oh mida kõike küll need kirjanikud teevad!

.
Kapi-Veiko
Tagumiku-Kerttu

õiendus minu ilukirjanduse ja isikliku elu vaheliste seoste küsimuses

Mu uus romaan pole veel isegi endale kirjastust välja valinud, aga juba tekitab emotsioone. Inimesi, kes tõttavad ennast selles romaanis ära tundma, on senise seisuga ikka juba rohkem kui üks. Kõigi nende ja potentsiaalsete tulevaste muretsejate rahustuseks ütlen, et tegu on sajaprotsendiliselt väljamõeldisega, ma ei ole seda ekstra kellelegi pühendanud või spetsiaalselt kellestki inspiratsiooni saanud. Minu isiklik elu, olgu ta nii sündmuste- ja juhtumusterohke või -vaene kui tahes, on ikka tühine suurus kirjandusega võrreldes, seda ei ole mõtet suurde kirjandusse põlistada. See ei oleks seda lihtsalt väärt. Mul oleks isegi halb lugeda raamatut, mis formaalselt võib küll olla hea, aga ei saa kaugemale minu enda pisikesest eksistentsist ja sellega seonduvast. Mul ei oleks sellise raamatu üle hea meel, ja selle kirjutamisele kulutatud aeg oleks tegelikult maha visatud aeg. Seega kordan, et tegu on väljamõeldisega. Keda aga huvitab, kust ma sain ainest ja inspiratsiooni, siis harjutagu ennast igapäevaselt klõpsima selle blogiakna paremas servas oleva "Antropoloogia" nimelise menüü linke.

ja mis kasu on siis neist Tallinna reisisaatjatest?! ainult võtavad ruumi ja segavad bussijuhti

Nüüdseks on juba nädala päevad olnud Tallinna ühistranspordis näha "töötamas" selliseid ametnikke nagu REISISAATJAD. Olen sella aja sees rohkelt busside-trammide-trollidega sõitnud ja neid reisisaatjaid nende "tööpostil" näinud. Miks kirjutan need sõnad jutumärkidesse? Sest ma ei taha olla siinkohal irooniaga mitte kitsi.

Ma ei ole veel aru saanud, mis kasu on minul kui ühistranspordi kasutajal nendest reisisaatjatest? Kõik, mis nad teevad, on see, et nad lihtsalt seisavad või istuvad bussi (trammi, trolli) eesotsas, ja kui istuvad, siis passivad aknast välja, ja kui seisavad, siis mitte niisama, vaid lobisevad bussijuhiga! Mis aga peaks olema keelatud, sest bussijuhiga lobisemine sõidu ajal on ju ometi keelatud. Vähemalt lihtreisijatele. Või annab see kollane tööhõlst selleks voli? Ametialased jutud? Samas mõistetav, sest MUUD ju teha pole!

Minu meelest oleks nendest reisisaatjatest kasu siis, kui nad:

1) kõnniksid bussis (trammis, trollis) PIDEVALT ringi, vaataksid, kas eakad, väikelastega vanemad või erivajadustega isikud saavad istuma, ega kellelgi pole abi vaja, kas kõik saavad oma pileti õigesti mulgustatud, ega keegi ei maga, et oleks peatusest mööda sõitmise oht, ega kellelgi pole teisi ohustavat-määrivat pagasit, oma võimaluste piires hoolt kandma selle eest, et keegi sulguvate uste vahele ei jääks, jne,
2) viskaksid haisevad/joobes/verised/räpased kodanikud, suukorvita/haisevad koerad koos ülbete omanikega, alkoholi tarvitavad kambad jms kontingendi seaduse kogu jõule tuginedes bussist välja - aga selleks on neil praegu kasutada ainult enda veenmisjõud, ei muud, ja räpasus ja hais on Tallinna ühistranspordi KÕIGE SUUREM probleem, seda muidugi limusiinides ringisõitvad linnajuhid ei tea!,
3) müüksid näiteks pileteid, juhi asemel - et see ei peaks oma aega selle peale raiskama ja buss saaks kiiremini sõita.

Aga praegu need reisisaatjad ainult kas istuvad mõnel esiistmel, tundmata ABSOLUUTSELT huvi, mis tagapool, mujal bussis (trammis, trollis) toimub. Ja kui nad seisavad, siis nad lobisevad juhiga, ehk siis - rikuvad reisijateveo eeskirju. Täna hommikul sõitsin näiteks Viru terminalist kell 8.32 väljunud bussiga nr 18 - ja reisisaatja ja bussijuhi vahel käis pidev plägin. Ime, et bussijuht üldse aega sai rooli keerata!

Seega, aktiivse Tallinna ühistranspordi kasutajana ütlen, et praeguses seisus on see grandioosne projekt LÄBI KUKKUNUD. Ilmselt oli sel ainult propaganda eesmärk. Et "Savisaar on nii tubli, annab rahvale töökohti, seevastu kui Ansip võtab neid ära". Kah mul töökohad! Maksta linna raha sisuliselt ainult selle eest, et bussis-trammis-trollis ruumi raisata ja juhiga lobiseda, reisijaid liiklusohtlikku olukorda pannes. See on pseudotöökoht.

Lõpetage see idiootsus, või muudetagu reisisaatjate tööülesandeid! Senise seisuga mina, Tallinna ühistranspordi aktiivne kasutaja, igatahes protestin.

Käesolev teadaanne on saadetud ka Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja tema abile Oksana Voronkovale.

miks Arno isaga õigeks ajaks kooli ei jõudnud?

Pulp Fictioni fännid armastavad tänaseni spekuleerida, mis siis ikka oli seal seal kohvris jne. Lihtsatest vastustest minnakse juba keeruliste ja sealt edasi päris keerulisteni (kellegi hing) jne. Selle teema tõi värskelt üles taas Juuraku postitus.

Lugesin nüüd lisaks Juurakule ka tänast Juurikat ja seal küsib Juur: mida tegi Arno isaga, et nad tundide alguseks koolimajja ei jõudnud? Kas ei ole see samaväärne küsimus, kui see, mis oli Vincenti ja Julesi kohvris? Kas ei ole Mart Juur kogemata või teadlikult tõstatanud sama põletava küsimuse?

Ma leian, et on. Niisiis, mida kuradit tegid Arno ja tema isa, et nad õigeks ajaks koolimajja ei jõudnud? Mida see asjaolu tähendab? Miks, miks, miks? Süveneme, uurime, mõtiskleme!

Minu variant hetkel on: Loll-Mart jõi eelmisel päeval korraliku riigiviina asemel potisetult saadud hansat, kaotas selle tõttu lühiajaliselt oma vähesegi mõistuse ja lõi teibaga Saare talu kukke, mistõttu viimane läks ootamatult vara üle talveajale, kiredes oma kolmanda ja tollases elukorralduses otsustava kiremise senisest tund aega hiljem. Seega hilinesid Arno ja tema isa kooli potisetu, Loll-Mardi ja kuke ühisel süül.

Kuid uurimine kestab ja pole välistatud, et süüdi on Arno vanaema, kes vaevas Arno eelmisel õhtul oma veidrate juttudega nii ära, et poiss ei saanud hommikul õigel ajal maast lahti.

nõndapsi, mispärast siis 2 nädalat blogimisvaikust?

Aga sellepärast, et töötasin. Panin kokku ühe luulekogu käsikirja, sihtgrupiks täiskasvanud ja sisuks paremik mu vabavärsist 2006-2009. Siis panin veel paar tillemat käsikirja kokku, et nendega erinevaid projekte läbi viia.

Ja mis kõige tähtsam, eelmise kolmapäeva, 26. augusti õhtul, tabas mind jälle proosakirjutamise inspiratsioon! Järgneva 8 päevaga kirjutasin valmis ühe romaani. Vaat nii.

Olen väga rahul ja nimetan seda suureks saavutuseks. Olen avatud õnnitluste vastuvõtuks. Seekord kirjutasin selle täielikult ja üheseltmõistetavalt täiskasvanutele. Ma olen eelkõige siiski täiskasvanute kirjanik, dammit!!!