huvitav mõttevahetus: stsenarist vs lavastaja

Lugesin Sirbist Peeter Sauteri lugu ja Jaan Kolbergi vastust sellele. Soovitan seda mõttevahetust lugeda kõigil, kes kirjutavad stsenaariume (filmi, tele, teatri vm), ja kõigil, kes tegelevad nende lavastamisega.

Ma olen rohkelt stsenasid kirjutanud. Nii hullusti nagu Sauteril mul pole õnneks läinud, enamasti olen saanud töö eest ka tasu, ja kui mitte täispotti, siis vähemalt mingisugustki. Aga probleem, mida Sauter valgustab, on mulle tuttav. Kui kirjutad stsena valmis - ja sinnapaika see jääb. Olgu siis põhjused millised tahes. Tavaliselt taandub kõik rahale. Kirjutasin täispika laste mängufilmi - sahtlisse! Kirjutasin täispika libreto muusikalile - sahtlisse! Sahtlisse jäämise protsent ses kirjandusliigis on erakordselt suur, või mis suur, see on lausa tõenäoline, asjade eeldatav käik!

Aga kui on midagi, mida ei ole mitte mingit mõtet sahtlisse kirjutada, siis on selleks draamavormis tekst. Draama idee on jõuda lavastusena publiku ette. Draama sahtlis on mahavisatud töö, aeg, raha, energia. Seepärast toetan igati Sauteri mõtet, et tellimustesse draamateose kirjutamiseks tuleb suhtuda ettevaatlikult. Eriti kui oled vabakutseline kirjanik. Kirjutad, lood, piinled, kogud materjali, komponeerid, kaalud, mõõdad, loed, silud, täiendad, kärbid - siis läheb asi lavastaja kätte, ja kui siis on soss, ongi kirjaniku aeg maha visatud.

Kirjaniku aeg on tema raha. Eriti vabakutselise kirjaniku puhul. Sahtlisse jäänud draamatekst on sel puhul täpselt sama, kui ehitaja ehitab maja, kingsepp parandab saapa, autoremondiluksepp vahetab rehvid, jne, saamata selle eest sentigi. Seepärast pani mind jahmuma Kolbergi arrogantne seisukoht: "Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama."

Sorry, Kolberg, miks sa siis poes saia ja leiva eest raha maksad, miks sa ei eelda, et sa võid neid tasuta riiulist koju viia? Kas sa ei eeldagi siin, et pagar peab tegema saiu ka siis, kui talle selle eest ei maksta - kuna ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab saiu tegema?

Kui elaksime kommunismis või anarhismis või 19. sajandi romantismis, mil kõige suuremates närudes käis ikka kõige suurem kunstnik, siis oleks see mõeldav, aga me elame kapitalismis. Jüri teeb Marile töö, Mari maksab Jürile selle töö eest. Kui Maril pole raha selle eest maksta, siis ta ei lihtsalt ei telli Jüri endale tööd tegema. Siis teeb Jüri töö Martale, kellel on raha tasu maksmiseks. Lihtne. Kehtib ka filmi-, teatri- ja telemaailmas. Lavastaja ise ei peagi maksma - maksmine on tootja või teatridirektori rida. Kui lavastajal pole kindlust, et sealtkaudu on rahad liikumas, siis pole vaja ka stsenaristi tülitada.

Kordan, seni on minul isiklikult läinud korda stsenade kirjutamise eest ka tasu saada. Päris palju on ka publiku ette jõudnud (telesarjad, sketšikavad, üks näidend). Ja eelnev on kirja pandud rohkem solidariseerumisena Sauteriga ja mõtteaineks kõigile, kes nende valdkondadega seotud. Sest ma mõistan täiesti Sauteri seisukohtade argirahanduslikku tagamaad. Kirjanik, kes on vabakutseline, elab täpselt nii hästi, kui palju ta kirjutab ja kui palju talle kirjutamise eest makstakse. Sel juhul on tema aja raiskamine võrdne tema taskust raha ära võtmisega. Vabakutselise kirjanikuna on võimalik Eesti Vabariigis ära elada küll, ta elujärg on kindlasti parem kui noorel pedagoogil (kes saab ühe koolitunni eest neto 5 eurot). Aga ainult siis, kui oma aega hoolikalt ja kasulikult kulutada.

Kirjaniku töö ja aja väärtustamisest on olnud varem juttu näiteks esinemas käimiste ja tekstide õpikus kasutamise puhul. Oli aeg, ja mitte väga ammu, kui kirjanik sai esinemistasuks tassi ja pastaka, ning õpikukirjastus üritas maksta luuletajale honorari 3 krooni luuletuserea eest bruto. Enam selliseid aegu ei ole. Normaalne esinemistaks on vähemalt 64 eurot pluss sõidukulu ja õpikukirjastus maksab, kui talle see soov esitada, igati viisakat tasu. Asjad edenevad, kui neile tähelepanu juhtida. Loodetavasti paranevad asjad ka filmimaailmas.