeles ka maalimisega. 1910. aastal sündinud poeg Richard lõpetas 1936. aastal Tartus „Pallase“ ja temast sai kutseline kunstnik, üks Eesti tuntumaid meremaalijaid. Sünnikodus Kalamel elas kunstnik igal aastal varakevadest hilissügiseni, luues seal oma parimad teosed.
Richard Sagritsa kuulsad suvitajad
Alates 19. sajandi viimasest aastakümnest kujunes Karepa külast suvituspaik. Üheks meie kunstirahva meelissuvekoduks sai Kalame, kus veetsid oma puhkuse paljud nimekad kunstnikud, nende seas R. Sagritsa maaliõpetaja „Pallases“ Nikolai Triik ja nimeks skulptor Voldemar Mellik. Veel puhkasid Kalamel graafik Hando Mugasto, maalikunstnikud Andrus Johani, Eerik Haamer jt. Teadlastest oli seal tuntumaks suvitajaks keeleteadlane akadeemik Paul Ariste.
Kunstnik Sagritsa soovi järgides pärandas ta lesk Alice Sagrits Kalame talu 1997. aastal Rakvere Muuseumile. Nüüdseks tegutseb seal Sihtasutus Virumaa Muuseumid üks filiaalidest.
igastahes olen põnevil, sest lähen sinna samuti kuu aja pärast.
Postita kommentaar