Juhtus selline õpetlik lugu.
Kirjutas õpetaja: Olen n kooli eesti keele õpetaja ja soovin Teid seoses läheneva emakeelepäevaga meie kooli esinema kutsuda.
Vastasin: Tänan kutsumast! Kahjuks on mul esimesed vabad päevad alates 26. märtsist.
Kirjutas õpetaja: Kahju küll, aga märtsi lõpus on meil juba teatrinädala üritused.
Tõesti, kahju küll, et märtsi lõpus ei olegi enam kirjanikku tarvis! Aga küllap siis saab mõni näitleja külla kutsutud. Kui just enne spordinädalat ei tule.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kusjuures see on üks huvitav kaasus. Kas kirjandus on kunst või äri? Ma mõtlen, et kas moodne kirjanik on rohkem kunstnik või ärimees. Näiteks meditsiin on kindlalt äri, kuigi on nagu kunstki (nt. kirjandus) ühiskonnale suunatud, milleta me jääksime piiratuks või sureksime varem, mis ekstreemsustesse minnes võib mitmetele sama tähendada.
Tahtsin välja jõuda selleni, et mainitud õpetaja võib pidada kirjanikku äriinimeseks, kellele ta pakub head võimalust tasuta tooteesitlust teha. Humanitaarvaldkonna õpetaja, ma vabandan räige üldistuse pärast, võib sageli vääriti mõista kui suur ja rikas peaks auditoorium olema, et selline kontakt läbimüüki suurendaks.
Kirjanikud omakeskis on kindlasti nendele küsimustele vastused 1000 korda välja nuputanud. Aga neutraalselt pinnalt on raske arvata, kumma mõttekäik ebaõnnestunum oli. Ma ei taha norida või solvata, antud lugemine oli niisamagi naljakas.
Kirjanik ei pea koolis küll tasuta tooteesitlust tegema. Õpilased peaksid tema tooteid niigi hästi tundma.
Muide, seda tasuta tooteesitluse teooriat on väljendanud ka mõni suur kirjastus.
Miks see teooria vale on, olen varem pikalt rääkinud (kirjaniku töö, aeg jne).
Üleeile esines Nukuteatris teatripäeva puhul Dingo. Küllap neile maksti ikka esinemistasu. Mitte ei kutsutud tasuta tooteesitlust tegema.
Postita kommentaar