raskel ajal aitavad sugulased

Kas teie teate, kes oli teie vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisa?

Minu vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisa oli Mart, kes elas (tõenäoliselt) kuskil Puiatu kandis Lakki talus ja kandis seetõttu nime Lakki Mart. Tema suri 4. oktoobril 1769. aastal. Teda matnud pastor pani kirja, et Mart oli surres väga vana, umbes saja-aastane. Niisiis, umbes 1669. aastal sündinud mees. Kui oleks, tõsi küll, lapsena, Pariisis ära käinud, oleks D'Artagnani ära näinud.

Lakki Mardil oli poeg Lakki Juhkum (1690 - 27. aprill 1750), kellel oli naine Kadri (1700 - 23. veebruar 1775). Paarsada aastat hiljem, 3. juunil 1911. aastal (ukj) sündis nende järglasel Villem Laksbergil Puiatus Saaremõisa talus tütar Linda, kes on minu emapoolne vanaema. Ta on targim ja kangeim naine, keda ma iial näinud. Aastal 1953 abiellus ta Järva-Jaani vallas, Kaaruka külas sündinud Verner Aleviga, kes on üks kangekaelseimaid mehi, keda ma kunagi näinud.

Olen viimase poole aasta jooksul väikeste ajavahemike tagant suurema hoolega nokitsenud oma sugupuu kallal. Teen seda internetiprogrammis Geni.com, kuhu igal sinna sisestatud sugulasel on võimalus e-posti teel saadetava kutsega siseneda ja hakata sugupuud enda otsast edasi (või tagasi) arendama. Moodne, interaktiivne ja paberihunnikutevaba lahendus. Umbes nagu Orkut või Gmail. Samamoodi nagu Orkutis on võimalus ka isiklikku profiili tuunida ja fotodest albumeid teha. Süsteem näitab ka kohe ära, kes kuidas kellelegi sugulane/hõimlane on. Isegi hästi kaugelt, läbi mitmekordse hõimluse - juhul muidugi, kui keegi on need andmed sisestanud. Näiteks on mulle isapoolse vanaema Liis (Alice) Urmeti (sündinud Raadik) kaudu, läbi terve rea abielude hõimlane Julius Kuperjanov. Erinevate sugulaste kodustest fotoalbumitest pärit fotode kaudu olen tuttavaks saanud vanaema Linda isa vendade ja õdedega, samuti tema isa emaga. Tema nimi oli Ann Laksberg (sündinud Schmidt, pärit Puiatust).

Neil, kelle suguvõsas esineb nimesid nagu

* Laksberg (eestindatuna Laikoja, pärit Heimtali-Puiatu kandist)
* Ojasoo (samuti Heimtali-Puiatu kandist, nüüdseks ulatub üks liin Inglismaale)
* Uhrmann (eestindatuna Urmet, pärit Jüri kandist)
* Alev (pärit Järva-Jaani ja Roosna-Alliku kandist)

- tasub kahtlustada mingit sugulus- või hõimlusseost minuga. Need on minu vanavanemate seas domineerivad perenimed. Üldiselt, Puiatu ümbruses leidub Laksbergi-nimelisi rohkelt. Ja suur osa Jüri kirikuaeda maetutest on mingil moel mu sugulased-hõimlased: Urmetid, Raadikud, Praksid, Malsroosid... Osa Laksbergide suguvõsast viib Soome ja sealt edasi Hispaaniasse, üks haruke on Eestis venestunud. Vähemalt üks Ojasoo on maetud USA-sse, mõned Laksbergid lõpetasid elu teadmata kohas Kirovi oblastis.

Aga, jah, miks kirjutan sellest. 1) Tahtsin oma rahulolu jagada. On tõesti äärmiselt huvitav avastada oma kohta selles tohutus inimeste- ja saatusterägastikus.

2) Tahtsin teid propageerida sama tegema. Ärgitage oma vanavanemaid, kui nad veel elavad, kirjutama mälestusi - kunagi võib-olla neelate pisimatki nende poolt maha jäetud reakest põleva uudishimuga. Mina ärgitasin ja nuiasin juba 10-aastaselt oma vanaema, Lindat, et ta kirjutaks, ja kaks aastat enne surma panigi ta üht-teist kirja. Otsige üles ja lugege läbi oma eellaste kirjad (mina oma vanaema, taas Linda, omad lugesin - ja tõtt-öelda sain temaga nüüd, postuumselt, täiesti uue, senisest palju lähedasema tutvusetaseme peale), koguge kokku suguvõsa fotod ja laske teadjatel kirjutada nende taha, kes seal on. Inimesed kaovad maa pealt ruttu, ja seda, mida teie täna enesestmõistetavalt teate, ajavad teie lapselapselapsed suure õhinaga taga meie ajastu dokumentidest - aga meilid ja skräpid säilivad kardetavasti halvemini kui paber. (Pagan neid postitusigi teab, peab ikka ühel hetkel kõik välja trükkima.)

3) Keerulisel ja närvilisel ajal on selline nokitsemine rahustav ja lõõgastav. Nagu meditatsioon.

4) Pärast pikemaajajalist hoolikat tegelemist, ülima täpsusega sugulussidemete tagaajamist ja ülesmärkimist, sadade nimede ja aastaarvude ja kuupäevade peast läbilaskmist, siis, kõike seda tehtut vaimusilmas ette kujutades (sest arvutiekraanile ei mahu ju korraga osakegi sellest) - olete, millegipärast, uhke. Võib-olla näete sel hetkel ka niisama palju tulevikku, kui palju teil ulatub pilk minevikku.

Vaatad kahte inimest sajand tagasi, kelle koosolemisest sai alguse kaheksa last, ja jääd mõttesse - nende kaheksa järglasi, sealhulgas sina ise, on tänapäevaks kokku lugematu kihulaseparv. Vaatad, kuidas kellegi 3 lapsest ühelgi ei jää järglasi, kuidas nende oksad keset üleüldist eluvõitlust kurvalt ära "kukuvad" - ja jääd taas mõttesse. Ja kuidas jälle kellegi vallaslapsest, tolle aja julmas kontekstis juriidilises mõttes äpardusest, psühholoogilises mõttes kõrvaleheidetust saab järsku alguse taas oma suur kihulaseparv - elusäde on nii sees, et see kõikjal tema läheduses vaid nõuab endale eksistentsiõigust. Ja vähe sellest, mitte ainult lapsi ta ei tee, vaid on ka suurmees, kelle vallaslapsenimi jääb ajalukku valjult kõlama.

Loe ka, mida kirjutab Mati Soomre, vanaema Liisi kaudu minu hõimlane ja minu Geni-sse kutsuja.