.
Üks ilus mälestus. Eesti keelest tõlkijate seminar Käsmus, 21. mail 2005. Meremuuseumi trepil eesti kirjanikud. Pildil, ülevalt tulema hakates: Lauri Pilter, Jaan Kaplinski, Piret Viires, mina, Janika Kronberg, Doris Kareva, Tiia Toomet, Kristiina Ehin, Peeter Sauter, Aarne Biin, Rein Raud ja Eeva Park.Kole lugu, 2 on eest läinud - nüüd on 3.
Aasta vahetumise ajal tagasivaadet teha ei viitsinud, aga isikliku kümnendivahetuse puhul tahaks seda teha. Noorusaeg kipub läbi saama. Selle kümnendi lõppedes on juba keskiga käega katsuda. Muidugi, kirjanik jääb alati nooreks. Kui ta avastab ja mängib ega lase endal kuhugi ära kivistuda. See on üldse loovinimeste viis nooreks jääda. Võtkem näiteks kas või Ott Arderi. Kes oli isegi oma viimastel eluaastatel nooruslikum kui mõni 25-aastane! Nii palju on inimesi, just naissoost, kes arvavad, et aastate kogunedes peab hakkama olema "väärikas" või "soliidne". Ei kõlba enam see ega kõlba enam too. Ja siis kõnnivad ringi nagu mingid pinalid. Endal nii tähtis nägu peas.
Tehes kokkuvõtet möödunud isiklikust kümnendist, pean rahule jääma. Selle esimesse poolde jäid õpingud Pedas, millest mul on head ja ilusad mälestused. Uhkusega nendin, et olin vist viimane lend, kes õppis eesti filoloogia bakalaureusekraadi nimel 5 aastat, lisaks sellele otsa 2 aastat kirjandusteaduse magistrikraadi nimel. Ülikoolist võtsin kõik võimaliku ja jään seda aega alatiseks meeldivate emotsioonidega meenutama, hoolimata ka mõningatest ebameeldivatest nootidest. (Nüüd tutvustatakse TLÜ eesti filoloogia eriala muuhulgas faktiga, et seal on õppinud ka luuletajad J. Rooste, Wimberg ja I. Sild - nägin ise mingist infolehest.) Nägin seal suuri isiksusi (Mati Hint, Toomas Liiv, Lembit Andresen, Leo Villand jt) ja sain oma jao veel vanadest headest alma mater'i aegadest, mil tudengid loengus istudes vähemalt loovalt igavlesid, kritseldasid konspektiservadele vemmalvärsse, mitte ei surfanud, läpakas laual ees, "konspekteerimise" sildi all Orkutis.
Olen teinud tööd, mis mulle endale on meeldinud. Viis ja pool aastat Eesti Päevalehe kirjandustoimetajana oli väärt kogemus ning sisaldas palju meeldivaid kohtumisi ja elamusi. Kelle kõigiga ma ei suhelnud! Kelle kõigiga ma intervjuud ei teinud! Need intervjuud on mul kenasti täispikkade versioonidena arvutis tallel, kunagi annan raamatuna välja, ja söögu mind susi, kui see ei tule kultuurilooliselt väärikas tükk! Kelle kõigiga ma vähem või rohkem tuttavaks ei saanud! (Ükskord, 2001. või 2002. aastal helistasin isegi president Lennart Merile, kui kirjanikule, mingis nüüdseks juba ununenud kirjandusalases küsimuses. Tutvustasin ennast kõne vastuvõtnud sekretärile, aga see jättis väljaande nime valesti meelde. Meri võttis kõne vastu teadmises, et helistatakse Keelest ja Kirjandusest, kus töötas teadupärast tema poeg Mart Meri. Eks Lennart Meri vist arvas, et helistab tema poeg. Ütlesin, et helistan Eesti Päevalehest. Mida president selle peale täpselt ütles, ei mäleta, aga ju tal ei olnud minu jaoks aega, sest soovitud infot ma ei saanud ja mäletan, et kõne lõppes kiiresti.)
Pärast Eesti Päevalehte tuli aastake töötamist kirjastuses Tänapäev, mis ka lõppkokkuvõttes ei olnud kole mälestus, olgugi, et mu leping seal veetlevalt, kuid kindlakäeliselt lõpuks lõpetati, põhjuseks poole koha aastaplaani (iga 3 nädala tagant raamat, 12 tk aastas) mittetäitmine. Ei osanud ega tahtnud konveierit teha, mulle on oluline kvaliteet, ja kvaliteeti ma ilma pühendumiseta, ilma suure ajakuluta tagada ei oska. Võib-olla on neid, kes oskavad. Siiski sain seal välja anda rea raamatuid, millest ükski pole mingi põhk või plaani täitematerjal: Artur Adsoni "Siuru-raamat", Andra Teede "Saage üle!", Tartu NAK-i "Väike pornoraamat" ja Ralf Rondi "Naised kirglised". Minu "kaasavarana" toodud idee anda välja uuesti Elo Tuglase mälestused realiseeriti juba pärast mind ja see tõi, igati ettearvatavalt, sisse kena kopika, käies isegi müügitoppides. Rajasin sarja "Loe mind!", toimetades selle esimesed kolm raamatut, sh Voldemar Milleri pärija poolt minu isiklikku valdusse usaldatud käsikirjade põhjal kokku pandud lastejutukogu "Kodu kõige kallim". Ega ma Tänapäeva peale ka mingit vimma ei kanna, seal töötasid ja töötavad siiamaani väga toredad inimesed - peale Tiina, kelle arrogants ja isekus oli lihtsalt öökimiseni piiritu. (Eks nad ka kindlasti loevad neid ridu siin - tervitan!)
Pärast seda olen olnud vabakutseline kirjanik, kes elab 2007. aasta suvest päris esimeses endale kuuluvas kotuses looduskaunil Nõmmel ja töötab kodus, omamata esimest korda oma töölisekarjääri jooksul mitte ühtki ülemust. Enda osalusega kirjatuses Jutulind saan jätkata endale meelepäraste raamatute väljaandmist. Ja kuna kontorikulusid ei ole ja tööjõukulud on minimaalsed, ei vangu ka selle väikse, aga tubli firmakese alustalad praeguses majanduskriisis ülemäära hirmsasti.
Ei viitsigi enam pikemalt kokku võtta kõiki neid tegemisi ja saavutusi, mida üle vaadates võin endale rahulolu lubada. Emakeele õpikud, Buratino-sari, Tomi ja Anni sari, rida raamatuid, palju häid luuletusi, mis veel ootavad avaldamist, jne. Midagi on juba tehtud. Ka isikliku elu kulgu tagantjärgi hinnates ei ole põhjust põdeda. Algav kümnend tuleks elada nii, et ülejärgmisel kümnendil saaks hakata kandideerima Nobeli kirjanduspreemiale. Samuti sooviksin saada Oscarit, aga mis kategoorias, seda ei oska ette kujutada. Ja kui keegi küsiks mu suurimat unistust, siis üks selline võiks näiteks olla see, et ma tahaksin olla inimkonna esimeses Marsi-ekspeditsioonis kroonikakirjutaja. Nii, nagu Smuul kirjutas "Jäise raamatu", tahaks mina kirjutada "Marsi-raamatu".
Ja ega ma väga ei kahetse midagi. On tehtud ka vigu, aga igal hetkel olen ma elanud täpselt nii, nagu ma olen tahtnud, osanud ja suutnud elada. See on nagu hobusega sõitmine - tuleb jälgida hoolega teed ja ohjad kõvasti peos hoida ja neid mitte kellelegi üle anda. Muidu seal, kus tee kolmeks läheb, satud sellele teele, kus süüakse sind, aga hobune jääb.
