väikeste tüdrukute roosade moblade demokraatia

Mul on siiralt hea meel, et muusikamaitsega inimesed ehk žürii (v.a Nõgisto) valis parimaks Orelipoisi. Palju, palju õnne, Jaan!

Nagu mul on hea meel ka selle üle, et laval käis Henry Laks, meenutamas ajastut, mil nooruslikkus ja hea maitse olid üldiselt sünonüümid. Ja on omamoodi tore, et laval käis ka 2 Quick Start, meenutamas, mida peeti heaks eesti popiks 15 aastat tagasi.

Mul on halb, piinlik, õudne, et nagu alati, kui midagi lastakse otsustada telefonihääletuse teel ja "rahval", siis on tulemuseks väikeste tüdrukute äkää-bling-bling-näts-näts-vuan-tuu-seven-trii-äkää-bullshit. Järjekordne Sven Lõhmuse ilakomm on n-ö rahvahääletusel parimaks lauluks hinnatud.

Miks peab laskma sellel "rahval" kõike hääletada? Nad võivad hääletada superstaare ja talente, mis on puhtalt kommertslik nähtus. Aga miks peab laskma neil valida olulisi asju, nagu näiteks euromündi kujundus ja Eesti Laulu võitja? Kas meil tõesti on tarvis demokraatiat, kus peaosas on väikeste tüdrukute roosad moblad?

Miks laseme tähtsaid asju otsustada isikutel, kes peaksid sel kellaajal juba magama ja nägema värvilisi unenägusid kiisukestest?

Hilisem täiendus: võib-olla olen ülekohtune, liialdan ja eksin, kui ajan selle asja väikeste tüdrukute kaela. Mulle on signaliseeritud, et tegelikult meeldisid väikestele tüdrukutele MID, Ithaka Maria ja Orelipoiss. Aga kes siis Getteri esimeseks hääletasid? See mõte teeb mind päris rahutuks. Täiskasvanud? Kas tõesti peaksime sel juhul ikka laskma rahval ise presidenti valida...?!

Võib-olla on kogu Eesti rahvas vaimses arengus väikse tüdruku tasemel? Jah, võib-olla ongi...