esmaspäev, 5. mai 2008
reede, 2. mai 2008
päeva luuletus
OO, ÕUN!
Oo, õun!
..............Oo, õun!
Sa sooja suve jagu päikest oled näinud
ja punaseks nii igalt küljelt läinud
ja paistad nõnda hõrkk!
Oo, õun!
..............Oo, õun!
Nüüd keset sügispäikse jahenevat sära
ma teattan sul’, et söön su kohe ära –
ei päästa sinu tõrkk!
Oo, õun!
..............Oo, õun!
Sa sooja suve jagu päikest oled näinud
ja punaseks nii igalt küljelt läinud
ja paistad nõnda hõrkk!
Oo, õun!
..............Oo, õun!
Nüüd keset sügispäikse jahenevat sära
ma teattan sul’, et söön su kohe ära –
ei päästa sinu tõrkk!
Tom, 375. saade (eetris 14. mail)
Pööningukambris on Tom ja Anni. Esialgu on näha ainult laua juures seisvat Tomi, kellel on seljas üsna veidrana mõjuv, ütleks, et lausa groteskne maskotikostüüm. Tom ise paistab ennast selles kostüümis pisut ebamugavalt tundvat.
TOM
Tere! Täna olen natuke ebaharilikult riides. (paus, kehitab ennast) Tegelikult saaks veel ebaharilikumalt...
Ta paneb pähe maskoti peaosa, misjärel tema kostüüm on täielik. Nii seisab ta mõne hetke ja laseb vaatajatel ennast imetleda. Siis võtab ta peaosa jälle ära.
TOM
See on Suure-Peetri juubelipidustuste maskoti kostüüm. Mul nimelt paluti kehastada selle ürituse maskotti. Suure-Peetril on sel laupäeval ümmargune sünnipäev ehk juubel – täitub 750. aasta Suure-Peetri esimesest mainimisest. Nii et meie linn saab laupäeval 750-aastaseks. Inimestel hakatakse vanust arvestama sündimise hetkest, aga linnadel nende esimese mainimise hetkest. Ja Suure-Peetrit mainis 17. mail aastal 1258 esimest korda üks saksa krahv, kelle nimi oli von Schmidt. (vaatab ennast) Huvitav, mis näo see von Schmidt oleks selle kostüümi peale teinud? Päris naljakas kostüüm, eks ole? (paus) Siin sees on ka üsna palav ja kitsas olla, nagu te arvata võite. Aga noh, kui lubasin, siis lubasin. Lõppude lõpuks võib see päris huvitav kogemus olla.
Kaader Annist, kes viibib rõdul ja laseb soojal kevadpäikesel enda peale paista, silmad unelevalt kinni, nägu päikese poole. Rõdul on näha õitsvaid rõdulilli.
ANNI
Loomulikult, Tom! See on suur au! Kehastada oma kodulinna juubelipeo maskotti!
TOM
Jah, aga pean rahva seas ringi liikuma ja inimeste meeleolu tõstma, ja see, ma usun, on päris keeruline. Ma ei ole kunagi varem maskotti kehastanud, ma ei teagi, mida teha tuleb.
ANNI
Kas sulle siis õpetussõnu ei jagatud?
TOM
Jagati küll – öeldi, et lihtsalt liigu rahva seas ringi ja lehvita inimestele. Patsuta lapsi ja suru suurematel kätt.
ANNI
See ei ole ju keeruline.
TOM
Ei ole jah, aga ma usun, et midagi peaks ikka veel olema. Ma paningi selle kostüümi nüüd selleks selga, et äkki tuleb mingi maskotitunne kätte, aga pole veel tulnud.
ANNI
Sa mõtled selle asja liiga keeruliseks. Võta vabamalt. Chill’i.
TOM
Mida?
ANNI
Chill’i! Tunne ennast vabalt. Nagu mina praegu.
Päikesekiired tantsivad Anni nina peal. Siis kaader Tomist, kes püüab sisse võtta mingeid poose, etendada mingeid maskotiliigutusi jne.
Siis järsku kostab eemalt Anni kiljatus!
Ja kohe sööstab Anni Tomi kõrvale kaadrisse.
ANNI
Õõh!
Ta poeb Tomi selja taha.
TOM
Mis siis nüüd?
ANNI
Kaitse mind!
TOM (vaatab ringi)
Misasja? Mille eest!
ANNI
See seal! Õõh!
TOM (ei näe ikka veel midagi)
Mh?
ANNI
Mesilane!
TOM
Mesilane?
Ta vaatab hoolega rõdu poole ja näeb siis tõesti mesilast.
TOM
Aa! On jah! Mesilane! Näed sa, lendas aknast tuppa! Ilmselt tuli nende lillede peale, mis rõdul on, ja sattus kogemata tuppa. Ikka juhtub. (Annile) Aga mis siis nüüd on?
ANNI
Ma kardan mesilasi! Ja herilasi! Nad võivad nõelata! Aja ta ära!
TOM
Siis nad just võivadki nõelata, kui neid hakata ära ajama. Eriti herilased.
Anni ei ütle midagi.
TOM
Mis siis teeme nüüd?
Paus.
TOM
Ta praegu siiasuunas ei tule, ootame natuke, äkki lendab tagasi õue. Äkki näeb, et siin tal midagi teha ei ole. Las vahepeal tulla multifilmid.
[Multifilmid]
Multifilmide lõppedes poole olukord toas muutunud. Tom ja Anni istuvad laua taga, on vaikselt ja siis jälgivad silmadega midagi, mis teeb aeglaselt tiiru üle toa, siis läheneb – Tom ja Anni tõmbuvad võpatades kaugemale – ja siis kaugeneb – Tom ja Anni tulevad tagasi endisesse asendisse.
ANNI
Ma ei saa enam nii. Võta midagi ette. Ta ei leia ise rõduust üles. Ehkki see on pärani lahti.
TOM
Mida ma siis pean ette võtma? Ma ei hakka ju ometi mesilast maha lööma, nagu kärbest või sääske või herilast, mesilane on kasulik loom.
ANNI
Püüa ta purki.
TOM
Kuidas sa seda ette kujutad?
ANNI
Või siis... Ma ei tea!
Ta tõmbub Tomist veidi eemale ja jääb tema maskotikostüümi silmitsema. Ta näost on näha, et ta on jõudnud mingile heale mõttele.
ANNI
Tom! Kuule! See su kostüüm! See maskotikostüüm!
TOM
Jah?
ANNI
See on ju paks! See kaitseb sind mesilase nõelamise eest! See on täpselt nagu mesiniku kaitseriietus! Pane see peaosa ka veel pähe! Ja siis aja mesilane ajalehega rõduuksest välja!
Tom kõhkleb veidi. Ta peab nõu, kas ta kostüüm on tõesti selleks ettevõtmiseks sobilik.
TOM
Hm...
ANNI
Jah! Jah! Parimat mesilase tõrjumise riietust ei saagi enam olla. Ta ei pääse ju sulle kuskilt ligi. (krabab lähedusest ühe ajalehe) Näe, sellega tõrju ta välja.
Tom paneb kostüümi peaosa pähe ja võtab ajalehe. Ettevaatlikult liigub ta mesilase poole. Järgneb vabas vormis, kuid telepärane ja koomilise efektiga ettekantud tegevus mesilase aknast välja ajamisel – jälgimine, liginemine, ajalehega udjamine, käestlibisemine, uuesti liginemine, hüpped jne.
Lõpuks saab Tom mesilase rõdule aetud ja rahu on majas.
ANNI
Kas läks ära?
TOM
Jah. Sellega on korras.
Anni rahuneb – vajub pingest täielikult lõdvaks.
TOM (võtab peaosa peast)
Aga millest selline hirm mesilaste ees? Sa ju oled ometi maatüdruk?
ANNI
Ma ei tea... On selline hirm lihtsalt. Ja mis sellest, et maatüdruk.
TOM
Oleks veel herilane olnud. Aga mesilased ei ole tigedad.
ANNI
Noh, siis ma oleks otse toast välja jooksnud. Aga ma sain kohe aru, et see on mesilane. Nad on üsna sarnased, aga eri värvi. Herilane on kollane ja must, aga mesilane on helepruun ja must.
TOM
Mõned inimesed on mesilase või herilase nõelamise vastu allergilised, ega sina ei ole?
ANNI
Ma ei tea, et oleksin. Nad ei ole mind kunagi nõelanud. Aga targem on seda siiski mitte järele proovida.
[Multifilm]
TOM (vaatajale)
Mesilased on tegelikult väga targad putukad. Kas te teadsite, et nad suhtlevad omavahel tantsides? Nad nimelt tantsivad üksteisele, kui on mingi hea õietolmu korjamise koha leidnud. Tulevad tarru ja tantsivad. Annavad teistele tantsuga teada, kui kaugel see korjemaa on. Ja mis suunas. Noh, muidugi ei ole see mingi selline tants, nagu me esimese hooga ette kujutame – selline, nagu diskol.
ANNI
Mul on üks isa tuttav mesinik. Ta on sellest rääkinud. Ja muide, mesilastel on kuninganna ka! Nagu inglastel või hollandlastel!
TOM
Teda vist nimetatakse rohkem mesilasemaks.
ANNI
Nojah, nii öeldakse tema kohta ka. Aga see minu isa tuttav mesinik ütleb alati – kuninganna. Kuninganna on kõige tähtsam mesilane. Me võiks ta õhtusesse saatesse kutsuda.
TOM
Kelle – selle kuninganna?
ANNI
Jaa, selle kuninganna! Ei, mesiniku loomulikult. Sest mesilased on tähtsad putukad ja mesi on väga tähtis toiduaine. Võiks rääkida, kuidas mesilased mett teevad.
TOM
Hästi. Teeme nii. Kohtumiseni õhtul!
TOM
Tere! Täna olen natuke ebaharilikult riides. (paus, kehitab ennast) Tegelikult saaks veel ebaharilikumalt...
Ta paneb pähe maskoti peaosa, misjärel tema kostüüm on täielik. Nii seisab ta mõne hetke ja laseb vaatajatel ennast imetleda. Siis võtab ta peaosa jälle ära.
TOM
See on Suure-Peetri juubelipidustuste maskoti kostüüm. Mul nimelt paluti kehastada selle ürituse maskotti. Suure-Peetril on sel laupäeval ümmargune sünnipäev ehk juubel – täitub 750. aasta Suure-Peetri esimesest mainimisest. Nii et meie linn saab laupäeval 750-aastaseks. Inimestel hakatakse vanust arvestama sündimise hetkest, aga linnadel nende esimese mainimise hetkest. Ja Suure-Peetrit mainis 17. mail aastal 1258 esimest korda üks saksa krahv, kelle nimi oli von Schmidt. (vaatab ennast) Huvitav, mis näo see von Schmidt oleks selle kostüümi peale teinud? Päris naljakas kostüüm, eks ole? (paus) Siin sees on ka üsna palav ja kitsas olla, nagu te arvata võite. Aga noh, kui lubasin, siis lubasin. Lõppude lõpuks võib see päris huvitav kogemus olla.
Kaader Annist, kes viibib rõdul ja laseb soojal kevadpäikesel enda peale paista, silmad unelevalt kinni, nägu päikese poole. Rõdul on näha õitsvaid rõdulilli.
ANNI
Loomulikult, Tom! See on suur au! Kehastada oma kodulinna juubelipeo maskotti!
TOM
Jah, aga pean rahva seas ringi liikuma ja inimeste meeleolu tõstma, ja see, ma usun, on päris keeruline. Ma ei ole kunagi varem maskotti kehastanud, ma ei teagi, mida teha tuleb.
ANNI
Kas sulle siis õpetussõnu ei jagatud?
TOM
Jagati küll – öeldi, et lihtsalt liigu rahva seas ringi ja lehvita inimestele. Patsuta lapsi ja suru suurematel kätt.
ANNI
See ei ole ju keeruline.
TOM
Ei ole jah, aga ma usun, et midagi peaks ikka veel olema. Ma paningi selle kostüümi nüüd selleks selga, et äkki tuleb mingi maskotitunne kätte, aga pole veel tulnud.
ANNI
Sa mõtled selle asja liiga keeruliseks. Võta vabamalt. Chill’i.
TOM
Mida?
ANNI
Chill’i! Tunne ennast vabalt. Nagu mina praegu.
Päikesekiired tantsivad Anni nina peal. Siis kaader Tomist, kes püüab sisse võtta mingeid poose, etendada mingeid maskotiliigutusi jne.
Siis järsku kostab eemalt Anni kiljatus!
Ja kohe sööstab Anni Tomi kõrvale kaadrisse.
ANNI
Õõh!
Ta poeb Tomi selja taha.
TOM
Mis siis nüüd?
ANNI
Kaitse mind!
TOM (vaatab ringi)
Misasja? Mille eest!
ANNI
See seal! Õõh!
TOM (ei näe ikka veel midagi)
Mh?
ANNI
Mesilane!
TOM
Mesilane?
Ta vaatab hoolega rõdu poole ja näeb siis tõesti mesilast.
TOM
Aa! On jah! Mesilane! Näed sa, lendas aknast tuppa! Ilmselt tuli nende lillede peale, mis rõdul on, ja sattus kogemata tuppa. Ikka juhtub. (Annile) Aga mis siis nüüd on?
ANNI
Ma kardan mesilasi! Ja herilasi! Nad võivad nõelata! Aja ta ära!
TOM
Siis nad just võivadki nõelata, kui neid hakata ära ajama. Eriti herilased.
Anni ei ütle midagi.
TOM
Mis siis teeme nüüd?
Paus.
TOM
Ta praegu siiasuunas ei tule, ootame natuke, äkki lendab tagasi õue. Äkki näeb, et siin tal midagi teha ei ole. Las vahepeal tulla multifilmid.
[Multifilmid]
Multifilmide lõppedes poole olukord toas muutunud. Tom ja Anni istuvad laua taga, on vaikselt ja siis jälgivad silmadega midagi, mis teeb aeglaselt tiiru üle toa, siis läheneb – Tom ja Anni tõmbuvad võpatades kaugemale – ja siis kaugeneb – Tom ja Anni tulevad tagasi endisesse asendisse.
ANNI
Ma ei saa enam nii. Võta midagi ette. Ta ei leia ise rõduust üles. Ehkki see on pärani lahti.
TOM
Mida ma siis pean ette võtma? Ma ei hakka ju ometi mesilast maha lööma, nagu kärbest või sääske või herilast, mesilane on kasulik loom.
ANNI
Püüa ta purki.
TOM
Kuidas sa seda ette kujutad?
ANNI
Või siis... Ma ei tea!
Ta tõmbub Tomist veidi eemale ja jääb tema maskotikostüümi silmitsema. Ta näost on näha, et ta on jõudnud mingile heale mõttele.
ANNI
Tom! Kuule! See su kostüüm! See maskotikostüüm!
TOM
Jah?
ANNI
See on ju paks! See kaitseb sind mesilase nõelamise eest! See on täpselt nagu mesiniku kaitseriietus! Pane see peaosa ka veel pähe! Ja siis aja mesilane ajalehega rõduuksest välja!
Tom kõhkleb veidi. Ta peab nõu, kas ta kostüüm on tõesti selleks ettevõtmiseks sobilik.
TOM
Hm...
ANNI
Jah! Jah! Parimat mesilase tõrjumise riietust ei saagi enam olla. Ta ei pääse ju sulle kuskilt ligi. (krabab lähedusest ühe ajalehe) Näe, sellega tõrju ta välja.
Tom paneb kostüümi peaosa pähe ja võtab ajalehe. Ettevaatlikult liigub ta mesilase poole. Järgneb vabas vormis, kuid telepärane ja koomilise efektiga ettekantud tegevus mesilase aknast välja ajamisel – jälgimine, liginemine, ajalehega udjamine, käestlibisemine, uuesti liginemine, hüpped jne.
Lõpuks saab Tom mesilase rõdule aetud ja rahu on majas.
ANNI
Kas läks ära?
TOM
Jah. Sellega on korras.
Anni rahuneb – vajub pingest täielikult lõdvaks.
TOM (võtab peaosa peast)
Aga millest selline hirm mesilaste ees? Sa ju oled ometi maatüdruk?
ANNI
Ma ei tea... On selline hirm lihtsalt. Ja mis sellest, et maatüdruk.
TOM
Oleks veel herilane olnud. Aga mesilased ei ole tigedad.
ANNI
Noh, siis ma oleks otse toast välja jooksnud. Aga ma sain kohe aru, et see on mesilane. Nad on üsna sarnased, aga eri värvi. Herilane on kollane ja must, aga mesilane on helepruun ja must.
TOM
Mõned inimesed on mesilase või herilase nõelamise vastu allergilised, ega sina ei ole?
ANNI
Ma ei tea, et oleksin. Nad ei ole mind kunagi nõelanud. Aga targem on seda siiski mitte järele proovida.
[Multifilm]
TOM (vaatajale)
Mesilased on tegelikult väga targad putukad. Kas te teadsite, et nad suhtlevad omavahel tantsides? Nad nimelt tantsivad üksteisele, kui on mingi hea õietolmu korjamise koha leidnud. Tulevad tarru ja tantsivad. Annavad teistele tantsuga teada, kui kaugel see korjemaa on. Ja mis suunas. Noh, muidugi ei ole see mingi selline tants, nagu me esimese hooga ette kujutame – selline, nagu diskol.
ANNI
Mul on üks isa tuttav mesinik. Ta on sellest rääkinud. Ja muide, mesilastel on kuninganna ka! Nagu inglastel või hollandlastel!
TOM
Teda vist nimetatakse rohkem mesilasemaks.
ANNI
Nojah, nii öeldakse tema kohta ka. Aga see minu isa tuttav mesinik ütleb alati – kuninganna. Kuninganna on kõige tähtsam mesilane. Me võiks ta õhtusesse saatesse kutsuda.
TOM
Kelle – selle kuninganna?
ANNI
Jaa, selle kuninganna! Ei, mesiniku loomulikult. Sest mesilased on tähtsad putukad ja mesi on väga tähtis toiduaine. Võiks rääkida, kuidas mesilased mett teevad.
TOM
Hästi. Teeme nii. Kohtumiseni õhtul!
neljapäev, 1. mai 2008
Tallinn, 1. mai 2008. Fotoreportaaž
Jalutasin täna veidi linna peal, marsruudil Pärnu mnt - Asula - Vana-Lõuna - Vineeri - Tatari. Väga ilus ja mahe ilm. Tegin mõned pildid selle päeva jäädvustuseks.
Rahvuslipp ühel majal Pärnu maantee ääres
Aegade müür Pärnu maantee ääres
Võililled Pärnu maantee viadukti juures
Vana-Lõuna tänav
Sein Lõunakeskuse tagahoovis
Tommi Grill - parim söögikoht öises Tallinnas
Tommi kebab - parim, mida öisel Tallinnal kulinaaria-alal pakkuda
Rahvuslipp ühel majal Pärnu maantee ääres
Aegade müür Pärnu maantee ääres
Võililled Pärnu maantee viadukti juures
Vana-Lõuna tänav
Sein Lõunakeskuse tagahoovis
Tommi Grill - parim söögikoht öises Tallinnas
Tommi kebab - parim, mida öisel Tallinnal kulinaaria-alal pakkudaeilne päev: Kuku laest ja muust
Andra ja Andrease luuleõhtu eile kirjanike maja saalis oli tõsiselt hea. Andra esitas vanemaid ("Saage üle") ja uuemaid luuletusi, mis panid ennast kuulama, nagu alati. Andreas tegi luuletajana suurepärase lavadebüüdi, norida ei olnud ei esituse ega tekstide sisu kallal. Rahulik ja eneseteadlik olemine, milles mõningane (enese)iroonia varjund, publikuga vahetu ja vaba suhtlemine - kiiduväärsed lavakuju jooned. Luuletused ise - mõtetelt ja sõnadelt tihedad tekstid, enamjaolt mõtteluule valdkonda kalduvad, tõsi küll, lisandiga "sotsiaalne". Saadagu tuttavaks ja pandagu tähele - Andreas Nestor.
Pärast seda läksime Kukusse, kus nägime oma silmaga tagatoas allavarisenud lage. Nii hull see siiski ei olnud, nagu ajalehest esimese hooga võib välja lugeda, küllalt groteskne vaatepilt aga sellegipoolest. See oli seal tagatoas, kus päevasel ajal lõunat pakutakse, täpsemalt selle tagatoa paremas seinas. Suhteliselt nurgatagune kitsas koht, kuhu keegi ka nii väga ennast sisse seadma ei kipu, kui mujal vähegi ruumi. Viimasel ajal olid seal seina ääres seisulauad. Osa laepaneelistikust oli alla väändunud ning ruum selle ja seina vahelt kruusa ja muud sodi täis vajunud. Täpselt Wiiralti kohviku esise suure akna all, üles vaadates paistsid sillutise kivid - see oli kõik, mis Kuku põrandat oli välismaailmast lahutama jäänud. Andreas tegi pilte, kultuuriloo ja kindlustuse tarbeks.
Eilne päev viis mind ka - seda juba päeval - Kuku raadiosse, kus rääkisin 7-8 minutit Pronkssõduri-muusikalist. Oleks pidanud rääkima poole rohkem, aga Kuku raadio on nüüd kolinud Veerenni keskusesse, kuhu ei pääse ju teisiti ligi, kui äärmuslikke meetodeid kasutusele võttes. Ja need meetodid, täpsemalt a) bussiga nr 18 Liiva peatusse sõitmine ja b) seal takso tellimine, vedasid faasis b roppumoodi alt. Aga ka need paar nappi minutit raadioeetrit said, vähemalt minu arvates, igati sisukalt täidetud, jutt veeres ja mõte jooksis.
Lisaks sellele rääkisin samast asjast ka ajalehes Postimees - juures väga ilus foto. Poseerin Tõnismäel Pronkssõduri endise asukoha juures tulbiklumpide vahel raamatuga "Kakskümmend aastat hiljem", mille lugemisega just vahetult enne seda olin bussis ühele poole jõudnud. Illustreerin selle fotoga (autor Liis Treimann) ka käesolevat postitust.
Pärast seda läksime Kukusse, kus nägime oma silmaga tagatoas allavarisenud lage. Nii hull see siiski ei olnud, nagu ajalehest esimese hooga võib välja lugeda, küllalt groteskne vaatepilt aga sellegipoolest. See oli seal tagatoas, kus päevasel ajal lõunat pakutakse, täpsemalt selle tagatoa paremas seinas. Suhteliselt nurgatagune kitsas koht, kuhu keegi ka nii väga ennast sisse seadma ei kipu, kui mujal vähegi ruumi. Viimasel ajal olid seal seina ääres seisulauad. Osa laepaneelistikust oli alla väändunud ning ruum selle ja seina vahelt kruusa ja muud sodi täis vajunud. Täpselt Wiiralti kohviku esise suure akna all, üles vaadates paistsid sillutise kivid - see oli kõik, mis Kuku põrandat oli välismaailmast lahutama jäänud. Andreas tegi pilte, kultuuriloo ja kindlustuse tarbeks.
Eilne päev viis mind ka - seda juba päeval - Kuku raadiosse, kus rääkisin 7-8 minutit Pronkssõduri-muusikalist. Oleks pidanud rääkima poole rohkem, aga Kuku raadio on nüüd kolinud Veerenni keskusesse, kuhu ei pääse ju teisiti ligi, kui äärmuslikke meetodeid kasutusele võttes. Ja need meetodid, täpsemalt a) bussiga nr 18 Liiva peatusse sõitmine ja b) seal takso tellimine, vedasid faasis b roppumoodi alt. Aga ka need paar nappi minutit raadioeetrit said, vähemalt minu arvates, igati sisukalt täidetud, jutt veeres ja mõte jooksis.
Lisaks sellele rääkisin samast asjast ka ajalehes Postimees - juures väga ilus foto. Poseerin Tõnismäel Pronkssõduri endise asukoha juures tulbiklumpide vahel raamatuga "Kakskümmend aastat hiljem", mille lugemisega just vahetult enne seda olin bussis ühele poole jõudnud. Illustreerin selle fotoga (autor Liis Treimann) ka käesolevat postitust.
Tellimine:
Postitused (Atom)
