Seekordse romaanivõistluse tulemused on selgunud. Esikohta välja ei antud, anti välja teine koht ja kaks kolmandat kohta.
2. koht: Milvi Martina Piir, "Liblikad janus"
3. koht: Birk Rohelend, "Minu sõraline sõber"
...............Marion Andra, "Algolagnia"
Äramärgitud: Robert Randma, "Sigaret"
.......................Helju Pets, "Õnneõiteta sirelid"
Ergutusauhind: Liina Lüecke, "Sügismüsteerium"
..........................Robert Kurvits, "Püha ja õudne lõhn"
Paistab, et võistluse tase oli tänavu erakordselt nõrk. Kõigepealt näitab seda asjaolu, et esimene koht jäeti välja andmata. Kuskil 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oli kaks korda nii järjest, et esikohta välja ei antud. Siis kas võeti ennast kokku või läks üldine kirjanduspilt paremaks, aga seejärel hakati ikka üritama esikoht välja selgitada. Kuni tänaseni see ka õnnestus.
Erakordselt nõrka taset näitab ka asjaolu, et kui tavaliselt jõuavad finaali 10 teost, siis seekord jõudis sinna ainult seitse. Ju siis ei olnud saadetud teoste hulgas tõesti enam rohkem käsikirju, mis oleks olnud väärt nimeliselt ära mainimist. Ja neist seitsmest on kaks tükki veel lausa ergutusauhinna saajad - see peaks vist näitama, et neile on eriti suuri mööndusi tehtud.
Seitsmest autorist on mulle varem teada ainult kaks esimest, Piir ja Rohelend. Milvi Martina Piir on muide Tartu NAK-i taasasutajaliige, naklusest küll peagi kaugele eemale triivinud. Rohelend on varem avaldanud noorteromaani "Mina, Mortimer". Kõik ülejäänud on seni kirjanduslikult tundmatud suurused.
Marion Andra on küll ka varem romaane kirjutanud, muuhulgas 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitute hulka jõudnud, aga kirjanduspildis nähtavale kohale, minu meelest, seni jõudmata. Igatahes, "Algolagnia" kuulub just selliste pealkirjade hulka, mis minus suurt kahtlust tekitavad. (Siin ühe ta romaani arvustus Eesti Ekspressis.)
Üldiselt, pole ime. Tänapäeval on ainult kahte sorti inimestel võimalik romaane kirjutada: noortel algajatel, kes veel koolis käivad, ja neil, kes juba pensionäripõlve peavad. Need, kes vahepeal, peavad oma jõu ja energia kulutama argistele asjadele. Näiteks aastal 2006 kirjutati tubli 80% algupärastest romaanidest 60-80-aastaste kirjanike poolt. Minu enda tehtud statistika!
Loe ka romaanivõistlusest Postimehes.
Siin Milvi Martina Piir fotodel Tartu NAK-i algusaegadest.
neljapäev, 26. veebruar 2009
laupäev, 21. veebruar 2009
meie kiisul kriimud silmad...
.
...kutsus lapsi lugema:
Nõmmest, Tartu NAK-ist jm Nõmme Sõnumites (lk 5)
Tomist ja Annist Eesti Päevalehes
Arvi Siiast, tema naisest jm Eesti Ekspressis
...kutsus lapsi lugema:
Nõmmest, Tartu NAK-ist jm Nõmme Sõnumites (lk 5)
Tomist ja Annist Eesti Päevalehes
Arvi Siiast, tema naisest jm Eesti Ekspressis
kolmapäev, 18. veebruar 2009
blogimisvaikus
Miks ma olen viimasel ajal nii vähe bloginud? Kas sellepärast, et
1) protestin jätkuva talve vastu (saaks see juba kord läbi, ma ei või seda lund enam näha ka, aitab küll, aaa!);
2) protestin Savika ühendamisplaani ja teiste tema võimutäiuse suurendamise taotluste vastu;
3) protestin majanduskriisi tingimustes endiselt väga uhkelt ja probleemideta, näikse, et lausa idüllilises paralleelmaailmas elavate (aga endiselt mõtlemisvõimetute) poliitikute vastu (isegi Ansip on minu silmis lõpuks jõudnud maha mängida kogu selle suure krediidi, mis ta pronksiöö aegse tegutsemisega sai, ja Ivari Padar oleks igas normaalses Euroopa riigis juba ammu selle aja jooksul viis korda tagasi astunud / minema löödud);
4) protestin kultuuriministri vastu (täna hommikul teles jälle istub ja kaagutab, nagu oleks tema midagi selle heaks teinud, et rahvas endiselt kontsertidel käib - sittagi, rahvas käib seal tema töötulemuste kiuste, mitte nende tõttu);
5) mul pole lihtsalt olnud aega?
Õige vastus: 5.
1) protestin jätkuva talve vastu (saaks see juba kord läbi, ma ei või seda lund enam näha ka, aitab küll, aaa!);
2) protestin Savika ühendamisplaani ja teiste tema võimutäiuse suurendamise taotluste vastu;
3) protestin majanduskriisi tingimustes endiselt väga uhkelt ja probleemideta, näikse, et lausa idüllilises paralleelmaailmas elavate (aga endiselt mõtlemisvõimetute) poliitikute vastu (isegi Ansip on minu silmis lõpuks jõudnud maha mängida kogu selle suure krediidi, mis ta pronksiöö aegse tegutsemisega sai, ja Ivari Padar oleks igas normaalses Euroopa riigis juba ammu selle aja jooksul viis korda tagasi astunud / minema löödud);
4) protestin kultuuriministri vastu (täna hommikul teles jälle istub ja kaagutab, nagu oleks tema midagi selle heaks teinud, et rahvas endiselt kontsertidel käib - sittagi, rahvas käib seal tema töötulemuste kiuste, mitte nende tõttu);
5) mul pole lihtsalt olnud aega?
Õige vastus: 5.
esmaspäev, 16. veebruar 2009
reede, 13. veebruar 2009
raskel ajal aitavad sugulased
Kas teie teate, kes oli teie vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisa?
Minu vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisa oli Mart, kes elas (tõenäoliselt) kuskil Puiatu kandis Lakki talus ja kandis seetõttu nime Lakki Mart. Tema suri 4. oktoobril 1769. aastal. Teda matnud pastor pani kirja, et Mart oli surres väga vana, umbes saja-aastane. Niisiis, umbes 1669. aastal sündinud mees. Kui oleks, tõsi küll, lapsena, Pariisis ära käinud, oleks D'Artagnani ära näinud.
Lakki Mardil oli poeg Lakki Juhkum (1690 - 27. aprill 1750), kellel oli naine Kadri (1700 - 23. veebruar 1775). Paarsada aastat hiljem, 3. juunil 1911. aastal (ukj) sündis nende järglasel Villem Laksbergil Puiatus Saaremõisa talus tütar Linda, kes on minu emapoolne vanaema. Ta on targim ja kangeim naine, keda ma iial näinud. Aastal 1953 abiellus ta Järva-Jaani vallas, Kaaruka külas sündinud Verner Aleviga, kes on üks kangekaelseimaid mehi, keda ma kunagi näinud.
Olen viimase poole aasta jooksul väikeste ajavahemike tagant suurema hoolega nokitsenud oma sugupuu kallal. Teen seda internetiprogrammis Geni.com, kuhu igal sinna sisestatud sugulasel on võimalus e-posti teel saadetava kutsega siseneda ja hakata sugupuud enda otsast edasi (või tagasi) arendama. Moodne, interaktiivne ja paberihunnikutevaba lahendus. Umbes nagu Orkut või Gmail. Samamoodi nagu Orkutis on võimalus ka isiklikku profiili tuunida ja fotodest albumeid teha. Süsteem näitab ka kohe ära, kes kuidas kellelegi sugulane/hõimlane on. Isegi hästi kaugelt, läbi mitmekordse hõimluse - juhul muidugi, kui keegi on need andmed sisestanud. Näiteks on mulle isapoolse vanaema Liis (Alice) Urmeti (sündinud Raadik) kaudu, läbi terve rea abielude hõimlane Julius Kuperjanov. Erinevate sugulaste kodustest fotoalbumitest pärit fotode kaudu olen tuttavaks saanud vanaema Linda isa vendade ja õdedega, samuti tema isa emaga. Tema nimi oli Ann Laksberg (sündinud Schmidt, pärit Puiatust).
Neil, kelle suguvõsas esineb nimesid nagu
* Laksberg (eestindatuna Laikoja, pärit Heimtali-Puiatu kandist)
* Ojasoo (samuti Heimtali-Puiatu kandist, nüüdseks ulatub üks liin Inglismaale)
* Uhrmann (eestindatuna Urmet, pärit Jüri kandist)
* Alev (pärit Järva-Jaani ja Roosna-Alliku kandist)
- tasub kahtlustada mingit sugulus- või hõimlusseost minuga. Need on minu vanavanemate seas domineerivad perenimed. Üldiselt, Puiatu ümbruses leidub Laksbergi-nimelisi rohkelt. Ja suur osa Jüri kirikuaeda maetutest on mingil moel mu sugulased-hõimlased: Urmetid, Raadikud, Praksid, Malsroosid... Osa Laksbergide suguvõsast viib Soome ja sealt edasi Hispaaniasse, üks haruke on Eestis venestunud. Vähemalt üks Ojasoo on maetud USA-sse, mõned Laksbergid lõpetasid elu teadmata kohas Kirovi oblastis.
Aga, jah, miks kirjutan sellest. 1) Tahtsin oma rahulolu jagada. On tõesti äärmiselt huvitav avastada oma kohta selles tohutus inimeste- ja saatusterägastikus.
2) Tahtsin teid propageerida sama tegema. Ärgitage oma vanavanemaid, kui nad veel elavad, kirjutama mälestusi - kunagi võib-olla neelate pisimatki nende poolt maha jäetud reakest põleva uudishimuga. Mina ärgitasin ja nuiasin juba 10-aastaselt oma vanaema, Lindat, et ta kirjutaks, ja kaks aastat enne surma panigi ta üht-teist kirja. Otsige üles ja lugege läbi oma eellaste kirjad (mina oma vanaema, taas Linda, omad lugesin - ja tõtt-öelda sain temaga nüüd, postuumselt, täiesti uue, senisest palju lähedasema tutvusetaseme peale), koguge kokku suguvõsa fotod ja laske teadjatel kirjutada nende taha, kes seal on. Inimesed kaovad maa pealt ruttu, ja seda, mida teie täna enesestmõistetavalt teate, ajavad teie lapselapselapsed suure õhinaga taga meie ajastu dokumentidest - aga meilid ja skräpid säilivad kardetavasti halvemini kui paber. (Pagan neid postitusigi teab, peab ikka ühel hetkel kõik välja trükkima.)
3) Keerulisel ja närvilisel ajal on selline nokitsemine rahustav ja lõõgastav. Nagu meditatsioon.
4) Pärast pikemaajajalist hoolikat tegelemist, ülima täpsusega sugulussidemete tagaajamist ja ülesmärkimist, sadade nimede ja aastaarvude ja kuupäevade peast läbilaskmist, siis, kõike seda tehtut vaimusilmas ette kujutades (sest arvutiekraanile ei mahu ju korraga osakegi sellest) - olete, millegipärast, uhke. Võib-olla näete sel hetkel ka niisama palju tulevikku, kui palju teil ulatub pilk minevikku.
Vaatad kahte inimest sajand tagasi, kelle koosolemisest sai alguse kaheksa last, ja jääd mõttesse - nende kaheksa järglasi, sealhulgas sina ise, on tänapäevaks kokku lugematu kihulaseparv. Vaatad, kuidas kellegi 3 lapsest ühelgi ei jää järglasi, kuidas nende oksad keset üleüldist eluvõitlust kurvalt ära "kukuvad" - ja jääd taas mõttesse. Ja kuidas jälle kellegi vallaslapsest, tolle aja julmas kontekstis juriidilises mõttes äpardusest, psühholoogilises mõttes kõrvaleheidetust saab järsku alguse taas oma suur kihulaseparv - elusäde on nii sees, et see kõikjal tema läheduses vaid nõuab endale eksistentsiõigust. Ja vähe sellest, mitte ainult lapsi ta ei tee, vaid on ka suurmees, kelle vallaslapsenimi jääb ajalukku valjult kõlama.
Loe ka, mida kirjutab Mati Soomre, vanaema Liisi kaudu minu hõimlane ja minu Geni-sse kutsuja.
Minu vanavanavanavanavanavanavanavanavanaisa oli Mart, kes elas (tõenäoliselt) kuskil Puiatu kandis Lakki talus ja kandis seetõttu nime Lakki Mart. Tema suri 4. oktoobril 1769. aastal. Teda matnud pastor pani kirja, et Mart oli surres väga vana, umbes saja-aastane. Niisiis, umbes 1669. aastal sündinud mees. Kui oleks, tõsi küll, lapsena, Pariisis ära käinud, oleks D'Artagnani ära näinud.
Lakki Mardil oli poeg Lakki Juhkum (1690 - 27. aprill 1750), kellel oli naine Kadri (1700 - 23. veebruar 1775). Paarsada aastat hiljem, 3. juunil 1911. aastal (ukj) sündis nende järglasel Villem Laksbergil Puiatus Saaremõisa talus tütar Linda, kes on minu emapoolne vanaema. Ta on targim ja kangeim naine, keda ma iial näinud. Aastal 1953 abiellus ta Järva-Jaani vallas, Kaaruka külas sündinud Verner Aleviga, kes on üks kangekaelseimaid mehi, keda ma kunagi näinud.
Olen viimase poole aasta jooksul väikeste ajavahemike tagant suurema hoolega nokitsenud oma sugupuu kallal. Teen seda internetiprogrammis Geni.com, kuhu igal sinna sisestatud sugulasel on võimalus e-posti teel saadetava kutsega siseneda ja hakata sugupuud enda otsast edasi (või tagasi) arendama. Moodne, interaktiivne ja paberihunnikutevaba lahendus. Umbes nagu Orkut või Gmail. Samamoodi nagu Orkutis on võimalus ka isiklikku profiili tuunida ja fotodest albumeid teha. Süsteem näitab ka kohe ära, kes kuidas kellelegi sugulane/hõimlane on. Isegi hästi kaugelt, läbi mitmekordse hõimluse - juhul muidugi, kui keegi on need andmed sisestanud. Näiteks on mulle isapoolse vanaema Liis (Alice) Urmeti (sündinud Raadik) kaudu, läbi terve rea abielude hõimlane Julius Kuperjanov. Erinevate sugulaste kodustest fotoalbumitest pärit fotode kaudu olen tuttavaks saanud vanaema Linda isa vendade ja õdedega, samuti tema isa emaga. Tema nimi oli Ann Laksberg (sündinud Schmidt, pärit Puiatust).
Neil, kelle suguvõsas esineb nimesid nagu
* Laksberg (eestindatuna Laikoja, pärit Heimtali-Puiatu kandist)
* Ojasoo (samuti Heimtali-Puiatu kandist, nüüdseks ulatub üks liin Inglismaale)
* Uhrmann (eestindatuna Urmet, pärit Jüri kandist)
* Alev (pärit Järva-Jaani ja Roosna-Alliku kandist)
- tasub kahtlustada mingit sugulus- või hõimlusseost minuga. Need on minu vanavanemate seas domineerivad perenimed. Üldiselt, Puiatu ümbruses leidub Laksbergi-nimelisi rohkelt. Ja suur osa Jüri kirikuaeda maetutest on mingil moel mu sugulased-hõimlased: Urmetid, Raadikud, Praksid, Malsroosid... Osa Laksbergide suguvõsast viib Soome ja sealt edasi Hispaaniasse, üks haruke on Eestis venestunud. Vähemalt üks Ojasoo on maetud USA-sse, mõned Laksbergid lõpetasid elu teadmata kohas Kirovi oblastis.
Aga, jah, miks kirjutan sellest. 1) Tahtsin oma rahulolu jagada. On tõesti äärmiselt huvitav avastada oma kohta selles tohutus inimeste- ja saatusterägastikus.
2) Tahtsin teid propageerida sama tegema. Ärgitage oma vanavanemaid, kui nad veel elavad, kirjutama mälestusi - kunagi võib-olla neelate pisimatki nende poolt maha jäetud reakest põleva uudishimuga. Mina ärgitasin ja nuiasin juba 10-aastaselt oma vanaema, Lindat, et ta kirjutaks, ja kaks aastat enne surma panigi ta üht-teist kirja. Otsige üles ja lugege läbi oma eellaste kirjad (mina oma vanaema, taas Linda, omad lugesin - ja tõtt-öelda sain temaga nüüd, postuumselt, täiesti uue, senisest palju lähedasema tutvusetaseme peale), koguge kokku suguvõsa fotod ja laske teadjatel kirjutada nende taha, kes seal on. Inimesed kaovad maa pealt ruttu, ja seda, mida teie täna enesestmõistetavalt teate, ajavad teie lapselapselapsed suure õhinaga taga meie ajastu dokumentidest - aga meilid ja skräpid säilivad kardetavasti halvemini kui paber. (Pagan neid postitusigi teab, peab ikka ühel hetkel kõik välja trükkima.)
3) Keerulisel ja närvilisel ajal on selline nokitsemine rahustav ja lõõgastav. Nagu meditatsioon.
4) Pärast pikemaajajalist hoolikat tegelemist, ülima täpsusega sugulussidemete tagaajamist ja ülesmärkimist, sadade nimede ja aastaarvude ja kuupäevade peast läbilaskmist, siis, kõike seda tehtut vaimusilmas ette kujutades (sest arvutiekraanile ei mahu ju korraga osakegi sellest) - olete, millegipärast, uhke. Võib-olla näete sel hetkel ka niisama palju tulevikku, kui palju teil ulatub pilk minevikku.
Vaatad kahte inimest sajand tagasi, kelle koosolemisest sai alguse kaheksa last, ja jääd mõttesse - nende kaheksa järglasi, sealhulgas sina ise, on tänapäevaks kokku lugematu kihulaseparv. Vaatad, kuidas kellegi 3 lapsest ühelgi ei jää järglasi, kuidas nende oksad keset üleüldist eluvõitlust kurvalt ära "kukuvad" - ja jääd taas mõttesse. Ja kuidas jälle kellegi vallaslapsest, tolle aja julmas kontekstis juriidilises mõttes äpardusest, psühholoogilises mõttes kõrvaleheidetust saab järsku alguse taas oma suur kihulaseparv - elusäde on nii sees, et see kõikjal tema läheduses vaid nõuab endale eksistentsiõigust. Ja vähe sellest, mitte ainult lapsi ta ei tee, vaid on ka suurmees, kelle vallaslapsenimi jääb ajalukku valjult kõlama.
Loe ka, mida kirjutab Mati Soomre, vanaema Liisi kaudu minu hõimlane ja minu Geni-sse kutsuja.
kolmapäev, 11. veebruar 2009
esmaspäev, 9. veebruar 2009
täna on "Saame kokku Tomi juures" 500. saade!
Alustasime 1. septembril 2006. Vahepeal on aeg lennanud. Tänaseks on eetris käinud 499 osa, täna on eetris viiesajas.
ETV, kell 17.05-17.40
ETV2, kell 18.25-19.30
Koos Jaanus Vaiksooga oleme kirjutanud täis ca 5000 lk paberit - kui kõik failid välja trükkida. Külas on käinud lugematul hulgal põnevaid saatekülalisi: muusikuid, lauljaid, näitlejaid, kirjanikke, teadlasi, poliitikuid jne, eesotsas Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Saatest on välja antud ka DVD.
Rohkem juttu ei teekski, vaadake saadet ja tundke ennast hästi! Klõpsates sildile "Tom", võite lugeda ka katkendeid käsikirjadest.
ETV, kell 17.05-17.40
ETV2, kell 18.25-19.30
Koos Jaanus Vaiksooga oleme kirjutanud täis ca 5000 lk paberit - kui kõik failid välja trükkida. Külas on käinud lugematul hulgal põnevaid saatekülalisi: muusikuid, lauljaid, näitlejaid, kirjanikke, teadlasi, poliitikuid jne, eesotsas Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Saatest on välja antud ka DVD.
Rohkem juttu ei teekski, vaadake saadet ja tundke ennast hästi! Klõpsates sildile "Tom", võite lugeda ka katkendeid käsikirjadest.
pühapäev, 8. veebruar 2009
Eesti Laul 2009
Vaatasin eile suure huviga Eesti Laul 2009 võistlust. Muusikaline üldpilt oli oluliselt parem kui Juhan Paadami ajal. Nüüd on pildile pääsenud ka neid lauljaid ja muusikuid, kes tegelikult ka laulda ja muusikat teha oskavad. Ürituse vapilooma vahetus on seega õnnestunud. Tubli, Heidy Purga!
Siiski on ka arenguruumi. Sopatümpsu produtseeriv trio Kotkas-Paulus-Laisaar pääseb ikka veel laiutama. Ja ikka on veel liiga palju suvalisi lauljaid. Jne. Nii et ütleks kokkuvõtvalt: oli seda, millele kaasa elada, ja oli ka seda, mille ajal köögist suupisteid tuua. Järgnevalt väike ülevaade laulutsi.
1. "You Ain't What I Need", esitaja Lowry
Jama. Lauri Pihlap ei oska laulda, suu ei käi lahti ja hääl ei tule välja.
2. "I Am Too Good For You", esitaja Janne Saar
Ka jama. Üks halvimaid laule nende kümne seast. Janne Saar ei oska ka laulda. Seade tahab midagi kõrget ja lennulist, aga Janne näitab vaid seda, et tal on laulusõnad peas. Vähe!
3. "Öösiti kõndides", esitaja StereoChemistry
Igav, müra.
4. "Rändajad", esitaja Urban Symphony
Sven Lõhmuse kohta ootamatult kabe tulemus. Käib kah. Aga Eurovisonile? Mkm. Visuaal upub klišeedesse (viiuliga naised jne).
5. "Nelikümmend", esitaja Chalice & Maagiline Kuues
Tipptase! Maailmaklass! Seni esimene laul, millele pole vaja mingeid mööndusi teha. See on päris muusik, mitte produtsentide tibulas üles kasvatatud toode. (Kes on muusik ja kes lihtsalt meloodia saatel õhu väristaja, seda näitasid ilmekalt ka lühikesed laulujärgsed intervjuud.)
6. "Üürnik", esitaja Köök ja Kaire Vilgats
Teine väga hea laul sellel võistlusel. Sõnad, mis ei ole lihtsalt viisi peale suvaliselt väänatud. Nutikas idee, muhe huumor. Kokku intellektuaalne ja muusikaliselt tõsiseltvõetav tulemus.
7. "Fre:dom", esitaja Rolf Junior
Imal jama. Eurovisioni pedede ja jugoslaavlaste sektsioon.
8. "See päev", esitaja Traffic
Vt laul nr 3.
9. "One Last Dance", esitaja Ithaka Maria
Ithaka Maria on väga hea laulja. Kahjuks mitte seekord, kus ta esitab võistluse ühe halvima ja mõttetuima laulu. Autoriks Kotkas, Paulus ja Laisaar - ja Marya Roxx, kes tegelikult on pornonäitlejannaliku staarinime all kaugel maal rokitüdruku karjääri tegev eksninja Maarja Kivi. Kitarri mängib teine ninja Piret Järvis. Staaride armee asja ei päästa. Hale, hale, hale viisike.
10. "Destiny", esitaja Laura
Kolmas üle prahi lugu sel võistlusel. Sven Lõhmus on imelikul kombel teinud üllatavalt kaasakiskuva laulu. Ja Laura esitab seda kenasti väljapeetult. Ja lausa - seda saab hiljem isegi ümiseda!
- - -
Õhtut juhtinud vennad Kõrvitsad olid lahedalt ja loovalt krobelised. FHM-i peatoimetaja Robert Kõrvits tegi, minule teadaolevalt, oma õhtujuhidebüüdi hiljutisel Raadio2 aastahiti gaalal, saades selle eest teravat kriitikat. Mu meelest ta seal nii hull ei olnudki - pigem oli gaala üldse põlve otsas kokku klopsitud. Nüüd tegi ta samuti mõned õhtujuhi jaoks valusad apsud, kuid jättis siiski üldkokkuvõttes hea mulje. Koos muusikust venna Henryga sobivad täitsa hästi muusikasaadet juhtima.
Pakun, et Eurovisionile sõidab Laura. Chalice'i ja Kööki koteeriks arenenud muusikamaitsega inimesed küll kõrgemalt, aga kahjuks ei otsusta eurolaulu üle ainult arenenud muusikamaitsega inimesed.
Laule saab kuulata siit.
Siiski on ka arenguruumi. Sopatümpsu produtseeriv trio Kotkas-Paulus-Laisaar pääseb ikka veel laiutama. Ja ikka on veel liiga palju suvalisi lauljaid. Jne. Nii et ütleks kokkuvõtvalt: oli seda, millele kaasa elada, ja oli ka seda, mille ajal köögist suupisteid tuua. Järgnevalt väike ülevaade laulutsi.
1. "You Ain't What I Need", esitaja Lowry
Jama. Lauri Pihlap ei oska laulda, suu ei käi lahti ja hääl ei tule välja.
2. "I Am Too Good For You", esitaja Janne Saar
Ka jama. Üks halvimaid laule nende kümne seast. Janne Saar ei oska ka laulda. Seade tahab midagi kõrget ja lennulist, aga Janne näitab vaid seda, et tal on laulusõnad peas. Vähe!
3. "Öösiti kõndides", esitaja StereoChemistry
Igav, müra.
4. "Rändajad", esitaja Urban Symphony
Sven Lõhmuse kohta ootamatult kabe tulemus. Käib kah. Aga Eurovisonile? Mkm. Visuaal upub klišeedesse (viiuliga naised jne).
5. "Nelikümmend", esitaja Chalice & Maagiline Kuues
Tipptase! Maailmaklass! Seni esimene laul, millele pole vaja mingeid mööndusi teha. See on päris muusik, mitte produtsentide tibulas üles kasvatatud toode. (Kes on muusik ja kes lihtsalt meloodia saatel õhu väristaja, seda näitasid ilmekalt ka lühikesed laulujärgsed intervjuud.)
6. "Üürnik", esitaja Köök ja Kaire Vilgats
Teine väga hea laul sellel võistlusel. Sõnad, mis ei ole lihtsalt viisi peale suvaliselt väänatud. Nutikas idee, muhe huumor. Kokku intellektuaalne ja muusikaliselt tõsiseltvõetav tulemus.
7. "Fre:dom", esitaja Rolf Junior
Imal jama. Eurovisioni pedede ja jugoslaavlaste sektsioon.
8. "See päev", esitaja Traffic
Vt laul nr 3.
9. "One Last Dance", esitaja Ithaka Maria
Ithaka Maria on väga hea laulja. Kahjuks mitte seekord, kus ta esitab võistluse ühe halvima ja mõttetuima laulu. Autoriks Kotkas, Paulus ja Laisaar - ja Marya Roxx, kes tegelikult on pornonäitlejannaliku staarinime all kaugel maal rokitüdruku karjääri tegev eksninja Maarja Kivi. Kitarri mängib teine ninja Piret Järvis. Staaride armee asja ei päästa. Hale, hale, hale viisike.
10. "Destiny", esitaja Laura
Kolmas üle prahi lugu sel võistlusel. Sven Lõhmus on imelikul kombel teinud üllatavalt kaasakiskuva laulu. Ja Laura esitab seda kenasti väljapeetult. Ja lausa - seda saab hiljem isegi ümiseda!
- - -
Õhtut juhtinud vennad Kõrvitsad olid lahedalt ja loovalt krobelised. FHM-i peatoimetaja Robert Kõrvits tegi, minule teadaolevalt, oma õhtujuhidebüüdi hiljutisel Raadio2 aastahiti gaalal, saades selle eest teravat kriitikat. Mu meelest ta seal nii hull ei olnudki - pigem oli gaala üldse põlve otsas kokku klopsitud. Nüüd tegi ta samuti mõned õhtujuhi jaoks valusad apsud, kuid jättis siiski üldkokkuvõttes hea mulje. Koos muusikust venna Henryga sobivad täitsa hästi muusikasaadet juhtima.
Pakun, et Eurovisionile sõidab Laura. Chalice'i ja Kööki koteeriks arenenud muusikamaitsega inimesed küll kõrgemalt, aga kahjuks ei otsusta eurolaulu üle ainult arenenud muusikamaitsega inimesed.
Laule saab kuulata siit.
laupäev, 7. veebruar 2009
vaatasin lõpuks Kõusaare "Magnust" - nõrk
Vaatasin vahepeal ära Kadri Kõusaare kuulsa filmi "Magnus". Ma olin juba enne selle vaatamist veendunud, et see ei ole midagi muud kui kräpp. Aga ma siiski andsin endale võimaluse. Lükkasin vaatama hakates kõik eelarvamused eemale ja läksin algusele vastu nii puhta lehena, kui võimalik. Olin valmis tunnistama, et hästi, filmitegemist Kõurik mõistab.
Aga midagi ei ole teha. Mul oli õigus - see film on kräpp. Nõrk! - nagu ütleb Monsenjöör "M-Klubis". Ma ei suuda kuidagi aru saada, mil viisil see välismaal mingeid kulinaid võitis. Kahtlustan lobinguid-sobinguid ja muud komplotti.
NB! Järgnev tekst sisaldab infot filmi sisu kohta.
Esiteks, film venib nagu härja ila. Venimine võib olla kunstilise väärtusega, kui see välja peetakse. Aga Kõurik ei pea seda välja. Kõik selles filmis venib. Absoluutselt kõik. Ja ilma igasuguse kunstilise väärtuseta. Süžee venib, kaadrid venivad, dialoog venib. Lugu õieti ei olegi (pinge tõstmine, kulminatsioon jne), on vaid kirjeldus. Hästi, dokumentaalfilmid on näiteks kirjeldavad. Aga neis on vähemalt midagi vaadata. Kõuriku filmis pole isegi seda, mida vaadata. Igav! Kõik on igav! See ei ole isegi halb film, see on igav film!
Teiseks, see film on algusest lõpuni võlts. Peategelane mõlgutab esimesest kaadrist kuni filmi lõpuni surma- ja enesetapumõtteid. Ta ei taha elada. Elada on vastik. Tüütu. Ah, kui ei peaks ainult elama. Ta tahab surra! Ta ei naerata filmi jooksul mitte kordagi. Ta ei tee ühtki kiiremat liigutust. Ta isegi ei viitsiks nagu rääkida. Lõpuks ütleb ta isale, et nüüd läheb ja poob ennast üles. Noh, olgu siis, mu poeg, kostab isa. Ja jääb pojale millegipärast nii kurvalt järele vaatama. Pisar kah veel langeb tema põsele. Enne seda hetke helistab poiss veel õele ja ütleb, et teeb nüüd eneka. Okei siis, ütleb õde selle peale ainult, tule ikka mõnikord kummitama.
Selliseid poegi, isasid ja õdesid ei ole olemas. Ja isegi, kui päris elus mõned sellised eksemplarid juhtusid olema (loodus tegelikult armastab anomaaliaid), siis ei saa neid nii üks-ühele filmimaailma üle tuua. Üks asi on elutõde, teine asi kunstitõde. Kunstitõe seisukohast on sellised pojad-isad-õed, kujul, nagu neid kujutab Kõurik, võltsid.
Ja isegi, kui päris elus oleksid sellised inimesed olemas, siis, kasutades Mark Twaini geniaalseid sõnu ("Huckleberry Finni seiklused"), sellistel ongi surnuaias parem. See, et nad ära surevad, on ainult rõõmus sündmus, õnnelik lõpp. Kõigil, eriti asjaosalisel endal on hea meel, et maistest vaevadest lahti sai. Traagika nooti draama žanris filmi tegemiseks ei ime sellest kõigest kuidagi välja. Nii et kui Kõurik filmi sellele üles ehitab, siis jääb lõpus ainult üle õlgu kehitada: oli siis vaja sellepärast filmi teha?
Aga ei, Kõurik on tahtnud sügavamõtteline olla. Paljutähenduslik. Puudutada, mõtlik murekorts laubal, inimeksistentsi põhjakihte, olla filosoof. Elu! Surm! Kahjuks ei kanna tüdruku andekus seda soovi välja.
Kõige parema rolli selles filmis teeb Andrus Vaarik, kes paraku viibib vaataja silmade all ainult umbes 10 sekundit. Aapo väikeroll on ka tore. Peamiselt sellepärast, et ta on selles filmis täpselt samasugune, nagu ta tavaliselt on. Ja räägib sellist teksti, nagu ta tavaliselt räägib. Ja kohendab prillegi samamoodi. (Kolmandalt korruselt "alla tulemise" seik on ka Aapo enda elust pärit, tõstisündinud lugu.) Ainult lause "Enne peo lõppu ei ole mõtet ära minna, on ju?" ei ole kuigi veenev. See läks juba kunstitamiseks. Eks ta seda pidigi olema, nagu moraali lugemine peaosalisele.
Ka Mart Laisk on põhimõtteliselt hea näitleja, aga Kõuriku ettekujutuse järgi iseenda mängimine ei jätnud erilist muljet. Teda tahaks filmides rohkem mängimas näha. Teiste režissööride filmides.
Ühesõnaga, kinohuvilised ei kaota, vähemalt minu arvates, mitte midagi, kui see film neil Eesti Vabariigi territoorimil ametlikult nägemata jääb. Isegi filmiüliõpilaste lõputööde seast leiab huvitavamaid. Aga mis mina tean, eks ole, kui välismaa žüriid on oma kiidusõnad andnud!
Paar sõna veel Kõusaare personaalküsimuses ka. Kui inimene on avaliku elu tegelane juba nii kaua aega (alustas ta minu mäletamist mööda juba varajases mürsikueas Top Raadio saates "Topsik"), ja kõik see aeg pretendeerinud mingile filosoofi-kunstiinimese imagole (nii naljakas oli, kuidas ta arutluses, millised on tänapäeva üliõpilased, vastas omal ajal leheveerul hooletult, et ah, kes loeb Kafkat, kes Huntingtoni), aga tal ei ole senini midagi korralikku välja tulnud, siis mina soovitaks tal leida muu eriala. Uskuge, kõik ei pea olema filosoofid ja kunstiinimesed! On vaja ka neid, kes maitsvaid saiu küpsetavad, õlut ette kannavad ja teatripileteid müüvad! Tuleb lihtsalt leida oma võimetele vastav eriala, selles on kogu läbilöögi saladus! Ka kokatädid võivad Kafkat ja Huntingtoni lugeda.
PS. Mul tuli meelde Vahuri film "Teekond unelma lõppu" (2008), mis, nagu pealkirigi ütleb, käsitleb ka millegi lõppu. Ma ei tea, kas seda kuskilt võrgust saab tõmmata. Aga kui seda kuskil näha saab, siis soovitan. Lihtsate vahenditega, käsikaameraga ise tehtud, kodus monteeritud ühemehefilm. Aga selline, kus tõesti mingi kopsakas uba kinni püütud.
Aga midagi ei ole teha. Mul oli õigus - see film on kräpp. Nõrk! - nagu ütleb Monsenjöör "M-Klubis". Ma ei suuda kuidagi aru saada, mil viisil see välismaal mingeid kulinaid võitis. Kahtlustan lobinguid-sobinguid ja muud komplotti.
NB! Järgnev tekst sisaldab infot filmi sisu kohta.
Esiteks, film venib nagu härja ila. Venimine võib olla kunstilise väärtusega, kui see välja peetakse. Aga Kõurik ei pea seda välja. Kõik selles filmis venib. Absoluutselt kõik. Ja ilma igasuguse kunstilise väärtuseta. Süžee venib, kaadrid venivad, dialoog venib. Lugu õieti ei olegi (pinge tõstmine, kulminatsioon jne), on vaid kirjeldus. Hästi, dokumentaalfilmid on näiteks kirjeldavad. Aga neis on vähemalt midagi vaadata. Kõuriku filmis pole isegi seda, mida vaadata. Igav! Kõik on igav! See ei ole isegi halb film, see on igav film!
Teiseks, see film on algusest lõpuni võlts. Peategelane mõlgutab esimesest kaadrist kuni filmi lõpuni surma- ja enesetapumõtteid. Ta ei taha elada. Elada on vastik. Tüütu. Ah, kui ei peaks ainult elama. Ta tahab surra! Ta ei naerata filmi jooksul mitte kordagi. Ta ei tee ühtki kiiremat liigutust. Ta isegi ei viitsiks nagu rääkida. Lõpuks ütleb ta isale, et nüüd läheb ja poob ennast üles. Noh, olgu siis, mu poeg, kostab isa. Ja jääb pojale millegipärast nii kurvalt järele vaatama. Pisar kah veel langeb tema põsele. Enne seda hetke helistab poiss veel õele ja ütleb, et teeb nüüd eneka. Okei siis, ütleb õde selle peale ainult, tule ikka mõnikord kummitama.
Selliseid poegi, isasid ja õdesid ei ole olemas. Ja isegi, kui päris elus mõned sellised eksemplarid juhtusid olema (loodus tegelikult armastab anomaaliaid), siis ei saa neid nii üks-ühele filmimaailma üle tuua. Üks asi on elutõde, teine asi kunstitõde. Kunstitõe seisukohast on sellised pojad-isad-õed, kujul, nagu neid kujutab Kõurik, võltsid.
Ja isegi, kui päris elus oleksid sellised inimesed olemas, siis, kasutades Mark Twaini geniaalseid sõnu ("Huckleberry Finni seiklused"), sellistel ongi surnuaias parem. See, et nad ära surevad, on ainult rõõmus sündmus, õnnelik lõpp. Kõigil, eriti asjaosalisel endal on hea meel, et maistest vaevadest lahti sai. Traagika nooti draama žanris filmi tegemiseks ei ime sellest kõigest kuidagi välja. Nii et kui Kõurik filmi sellele üles ehitab, siis jääb lõpus ainult üle õlgu kehitada: oli siis vaja sellepärast filmi teha?
Aga ei, Kõurik on tahtnud sügavamõtteline olla. Paljutähenduslik. Puudutada, mõtlik murekorts laubal, inimeksistentsi põhjakihte, olla filosoof. Elu! Surm! Kahjuks ei kanna tüdruku andekus seda soovi välja.
Kõige parema rolli selles filmis teeb Andrus Vaarik, kes paraku viibib vaataja silmade all ainult umbes 10 sekundit. Aapo väikeroll on ka tore. Peamiselt sellepärast, et ta on selles filmis täpselt samasugune, nagu ta tavaliselt on. Ja räägib sellist teksti, nagu ta tavaliselt räägib. Ja kohendab prillegi samamoodi. (Kolmandalt korruselt "alla tulemise" seik on ka Aapo enda elust pärit, tõstisündinud lugu.) Ainult lause "Enne peo lõppu ei ole mõtet ära minna, on ju?" ei ole kuigi veenev. See läks juba kunstitamiseks. Eks ta seda pidigi olema, nagu moraali lugemine peaosalisele.
Ka Mart Laisk on põhimõtteliselt hea näitleja, aga Kõuriku ettekujutuse järgi iseenda mängimine ei jätnud erilist muljet. Teda tahaks filmides rohkem mängimas näha. Teiste režissööride filmides.
Ühesõnaga, kinohuvilised ei kaota, vähemalt minu arvates, mitte midagi, kui see film neil Eesti Vabariigi territoorimil ametlikult nägemata jääb. Isegi filmiüliõpilaste lõputööde seast leiab huvitavamaid. Aga mis mina tean, eks ole, kui välismaa žüriid on oma kiidusõnad andnud!
Paar sõna veel Kõusaare personaalküsimuses ka. Kui inimene on avaliku elu tegelane juba nii kaua aega (alustas ta minu mäletamist mööda juba varajases mürsikueas Top Raadio saates "Topsik"), ja kõik see aeg pretendeerinud mingile filosoofi-kunstiinimese imagole (nii naljakas oli, kuidas ta arutluses, millised on tänapäeva üliõpilased, vastas omal ajal leheveerul hooletult, et ah, kes loeb Kafkat, kes Huntingtoni), aga tal ei ole senini midagi korralikku välja tulnud, siis mina soovitaks tal leida muu eriala. Uskuge, kõik ei pea olema filosoofid ja kunstiinimesed! On vaja ka neid, kes maitsvaid saiu küpsetavad, õlut ette kannavad ja teatripileteid müüvad! Tuleb lihtsalt leida oma võimetele vastav eriala, selles on kogu läbilöögi saladus! Ka kokatädid võivad Kafkat ja Huntingtoni lugeda.
PS. Mul tuli meelde Vahuri film "Teekond unelma lõppu" (2008), mis, nagu pealkirigi ütleb, käsitleb ka millegi lõppu. Ma ei tea, kas seda kuskilt võrgust saab tõmmata. Aga kui seda kuskil näha saab, siis soovitan. Lihtsate vahenditega, käsikaameraga ise tehtud, kodus monteeritud ühemehefilm. Aga selline, kus tõesti mingi kopsakas uba kinni püütud.
reede, 6. veebruar 2009
kes minevikku ei mäleta...
... see on lihtsalt paljudest headest teadmistest ilma!
"Kas sa oled tähele pannud, et meie linnadesse, asulatesse ja küladesse on saksa fašistide lahkumisel maha jäänud ja lahingutegevuse tagajärjel tekkinud rohkesti mustust ja prahti?" Ehk - kampaania "Teeme Ära" 1945. aasta moodi: vaata.
"Märkida täpselt, kus asusite ja mida tegite sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud maa-alal. Kas olete elanud välismaal, kus, millal, kui kaua." Ehk - kuidas kirjutada korralikku elulookirjeldust, 1952. aasta moodi: vaata.
"Kas sa oled tähele pannud, et meie linnadesse, asulatesse ja küladesse on saksa fašistide lahkumisel maha jäänud ja lahingutegevuse tagajärjel tekkinud rohkesti mustust ja prahti?" Ehk - kampaania "Teeme Ära" 1945. aasta moodi: vaata.
"Märkida täpselt, kus asusite ja mida tegite sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud maa-alal. Kas olete elanud välismaal, kus, millal, kui kaua." Ehk - kuidas kirjutada korralikku elulookirjeldust, 1952. aasta moodi: vaata.
kolmapäev, 4. veebruar 2009
veel üks kirjanduslik anekdoot
Pärit sügisesest intervjuust Ralf Parvega (millal ometi saan aega need 8 tundi vestlust lindilt maha kirjutada?!). Rääkijaks olnud Juhan Smuul. Esitan mälu järgi.
Näinud Juhan Smuul Muhumaal ringi kõndides järsku Nuka Ärnit pudeli viinaga. Ärni näinud Juhanit ka, kutsunud enda juurde. Juhan läinud, arvanud, et läheb joomaajaks. Ärni tõstnud pudeli suule, joonud ja joonud. Juhan oodanud, millal pudelit ka temale antakse. Aga ei antud, Ärni tegi üksi põhja peale. Kostnud siis Juhanile: "Ega ma pole mats, et üksi joon!"
Näinud Juhan Smuul Muhumaal ringi kõndides järsku Nuka Ärnit pudeli viinaga. Ärni näinud Juhanit ka, kutsunud enda juurde. Juhan läinud, arvanud, et läheb joomaajaks. Ärni tõstnud pudeli suule, joonud ja joonud. Juhan oodanud, millal pudelit ka temale antakse. Aga ei antud, Ärni tegi üksi põhja peale. Kostnud siis Juhanile: "Ega ma pole mats, et üksi joon!"
teisipäev, 3. veebruar 2009
üks kirjanduslik anekdoot
Tuli meelde üks soome anekdoot. Muuhulgas sobib see vastuseks neile, kes aina ja aina ja nii ilmselt maailma lõpuni tõstatavad murevõrus sui teemat roppudest sõnadest kirjanduses.
Isa kurjustab lapsega.
"Kust sa kõik need rumalad sõnad õppisid?"
"Aleksis Kivilt."
"Temaga sa enam koos ei mängi, selge?"
Isa kurjustab lapsega.
"Kust sa kõik need rumalad sõnad õppisid?"
"Aleksis Kivilt."
"Temaga sa enam koos ei mängi, selge?"
Tellimine:
Postitused (Atom)
