laupäev, 7. veebruar 2009

vaatasin lõpuks Kõusaare "Magnust" - nõrk

Vaatasin vahepeal ära Kadri Kõusaare kuulsa filmi "Magnus". Ma olin juba enne selle vaatamist veendunud, et see ei ole midagi muud kui kräpp. Aga ma siiski andsin endale võimaluse. Lükkasin vaatama hakates kõik eelarvamused eemale ja läksin algusele vastu nii puhta lehena, kui võimalik. Olin valmis tunnistama, et hästi, filmitegemist Kõurik mõistab.

Aga midagi ei ole teha. Mul oli õigus - see film on kräpp. Nõrk! - nagu ütleb Monsenjöör "M-Klubis". Ma ei suuda kuidagi aru saada, mil viisil see välismaal mingeid kulinaid võitis. Kahtlustan lobinguid-sobinguid ja muud komplotti.

NB! Järgnev tekst sisaldab infot filmi sisu kohta.

Esiteks, film venib nagu härja ila. Venimine võib olla kunstilise väärtusega, kui see välja peetakse. Aga Kõurik ei pea seda välja. Kõik selles filmis venib. Absoluutselt kõik. Ja ilma igasuguse kunstilise väärtuseta. Süžee venib, kaadrid venivad, dialoog venib. Lugu õieti ei olegi (pinge tõstmine, kulminatsioon jne), on vaid kirjeldus. Hästi, dokumentaalfilmid on näiteks kirjeldavad. Aga neis on vähemalt midagi vaadata. Kõuriku filmis pole isegi seda, mida vaadata. Igav! Kõik on igav! See ei ole isegi halb film, see on igav film!

Teiseks, see film on algusest lõpuni võlts. Peategelane mõlgutab esimesest kaadrist kuni filmi lõpuni surma- ja enesetapumõtteid. Ta ei taha elada. Elada on vastik. Tüütu. Ah, kui ei peaks ainult elama. Ta tahab surra! Ta ei naerata filmi jooksul mitte kordagi. Ta ei tee ühtki kiiremat liigutust. Ta isegi ei viitsiks nagu rääkida. Lõpuks ütleb ta isale, et nüüd läheb ja poob ennast üles. Noh, olgu siis, mu poeg, kostab isa. Ja jääb pojale millegipärast nii kurvalt järele vaatama. Pisar kah veel langeb tema põsele. Enne seda hetke helistab poiss veel õele ja ütleb, et teeb nüüd eneka. Okei siis, ütleb õde selle peale ainult, tule ikka mõnikord kummitama.

Selliseid poegi, isasid ja õdesid ei ole olemas. Ja isegi, kui päris elus mõned sellised eksemplarid juhtusid olema (loodus tegelikult armastab anomaaliaid), siis ei saa neid nii üks-ühele filmimaailma üle tuua. Üks asi on elutõde, teine asi kunstitõde. Kunstitõe seisukohast on sellised pojad-isad-õed, kujul, nagu neid kujutab Kõurik, võltsid.

Ja isegi, kui päris elus oleksid sellised inimesed olemas, siis, kasutades Mark Twaini geniaalseid sõnu ("Huckleberry Finni seiklused"), sellistel ongi surnuaias parem. See, et nad ära surevad, on ainult rõõmus sündmus, õnnelik lõpp. Kõigil, eriti asjaosalisel endal on hea meel, et maistest vaevadest lahti sai. Traagika nooti draama žanris filmi tegemiseks ei ime sellest kõigest kuidagi välja. Nii et kui Kõurik filmi sellele üles ehitab, siis jääb lõpus ainult üle õlgu kehitada: oli siis vaja sellepärast filmi teha?

Aga ei, Kõurik on tahtnud sügavamõtteline olla. Paljutähenduslik. Puudutada, mõtlik murekorts laubal, inimeksistentsi põhjakihte, olla filosoof. Elu! Surm! Kahjuks ei kanna tüdruku andekus seda soovi välja.

Kõige parema rolli selles filmis teeb Andrus Vaarik, kes paraku viibib vaataja silmade all ainult umbes 10 sekundit. Aapo väikeroll on ka tore. Peamiselt sellepärast, et ta on selles filmis täpselt samasugune, nagu ta tavaliselt on. Ja räägib sellist teksti, nagu ta tavaliselt räägib. Ja kohendab prillegi samamoodi. (Kolmandalt korruselt "alla tulemise" seik on ka Aapo enda elust pärit, tõstisündinud lugu.) Ainult lause "Enne peo lõppu ei ole mõtet ära minna, on ju?" ei ole kuigi veenev. See läks juba kunstitamiseks. Eks ta seda pidigi olema, nagu moraali lugemine peaosalisele.

Ka Mart Laisk on põhimõtteliselt hea näitleja, aga Kõuriku ettekujutuse järgi iseenda mängimine ei jätnud erilist muljet.
Teda tahaks filmides rohkem mängimas näha. Teiste režissööride filmides.

Ühesõnaga, kinohuvilised ei kaota, vähemalt minu arvates, mitte midagi, kui see film neil Eesti Vabariigi territoorimil ametlikult nägemata jääb. Isegi filmiüliõpilaste lõputööde seast leiab huvitavamaid. Aga mis mina tean, eks ole, kui välismaa žüriid on oma kiidusõnad andnud!

Paar sõna veel Kõusaare personaalküsimuses ka. Kui inimene on avaliku elu tegelane juba nii kaua aega (alustas ta minu mäletamist mööda juba varajases mürsikueas Top Raadio saates "Topsik"), ja kõik see aeg pretendeerinud mingile filosoofi-kunstiinimese imagole (nii naljakas oli, kuidas ta arutluses, millised on tänapäeva üliõpilased, vastas omal ajal leheveerul hooletult, et ah, kes loeb Kafkat, kes Huntingtoni), aga tal ei ole senini midagi korralikku välja tulnud, siis mina soovitaks tal leida muu eriala. Uskuge, kõik ei pea olema filosoofid ja kunstiinimesed! On vaja ka neid, kes maitsvaid saiu küpsetavad, õlut ette kannavad ja teatripileteid müüvad! Tuleb lihtsalt leida oma võimetele vastav eriala, selles on kogu läbilöögi saladus! Ka kokatädid võivad Kafkat ja Huntingtoni lugeda.

PS. Mul tuli meelde Vahuri film "Teekond unelma lõppu" (2008), mis, nagu pealkirigi ütleb, käsitleb ka millegi lõppu. Ma ei tea, kas seda kuskilt võrgust saab tõmmata. Aga kui seda kuskil näha saab, siis soovitan. Lihtsate vahenditega, käsikaameraga ise tehtud, kodus monteeritud ühemehefilm. Aga selline, kus tõesti mingi kopsakas uba kinni püütud.

12 kommentaari:

wonderwoman ütles ...

Sa oled kuidagi kuri viimasel ajal. :)
Ma ise pole Magnust näinud, aga eks kunagi ikka näen... siis tulen vaidlema. :D
Ehk need auhindadeandjad seepärast andsidki auhinna, et igav oli, siis nad mõtlesid, et seal peab ilmselt midagi kaasa mõtlema, aga nad olid eelnevatest action-filmidest juba nii tümaks tehtud, et mõttetegevus ei tulnud enam välja.

wr ütles ...

Hm, huvitav, olen viimasel ajal kuri olnud? Ma ise ei saagi aru. Liis Lassi teemat mõtled? Muidu ju vaid anekdoodid ja jutukesed olnud - pikemaid mõtisklusi pole olnud aega kirjutada. Panin sellel nädal ühe lastejuturaamatu käsikirja kokku ja kirjutasin käsikirja 1. märtsil Estonia kontserdisaalis toimuvale laste sümfooniakontserdile. Nii et kultuuriliselt tegus nädal.

Florian ütles ...

Jaak, kui Magnus oleks ka maailmaklassi šedööver, siis sa ei tunnistaks ju seda :) Või tunnistaksid? ;) Kuri oled sa jah ses mõttes, et selline radikaalne. Pooltoone pole.

wonderwoman ütles ...

Lassi mõtlesin jah. :) Ja nagu Florian ütles... pole siin nalja, kui valesti ütled miskit, siis kohe seina äärde. :D
Minusugune teeneline ajulühislane/mälulünklane lihtsalt tundis end sellepeale veidi ebakindlalt. :)

wr ütles ...

Armas Piret, ei maksa rääkida oleksitest, sest "Magnus" ei ole maailmaklassi ševöövr.

Aga WW, ma nii kuri ju ometi ei ole! Pooltoone hindan ja armastan. Ajutühjust, mida väga pretensioonikalt üritatakse näidata ülima intelligentsusena, siiski mitte.

Anonüümne ütles ...

Teades, et selles linateoses mängis üht pisirolli Aapo Ilves olin juba pelgalt postituse pealkirja nähes veendunud, et tema esitust saadavad siinkohal kiidusõnad. Kuigi ma seda ei laida ega kiida, huvitab mind, millisele näitlejale/osatäitjale on väide "ta on selles filmis täpselt samasugune, nagu ta tavaliselt on" komplimendiks?

wonderwoman ütles ...

Mõnes mõttes mulle selline järsk suhtumine meeldib, aga samas... olen ma liiga naissoost, et mitte üritada leida kõigile mingit vabandust. :D
Ei tea ju, ehk ta ütles selle vastuse nö naljana ja kihistas naerda ja alles siis hakkas õiget vastust mõtlema, ent ajakirjanik jättis selle osa mainimata, et natuke tolmu üles keerutada nagu neil ikka kombeks. :) Ja hiljem õigust taga nõudma minna oleks veel tobedam, kes siis enam usuks.
Või ehk toimus kogu küsitlus telefonitsi ja seega oli kuuldavus kehv... või ajas ta kellegi teisega segi või misiganes muud. :D
Võib muidugi olla, et ta arvaski tõsimeeli nii, ega ma ju ka ei tea. :D Ei tunne teda. Ma lihtsalt ei otsustaks üldse inimese üle selle põhjal, mis temast lehes kirjutatakse. :P

wr ütles ...

Aapot kiitsin sellepärast, et erinevalt enamikust teistest selle filmi näitlejatest oli ta loomulik. Poleks olnud - poleks kiitnud!

PS. Teema ka ajakirjanduses jälle üleval: http://www.postimees.ee/?id=79683 Ärakeelamine on muidugi idiootsus, kes võiks vastu vaielda.

wr ütles ...

WW, sa mõtled seda Kafka ja Huntingtoni asja? See oli Kõusaare enda pikk (ja segane) essee.

wonderwoman ütles ...

Ei, ikka veel Lassi. :D
Ega see pole nii oluline ka mu jaoks, ma niisama siin.. vaidlen. Tööl olen, noh. :D Teine variant oleks ju tööd teha.

ilves@metsas.ee ütles ...

aapo filmograafia - http://et.wikipedia.org/wiki/Aapo_Ilves#Filmirolle
nendin, et olen ilmselt maailma kõige sitem näitleja, sest kõikides filmides mängingi aapo ilvest. milline puudus ongi tegelikult kõige suurem voorus, kuna kannab endas ülimat loomulikkust. välja arvatud ühes, mida nimekirjas pole märgitud, kuna film pole valmis ja kardetavalt mitte kunagi ei saa kah. 2005. aasta suvel sai kuu aega hüpeldud ulmefilmi "kärbseudu" võtetel, oli väga tore. mitteaapolik oli juba näiteks prillide ja juuksepahmaka eemaldamine - eriefekt, hehee. kahjuks unustas režissöör ära, et lisaks helikopterile ja kraanadele peaks filmil olema ka stsenaarium. kui viitsin ja mäletan, heidan mingeid kaadreid kunagi bloogi. treilerit saaks kah minu pool vaadata, pilt on võimas. aga jah, stsenaarium...

Anonüümne ütles ...

Teisele anonüümsele:

Nagu ei imesta sellegi üle, et kiidetud saab kamraad Vahur oma linateose eest, mille kunstiline väärtus ja eetilisus on sama küsitavad kui "Magnuse" omad.

Kivistunud positsioon "Omad vs võõrad" on liialt läbinähtav nagu ka Wimbergi üldteada vahkviha Kõuriku vastu.