neljapäev, 31. juuli 2008

kirjanikud: kulka on sattunud PR-rünnaku alla

Tõlkija, anglofiil ja ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga saatis täna laiali järgmise teadaande.

Eesti kultuurirahastamissüsteem PR-rünnaku all

Käesoleval nädalal on eesti ajakirjanduses sagenenud rünnakud Eesti Kultuurkapitali vastu. Teema algatas Äripäev, mis seadis kahtluse alla reisistipendiumid näitlejatele, nõudes koguni nende tagasimaksmist. Postimees avaldas 29. juulil juhtkirja "Kauka jumal" (viide Kitzbergi sellenimelisele näidendile), milles leidis, et ka kultuuriajakirju toetatakse läbimõtlematult: raha jagatakse nii riiklikele kui marginaalsetele väljaannetele.

30. juuli Postimees avaldas Krista Leppiku artikli "Kirjanikud ostavad kulka kulul arvuteid", mis algab sõnadega: "On valiku küsimus, kas anda hädasolijale pihku õng või kala. Just viimaseid jagab viimase nelja aasta jooksul kultuurkapital, andes kirjanikele raha arvuti ostuks." Vikerkaar päris ajakirjanikult, kust tekkis sellise artikli idee. "Teema võttis üles Äripäev," vastas Leppik, "pealegi ilmusid reedel Sirbi vahel kultuurkapitali rahaeralduste nimekirjad. Me arutasime seda küsimust toimetuse koosolekul, kus osalesid veel Kalle Muuli ja Merit Kopli."

Rünnakutega on tänase Äripäeva intervjuus läinud kaasa Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg: "Loomulikult on küsimus reeglite laialivalguvuses. Kultuurkapitali Nõukogu on plaani võtnud Eesti Kultuurkapitali Seaduse muutmise ettepaneku tegemise käesoleval aastal. Loodan, et tema seni üsna hägused ülesanded saavad oluliselt täpsustatud. ... Kultuurkapitali seadus annab piiramatuid tõlgendamisvõimalusi." Kreitzberg teeb ka konkreetseid etteheiteid kultuurkapitali jaotamispõhimõtete kohta.

Eesti loomeliidud tunnevad olukorra pärast muret. Nii on Eesti Kirjanike Liidu siselistis avaldatud arvamust, et PR rünnaku eesmärk on avaliku arvamuse ettevalmistamine kultuurkapitali suhtelise autonoomia piiramiseks ning võib-olla isegi vaikivaks ajastuks.

allikas

- - -

Omalt poolt lisan, et kõiki, kes räägivad midagi vajadusest kulkas midagi ümber korraldada või teisiti teha, tuleb praegusel juhul pidada provokaatoriteks. Süsteem toimib, kõik on rahul, välja arvatud poliitilised jõud, kelle käpp sinna ei küündi, ignorantsed ajakirjanikud, kellel on asjast endast suva, ning esimeste ja teiste üleskihutatud, artiklisabades kommenteerivad "maksumaksjad". Ette on võetud mõned üksikud juhtumid, mis ei moodusta isegi murdosa kõigist eraldatud toetustest - aga nendelt tehakse kiiresti demagoogilised üldistused süsteemile tervikuna.

Panen kultuuriinimestele südamele anda ajakirjandusega suheldes väga hoolikalt vastuseid, ja ajakirjanikele - jälgida, kust allikast teave pärineb ja kuhu see välja võib viia. Ja kordan veel: mida otsesemalt on poliitilised jõud segatud kultuuri rahastamisse kulka kaudu, seda rohkem kannatab kultuur ja kannatab tavaline kodanik.


- - -

Samal teemal käesolevas blogis veel:

- Kreitzberg sillutamas teed kulka politiseerimisele
- tõepoolest - milleks on vaja kulkat?
- kui suured on näitlejate palgad?

Kreitzberg sillutamas teed kulka politiseerimisele

Peeter Kreitzberg: "Argument, et kultuuriinimesed teavad ise paremini, kellele raha jagada, on omandanud veidi kahtlase varjundi. Kindlasti tuleb (---) vähendada otsustamise suva."

Seda oligi oodata. Tuginedes raevunud maksumaksjate "meelepahale", sillutatakse nende "tungival nõudmisel" juba kaudselt teed kulkas "korra" majja löömiseks, s.t toetuste riiklikuks (= poliitiliseks) kontrolliks. Võimalik, et ka summade kärpimiseks - loomulikult mõne erakonna platvormi elluviimise kasuks. Seni, nagu teada, on kulka sõltumatu asutus, kus raha jagamise üle otsustavad vastava kultuurivaldkonna vabalt valitud spetsialistid.


Mõned põnevamad katked Äripäeva intervjuust, kus riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Peeter Kreitzbergile esitasid küsimusi lugejad.


Küsimus: Mis on kõige olulisem kriteerium kultuuriinimestele toetuste andmisel?
Kreitzberg: Loominguliste projektide rahastamine, kus aluseks on võimalikult täpne eelarve. Raha nõuab täpsust isegi kultuurivaldkonnas.

Küsimus: Milline oleks teie arvates toetussüsteem näitlejatele, nii et see ka maksumaksjat ei ärritaks?
Kreitzberg: Ma ise ja mõnedki kolleegid on endale esitanud küsimuse, kas ei peaks mitmedki kulutused, mis käivad läbi kulka, olema riigieelarve osad. Eriti need kulutused, mis on pikemalt etteplaneeritavad. Argument, et kultuuriinimesed teavad ise paremini, kellele raha jagada, on omandanud veidi kahtlase varjundi. Kindlasti tuleb täpsustada rahajagamise kriteeriume ja vähendada otsustamise suva.

Küsimus: Mis võiks olla raskeim karistus, mis pärast seda kulka rahajagamisjama tuleb? Kas pead hakkavad lendama või tõmmatakse rahakraanid kinni???
Kreitzberg: Karistusi vaevalt et järgneb. Ootaks ära Nõukogu käsitluse sellest, mis toimunud on. Kulka rahad on sel aastal oluliselt suurenenud. Et kraane kinni keerata, on vaja seadust muuta. Ses mõttes on kulka palju paremini kaitstud kui koolilaste prii lõuna, mille rahastamist saab vähendada seadust muutmata.

- - -

Kreitzberg annab kogu teemale kõhklematult suure tähenduse. Nii suure, et hakkab rääkima lausa kraanide kinnikeeramisest ja seaduse muutmisest kui enesestmõistetavast asjast. Samuti ei mingit juttu projektide sisust - loeb hoopis see, kui ilusti on numbrid eelarvesse ritta pandud. Nagu osutab Aare Pilv, on jutus omal kohal ka näiliselt süütu osundus teemal "kuhu see raha paremini paigutuks", ehk koolilõunad. Jne, jne. Äripäev ja teised ajalehed on erakondadele poliitilisteks mängudeks kätte mänginud suurepärase abivahendi.

Lihtsalt masendav, kui kergesti see käib. Hakka või vägisi arutlema, kelle huve teenivad need ajalehed, kes selle kõmu on üles puhunud. Aga, pigem nad siiski ei teeni. Paari ignorantse mitte-kultuuriajakirjaniku asjatu elevus kasutatakse lihtsalt ära.


Aga ärgem kaotagem valvsust, olgugi suveaeg.

PS. Samas muidugi, milline maksumaksja ei tahaks, et näiteks Kesknädala rindekirjanikud hakkaksid saama oma loomingu väärilist honorari!

tõepoolest - milleks on vaja kulkat?

* Soovitan kulka rahadega kõik kulka ametnikud saata teiste Euroopa riikide kultuuriministeeriumitesse ekskursioonile ja nad veenduksid oma silmaga, et mitte üheski riigis ei eksisteeri kulkat nn abistamisfond kunstnikele ... Igal pool peab kunstnik ise oma jõududega nagu tubli täiskasvanu ise hakkama saama nii oma reiside kui eraelu korraldamisega. See kulka Eestis on ju mõnele loomingulisele inimesele lausa paradiis maapeal, kus iga väikse häda peale suuru nutuga raha pressitakse.

* "kultuuriinimesed", "näitlejad", "kirjanikud", muidusööjad, minge tööle!!!

* Ent kus on teosed? Ma ei tea neid. Ka end kirjanikuks tituleerivad tegelased on täiesti võõrad. Tuglast tunnen, Juhan Liivi tunnen, aga neid ei tunne. Tammsaare ka tuttav.
Muide, Rowling kirjutas oma Potterid käsitsi. Kirjutas ja kirjutas ümber veel ja veel ja saatis kirjastustele. Nüüd ei saa härrad tundmatud Eesti kirjanikud ise arvutit ostetud! Minge tööle, ütlen ma teile!

Ajalehtedes Äripäev, Postimees ja SL Õhtuleht (vt veel siit ja siit) on käima läinud massiivne kulka materdamine. Esmalt olid jalus reisivad näitlejad, siis arvuti ostmiseks raha taotlevad kirjanikud, seejärel juubelitoetused kultuuriinimestele. Trükiajakirjandusest on teema kirgedevaesel suveajal sujuvalt edasi veerenud televisiooni uudistesaadetesse. Ohus on ikkagi see püha "maksumaksja raha", mida on vaja kaitsta "muidusööjate" eest!

Mis tuleb järgmiseks? Eks näeme. Haare igatahes on suur ja tulel loiduda ei lasta. Äripäev on juba letti võtnud näiteks Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi. Kunagi, kui Sirbil olid keerulised ajad, kleebiti neile külge miskeid poliitikuid. Arvan, et peagi võib kuulda ettepanekuid, kuidas ka kulka sihtkapitalide komisjonid vajavad "objektiivset", s.o kultuurikauget lisainimest...

Seni võime kokku võtta ajakirjanike süvenematuse, hooletuse, kultuurituse või ignorantsuse tõttu juba praegu eesti kultuurile tekitatud moraalse kahju. See avaldub sellistes ajalehekommentaarides, nagu eespool toodud, ja veel suures hulgas samasugustes. See on väga suur kahju - kuivõrd avalik arvamus ei ole kunagi tähtsusetu. Ja sellest moraalsest kahjust võib alguse saada konkreetne, kroonideks arvestatav, materiaalne kahju.

Inimesed tänavalt, kellel pole vähimatki aimu, kuidas kultuur funktsioneerib ja millel püsib, väljendavad ajalehtedest ja populaarsetest "uudistesaadetest" üles köetuna oma põlastust kultuuriinimeste rahavajaduse vastu, nagu kunagi väljendasid ka kirjaoskamatud liinitöölised oma pahameelt "Doktor Živago" vastu. Või nagu 1920. aastate Venemaal tähendas "intellektuaal" sõimusõna. Samamoodi, nagu siis, kästakse ka nüüd kirjanikke "tööle" minna!

Juba praegu on eesti kultuuril raske ennast ära majandada. Aga nüüd, mil avalikkuse arvamus on nii kergekäeliselt nii negatiivsetesse to0onidesse keeratud, hakkab see ilmselt kordades raskem olema. Hästi, Äripäev puudutas nüanssi, ehkki mõne kurioossema näite äratoomise tagajärg oli kogu näitlejaskonna diskrediteerimine - ja selle peale oleks üks kogenud ajakirjanik pidanud tulema. (Tuli, aga ei hoolinud? Veel hullem.) Aga mingit õigustust ei leia ma Postimehe ja SL Õhtulehe paskvillidel ja artiklikestel. Need on kirjutatud juba eos kallutatud suhtumisega.

Milleks on vaja kulkat?

Vastan sellele küsimusele oma valdkonna raames, tükkimata teiste valdkondade spetsiifikasse.

Kirjanduse puhul on Eesti Kultuurkapitali vaja selleks, et... seda elus hoida. Ilma kulkata ei ilmuks ilmselt suuremat osa eesti algupärasest kirjandusest. See lihtsalt jääks ilmumata, kui kulka ei annaks selle trükkimiseks raha. Või jääks autor ilma honorarita, kui kulka seda talle ei annaks. Või oleks raamatu poehind selle kõige võrra kümneid kroone kallim - aga see juba puudutab otseselt teie taskuid, kallid "maksumaksja raha" pärast muretsejad!

Olge head, seltsimehed kulka laiali saatjad, minge raamatupoodi ja lööge lahti mõni eesti algupärane raamat - romaan, jutukogu, luulekogu, artiklikogu vms. Kümnest vähemalt 2-3 puhul leiate selle tiitellehe pöördelt rea "Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital".

Selline rida on kõigis "Eesti mõtteloo" sarja raamatutes. Kõigis Uku Masingu kogutud luuletuste köidetes. Selle leiab Mehis Heinsaare, Jürgen Rooste ja Andra Teede raamatutest. Kõigist minu raamatutest. Selle leiab ilmselt vähemalt pooltest eesti nooremate autorite ilukirjanduslikest raamatutest.

See rida tähendab, et kulka on selle teose autorile või kirjastusele andnud korraliku summa toetust, umbes vahemikus 10 000 - 40 000. Ja nüüd kuulake! Kui see raha on antud honorariks, siis see on enamasti AINUS raha, mida autor selle teose eest saab. Kas keegi arvab, et kirjanikud kirjutavad raamatuid selleks, et lugejad need saaksid tasuta? Nii nagu poes ei anta leiba tasuta, nii nagu juuksuris ei lõigata juukseid tasuta, nii ei kirjuta ka kirjanik tasuta!

Kui aga honorari maksab kirjastus, siis tähendab see poehinna vastavat suurendamist ja selle vahe plekivad rõõmsasti kinni, nagu ma eespool juba ütlesin, just nimelt needsamad sead tamme all! Sest ega nad raamatute jõulumüügilt ometi tühjade kätega ei lahku. Midagi loevad ja tarbivad ka nemad.

Suurtes keeleruumides (inglise, saksa, prantsuse, hispaania, vene) võib autor lootma jääda teose läbimüügile. Sellisel juhul saab ta iga müüdud eksemplari eest mingi summa raha. Aga Eestis-suguses väikses riigis tiksub võib-olla ainuüksi trükikulu tagasi alles aastaga. Või ei tiksugi tagasi.

Ja tõepoolest, miks ei ole kuulda enam kirjanikest pärast Juhan Liivi või Tammsaaret või Tuglast? Huvitav küsimus. Aga enne, kui sellele vastame, puudutame teemat sisulisest küljest. Juhan Liiv elas vaesuses ja sisuliselt suri sellesse. Sest tema ajal ei olnud kulkat, kellelt elus püsimiseks raha küsida.

Tammsaare rehkendas hoolikalt igat senti, sest suur pere tahtis elamist - ja tema sai oma põhilise sissetuleku tollase kulka toetustest!!! Veel enam, ta oli üks suurimaid kulkalt raha saajaid!!! Häbiposti!!! Miks ta tööle ei läinud? Ehitusele või kuhugi? Miks ta kritseldas ainult paberit täis? Teine kulka suurtoetatav oli Marie Under. Aga oleks temagi, muidusööja, tööle läinud!

Veel said kulkalt raha Tuglas, Hubel (Metsanurk), Raudsepp, Luts, Visnapuu, Gailit, Vilde, Haava, Kivikas jpt. Enamikul neist puudus muu tagatud sissetulek. "Tõde ja õigus", "Nipernaadi", "Ümera jõel", "Nimed marmortahvlil", "Väike Illimar" - kas neid romaane oleks olemas, kui nende autorid oleksid ka "tööle" läinud? Aga ei, kirjanikud kauplesid riigilt endale õigusega välja rahastamissüsteemi, tõepoolest erandliku Euroopas - ja seda ütlevad kultuurist midagi teadvad inimesed rahuldustundega.

Selleks, et 100 aasta pärast võiksid tolle aja idioodid tolle aja kirjanikke "tööle" saata, visates neile näkku nimesid nagu Kivirähk, Õunapuu, Sinijärv, Rooste, Heinsaar jne, peavad needsamad nimetatud isikud saama nüüd ja praegu kulkast heldelt, ja väga kuradi heldelt tasustatud. Arvuti jaoks, elektri jaoks, söögi jaoks, üüri jaoks - kas või kuus ühe korraliku pummelungi jaoks, mis samuti kuulub kirjanduse tegemise juurde.

Kahjuks võib tol kaugel ajal tuua ka meie päevist näiteid kirjanikest, kes on surnud vaesusesse. Talvel näiteks suri üks Viljandi kirjanik, kes ei jõudnud-tahtnud kulkalt omale sõna otseses mõttes elamise raha nuiata.

Kirjanik on inimene, kes on pühendanud oma elu kirjutamisele. See ongi tema töö. Ja kulka on Eesti Vabariigis ainus asutus, mis mingilgi määral tagab selle, et kirjanik oma töö eest ka mingi korraliku raha saab.

Loomulikult, kes ei ägestuks, kui kulkalt saabub õhuke ümbrik ehk eitav vastus. Ja kui siis vaatad, kes on paksu ümbriku saanud... Ja võtad veel arvesse kunagi Tiit Hennostelt kuuldut, et on olemas mingi varufond, mis ootab "tõeliselt väärtuslikke projekte"... Või kirud seda või teist seal komisjonis, et "sellele ju loomulikult selline asi ei istu"... Aga see käib asja juurde, ja kunagi see paks ümbrik vast ikka tuleb.

Tutvuse kaudu ei tea mina küll kirjanduse sihtkapitalis midagi jagatud olevat. Olgu seal mis tahes koosseis, pooltega olen ma ikka sina peal. Aga et see stipi saamisele oleks mõju avaldanud, seda ma ei ole märganud.


Kahjuks on siiski ka neid, kes seda "õhukese ümbriku vimma" endaga aastaid kaasas kannavad ja selle siis esimesel sobival võimalusel reporterile lindi peale laulavad, nagu Sven Grünberg, nii et seda saab kultuurinimeste endi ridade killustamiseks ja lõppkokkuvõttes nende jalgealuse õõnestamiseks kasutada. Ilmselt midagi samasugust üritas Äripäev kätte saada Jüri Arrakust.

- - -

Sellised on siis viimase kolme päeva kulka-teemaliste artiklite ja kajastuste tagajärjed ja taustad, vähemalt minu silmis. Seda kõike kirja pannes lipsas mitu korda peast läbi mõte - kas siis tõepoolest on vaja nii ilmselget asja puust ja punaselt ära näidata, aabitsakeeles lahti seletada, nagu viieaastasele lapsele? Aga ju siis on vaja. Lugegu seda koolitükina vähemalt need lapsajakirjanikud, kes oma napi aruga ei tule ise selle peale, et tänapäeval on arvuti kirjaniku esmane töövahend - ja väga kallis töövahend.

- - -

Vaikselt hakkavad sõna saama ka kultuuri esindajad. Tänases Postimehes kirjutab Hendrik Toompere jr väga hästi sellest, mis asi on kultuur ja mis asi on raha. Üht tema mõtet jagan eriti: "
Kui noored näitlejad võtavad ette maailmareisi, siis on see ainult tervitatav nähtus. Kujutlege hetkeks ette, mis lugusid nad jutustavad läbi helendava sinise ekraani lastele, kes teil kodus kasvavad ja sellest tõuseb ainult tulu." Kas sellele keegi tõesti ei mõtle? Poolteist aastat tagasi käis Kuntsel näiteks Hiinas - ja tulemus oli see, et Hiinast kuulsid vähemalt nädala jao saadetes ka eesti lapsed. Nii tunnuslik, et see laviin sai alguse majandusajalehest... Kas kultuur on tõesti ainult kroonide summa? (Muide, Kuntseli ja Aardami kaasad ei ole anonüümsed olendid, n-ö üksnes kulu allikad, nagu neid avalikkuse ette on toodud, vaid üks neist on samuti näitleja ja teine õpib magistratuuris koreograafiat.)

Samast asjast kirjutab oma blogis ka kirjandusteadlane Aare Pilv. Ja Vilja Kiisler ütleb Delfis paar kaitsvat sõna. Samuti võib lugeda minu hiljuti ilmunud artiklit Eesti Päevalehes.

kolmapäev, 30. juuli 2008

Veiko ja Jaaniga Raplamaal

Käisime eile õhtul Veiko ja Jaaniga Rapla lähedal Keava külje all Linnaaluste külas Tarsi talus esinemas. Seal oli nimelt 28. juulist kuni 2. augustini toimumas kooliteatrite suvekool. Tarsi talu on üks kena ja asjalik turismitalu, kus muuseas on peetud ka Priit Võigemasti ja Evelin Pange pulmapidu. Järgnevalt väike fotoreportaaž.

Jaan autoroolis, Viljandi maanteel, suunaga Rapla poole. Mina nägin Jaani roolis esimest korda, Veiko teist või kolmandat korda. Jaani kõrval istus veel Lilli.

Kultuurilooline kõrvalepõige - Keava mõis. Mets võtab kõik tagasi. Peatusime seal Veiko soovitusel ja loomulikult oli huvitav.

Jaan Keava mõisa ees

Minu lapsepõlve masinaid - Veoauto GAZ

Veiko etleb. Meie esinemine läks hästi.

Lõkke ääres oli VÄGA palav. See-eest öösel kella nelja paiku läks VÄGA külmaks, pidin kolm tekki peale võtma. Nii et kõik oli tasakaalus.

Teabetahvel lähedalasuvas rabas. Päikeseloojangul filmisid noored seal zombifilmi, prr...

- - - JÄRGMINE PÄEV - - -

Igaühel oma tass!

Noored lavastamas Juhan Smuuli "Lead". Parajasti on käsil esimene vaatus. Redelil lavastaja õpetussõnu jagamas, all Lea ja Esko.

Veiko küülikute aediku juures.

Küülikud olid seal majapidamises ainult energia pärast, nagu perenaine rõhutas. Veiko teadis rääkida palju küülikute ja jäneste erinevusest. Näiteks vabas looduses elavad küülikud karjadena ja nende pojad on alguses üsna väetid, seevastu jänesed elavad üksikult ja nende pojad on algusest peale hakkajad.

Tarsi talu õu. Eemal lavastatakse jätkuvalt "Lead".

Jaan ja Lilli olid juba enne lõunat Türile sõitnud, mistõttu mind ja Veikot viis Raplasse perenaine. Ära sõites märkas Veiko teeäärses rukkis ilusaid siniseid lilli ja tahtis neid noppida.

Väike rukkilill, armas sinisilm,
kasvad rukkipõllu sees minu matkateel,
väike rukkilill.

Kaasa võtan sind, väike rukkilill.
Kodus laual vaasi sees veelgi rõõmu teed,
väike rukkilill.

(E. Kitsnik)

Veiko ja kimbuke rukkililli

"Ah, need on nii tolmused ja haralised, ei taha," ütles Veiko, viskas lilled minema ja läks autosse tagasi.

Autos kingiti Veikole kimbuke rukkipäid, mille üks meiega kaasa sõitnud isik oli samal ajal korjanud, et Tarsi talusse kaunistusi teha. Rukki asemel soovis too kuskilt korjata hoopis veidi nisu.

Minu lapsepõlve masinaid - kombain Niva

Minu lapsepõlve masinaid - traktor Belaruss

Teel Tallinnasse.

Veiko õlal võib märgata väikest putukat, kes osutus olevat marjalutikas ja sai pühitud bussipõrandale.

Jõudsime ilusti Tallinnasse. Oli tore reis.

teisipäev, 29. juuli 2008

kui suured on näitlejate palgad?

Ei hakkagi siinkohal pikemalt kirjutama, et minu meelest on see jahmerdamine näitlejate ja kulka stippide teemal mõttetu, tobe, inetu ja väiklane. Ütlen vaid, et kulka on kunstiinimeste peamine sissetulek lisaks palgale, mis juba iseenesest ei saa olla kuigi suur, võrreldes näiteks riigiasutuse spetsialisti, maanteetöölise, juristi või hea puusepa omaga.

Aga rohkem kui riigifirmade spetsialiste, maanteetöölisi, juriste või häid puuseppi, armastab rahvas kunstiinimesi, eriti näitlejaid. Vähemalt pole ma kuulnud, et väikesed tüdrukud mõne puusepa või maanteetöölise postreid voodi kohale kleebiksid! Või mõnda juristi menusaate juhiks oleks kutsutud! Oma koormuse ja töö eest peavad kunstiinimesed, sh näitlejad saama täiendavalt tasustatud, ja seda - jah! - maksumaksja raha eest. Sest maksumaksja tarbib nende teenust ehk meelelahutust väga isukalt. Meelelahutus maksab väga palju, ja käesoleval juhul seda ainult teatripileti hind ei kata, rääkimata riigieelarvest teatritele eraldatud sentidest.

Ma hakkasin hoopis mõtlema, et enne kui hakata kedagi häbiposti lööma, tuleks välja selgitada, mis palkadega on tegu. Ehk siis, kui palju eesti näitlejad täpselt palka saavad? Võimalik, et sellest kirjutati Äripäevas, kus see teema alguse sai - aga ma ei loe ajalehti, mis ei taha oma artikleid võrgus avaldada, seepärast palun see teadmatus mulle vabandada. Võimalik, et see on mul muul põhjusel kahe silma vahele jäänud. Mistõttu - kui keegi täpsemalt teab, siis astugu andmetega välja. Kui palju teenitakse teatrist? Kui palju eraviisiliselt?

Leidsin võrgust vaid sellised andmed: "Põhikohaga teatris töötavate näitlejate ja lavastajate keskmine brutopalk on 2006. aastal vahemikus 7000-9000 krooni, seejuures on palgatase üle Eesti üpris ühtlane. Lisatasu on võimalik teenida reklaamides, filmides ja osaledes erinevates projektides. Vabakutselisena töötavate näitlejate palk oleneb töökoormusest." Ja siin on sama teema käsitlus Postimehes 5 aasta tagusest ajast teatriajakirjanik Piret Jaaksilt.

Seni on mu kasutuses Soome vastavad andmed tänapäeval. Nagu näitab Iltalehti's (28. 6. 2008, lk 8-11) toodud mahukas tabel eri elukutsete palkadest, teenivad näitlejad Soomes kuus keskmiselt 2400 euro kandis (mehed 2460, naised 2425 eurot). Ehk siis 37 440 krooni. Aga ärme seda numbrit Eesti pinnale aseta, sest arvestada tuleb ka elukalliduse vahet. Toome võrdluseks kõrvale hoopis mõnede teiste ametite keskmised kuupalgad eurodes, eraldi mehed ja naised.

- osakonna peaarst (osastonylilääkäri): m 7969, n 7618
- gümnaasiumi direktor (lukion rehtori): m 5009, n 5231
- gümnaasiumi õpetaja (lukion lehtori): m 3814, n 3684
- põhikooli õpetaja (peruskoulun lehtori): m 3449, n 3326
- torumees (putkimestari): m 3378
- tuletõrjuja (palomies): m 2562
- tehase mehhaanik (laitosmies): m 2246

Suurem osa palkasid jääb 2600-3200 euro kanti. Alla 2000-euroseid palkasid eriti ei leidu. Mõned näited siiski.

- kokk (kokki): m 1918, n 1955
- transamees (kuljetustyöntekijä): m 1915
- koristaja (laitossiivooja): n 1679

Nagu näha, ei ole näitleja vähemalt Soomes küll sugugi mitte liiga tulus elukutse.

*

Näitlejate palgad olid väiksed ka 1950. aastatel. Draamateatri näitleja Lembit Anton on meenutanud, kuidas tolle aja näitlejad lasid endale näiteks meelsasti välja teha üleliidulist edu nautival Juhan Smuulil:

"Smuul oli väga napsulembene mees. Ja sealjuures meeldis talle vestelda. Tema rääkis ise – ja tahtis, et sina ka räägiksid. Kui ta Kuku-klubis istus, siis kogunesid kõik alati tema ümber. Ja alati käis seal mingi huvitav vestlus. Poliitikast, naistest, elust, olust, igasugu asjadest. Ta oli alati väga heas tujus ja mõnus mees. Sõbralik, tohutult sõbralik poiss. Ja kõik olid talle nagu omad poisid. Teati ka, et temal on raha. Meie, näitlejate palgad olid väiksed. Siis meie olime ka selles ringis ja tema tegi meile välja." (Edasi loe siit.)

Ei paranenud näitlejate rahaline olukord hiljemgi. Peeter Jürgens meenutab Arvo Raimo kohta: "Kui nõukogude ajal olid näitlejate palgad väga napid, siis käisime Arvoga kahekesi päeval kolhoosis kartuleid võtmas, et lisa teenida. Hiljem tegime ka mustade otsadena teatritöö kõrvalt remonditöid. Osa omaaegse V keskkooli aknaid oli meie paigaldatud."

Näitlejate ja kulka sidemest
esimese vabariigi ajal kirjutab Maris Balbat väga huvitavalt ja harivalt Sirbis, mainides muuhulgas, et rahalises kitsikuses elasid isegi sellised kuulsused nagu Paul Pinna ja Paul Sepp. Seda artiklit soovitaks lugemiseks kõigile, kes arvavad, et mida need näitlejad ikka riigi raha eest mööda ilma ringi sõidavad.

esmaspäev, 28. juuli 2008

"Folk on kõigile, mitte ainult rikastele"...

..."Tooge tagasi vabalava!"

Selline loosung torkas silma ja jäi meelde tänavuselt Viljandi folgilt. Ja tõesti, oli ka minul, kes ma ei ole mingi eriline traditsioonilise rahvamuusika austaja, sooviks sama, mis paljudel teistel folgilistel: istuda lihtsalt kuhugi mõnusasse kohta maha, tunda rõõmu soojast ilmast ja külmast õllest, suhelda tuttavatega, soetada uusi tuttavaid ning saada oma muusikaline elamus kätte spontaanselt ja seega tõeliselt rahvalikult vabalavalt.

Aga ei, seekord oli see korraldajate poolt sihiteadlikult võimatuks tehtud. Vabalava oli avaratelt rohelistelt küngastelt üle viidud Tegelaste toa tagusele sillutatud platsile, mis põhimõtteliselt ei erine näiteks Säästumarketi parklast. Müüride ja majaseinte vahel ning välipeldikute pika rea taga (!) asuva kitsukese õue kohta söandas korraldaja ise veel öelda, et seal ongi parem koht, kuna seal saab paremini muusika kuulamisele keskenduda...

Loomulikult on selge, et inimesed, kelle jaoks folk piirdub vabalavaga, ei too festivalile sisse mingit raha. Selliste hulk paistab kuulu järgi päris suur olevat, ja ilmselt ongi, otsustades kas või enda tuttavate järgi. Ja ilmselt on hulgaga võrdeliselt suur ka nende häirivus korraldajate silmis. Järelikult tuleb vabalava ja selle ümbrus inimestele võimalikult ebamugavaks teha. Pole rohelist mätast, mille peale istuda, ega puud, mille alla külili heita - pole probleemi!

Aga stiil ja atmosfäär maksab ka midagi. Ei saa rääkida rahvamuusikapeost, kui rahvale on jäetud ainult piletiostja osa. Tarbija, mitte tegija, looja või osaleja roll. See peaks ju lausa folgi, igasuguse rahvalikkuse ideega vastuollu minema? Kas siis asupaiga vahetuse pealt teenitud kasu, kui seda üldse oli, tasus ära selle, et paljud osalejad pidid sellele mõeldes mõttest läbi laskma sõna "nõme"?

Vabalava tänavu

Eelmise aasta vabalava. Isegi raudaed on ümber pandud, et keegi ligi ei pääseks... Vasakul Folkwageni buss.

Loosung

*

Samas oli folk ikkagi elamusterohke. Ühelgi kontserdil ma
küll ei käinud, ka vabalava juurest astusin vaid veerand tunniks läbi, aga tundsin niisama headmeelt melust ja saginast, päikeserikkast ilmast, ilusast linnast, sillerdavast järvest, huvitavatest inimestest, kohatud tuttavatest ja imeheast kuumast seene-seljankast.

Suur osa laupäevasest päevast möödus söögitänava ääres sisse seatud välilaagris. Kohe kõrval võis kuulda ühe kunstniku musikaalset röökimist, teisal puhus üks mees päris kenasti klarnetit. Ja viis-kuus poissi, keda välimuse järgi ei oleks üldse kauni muusikaga seostanud, mängisid suure kirega viiulit. Kahju, et ma ei kuulnud Contrat laulmas Aapo Ilvese purgiplõnnimise saatel laulu "Ole minu näppepill"...


*

Nädalavahetuse suurim muusikaelamus pärineb aga hoopis folgiväliselt ürituselt, nimelt Koidu kultuurimajas (vana Ugala teatrimaja) toimunud rokibändide kontserdilt, kus esinesid Ans. Andur, Orelipoiss, Junk Riot ja Kakaokamkami (Soome).

Esimesed kolm olid ülikõvad! Orelipoiss esitas nii oma vanemaid-tuntumaid laule ("Väikeste linnade mehed on lollakad", "Märts") kui ka uuemaid laule ("Poiss ja lill", "Zombi"). Ans. Anduri esinemine sisaldas mh Turska trummide taga, nimelt loos "Kiirabitiit". Junk Rioti kidramees säras nagu noor Brian May. Kakaokamkami oli siiski veidi... toores.

joodiku rõõm oma füsioloogia üle

[päeva luuletus]

Küll on hea,
küll on hea,
et on minul suu.
Selle kaudu musse pääseb
alkohol ja muu.

Küll on hea,
küll on hea,
et on minul kurkk.
Sellest alla voolab juba
õlut kuues purkk.

Küll on hea,
küll on hea,
et on minul pea.
Selleta mis täis ma jooksin,
mina küll ei tea.

Küll on hea,
küll on hea,
et on minul maks.
Sellesse kõikk halvad ained
kaovad nagu naks.

Küll on hea,
küll on hea
omada ka põitt.
See on koht, kus ülejäägil
algab väljasõitt.

Küll on hea,
et on kõikk
nõnda vinks ja vonks.
Muretult võin võtta rüübet –
lonks ja lonks ja lonks!

reede, 25. juuli 2008

mõned katkendid "Pronksivalu" käsikirjast

Sain Pronkssõduri-muusikali käsikirjaga ühele poole. Muidugi tuleb lavale paneku käigus teha veel nii- ja naasuguseid muutmisi ja ümberkohendusi, aga writer's cut on sisuliselt valmis. Tunded on ambivalentsed, nagu ongi normaalne: kord tundub, et kõik on viimase peal, siis jälle purevad kahtlused. Aga ei, lõppkokkuvõttes olen rahul. Ja päris mitme stseeni puhul söandaksin endale tunnustavalt õlale patsutada... Ja kindlasti ei ole siin midagi allpool minu võimete.

Olulisemateks tegelasteks on peale Pronkssõduri mälestusmärkidest veel Russalka, Tammsaare, Kreutzwald ja Kolhoosineiu ning Juhan Smuul, Debora Vaarandi, Leonhard Lapin jpt inimkujudena. Palju on ühekordselt kasutatavaid tegelasi, sest lavateose ajalisteks raamideks on aastad 1947-2007 ja struktuuriks ajastu kulg väikeste pildikeste kaudu, umbes nagu "Forrest Gump'is". Ja pildikeste vahel on žanrile nõutavalt loomulikult palju massistseene ning laulu- ja tantsunumbreid.

Publitseerin siinsel pinnal mõned kompaktsemad stseenid.

*

[1965]

Kostab ergast ja lärmakat kuuekümnendate muusikat. Laval tantsiskleb Kolhoosineiu, käes kauss – veel tervena. Ta on heas tujus ja ümiseb midagi. Siis hakkab päriselt laulma.

Laul.

Laulu lõppedes ilmub lavale Pronkssõdur. Ta vaatab eemalt Kolhoosineiut, nii et see teda ei märka. Alguses on ta ilme huvitu ja ükskõikne, aga peagi võib näha temas huvi tõusmas. Lõpuks astub ta ligemale.

PRONKSSÕDUR
Tere, ilus tütarlaps!

KOLHOOSINEIU (ehmatab)
Oh! (silmitseb kiiresti Pronkssõdurit, siis kelmikalt) Ei ole ilus niimoodi ehmatada! Ärge teinekord enam niiviisi tehke!

PRONKSSÕDUR (ka mahedalt)
Noh, ma siis teinekord enam niiviisi ei tee. (paus) Kas tohib tuttavaks saada? Ma ei ole sind varem näinud.

KOLHOOSINEIU
Jaa, see on sellepärast, et mind varem siin ei olnud. Aga nüüd olen. Ah jaa – ma olen Kolhoosineiu.

PRONKSSÕDUR
Rõõm tutvuda. Mina olen Pronkssõdur.

KOLHOOSINEIU
Ah sõdur? Jah, seda ma nägin tegelikult kohe. (taganeb mängides)

PRONKSSÕDUR
Mis nüüd?

KOLHOOSINEIU
Mulle tuli meelde, et ma natuke kardan sõdureid.

PRONKSSÕDUR
Oh, mispärast?

KOLHOOSINEIU
Neil on püssid.

PRONKSSÕDUR
Jaa, aga nendega nad lasevad vaenlaste pihta. (paus) Mind ei ole vaja karta.

KOLHOOSINEIU (tuleb uuesti ligemale)
Ei ole vaja karta?

PRONKSSÕDUR
Jah, võid täiesti julge olla. Ma olen täiesti ohutu.

KOLHOOSINEIU (kelmikalt)
Ahah, täiesti ohutu? (tuleb päris ligidale) Nii ilus lõug! Ja nina! Kas tohib lähemalt vaadata?

PRONKSSÕDUR
Noh... Jah... Ole lahke!

KOLHOOSINEIU (vaatab väga lähedalt)
Sõduritel on vist palju tüdrukuid...

Pronkssõdur ei oska selle peale midagi kosta ja jätab vastamata.

KOLHOOSINEIU (ootab siiski vastust)
Mh?

PRONKSSÕDUR
Mismoodi – palju?

KOLHOOSINEIU
Noh, et kui lähevad, siis tüdrukute pilgud muudkui nende küljes, mh?

PRONKSSÕDUR
Ei, mina ei tea küll...

KOLHOOSINEIU
Ah tema ei tea! Hm! Tuleb siia oma ilusa lõuaga ja ninaga ja ütleb, et tema ei tea! Puhud siin mulle!

Pronkssõdur ei tea jälle, mida öelda.

KOLHOOSINEIU
Mida pronkssõdurid õhtuti teevad?

PRONKSSÕDUR
Mm... Mis nad teevad... Mis nad ikka teevad... Sõltub olukorrast...

KOLHOOSINEIU
Aga kui olukord on selline, et täna õhtul on klubis hea muusika?

PRONKSSÕDUR
Siis...?

KOLHOOSINEIU (mängib teadmatust)
Ei noh, mina nüüd...

PRONKSSÕDUR (taipab)
Aa! Ahah! Jaa! Nojah!

KOLHOOSINEIU
Et...?

PRONKSSÕDUR
Kui neiul on õhtu juhtumisi vaba, siis ega tal ei oleks midagi selle vastu, kui me läheksime õhtul tantsima?

KOLHOOSINEIU (teeb nagu mõtleks järele)
Mmm... See oleks väga tore! Ettepanek vastu võetud.

PRONKSSÕDUR
Õhtuni siis!

KOLHOOSINEIU
Nägemiseni!

Pronkssõdur lahkub lavalt – märgatavalt lennukamas meeleolus, kui ta sinna tuli. Ta isegi ümiseb mingit rindelaulu.

*

[1970]

Laval on vaimselt kurnatud ja füüsiliselt räsitud ilmega Juhan Smuul. Ta käib mööda lava ringi ja otsib midagi. Lava keskel on laud, millel on kolm virna raamatuid. Kaks virna on kõrged, kolmas on väiksem.

JUHAN (eemale)
Debora! (paus) Debora! Kus mu portfell on?

Paus.

DEBORA (lava tagant)
Esikus.

Juhan kaob lavalt ja tuleb kohe tagasi, portfell käes. Ta sorib selles.

JUHAN
See on tühi!

DEBORA (ilmub lava tagant välja)
Sa täna juba jõid ühe pudeli. Aitab küll.

Läheb lava taha tagasi. Juhan vannub vaikselt enda ette. Siis läheb ta uuesti lavalt minema ja tuleb paar hetke pärast tagasi, käes pooleliitrine täis viinapudel. Ta avab selle käigu pealt, paneb suule ja kulistab ühe sõõmuga poole pudelist. Siis jääb seisma, hõõrub väsinult laupa ja võtab veel priske sõõmu. Siis paneb pudelile korgi peale, paneb pudeli lauale ja silmitseb laual olevaid raamatuid. Ta võtab ühest virnast raamatu ja sirvib seda.

JUHAN
See on minu raamat.

Paneb selle teise, suuremasse virna. Siis võtab järgmise raamatu ja sirvib seda.

JUHAN
See on ka minu.

Paneb selle samasse kuhja. Võtab järgmise raamatu, loeb selle pühendust, hakkab naerma.

JUHAN (loeb pühendust uuesti)
„Juhan Smuulile, tervitustega Kalju Lepik. Stockholm, 12. juuli 1956.” Noh, selge see, et see on ka minu raamat. (paus) Need kõik on minu raamatud!

DEBORA (tuleb lavale, resoluutselt)
Juhan, palun jäta minu raamatud minule!

Hakkab raamatukuhjades sorima.

JUHAN (võtab uue raamatu, suhtleb rohkem endaga)
„Madame Bovary”... (vaatab sisse, loeb pühendust) „Juhan Schmuulile, Debora. 18. veebruar 1946.” (paus) Ma sain siis kakskümmend neli. (paus) Eh...

Paneb selle teise virna, ohkab sügavalt.

JUHAN (endale, aeglaselt)
Sic transit gloria mundi.

Võtab pudeli ja eemaldab korgi, tahab lonksu võtta.

DEBORA
Juhan! Kui sa ei taha hommepäev hauda minna, siis lõpeta ära! Anna see pudel siia! Mine, kuhu sa lähed, ja joo ennast seal surnuks, aga minu majas seda ei juhtu!

Haarab Juhanilt pudeli. Juhan pomiseb midagi nina alla, puhiseb ja pööritab pahuralt silmi.

DEBORA
Ja minu raamatud jäta minule.

JUHAN
Need kõik on minu raamatud.

DEBORA
Mida sa ajad, see on isegi minule pühendatud! (näitab pühendust)

JUHAN (peaaegu väljakutsuvalt)
Noh, siis need on sinu omad, mis on sulle pühendatud.

Paus. Debora vaatab Juhanile vihaselt otsa. Juhan vaatab mujale ja puhiseb. Debora paneb pudeli kolksuga lauale ja läheb minema. Juhan võtab ühe raamatu, vaatab kaanele ja paneb selle suuremasse virna. Siis võtab pudeli, tõstab suule, joob ühe sõõmuga tühjaks, paneb lauale ja läheb ka minema.

*

[1980-ndate keskpaik]

Taustal on suur ja lava kohale kummuv Pronkssõduri kujutis, mille ees leegitseb Igavene Tuli. Lava eesosas on trollipeatuse märk. Märgi all seisab keskmiselt ontliku olemisega keskkooliealine noormees – ootab trolli. Lavale ilmub temavanune noormees, kes on keskmiselt mitteontliku olemisega. Tal on jalas kulunud teksad ja ketsid, üle õla hoiab ta üsna pungil kilekotti. Ta astub esimese noormehe kõrvale, uurib trollipeatuse silti, siis korraks esimest noormeest ja siis uuesti trollipeatuse silti. Kogu järgnev vestlus kuni vastava märkuseni toimub vene keeles.

NOORMEES KILEKOTIGA
Vabandust...

ONTLIK NOORMEES
Jaa?

NOORMEES KILEKOTIGA
Mul oleks vaja minna Lomonossovi tänavale – kas mõni neist trollidest sõidab sinna?

ONTLIK NOORMEES
Number üks, jah, ja kolm. Ja kuus ka. Aga need ei lähe päris Lomonossovi tänavale, vaid Kaubamaja juurde. Aga Lomonossovi on kohe Kaubamaja taga.

NOORMEES KILEKOTIGA
Selge, aitäh.

Seejärel on mõlemad natuke aega tegevuses trolli ootamisega. Siis peatub kilekotiga noormehe pilk jälle kõrvalseisjal.

NOORMEES KILEKOTIGA
Ee... kuule...

ONTLIK NOORMEES
Mh?

NOORMEES KILEKOTIGA
Ma olen Kohtla-Nõmmelt ja minuga juhtus selline asi, et ma... mm... (takerdub) mhmhmh... hm... (alustab uut lauset) Mul oleks hädasti raha vaja. Ega sa ei taha mult üht plaati ära osta?

Võtab kilekotist välja Iron Maideni plaadi.

NOORMEES KILEKOTIGA (kaupa kiites)
Iron Maideni plaat! Täitsa uus, heas korras! Ühtki kriimu pole peal!

Ontlik noormees heidab plaadile pilgu, milles ei ole märgata erilist huvi.

ONTLIK NOORMEES
Välismaalt toodud?

NOORMEES KILEKOTIGA
Muidugi välismaalt toodud! Mul üks sugulane töötab Estonia ooperis, Soomest tõi. Aga mul on raha vaja. Kakskend viis rutsi!

ONTLIK NOORMEES
Kakskend viis rutsi?!

NOORMEES KILEKOTIGA
Võin alla lasta, kahekümne peale. Kakskend rutsi.

Ontlik noormees silmitseb defitsiitset plaati juba üsna arupidavalt.

NOORMEES KILEKOTIGA
Sa muidu hevit kuulad või?

ONTLIK NOORMEES
Ee... Noh... Vahel jah...

NOORMEES KILEKOTIGA
Mis ansambleid?

ONTLIK NOORMEES
Ah... Igasuguseid...

NOORMEES KILEKOTIGA
Kui hevit kuulad, siis pead selle ära ostma! Väga hea plaat on! Ja defitsiit! Teeme viisteist! Viisteist rutsi! Mõtle, see on peaaegu muidu saadud! Võid selle ise kahekümne viiega maha müüa, kui ei meeldi. Võid kolmkümmend ka saada. Aga mul on hädasti raha vaja.

ONTLIK NOORMEES
Näita.

Ontlik noormees võtab plaadi enda kätte, võtab selle ümbrisest välja ja keerutab hindavalt käes.

ONTLIK NOORMEES
Hästi, ma ostan ära.

NOORMEES KILEKOTIGA
Voh! Väga hea!

Ontlik noormees pistab plaadi endale kaenla alla ja loeb kilekotiga noormehele rahakotist viisteist rubla.

NOORMEES KILEKOTIGA
Mul on kodus veel plaate, mida ma võin maha müüa.

ONTLIK NOORMEES (vaadates plaati)
Mhühüh.

NOORMEES KILEKOTIGA
Veel Maidenit. Ja Judas Priesti, Kissi, Manowari, AC/DC-t, Black Sabbathit... Kui sa Kohtla-Nõmmele satud, siis hüppa läbi. Plakateid on ka. Ja ajakirju.

ONTLIK NOORMEES
Mhühüh.

NOORMEES KILEKOTIGA
Mind tunnevad seal kõik – küsi esimese ettejuhtuva käest, kus Viljar elab. Kõik teavad.

ONTLIK NOORMEES (võpatades)
Mida? Kuidas su nimi oli?

NOORMEES KILEKOTIGA
Viljar. Jäta lihtsalt meelde – Viljar.

ONTLIK NOORMEES (eesti keeles)
Oota, sa oled eestlane või?

NOORMEES KILEKOTIGA (ka võpatades, eesti keeles)
Ah? (paus, vaatab teisele jahmunult otsa) Hehee... (paus) Heh... (paus) Nojah... (teeb peaga juttu lõpetava liigutuse) Eks astu siis läbi.

Ta pöörab ennast trollipeatuse poole. Tema kaaslane teeb sama. Kohe on kuulda ka trolli lähenemist ja peatumist. Kilekotiga noormees heidab kilekoti üle õla ja valmistub sisenema. On kuulda trolliuste avanemise susinat.

neljapäev, 24. juuli 2008

Kultuuriministeeriumi uus logo

On kirjeldamatu rõõm näha, et Kultuuriministeerium ei tegele mitte mingi tühja-tähjaga (nagu teatrite, muuseumide ja raamatukogude eelarved, kirjanike palgad jms), vaid teeb ikka midagi ühiskonnale kasulikku ja tulusat ka, nimelt mõtleb endale välja logo.

See oligi veel eesti kultuuri täielisest õitsengust puudu! Uueks logoks leiti kõige paslikum olevat rahvariidemustriga kaunistatud hübriid õ-tähest ja hüüumärgist. Õnnitlused! Loodetavasti tähistatakse tähtsat sündmust tänukirjade ja piduliku banketiga.

Riskides küll pidevat ülenuumamist tunda saanud kultuurinimeste meelepahaga, arvan selle valdkonna parandamatu analüütikuna siiski, et sobivam oleks olnud Kultuuriministeeriumi uue logona kasutusele võtta tugedega püsti hoitav kõhetu küsimärk.

kolmapäev, 23. juuli 2008

Kerli Kõiv - tõesti hea

Kõik räägivad: Kerli Kõiv, Kerli Kõiv. Kuulasin siis YouTube'ist ta lugu "Walking on Air" ja pean tõdema, et tõesti hea. Vähemalt see, kergelt Björki meenutava biidiga lugu, koos oma timburtonliku videoga. Selles videos on muide kaks eriti muljetavaldavat groteskset kujundit: paksult jääs praeahi ja leegitsev külmkapp.

Timbalandi remiks sellest loost on ka hea. Midagi kuulasin veel, aga see läks juba sinna suunas, kuhu mulle ei meeldi minna ehk ärr-änd-bii'sse. Aga enda jaoks kindlasti kannan ta n-ö kaardile.

Ilus, mahedalt kahisev, omapärane hääl. Efektne esinejakuju, oma pikkade valgete kiharatega ja gootiliku fallen angel look'iga. Lugesin Elu24-st intervjuud temaga, millest selgus, et lisaks heaks lauljaks olemisele on Kerli ka arukas ja intelligentne tüdruk, samuti sihikindel ja eneseteadlik artist. Teeb sõnad ise ja meloodia ise. Ja "Walking on Airi" sõnad on selle žanri keskmisest kindlasti paremad ja tuumakamad.

Huvitav joon tema omapärase hääle juures on veel aktsent - eesti aktsent -, mis tema sõnul on ameeriklasele eksootiline kuulda ja mille mõju ta lauldes lausa teadlikult kasutab. YouTube'is võib kuulata ka ingliskeelset intervjuud temaga, seal võib seda eesti aktsenti eriti hästi kuulda. Keegi kommib seal nii toredasti: "i love the way she says "category"." Minule jätab see aktsent igatahes loomuliku ja vaba mulje. Muide, live's on ta ka hea.

Niki, Mari-Leen, Maarja-Liis, Luisa Värk, Laura Põldvere, Birgit Õigemeel jt! Tõstke tempot - Kerli astub teile juba kandadele! See oli muidugi nali.

teisipäev, 22. juuli 2008

valvake oma Orkuti-kontot

Ühesõnaga, selline lugu, et mingid brasiillased häkivad Eesti päritolu Orkuti-kontosid ja asendavad nende senise peremehe endaga, üle löödud kontot kas siis lausa kustutades või pannes asemele mingi hispaania nime. Pikemalt kirjutab Piret, kelle konto kustutati. Kirjutab ka Shalaya. Soovitan kõigil oma password ära vahetada ja mitte kopida oma Orkuti profiili linki mujale, sel ajal, kui ise sisse olete loginud.

Õhtune update: Piret ja Eesti Päevaleht.

Muide, gmail ja blogger on juba tõesti tõsisemad kohad kui seesamune suhtluskeskkond. Mistõttu tasuks, kas või edaspidise huvides, võtta eri kohtades kasutusele eri paroolid. Või olemasolev vähemalt ära vahetada - kuni pole selgunud, mis info on häkkerite valduses ja mil viisil see on saadud. Ja mitte kergemeelselt klõpsida saadetud linkidel, olgu need kas või näiliselt sõbra poolt saadetud. Arvutiturvamise käsiraamatud nimetavad kõige suuremaks turvaauguks just inimest ennast.

Vandenõuteooriat ka: miks mitte pidada seda küberrünnakuks nr 2, mille on ajendanud brasiillaste kadedus eestlaste ainuosaks langenud Orkuti-uuenduste pärast, nagu sellest kirjutab Shalaya.

esmaspäev, 21. juuli 2008

olin lätete pääl

.
..........Minä lähden Pohjois-Karjalaan
..........vaihdan farkut verkkarihousuun
..........kotiseudulle Pohjois-Karjalaan
..........juon kaljaa auringon nousuun
....................(Leevi and the Leavings)

...ehk siis, täpsemalt öeldes, Pärnu jõe lätete pääl, mis teadupärast asuvad Järvamaal Roosna-Allikul.


Sõnum
Kõik algas sellest, et reedel lõuna paiku häälitses mu telefon sõnumist, milles Andreas andis teada, et läheb Roosna-Allikule Kessule külla, ja uuris, kas ma tahan kampa lüüa. Olin hea meelega nõus, seda enam, et olin juba mõnda aega plaaninud üle pika aja jälle maale minna – Roosna-Alliku lähedale Kaaruka külla Kassaka tallu. Sõitsime Aegviidu kaudu, Peterburi maanteel saime sahmaka vihast vihma, aga edasi tuli päike jälle välja ja ilm jäigi püsima imekena.

Kohalejõudmine
Kuna Andreas kibeles Roosna-Alliku tehisjärve äärde õngitsema ja spinningut loopima, siis ei veetnud me Kessu vanaema juures seekord kauem aega, kui kulus esmalt põgusaks einestamiseks praetud kana, võikala-võileibade ja kartulisalatiga ning seejärel aiamaalt vihmausside kaevamiseks. Siis istusime autosse ja sõitsime Pärnu jõe allikatele rajatud tehisjärve äärde. Andreas võttis pakiruumist kaks õnge ja spinningu. Kessu selgus ka olevat kalastamishuviline.

Kalastajad
Kalastamine on üks neist asjadest, mida ma pole seni veel juhtunud lähedalt nägema, rääkimata sellest, et ise oleksin sellega tegelenud. Niisiis võtsin nõuks kõike huvitatult jälgida. Hoidsin alguses veidi õnge ka, aga algaja esimene puude tulemuslik ei olnud ja siis võttis Andreas jälle õnge üle. Kessu maadles senikaua ussidega – küll tal oli raske neid kõigepealt purgist kätte saada ja seejärel õnge otsa kinnitada! Aga peagi oli temalgi õngekork vee peal kiikumas.

Õngega ja spinninguga
Kalu see päev siiski eriti õnge otsa ei tahtnud tulla, peamiselt olid saagiks ahvenapojad, lisaks üks väike särg. Ahvenapojad olid aplad, nagu röövkalad kunagi, enamik sõi konksu endale nii sügavale sisse, et vette õnnestus väga vähesed tagasi visata. Nii neid kotipõhja tasahilju kogunes. Vahepeal proovis Andreas ka spinninguga suuremaid kalu tabada, aga sealt ei tulnud üldse midagi. Niisiis naasti jälle õnge manu. Lõpuks läksin mina autosse ja hakkasin lugema Dumas’ romaani „Kümme aastat hiljem ehk vikont de Bragelonne” 2. köidet.

Minu esimene kala!
Tunnid möödusid. Kessu pakkis lõpuks oma õnge kokku, mina panin raamatu käest, et lugemisest hinge tõmmata, aga Andreas koogutas vee ääres tõelise kalamehena edasi. Tegime Kessu moblaga toreda päeva jäädvustamiseks mõned pildid. Võtsin jälle õngeridva kätte, et sellega pildile jääda, hoidsin seda vee kohal, sealt eriti midagi taotlemata, ja järsku hüüdis Andreas, et ära liiguta! oota! ole vaikselt! – nüüd tõmba! Tõmbasin – ja tõmbasingi välja oma esimese omapüütud kala, hurraa!! See oli taas väike ahvenapoeg. Sain nii-öelda käe valgeks!

Kassaka talus
Püütud kalad viisime Kessu vanaemale. Siis kutsusin Andrease ja Kessu ööseks enda juurde Kassaka tallu külla. Seal jõime õlut ja tegime öö hakul suure potitäie borši, millest igaüks sai kaks taldrikutäit. Vahepeal võtsin suure toa kapi otsast alla kasti oma vanade mänguasjadega ning korraldasin Kessule hariva, mulle ja Andreasele nostalgilise retke 1980. aastate laua-, kaardi- jm mängude ja mänguasjade maailma. Kaardimängud „Must notsu” ja „Ott” leidsid meis kohe andunud mängijad, samuti geniaalne lauamäng „Gravitrips” (püstine ümarate aukudega plastmassist rest, millesse kaks mängijat lasevad kukkuda kumbki oma värvi kettaid, eesmärgiga saada ühte ritta 4 tükki ja takistada vastasel seda tegemast).

Öö
Andnud suure toa presidendisviidina külaliste käsutusse, ööbisin ise verandal karges õhus. Hommikul ärkasin korraks üles selle peale, kuidas värsked punerdavad koidukiired sirasid teravalt kuuseheki vahelt.

Üks koer ja kolm kassi
Järgmisel päeval, kui kella üheks olid ka Andreas ja Kessu üles ärganud, jõime kivitrepi peal õunapuude varjus kohvi ja lugesime ajalehe Säde (ELKNÜ Keskkomitee ja Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni nõukogu häälekandja) 1965. aasta numbreid. Kessut võis rohkem kui üks kord näha tegelemas vana pärna all valvurikohuseid pidava „äksi täis” koeraga. Lisaks koerale olid pidevalt huviorbiidis ka kolm laiska kassi. Siis hakkasime ennast vaikselt jälle Tallinna poole teele asutama, sest Andreas ja Kessu pidid samal õhtul veel ühele sünnipäevale jõudma.

Tagasisõit
Kui suve alguses kuulsin esimest korda HU? laulu „UV Faktor 5”, siis peale selle, et lummusin sellest kodus kuulates hoobilt, tundus mulle, et kõige täiuslikum elamus sellest laulust sünniks just siis, kui kuulda seda südasuvisel päiksepaistelisel päeval kuskil vabariigi nurgas autoga sõites raadiost, tuul avatud akna vahelt näkku tuhisemas. Panin vaimu tulevikus sellise hetke tabamise jaoks valmis. Ja nüüd, Roosna-Allikult Mäo poole sõites, õnnestus mul seda nägemust tegelikkuses kontrollida, sest ühesse ajahetke said kokku raadiolaineil helav „UV Faktor 5”, autorataste alt läbi libisev maantee ja kõrge sinine suvine taevas metsade-aasade kohal. Ja nägin, et just sellisesse hetke see laul ongi mõeldud.

PS.
Kui Kessu millalgi oma moblast pildid välja võtab, siis võib-olla panen ka väikse galerii üles.

PPS.
Sama seltskonna talvisest trip'ist samadel radadel loe siit.

kolmapäev, 16. juuli 2008

From Dusk Till Dawn. Ringsõit Lääne-Eestis

Tegime koos Lauriga õhtust-hommikuni ringsõidu Lääne-Eestis. Lahkusime Tallinnast eile õhtul kella 19 paiku, ja kui täna hommikul linna piiri Laagris jälle ületasime, näitas viida elektronkell numbreid 5.59.

Tallinn, Paldiski, Pakri poolsaar, Harju-Madise kirik, Padise klooster, Kurkse, Vihterpalu, Nõva metsad, Põõsaspea neem, Dirhami sadam, Riguldi, Haapsalu, Kasari jõe vana sild, Vana-Vigala, Kivi-Vigala, Varbola linnus, Tallinn.

Kokku 11 tundi ja 360 kilomeetrit. Dingo, Leevi and the Leavings, Nightwish, Falkenbach, Vennaskond - ja jälle Leevi, Leevi, Leevi.

Südasuvi südaööl. Nägime Nõva metsa all põtra koos põdravasikaga, enne Kivi-Vigalat rebast, Haapsalus keset Lossiplatsi surnud siili ja Vana-Vigalas elus siili, kuskil veel jäneseid, rääkimata öistel radadel luusivatest kassidest.

Järgnevalt väike illustreeritud reisikiri.

* * *

Tavern Peetri Toll Paldiskis. Väljast vaadates paistab üsna kahtlane koht, aga sees toob lahke venelasest baaridaam lauale väga hea hapuoblikasupi. Ka seafilee ei anna põhjust nuriseda. Söögi ajal võis kuulda tagatuppa baaridaami venekeelset telefonivestlust: "...kella ühest saati ei ole kedagi olnud, nüüd kaks tükki tulid..."

Harju-Madise kirik Paldiskist lõuna pool. Kiriku peaukse eest avaneb suurepärane vaade üle heinamaade kaugele merele. Külgedest ümbritseb kirikut kadakate ja teiste puude tihnik, nagu ka fotol näha.

Harju-Madise kiriku kõrval on mälestuskivi Harju-Madisel sündinud Bengt Gottfried Forseliusele, ühele eesti rahva suurmehele 17. sajandi lõpust. Lühidalt öeldes seisneb Forseliuse tähtsus selles, et ta hakkas välja õpetama talurahvakoolide õpetajaid, pani aluse talurahvakoolide võrgule ja töötas välja varasematest palju efektiivsemad lugema õppimise meetodid. Kaks oma õpilast, eesti talupoissi viis ta koguni Rootsi kuninga ette, kus need kroonitud peale oma lugemisoskust demonstreerisid. Suurmehe elu lõppes aga enam kui enneaegselt Läänemere voogudes.

Eemal teeb Lauri ka pilti.

Vaade päikeseloojangu värvides Harju-Madise kirikule kirikuaiast.

Padise klooster oli sündmuste keskmes Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal, mil eestlaste väed selle vallutasid ja siinsed mungad maha lõid. Eile õhtul, kui sinna jõudsime, toimus seal parajasti Tõnis Mägi ja Riho Sibula ühiskontsert "MägiSibul 110!".

Kloostri varemete esine oli autosid ja busse täis, rahvast oli palju, kontsert oli juba mõnda aega peal. Tahtsime siseõues veidi ringi vaadata, turvamees väravas oli väga lahke ja lubas meil seda teha, ise meiega kaasa tulles. Mina olin seal esimest korda, seetõttu silmitsesin kõike huviga. Ja oli, mida vaadata. Müürid olid väga muljetavaldavad!

Kurkse. Päike loojumas Suur-Pakri ja Väike-Pakri vahele.

Pimedus on laskunud. Öistes Nõva metsades Rannaküla poole teed otsides jõudsime niisuguse teeviidani ja veidi edasi sõites viidal näidatud vaatetornini. Vaatetorn asus metsa ääres ja sellelt oli võimalik heita pilku mahedas suveöötuules kahisevatele heinamaadele, mida koos üksiku tähekesega valgustas oranžikarva peaaegu-täiskuu.

Rannakülla inspireeris meid minema Dagmar Normeti lasteraamat "Une-Mati Rannakülas", aga teed sinna me siiski ei leidnud. Selle asemel jõudsime Põõsaspea neemeni.

"Maailma lõpus on kohvik..."

Põõsaspea neem on Mandri-Eesti kõige loodepoolsem koht. Eemalt paistab Osmussaar - ja selle taga, teispool ulgumerd, on juba Soome.

Tuul oli vilu ja vihane. Paik oli kõle ja trööstitu. Aga fotol näha oleva majakese uks oli lahti ja majake osutus seestpoolt olevat vägagi hubane. Ukse peal oli silt "Põõsaspea linnujaam".

Põõsaspea linnujaam.

Dirhami on üks väheseid Eesti kohanimesid, mis algab D-tähega. Loomulikult võlgneb ta selle au oma rootsi, täpsemalt rannarootsi algupärale. Dirhami oli ringsõitu alustades võetud tinglikuks sihtpunktiks ja seetõttu vääris eesmärgini jõudmine fikseerimist foto tegemise näol.

Dirhami sadam. Siin oli ankrus ka paate, mis kandsid Soome ja Saksamaa lippe.

Dirhami sadam oli võrkaiaga piiratud, nagu igati õige. Aia taha jõudes nägime teisel pool võrku üht meesterahvast, ilmselt sadamavalvurit prügiämbrit välja viimas. Küsisime tema käest luba sadamas ringi vaadata. "Noh, natuke piiluda ikka võib!" vastas mees. Kasutasime lahkelt antud loa täielikult, kuid 100% eesmärgipäraselt ära, tehes jalutuskäigu mööda pikka kaid. Teisel pool lahesoppi plinkis Põõsaspea neeme signaaltuli.

Tagasi tulles astusime sisse ka valvuri majakesse ning saime kaasa Dirhami sadamat ja selle ümbruskonda tutvustava voldik-kaardi. Lahkudes võtsime suuna Haapsalu peale.

Tee Haapsallu viis läbi Riguldi, kus elas kuni oma viimaste eluaastateni eesti suurim koomiksikunstnik Olimar Kallas. Viimased eluaastad saatis ta mööda tütre juures Põlva lähedal. Loomulikult ei jätnud me Riguldist möödudes seda suurmeest vääriliselt meenutamata.

Öine Haapsalu võttis rändjad vastu täiesti vaikse ja inimtühjana - kui mitte arvestada väikest salka jõmme Lossiplatsil ja veel paari üksikut juhuslikku möödatuiajat. Jätsime auto Lossiplatsile ja jalutasime veidi ringi.

Suveöise Haapsalu iseloomustuseks võiks kokkuvõtvalt öelda: laternaterohke ja ühekorruseline. Vanade madalate majadega ääristatud kesklinna tänavad olid laternate kollakas valguskumas väga kenad kõndida. Ka kuursaal oli ilusasti valgustatud, aga Tšaikovski pink oli siiski täielikus pimeduses. Sisuliselt tuli see fotoaparaadi välgu abil üles leida. See ei ole hea, mõelgu armsad haapsalulased ikka ka öiste ringirändajate peale, kes tahavad vaatamisväärsustega tutvuda!

Haapsalu tuntumaid kodanikke on Ilon Wikland. Neidude tänavas märkasime ühe maja küljes mälestustahvlit, mis annab teada, et selles majas on õpetanud ja elanud kirjanik ja ajaloolane Voldemar Pinn. Lisaks muule on Haapsalus koolis käinud ja seal sõja ajal õpetajana töötanud ka Lauri vanaisa Evald Vanamölder. Aga jäädes järele mõtlema, siis ei tea ma ühtki tuntud tänapäeva haapsalulast peale Mihkel Muti.

Fotol: Neidude tänav suveöises laternakumas. (Ei ole see Pinni-maja.)

Suveöine Haapsalu. Cadillac Lossiplatsil.

Suveöine Haapsalu. Raudteejaam.

Kuna Haapsalu-Tallinna maantee ei paku just kuigi palju huvitavat peale Laikmaa majamuuseumi ja mõne mõisa, jätkasime ringsõitu lõuna suunas, sihiks Kasari jõe vana sild.

Kasari jõe vana sild oli oma valmimise aastal, 1904, Venemaa ja Euroopa kõige pikem raudbetoonsild (308 m), mille projekteerisid ja ehitasid Belgia meistrid. Tänapäeval on see autodele loomulikult suletud, sealsamas kõrval viib liiklust üle jõe uus sild.

Seda suurema rõõmuga ootab vana sild kogu oma 308 meetriga kauge aja hõngu väärtustavaid jalakäijaid. Sild on väga heas korras, seda katab täies pikkuses ajastutruu munakividest sillutis, silla alt valgustavad ümbrust prožektorid.

Kasari jõele jõudes hakkas taevas juba nõrgalt hahetama, kell oli saamas kolm. Õhutemperatuur oli mõõdukas. Linnud tegid häält ja roog kahises, jõgi aga voolas silla alt läbi salapärase ja tumedana nagu Lethe. Kasari jõe uuest sillast algab Matsalu looduskaitseala.

Fotol: vaade Kasari jõe vanalt sillalt lääne poole.

Kasari jõe vana sild. Vaade lõunapoolsest otsast.


"...kell on 3.36, 3.36, 3.36..."

Vana-Vigala poole!

Vana-Vigala, Hard Rock Laagri festivaliplats.

Kivi-Vigala kirik. See on muide seesama kirik, kus 17. sajandi lõpust pärit kõrge kunstiväärtusega Ackermanni altar kodusel teel Sadolini värvidega ilusamaks võõbati.

Sellest kirjutas Rein Sikk neil päevil nii: "Raplamaal, Kivi-Vigala tänavapildis tundub aeg kümme aastat seisnuna, vaid kirik särab. Eriti värvitud altar. Aga nooruke kirikuõpetaja Kristiina Jõgi on solvunud. Tema ponnistused pühakoja kaunistamisel toovad trahvi. "Kas aeg peab elavas kirikus seisma, kas me ei tohi midagi oma kätega teha peale lehtede riisumise?" ei saa ta aru. Barokkaltari väidetava kahjustamise ja omavolilise värvimise eest ähvardab trahv, lisaks tuleb maksta altari puhastamise eest. "Kristiina viga on selles, et ta tahab ilu luua," ütlevad koguduse memmed. Külatänavail liigub sosin, kordub sõna "muinsuskaitse". Tundub, et muinsuskaitsega hirmutavad Vigala emad ulakaid. Küla võib mõista, et altari kirjamine ajab vaidlema. Aga et Vigalasse karistussalgana saabunud muinsuskaitse delegatsioon saatis koguduse liikmed käärkambrist asja arutelult välja, ei mahu pähe. "Ennekuulmatu, me ei või oma kirikus olla," poriseb solvunud küla." (Eesti Päevaleht, 7. november 2005)

Kivi-Vigala kirikuaed on teiste eesti kirikuaedade seas omanäoline. Aina ristid muru sees, ei midagi muud. Ja nõnda kaugele välja.

Varbola linnus. Vaade linnusemüürilt - mis muide on veel tänapäevalgi silmatorkavalt kõrge.

Varbola linnuse sissekäik.

LISALUGEMIST HUVITATUILE
*
Harri Jõgisalu, Lembit Tihkan, "Lugusid vanalt Läänemaalt" I-II (1989-2001)
* Heino Gustavson, "Igal kohal oma lugu" (1981, 2. tr 2007)