Kirjandusringkonnis on kuulsaks saanud kunagine Jüri Mõisa ütlus selle kohta, mida ta arvab elutoas sellisest koledast asjast nagu raamaturiiul. See ütlus on omaenda raskuse mõjul võimendunud teadmiseks, nagu ei oleks Mõisa kodus üldse raamaturiiuleid. Nii või naa, Mõisa avaldusse on suhtutud kui näitesse kultuurivaenulikkusest.
Nägin täna Ringvaate grimmitoas Jüri Mõisa, kes valmistus rääkima Läti pankadest, ja kasutasin juhust, et tema raamaturiiulitesse puutuvas selgust saada. Küsisin: "Härra Mõis, kas vastab tõele, et teil pole kodus ühtki raamaturiiulit?" Sellele küsimusele andis Mõis nappide lausetega vastuse, mille sisu oleks kokkuvõttes järgmine. Tal on küll raamaturiiul kodus ja viimasel ajal on selle peale isegi raamatuid hakanud siginema, aga ta ei hinda raamatuid ega pea vajalikuks neid lugeda. Lapsena ta küll luges, aga praegu suhtub ta raamatute lugemisse kui mittevajalikku tegevusse.
Niisiis on sellesse küsimusse selgus toodud. Tegelikult, pärast mõningast guugeldamist ilmnes, et see on ammu teada. Fenomenaalne, et niisugune isik on olnud Hansapanga asutaja, Eesti Vabariigi siseminister ja Tallinna linnapea. Seejuures, minu mäletamist mööda, oli täitsa hea linnapea. Ja tema asutatud pank on siiani üks Eesti kahest olulisemast pangast. Vahest polegi raamatute lugemist vaja? Vahest on kirjandusõpetajad meile luisanud? Kes oskaks vastata?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
Igaühele oma?
Probleemil, kas raamatuid lugeda või mitte lugeda, on mitu poolt.
Esiteks: missuguseid raamatuid on mõtet lugeda? Vean kihla, et Mõis on lugenud täiesti piisaval arvul teadmisi andvaid raamatuid ehk õpikuid, mis võimaldasid tal edukalt juhtida Tallinna ja asutada Hansapanga. Ilukirjandus on ju aga eeskätt ajaviide. Maitseasi, kes millega aega viidab...
Teiseks: kellel on mõtet raamatuid lugeda? Peale nende, kellel jääb palju aega üle raamatutega viitmiseks (= ilukirjanduse lugejad), ilmselt inimesed, kelle teadmised on puudelised ja vajavad täiendamist raamatute lugemise kaudu (=õppe- jm teadmuskirjanduse lugejad). Mõis, nii vähe kui ma teda kuulnud olen, puistab peaaegu ainult kuldmune. Siis miks peaks ta lugema kellegi teise (sageli üsna kaheldava autori) kirjutatud raamatuid - ta võiks neid pigem ise kirjutada, kui viitsiks. Või igatahes on tal ehk neist vähe uut teada saada ja õppida. Kõike ei pea inimene teadma ka, millele rakendust pole.
Eesti probleem on selles, et meil on humanitaarteadmised tohutult ületähtsustatud. Olen ise ka humanitaar ja kahetsen sügavalt. Need on tegelikult põhimõtteliselt seltskonnateadused. Paraku Mnemoturniirlasi on küll huvitav kuulata, kuid nad ei toida end ise ära - teised, kes midagi reaalset toodavad, peavad neid ülal pidama ja toitma.
Eestis eelkõige tuleks promoda oskusi ja teadmisi, millega me end ära toidaks, ja seejärel palun väga, kui leib on laual, võime istuda tugitoolis ja veeta aega ilulugemisega. Kui leiame autori, kellel on midagi olulist öelda.
Mõisalt on pärit ka nõue, et käskkiri peab ühe A4 peale ära mahtuma. Mida saab samuti vaadata nii ja naa.
Üks asi on erialakirjandus, mida on tarvis mingil elukutsel töötamiseks. Mõisa puhul siis Eesti Panga aastaraamatud ja tolliseadused. Minu vanaisa, kes oli kolhoosiesimees, pidi teadma loomadesse ja taimedesse puutuvat. Mööblirestarueerija peab teadma, mitu kihti tohib mingit lakki mingile puidule kanda. Erialakirjandus on üks asi.
Teine asi on maailma ajalugu ja inimese ajalugu, olgu siis ilukirjanduslikult või popteaduslikult. Ma kahtlen sügavalt, kas ajaloost saab õppida riigimees, kes ei tunne ajalugu; et teaduse doteerimise üle saab otsustada linnapea, kes ei tunne teadusliku mõtlemise aluseid; et surmanuhtluse või religiooni olemuse üle diskuteerimiseks leiab pädevaid argumente inimene, kes ei ole kokku puutunud moraalsete probleemidega, nii nagu just ilukirjandus neid näidata oskab. Riigimees võiks vähemalt olla nuusutanud Fukuyamat, Hobsbawmi, Tuchmani, Sontagi, Kissingeri jms, et ta teaks, mida ta juhib. Jne.
Ühiskonnas juhtrollis olev isik, kes ei hinda kirjandust, st mitte ainult ilukirjandust, teadmiste põhilise akumuleerijana, nende pangana, on vaimselt pime. Ta võib küll pilduda "kuldmune", kuid see ei näita teadmisi, vaid arrogantsi ja mõningase loomuliku intelligentsi olemasolu. Kuldmune võib pilduda ka jõmm.
Aga muide, mõelgem sellele, mis on alles jäänud etruskide, Muinas-Egiptuse, Vana-Kreeka, Vana-Rooma majanduslikest hiilgeaegadest. Ainult müürivaremed või paar konserveeritud kvartalit, ümberringi kriisid ja mustus, vaesus ja viletsus. Kõik tänaseks säilinud jäänused neist tsivilisatsioonidest ja ühiskondadest on loodud mitte ärimeeste või kuningate poolt, vaid arhitektide, ehitusmeistrite, kullasseppade, kunstnike, luuletajate, filosoofide jts poolt. Kes küll telliti ja maksti kinni ülikute poolt - kuid siis olid ülikud ka nii targad, et anda oma võimu põlistamiseks neile raha.
Või, mida teame 1920-ndate aastate Eesti ärimeestest, tollastest vingetest tõusikutest, või 1930-ndate piiritusekuningatest? Me ei mäleta nende nimesidki. Samuti teame nimetada vaid 4-5 tollase poliitiku nime. Aga me teame kümneid tolle aja kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, arhitekte. Just majandus, see Marxi poolt baasiks nimetatu, on tegelikult pealisehitus, ja kultuuriinimeste loome on tegelikult see aastatuhandeid trotsiv baas.
100 aasta pärast teataksegi Mõisast heal juhul vaid seda arrogantset riiulite-lauset, küll aga õpivad lapsed koolis Rooste, Contra, fs-i luulet, vaatavad Maimiku ja Õunpuu filme, uurivad Murka ja Mäetamme taieseid. Pikemas perspektiivis on raamatulugeja ellujääja ja rahalugeja väljasurija.
Selle teadmise taustal on Mõisa seisukohad eriti lühinägelikud ja ajaloopimedad. Kui ta rohkem ajalugu tunneks, siis ta teaks, et olgu ta kui tahes osav investeerija, pole 100 aasta pärast tema "hajutatud varadest" niikuinii enam midagi järel.
...kui ta just - näiteks - ei toeta miljoni euroga ERM-i või EKA ehitamist. Aga selliseid asju eesti ärimehed ja rahakasvatajad juba ei tee.
wr, ajalugu ei olegi vaja tunda. Ajalugu teevad inimesed, piisab kui tunda inimesi. Doteerimised jm rahapaigutused otsustatakse poolt- ja vastuargumentide alusel, otsustaja ei pea neid argumente ise oskama koostada, vaid ta kuulab ära asjatundjate arvamuse ja selle alusel otsustab. Tema puhul on oluline analüüsi ja sünteesi kvaliteet, seda ei õpi eriti nagunii, see kas on või pole. Ah et moraalseid probleeme näitab ilukirjandus? :) Mina arvasin, et elu ikka näitab ja ilukirjandus nii hästi kui oskab üritab neid peegeldada. Nagu kogu kunst on looduse tagasihoidlik peegeldus, ei midagi enamat.
Nii et lubage ma leian – hoopis inimene, kes peab elu kohta raamatust lugema, on tõsiselt pime. Või peenutseb.
Kissingeri, Fukuyama jne lugemise vajadus mahub kahe eelmise lõigu alla. Poliitikat teevad inimesed. Psühholoogiat võib lugeda - saab lihtsamalt läbi kui ise otsast punnitades.
Mis kullasseppadesse jm kunstnikesse puutub, siis ka neid toidab ainult äri ja labane käeline töö – leiva küpsetamine jms. Ka nende nõud peab keegi pesema, kui ka nende endi peened näpud selleks ei paindu. Mida kõrgemale reaalsuse üle keegi soovib tõusta, seda kaugemale sellest ta ühtlasi liigub. Paraku.
Seetõttu 100 aasta pärast ma pole kindel, et eesti kultuuri sellemaailma koolides enam õpetatakse. Võib-olla mõnes eraviisilises pühapäevakoolis, kellegi ammuunustatu kentsaka testamendi tahtest. Sest viimasedki mõisad on lahkunud parematele jahimaadele, aga rahata, mida nad ühiskonda toodavad, seeläbi et toodavad konkreetset materiaalset rikkust, ei jää maimikud ellu. Seega nemadki on lahkunud... 8-)
Kui lagedale ilmuvad argumendid, et ajalugu ei ole vaja tunda ja et see, kes peab elu kohta raamatust lugema, on tõsiselt pime, ja et kunstnikke toidab labane käeline töö, on aeg diskussioonile joon alla tõmmata ja seltskonda vahetada.
Ajalugu õpetab, aga tal ei ole õpilasi... :)
Tegelikult ka, kõike ei jaksa ise ju läbi kogeda, raamatust saab rutem ja seega rohkem. Olgu ilu- või muu kirjandus.
Kuid jah, õige ta ju on, et maailmas on nii võrratult paljud teadmisi, mõtteid ja ideid, et minu peas olevad on üks kaduvväike hulk sellest. Kuna aga minu peas pesitseb täitmatu uudishimukoll, siis ma mitte ei saa, kui muudkui pean raamatuid lugema.
Inimestega otse suhtlemist ja vahetut kogemist see ju ei välista.
Postita kommentaar