reede, 30. november 2007

keskmine jutt

Kirjutasin öösel kolm kena juttu. Siin on neist keskmine.

*

VANA NAINE JA ARVUTI SISSELÜLITAMISE NUPP

Elas kord vana naine. Ta elas oma kodus ja oli täitsa üksi. Tema mees oli kaua aega tagasi läinud Hiinasse mardikaid uurima ja oligi sinna jäänud. Tema poeg ja tütar aga õppisid teises linnas ja neil oli mõlemal juba oma pere.
Nii see vana naine siis oma päevi veetis. Ja need päevad oli tal ka tühjad ja ilma tegevuseta. Vana naist painas igavus. Raamatuid ta lugeda ei saanud, sest ta oli lugemise ära unustanud. Telekat ta ka vaadata ei saanud, sest see oli katki juba aastast 1984. Samuti ei saanud ta surfata internetis, sest ta ei teadnud, kus on tema arvutil sisselülitamise nupp.
Nii möödusid vana naise päevad laua taga istudes. Laua peal oli kohvitass, vana ümbrik ja telefonitoru. Hommikul kella kaheksast kümneni jõi vana naine laua taga kohvi. See tähendab – ta jõi seda mängult, tühja tassi suu juurde tõstes ja tehes, nagu rüüpaks. Ta jõi kohvi mängult, ta ei tahtnud päris kohvi juua – päris kohv oli kunagi tal valusasti suud põletanud.
Kella kümnest kella kaheteistkümneni luges vana naine kirju. Õigemini luges ta ainult ühte kirja, mis tal oli – ja selle kohta tuleb ka öelda, et ta luges seda mängult, sest tegelikult oli tal päriselt olemas ainult ümbrik, kus sees kiri oli kunagi olnud. Kirja enda olid hiired kunagi ammu ära viinud. Nüüd ei olnud enam seda kirja, aga vana naine mäletas, millest seal juttu oli: tema sõbranna Maimu oli talle kirjutanud ja küsinud, kuidas läheb. „Tere, kuidas sul läheb!” luges vana naine nüüd mõttes. Ja siis kirjutas mõttes vastu: „Tere, Maimu! Mul läheb hästi!”
Kella kaheteistkümnest kaheni lobises vana naine aga telefoniga. Loomulikult tegi ta seda samuti mängult, sest ainult telefonitorust ei piisa ju helistamiseks, vaid vaja on ka telefoni aparaati ennast, lisaks veel ka juhtmeid, mis lähevad seina peal olevasse karpi, ja kehtivat lepingut telefonifirmaga. Vana naist see aga ei häirinud, et tal oli ainult telefonitoru. Ta helistas iga päev kõik sõbrannad läbi ja seejärel veel ka linnapeale, et rääkida talle oma muredest ja mõtetest. Kogu ülejäänud aja istus vana naine liikumatult, ega teinud midagi, kuni uneaeg tuli.
Sedasi veeresid tema päevad. Tõesti, need ei olnud just põnevust täis!
Kuni ühel päeval koputas keegi uksele. See oli vana naise naaber. „Vabandage, et tülitan, aga teil on arvuti – kas ma võin teilt ühe e-kirja saata,” palus naaber. „Hästi,” ütles vana naine. „Aga ma ei tea, kus mu arvutil sisselülitamise nupp asub.” – „Näete, seesama siin ongi,” kostis naaber ja vajutas nupule. Arvuti hakkas surisedes tööle. Naaber avas Hotmaili ja saatis kirja ära, täna siis vana naist ja lahkus. Arvuti oli endiselt lahti. Vana naine istus selle taha ja hakkas surfama. Ta läks töökuulutuste küljele ja nägi, et otsitakse aednikku. Vana naine oligi kunagi olnud aednik. Ta läkski kuulutuse peale ja ta võeti tööle.
Nüüd hakkas peale hoopis rõõmsam elu. Päeval töötas vana naine aednikuna, õhtul aga surfas internetis, sest nüüd ta juba teadis, kus asub tema arvutil sisselülitamise nupp. Kohvitassi, tühja ümbrikku ja telefonitoru ei puutunud ta aga enam kunagi.

öö luuletus


***


Ajus miski

naksatas.
Nks!

Ajus miski
liigutas.
Blp!

Ajus miski
kolksatas.
Klk!

Ajus miski
tiksatas.
Pks!

Ajus miski
mulpsatas.
Psp!

Ajus miski
rigises.
Rts!

Ärganud üles,
nüüd vaikselt
asun tööle.

...žžžžžžžžžžžžžžžžž...

neljapäev, 29. november 2007

mehest, karust ja muust

Teisipäeva õhtul esinesin Helsingis, Kokoteatteri kohvikus koos Jürgeni, Karl Martin Sinijärve ja Marko Martinsoniga. Jürgen luges ja laulis, Marko mängis Jürgenile taustaks, Karla luges - ja mina lugesin ja laulsin. Väga tore oli, hea publik - koosnes peamiselt estofiilidest, soome sõprusluuletajatest ja kultuuriametnikest. Kui ma kunagi leian piisavalt aega, et hakata helikassettide sisu mp3-deks muutma, siis saab kultuurilugu ka salvestuse sellest õhtust. Millegipärast mulle ikka meeldib vana hea kassettdiktofon, ehkki nüüd kõik muudkui räägivad digitaalsetest. Digitaalsega sai üles võetud mullu novembris Tartus Genialistide klubis toimunud minu, Jürgeni ja Marko live - tagajäreks see, et 2/3 salvestusest oli defektne, kuulamiskõlbmatu... Nüüd küll sahiseb, aga ongi naturaalsem, bootleg'im. Mõnikord veab kassetikas alt siis, kui läheduses on mingid magnettormid vms. Siis ragiseb nii, et midagi ei ole kuulda - seda on küll juhtunud ainult Tartus ja Tartu taga.

Helsingi kõrtsis Harry’s, mis olla sealne Kuku analoog (ainult et valgusküllasem ja natuke hubasem), jutustas Jürgen järgmise anekdoodi: Mees ajab karule kändu persse. Ajab ja ajab. Lõpuks saab karule kännu persse. Vaatab siis eemalt ja ütleb: "Ilus ta ei ole, aga istub hästi."

PS. Kooliesinemine teisipäeval jäigi minust käimata, leidsin, et peab natuke ikka magama ka, inimene on juba nii naljakalt ehitatud. Kolmandik elust läheb magamise peale ja naistel ülejäänud kahest kolmandikust kokku kolm aastat pidudeks ettevalmistamise peale. Meestel siis vetsus istumise peale?

Ja siis teisest vallast - alates 1. jaanuarist 2008 olen 100% vabakutseline. Hurraa? Oioioi?

teisipäev, 27. november 2007

Makaronid soolaga. Hommikune jutustus

Kogu päeva magasin, sest pea oli nagu tina täis, ei tea, novembriväsimus vist. Aga kogu öö töötasin usinasti. On mainida üks päris suur, üks veidi alla keskmise ja paar väikest saavutust töö alal. Ja vähemalt praeguse seisuga toob algav päev kaks esinemist, millest esimene on juba üsna varsti. Nii et magada ei saa. Pole hullu, akud on laetud.

Aga tahtsin kirjutada hoopis oma tänahommikustest köögielamustest. Lõpetasin, eks ole, töö. Mõtlesin, et premeerin ennast selle õnnerikka seisundi puhul viisil, nagu tavaks olnud juba päris mitmel viimasel hommikul, vähemalt nädala-poolteise jagu: kas väike šnabilivopski või siis kergem klahv. Täna oli plaanis viin apelsinimahlaga. Viina oli pudelis laual veel poole jagu. Aga mida külmkapis enam tilkagi ei olnud, oli mahl. Hästi. Siis söön jäätist moosiga! Jäätist oli sügavkülmas veel kolmandiku topsi jagu. Aga mida ei olnud külmkapis enam mitte ühegi piisa jagu, oli moos. Oh jah. Siis leidsin kapist poole paki jagu makarone! Kas nüüd on soola...? Kas on...? Esimeses topsis ei olnud. Nojah... Aga - üks teine tops vist oli ka kuskil? Ja teises - oligi soola rohkem kui küll! Hurraa! Nüüd, olles pidanud loobuma viinast apelsinimahlaga ja jäätisest moosiga, hakkangi sööma makarone soolaga.

pühapäev, 25. november 2007

arvustab

"Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.

(---)

Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis."

Ühesõnaga, keegi tore endine ülikoolikaaslane arvustab mu luulekogu "Kärppsed". Väga tore lugemine ja aitäh - kes ta ka ei oleks, sest rohkem, kui et ta on Tartus kooliõpetaja ja nimi Kristina, Rootsi kuninganna Kristina Wasa järgi, ma temast ei tea.

kauge kirjasõber Hassan

Kirjutasime Lauriga jälle õpikut, emakeeleõpik, 4. klassile. Eestlaste hõimurahvaid kajastavas peatükis on ülesanne, kus tuleb tutvustada Eestit välismaa kirjasõbrale, kes tunneb huvi Eesti rahvaarvu, pindala jms vastu. Toimetaja nõudis, et kirjutaksime välismaa kirjasõbra kirja ette. Kirjutasimegi.

*

Hallo, Kevin-Eric!

Minu nimi on Hassan, olen 13-aastane Saksamaa koolipoiss. Elan Münchenis koos ema, isa, kaheksa venna ja nelja õega. Kolisime Saksamaale alles hiljuti. Elu on siin väga tore :) Oskan juba päris hästi saksa keelt :) Oleme kodus ema ja isaga tihti rääkinud Eestist. Leidsin ühest võrguportaalist sinu aadressi ja tuli tahtmine kirjutada, et Eesti kohta rohkem teada saada. Kui suur on Eestis keskmine SKP? Milliseid hüvesid seal riik madalama palgakategooriaga töötajatele rakendab? Kui suur on sotsiaalmaks ja kas seda maksab tööandja? Kui suurt toetust maksab riik üle 12-lapselisetele peredele? Kui suur üldse on Eesti rahvaarv ja milline on selles muulaste protsent? Kes on suurimad muulaste grupid? Kui palju on Eestis näiteks muslimeid ja kui palju leidub mošeesid 1000 elaniku kohta? Kas leidub getosid? Kas esineb tagakiusamist :(?

Loodan, et oskad mu küsimustele vastata. Kirjuta ka endast ja kuidas sulle Eestis meeldib : )) Kas sa oma tulevast abikaasat juba näinud oled? Minu tulevase abikaasa nimi on Yasemin, olen teda juba piltidelt näinud :)

Tschüss!

Hassan

reede, 23. november 2007

masterplan


Mida teha tuleb:


1. Võtta suur pump.
2. Pumbata pea kõigest jamast tühjaks.
3. Valada kogu sodi kraanikausist alla.
4. Võtta pudelitäis uusi värskeid, valgeid mõtteid.
5. Tühjendada see pea sisse.
6. Raputada natuke siia-sinna pead, et kõik paika loksuks.
7. Lugeda kümneni ja hakata tööle.

proosakool

Kivisildnik peab oma blogis luulekooli, ma annan nüüd lühikese proosa-kursuse.

Kuidas alustada naljajuttu:

Puud kohisesid. Linnud laulsid. Taevas oli sinine. Oja pervel ajas hiir kassi taga.

Kuidas alustada põnevusjuttu:

Puud kohisesid. Linnud laulsid. Taevas oli sinine. Tee peal kihutas auto, mida ajas taga teine auto.

Kuidas alustada õudusjuttu:

Puud kohisesid. Linnud laulsid. Taevas oli sinine. Kõrge rohu sees oli mingi verine tomp.

Kuidas alustada postmodernset juttu:

Puud kohisesid. Linnud laulsid. Taevas oli sinine. Oja pervel ajas hiir kassi taga. Tee peal kihutas auto, mida ajas taga teine auto. Kõrge rohu sees oli mingi verine tomp.

Kuidas alustada filosoofilist juttu:

Puud kohisesid. Linnud laulsid. Taevas oli sinine. Oja pervel ajas hiir kassi taga. Tee peal kihutas auto, mida ajas taga teine auto. Kõrge rohu sees oli mingi verine tomp. Lacan on selle kohta öelnud, et...

Kuidas alustada metajuttu:

Puud kohisesid. Linnud... A jumala pohhui ju, sõbrad, teeme hoopis peo!

kolmapäev, 21. november 2007

muinasjutt

Jaan Pehk kirjutas suurepärase muinasjutu. Nüüd võib selle müüa läände, kus mõni lahtise käega kirjasepp lahjendaks seda suure hulga lohemunade, võlurpoiste ja loitsuraamatutega ning teeks sellest kena triloogia valmis, vahest isegi pentaloogia. Edasi: film, järjed, paroodia, paroodiate järjed... Maailm on lahti!

kaks tähelepanekut

Olen täna teinud kaks tähelepanekut. Mis mingil kujul on küll olemas olnud juba varem, aga täna siis sõnastan need korrektselt.

1) Inimese ajus on siiski mingi kaitsemehhanism olemas, mingid kaitsmed, mis ülekoormuse puhul lihtsalt läbi põlevad ja vooluringi katkestavad, et süsteem üles ei ütleks. Või on seda õigem võrrelda hoopis viirusekontrolliga, mis pahategijat kohates selle automaatselt neutraliseerib? Võimalik, et erinevatel inimestel on selleks ülekoormuse tekitajaks või viirusekontrolli käivitajaks erinevad asjad, aga minul kui iluarmastajal on selleks ilutus. Kui ma näen midagi täiesti ilutut, siis hakkab see kaitsemehhanism tööle - kustutab psüühika struktuuride kaitseks ohtliku info mälust automaatselt. Nii ma ei suudagi meenutada hingetuksvõtvalt koledaid esemeid, interjööre või inimesi. Igatahes mitte detailselt, pigem mingi laiguna. Tsensuur on udu peale lasknud! Ajus on tühi koht! Milline õnn!

2) Väike eneseliigutamine töö vahepeal, eriti selline, millele järgneb kööki minek ja seal millegi söödava leidmine ning loomulikult ka ära söömine, mõjub vaimu virgutavalt, sünnitab häid mõtteid ja ideid. Näiteks tuli mulle nii hiljuti pähe üks hea luuletus. Aga täna tuli pähe üks hea mõte. Mille kohta, hm, asjaga seotud isik siiski juba jõudis langetada kommentaari: "Ei. Või ma ei tea." Aga ikkagi! Kööki! Vaata kööki!

teisipäev, 20. november 2007

tõdemus

Sain aru, et olen grafomaan. Tahan, näiteks, eks ole, öelda, täpsemalt kirja panna ühe mõtte. Aga enne, kui ma märkan, on seda tehes mu käe all sündinud pool esseed. Midagi on vaja veel täpsustada, lisada - ja ongi essee olemas! Ja kogu aeg on nii. Kirjadele vastates, blogisse postitades. Praegu vist saan siiski oma selle mõtte lühidalt öeldud. Rohkem nagu ei ole midagi lisada.

leevi

Nii, nüüd on siis järg minu käes. Viimase kahe nädala lemmik number üks on olnud Leevi And The Leavings. Õigupoolest olen sellest legendaarsest soome maherokkbändist teadlik olnud vist küll juba kuskilt 2002. aasta suvest saadik, kui Aapo laulis Contra juures Lätete Pääl aida ukse ees laua taga Leevi laulust "Muotitietoinen" oma töötlust "Trenditeadlik":

Kogu koolipõlve kaaslased mind kiusasid,
tropiks nimetasid, igatpidi narrisid,
vahetunnil naljaviluks mulle andsid molli.

Lõpuks kõvaks meheks otsustasin hakata,
turuväravas lõin laiaks rahapataka,
otsin mütsi ja sel keerasin noka rulli.

Trenditeadlik mees,
mina olen trenditeadlik mees,
nüüd ma olen trenditeadlik mees
ja tüdrukud on lookas.

Jne. Originaali sõnu saab lugeda siit.
"Muotitietoinen" ise ja samuti "Unelmia ja toimistohommia" meeldisid mulle ka juba varem. Aga eelmisel nädalal tõi ühtäkki suure ja ereda valguse mu peale laul "Mitä kuuluu, Marja-Leena?". Kuulasin seda sada korda ja tõlkisin selle ka ühel öösel eesti keelde, umbes nii, nagu mina selle laulu meeleolu – igatsevat ja kurvameelset, aga samas kindlasti ka natuke peiarlikku – tunnetan.

Kuidas läheb, Marja-Leena? Mul palun
anna andeks, et helistan jälle ma.
Olen joonud – ja südamel hakkas valus,
kui su vana pilti jäin vaatama.

Susse armunud salaja olin koolis,
sest ma olin nii vaikne ja häbelik.
Selleks, et öelda, kuis sinust hoolin,
kulus aega mul terve igavik.

Ref:
Kuidas läheb, Marja-Leena?
Lemmikuteks kas sul veel on
need Peatles ja Keorrge Harrison?
Kuidas läheb, Marja-Leena?
Oh, kui nukker minu meel on,
kui siin üksinduses ma aina joon.

Miks ma nüüd, kui ei tunnekski kella,
nii öisel tunnil veel sulle helistan?
Küll sa tead – et sinule ütelda hellalt,
kuis sind hullusti ikka veel armastan.

Originaali tekst siin.
Aapo ütles, et seda tõlget saab isegi originaali viisil laulda - ma ise viisi ei pea ja viisi järgi sõnu kirjutada ei oska, nii et lisaks kirjanduslikule eestindusele kukkus juhuslikult ka lauldav eestindus välja. Aga Mika seevastu kommenteeris, et originaalis on olulised on fraasi "tyhjeni kaljakori" vihje kvantiteedile ja refrääni riim Marja-Leena : ratkenneena, millest esimese olen üldse ära kaotanud ja teist ei ole õnnestunult üle toonud - eesti keeles tulnuks nimi välja vahetada, et samalaadne efekt saada. Mikale, kes on soomlane ja luuletaja ja minu luuletuste suurepärane soomendaja ja alati meeldivalt otsekohene, vaidleksin siiski nii palju vastu, et just nimi Marja-Leena on see, mis sellele laulule minu meelest eriti kaebliku noodi annab, eriti oma soomekeeleliku kolmanda vältega... Aapol on sellest laulust oma tõlge, sest tal on plaan sellest ka oma töötlus teha. Samuti on tal varasemast "Unelmia ja toimistohommia" töötlus ja Vahur olla proovinud kätt "Teuvo, maanteiden kuningas" kallal...

Tõmbasin nii palju Leevit, kui sain, sealhulgas ka äsja Soomes välja antud tribuutalbumi "Melkein vieraissa", ja kuulan päevade kaupa. Eile vahetas Marja-Leena välja uus lugu: "Rin Tin Tin". Millised kaunid ja luulelised sõnad! Kogu päeva on peas kumisenud selle naksakas refrään:

sun villakoirasi nimi oli Rin Tin Tin
typerä piski joka murisi mulle
hölmöksi tunsin minä itsenikin...

Ja siis näiteks need read:

olen hävittänyt kaiken joka sinusta mua muistuttaa
olen myynyt levyt joita silloin kuuntelin
ne levyt usein radiossa soivat tai ne voivat olla muitakin
lähes kaiken sinusta jo melkein unohdin

sinä hymyiletkö vielä sinä suuteletko vielä niin
että suudellessa olin mennä tainnoksiin
ja minä olen olemassa vielä minä vieläkin sua muistelen...

Kogu tekst siin.
Ja siis on väga head veel Leevi "En tahdo sinua enää" ja Kemopetrol'i cover sellest laulust. Ka Happoradio karmikõlaline cover unistuste ja kontoritöö laulust ning Egotrippi cover "Rin Tin Tin'ist" on suurepärased.

laupäev, 17. november 2007

päeva luuletus


HÄMARUSE HETKEL (KIRGASTUSE HETKEL II)


On minus ainest saada ükskord nobelistiks.
Ja olla kõigi lemmik,
ihaldatud, popp.

Ja samuti võin saada tubliks traktoristiks
või mõne tütarlapse teele ette ristiks.

Sest olen ilus,
tuline ja ropp.

laupäev

Viimased kaks nädalat on olnud tegelikult ääretult närvesöövad. Lisaks muule jäin jubedat moodi maha ka kõikvõimalikest töögraafikutest, millele eilseks siiski suurte jõupingutustega järgi jõudsin. Ja eile juba koguni, mõelda, luuletasin! Täna sain üle mitme aja tegeleda arvutisiseste sanitaar- ja heakorratöödega, oligi viimane aeg, kõikidel ketastel oli ruum otsa lõppemas ning saadetud-tõmmatud failide kataloogid ajasid juba üle ääre. Nüüd proovin jälle natuke luuletada, sest on üks hea idee. Pärast hakkan lugema Vahur Afanasjevi romaani "Puhkus nukra tähe all" käsikirja, mis on kirjastus Jutulinnu järgmiseks väljaandeks. Aga siinkohal avaldan Aapo koostatud failtaiese "8 parimat Ralf Rondi raamatu "Naise kirglised" kaanekujundust läbi ajaloo", mis annab kaudselt aimu ka meie paari viimase nädala tööalastest otsingutest.


edevus

Ma olen väga nõudlik endast tehtud piltide suhtes. Väga harva jään mõne endast tehtud fotoga 100% rahule. Seepärast ma neid fotografeerimist harrastavate sõprade-kaaslaste käest pidevalt nuian ja lunin ja palun endale saata, et nende seast midagigi välja sõeluda. Nüüd sain jälle kaks-kolm suurepärast ülesvõtet endast, tehtud tolsamal 2. novembri õhtul ja 3. novembri esimestel tundidel aset leidnud vanalinna kõrtsituuri-õhtul, millest sai vahetult ka postituse kujul reportaaž antud. Autor Priit Salumaa. Ülejäänud fotod leiab tema Nagi-kontost.




reede, 16. november 2007

päeva luuletus


KIRGASTUSE HETKEL


Ei ole minus ainest saada mafiossiks,
sest vennaarmu aadet
peidab hingesopp.

Ja kõlbmatu ka olen korralikuks ossiks,

ah mis me räägime, ka suvaliseks trossiks!

Ma olen lihtne

lüüriline tropp.

neljapäev, 15. november 2007

lugu ühe süütuse võtmisest

Ma ju peaks esmalt natuke tukastama ja siis tööle hakkama, aga kas ma siis seda suudan, kui vaja kannel võtta ja tore lugu vesta. Niisiis, eile oli Kirjanike Majas Vaapo Vaheri raamatu "Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest" esitlus. Kõigepealt ütlen, et mul on hirmus hea meel, et Vaapo on leidnud oma uurijatalendile lõpuks koha ka korralike kõvade raamatukaante vahel, mitte üksnes kergesti ajaloo kulgu kaduvates ajalehtedes ja ajakirjades. Ta eelmine raamat "Surmakuul ja seemnepurse" (2003) oli ju ka ainult artiklite kogumik.

Pärast ametliku osa lõppu ja isegi juba ebaametliku osa lõppfaasis, kui saali eesruumi oli jäänud vaid kümmekond külalist, juhtus niisugune tore lugu. Mina, Veiko ja üks keskealine härrasmees, kirjandusringkonnis tuntud isik, võiks öelda, et isegi teatava kontserni juhtfiguur, nimetame teda... noh... Toomaseks, istusime ühes lauas. Vaatasin mobla pealt, palju kell on. Toomas küsis, kas ma kogu aeg mobla pealt kella vaatan - käekella ei olegi? Mina vastasin, et oli, aga paar aastat tagasi sai patakas tühjaks ja pärast seda pole olnud aega uut osta, ja pole tingimata vajagi, mobla pealt näeb ju ka, mis kell on. Siis läks jutt sellele, mis võimalusi mobla pakub - ja selgus, et Toomas ei ole elus mitte ühtegi SMS-i saatnud, ei teagi, kuidas see käib. Ehkki tal endal ka mobla olemas ja ta sealt isegi teise saadetud tekstisõnumeid lugenud. Ütles siis mulle, et tule istu siia, näita, kuidas see saatmine käib. Mina muidugi arvasin alguses, et Toomas teeb nalja. Aga ei. Ikka tõsine nägu peas! Noh, näitasingi. "Mida ma siia kirjutan?" küsis Toomas. "Kirjuta "munn"," andis Veiko kõrvalt nõu. Toomas hakkaski kirjutama. "Siia vajuta kiiresti kaks korda, siis saad n-i," juhendasin. Saimegi kokku "munn". Kellele saata? Veikole. Saatsimegi Veikole Toomaselt SMS-i, mille sisuks "munn". "Tõsiselt, süütus läks!" ütles Toomas, kui ta esimene enda saadetud tekstisõnum oli teele läinud. Vaat selline tore lugu. Ja kui nüüd järele mõelda, siis puhtjuhuslikult sattus väga õige sõna...

kolmapäev, 14. november 2007

üks lause

Lõpetasin eile ühe väga pika lause. Väga pika. Ja punkt sai väga raske. See peaaegu mattis mu enda alla. Nüüd on see lause valmis, olemas, kuskil seal, kus on kõik see, mis maha jääb. Olen väga väsinud. Aga varsti hakkan uut lauset välja mõtlema, sest ma olen ikkagi kirjanik ega saa teisiti.

Ah jaa. Eile tuli meelde üks kummaline asi. Kunagi, 1999. aasta sügisel, palus üks selgeltnägija mul oma teenusele kirjutada reklaamtekst. Et kui kirjanduslike kalduvustega inimene. Kirjutasin. Aga sellest ei saanud asja - selgeltnägija polnud rahul. Proovisin siluda - asjata. Nii jäigi, loobusin. Ma ei osutunud oskuste poolest mulle antud ülesande kõrguseks. Ja nüüd palun seletage seda kummalist olukorda, kui oskate.

teisipäev, 13. november 2007

***

Köögis loen "Naksitralle", magamistoas kasahhi muinasjutte. Nende kahe vahepeal tegelen kolme tööasjaga. Olen hakanud öösiti magama ja päeviti töötama. Muud märkimisväärset pole mainida.

laupäev, 10. november 2007

kollektsionääri rõõmud

C. R. Jakobsoni - veel ei ole.
Koidulat - ka ei ole.
Tobiast - ei ole.
Hurta - ei ole.
Baeri - ei ole.
Kr. Rauda - ei ole.

Aga Keres nüüd on! Ja Tammsaare oli juba varasemast.
Six to go.

Siuru on juba koos. Nii viis-, kuus- kui ka kaheksatiivne.
Tarapitast jäävad
puudu veel Kivikas ja Tassa, arbujatest Talvik ja Raud.

"Väikse pornoraamatu" sisekaanelt on puudu ainult Ruitlane.

reede õhtu

Kell 16.15 Tallinnast bussiga Avinurme poole teele. Peagi pime. Kerge lumesadu, halb ilm aknastki näha. Pärast Rakveret ei orienteeru enam. Siis - Avinurme. Keskkool, 9.-12. klassi isetegevusõhtu. Lustakas ja huvitav. Väike etteaste minu poolt, juttu luuletamisest - ja mõned luuletused ka.

Siis - autosse. Korraldaja ema elukaaslane Indrek viib mu Tartusse. Lund keerleb juba vastu päris tihkelt, aga päris sadu see siiski ei ole. Pime, pime öö. Autotulede valguses näen hiirt auto ees üle tee jooksmas, ei teagi, kas jooksis pärast meid edasi ka... Ehk jooksis, nii lähedal ta ei olnud. Tee jooksul saan uusi teadmisi puidutöötlemisest ja treipinkide kombineerimisest. On sisukas vestlus, omalt poolt räägin kirjutamisest. Ütleb, et ta 1 aasta ja 2 kuu vanusele lapsele meeldivad lastekast eriti tolmutuustid...

Pool kümme Tartus. Ja juba avastangi ennast Veiko Märka raamatu "Lendas üle marmortahvli" esitluse järelpeolt Tampere maja saunas. Laua taga Aapo, Veiko, Pille - ja kaks meest, kellest saan hiljem teada, et nemad on Gert ja Andres, ja üks naine, kelle nimi mulle meelde ei jäänud. Siis tuleb lavalt punetav Albert Gulk. Ja varsti on ka Andra platsis. Veiko tõi teatavale põneva fakti, et šimpansite DNA on oma liigis varieeruvam, kui inimeste oma enda liigis. Järelikult pidi olema mingi globaalne katastroof inimkonna eel- või esiajaloos. Tegelikult oli see küll mõttearendus minu jutule sellest, kuidas Avinurmes üks 9. klassi poiss rääkis lava peal oma klassi enesetutvustuseks, et tema arvates annab asjaolu, et maakera on ühtlaselt kaetud settekivimitega, tunnistust sellest, et kunagi on olnud veeuputus, nagu piibel sellest kirjutab. Nii palju poeetilisi tõendeid!

Siis läksime Poolde Kuude, kus on suured praed ja toredad ettekandjad. Sõin karbonaadi, seljankat ja jäätist, pärast oli kõht nii täis, et oeh. Mõtlesin, kas jään ööseks või mitte. Arvestatud ööbimisvariant oli ära langenud, aga Andres oli väga lahke, pakkus enda tagatoas mulle je Veikole ööbimist. Leidsin siiski, et kuna tegelikult ju miski ei sunni mind järgmisel päeval Tartus olema ja üldse ajas mõte sellest, et pean järgmisel päeval üles ärkama hallis ja rõskes ja tuulises novembrikuises Tartus, mulle peale igatsuse Tallinna kodu järele. (Eh, nii hea on öelda "Tallinna kodu". Mõnikord vaatan hella pilguga oma korterit ja maja, kus juulist alates elan - see on esimene kotus mu elus, mis on moraalselt 100% minu oma.) Otsustasin minna kella kolmese bussi peale.

Andra ja Aapoga läksime veel Zavoodi, nähes tee peal Marja-Liisat ja teisi mardikuubedes tahmanägusid. Jagasime Aapoga murelikult seisukohta, et kõik nooremad inimesed oskavad meist oluliselt paremini inglise keelt, aga lohutasime ennast kohe sellega, et teisi keeli nad see-eest üldse ei oska, näiteks vene, soome, luule-, meta- ja idiprugat-keelt.

Zavoodis oli palav ja kitsas, juua ei tahtnud ja kõht oli täis, pealegi tuli lisaks koduigatsusele
peale ka mingi nimetu igatsus. Läksin bussi peale. Aga kuna sinna oli veel terve tund aega ja ilm oli väga kehv välistingimustes selle aja mööda saatmiseks ja head kõrtsid hakkasid tee peale suletud saama, siis läksin sinna samasse trepikotta, kus ööbisin kolm tundi ka kevadel, kui öisest bussist napilt maha jäin. On jah nimelt Tartus kesklinna ja bussijaama vahelisel alal ühes väikses kontorihoones trepikoda, mille uks on öösiti lahti ja kus on soe ja puhas ja unesõbralikult hämar ja kus on ka üks kena puust pink, millele saab ennast pikali visata, jope padjaks pea all. Nii seal pool tunnikest tukastasingi - ja siis läksin öise bussi peale. Kell pool kuus juba oma voodis!

reede, 9. november 2007

skännisin veel pilte II

27. märts 1999


TNT. Seisavad: Neeme Põder, Jana Lepik, Ivar Sild, mitte-TNT-lane Meelis Tasur. Istuvad: Wimberg, Marko "G" Kivimäe, Jürgen Rooste. 27. märts 1999.


TNT teeb Siurut.
Seisavad: Sirli Kukk, Marko "G" Kivimäe, Ivar "D'Artagnan" Sild. Istuvad: Eeva Klaas, Jürgen Rooste, Marie Myrk, Wimberg.

Täiendus 19. 10. 2009: Foto on tehtud 14. oktoobril 1998. Kuupäeva sain Myrgi eksemplari tagaküljelt, ma ise seda enam täpselt ei mäletanud.
Nüüd nagu meenub küll: TNT-l oli sel päeval Kirjanike Majas kirjandusõhtu "Väikesed nukud", foto sai tehtud pärast peaproovi ja enne esinemist. Pärast esinemist siirdusime õhtut jätkama Pärnu maanteel asunud kohvikusse Amanita.


TNT luule- ja muusikaürituse "Jazz lahti, luule kinni, luule kinni, jazz lahti" ettevalmistamise aegu. Ivar Sild, Marie Myrk, mitte-TNT-lane Kalju Kruusa, Jürgen Rooste, Wimberg. Sügisel 1999 Von Krahlis.


Luule- ja muusikaüritusel "Jazz lahti, luule kinni, luule kinni, jazz lahti". Jürgen Rooste, Wimberg, Marie Myrk, Allan Vainola. Sügisel 1999 Von Krahlis.


Koos Jürgen Roostega, 2001. aasta varakevadel. Foto: Ander Ilp.



Mõlemad fotod tehtud 2000. aasta suvel. Alumisel koos Marie Myrgiga. Ülemise foto tegi Marie Myrk, alumise aparaat ise.


Tartu NAK. Veiko, Jaan, Aapo 2. juunil 2000 kirjanike maja katuse luulelugemisel. Foto: Anne-Malle Hallik.


Kirjanike seltskond. Fs (toona küll kindlasti veel François Serpent), Ave Alavainu, Urmas Vadi, Wimberg. Foto tehtud arvatavasti punkluuleüritusel "Tuvi on vihane", sügisel 1999 kirjanike majas.

kolmapäev, 7. november 2007

käisin köögis

Tänane päev pole asjata ajamerre voolanud. Kõigepealt ma käisin köögis, kus sõin saia ja juustu. Ja kohe tuli luuletuse idee. Läksin ja panin kirja:

OPTIMISTLIK KÖÖGILAUL

Kui on kodus saia, juustu –
nälga veel ei sure!
Leidub leiba, siis praed seda,
tõesti, milles mure!

Veel on vaagnal mõni küpsis,
pisut piima kannus –
ei küll ukse taha tule
täna Liiva-Annus!

Ja kui lausa makarone
leiad terve paki,
sellega sa ära toidad
kas või terve NAK-i!

Sellele tuli paari minuti pärast järg Aapolt:

PESSIMISTLIK KÖÖGILAUL

täna kapis jälle ainult
kümme verivorsti
neli purki kapsast selge
et ma suren varsti

nälga sest ka laual kausis
ainult kilo komme
kui ei sure täna siis ma
raudselt suren homme

poest konserve kotitäie
võiks küll tuua ehkki
igaks juhuks siiski mitte
kardan sest jaan pehki

kõiki NAKi söödikuid kes
maa peal teevad jälgi
õgin üksi ära kõik ja
edaspidi nälgin

Mõlemad luuletused moodustavad tsükli "Oh ja Ah köögis". Optimisti-luuletust kommenteeris Contra järgmiselt: "Viimast väidet võiks praktikas järgi proovida. Oleneb, mida kõrvale juua. Kui on ohtralt õlut, peaks kenasti toime tulema."

teisipäev, 6. november 2007

skännisin veel pilte. SOTSIA 2001

Olaf Utt.


Jürgen Rooste.


Kivisildnik.


Peeter Sauter.


Elo Viiding.


Tartu NAK.


Contra.


Tartu NAK.


Tartu NAK.

Kõik fotod tegi keegi

skännisin pilte. Contra sünna 2001

Bussis teel Urvastesse 1.


Bussis teel Urvastesse 2.


Urvastes.


Õhtul.


Hommikul.


Äramineku eel.


Urvaste bussijaamas bussi ootamas.


Tartu NAK-i kuulsas toas.

Kõik fotod tegi Wimberg, v.a ühe

Freudi kiri 166 800 krooni eest

Sain Fraser's Autographs'i värske kataloogi. Tegu on Londonis Strandil resideeruva firmaga, mis on maailma kuulsamaid autogrammide ja kuulsuste memorabiilia müüjaid - kuuludes muide samasse kontserni ja asudes samas majas filateeliamaailmas sama prestiižse Stanley Gibbonsiga. Sellest hobist eemal seisvad inimesed ilmselt ei oskagi aimata, KUI suured summad selles äris võivad liikuda. Aeg-ajalt, jah, jõuab ajalehtedesse uudis, millise hulga miljonite eest see või teine memorabiilne ese on kuskil oksjonil maha müüdud, nt hiljuti Che Guevara juukselokk, aga tegelikult on siin oma kindel ja väljakujunenud igapäevane turg. Kuulsuse autogramm võib olla samasugune investeerimise allikas kui Picasso või Van Goghi maal. Toon allpool väikse põneva loetelu ürikutest, mida värske Fraser's Autographs'i kataloog pakub. Hinnad on Inglise naeltest ümber arvutatud Eesti kroonideks (x 24)

Saldavor Dali. Signeeritud foto. 22 800.
Auguste Rodin. Käsitsi kirjutatud kiri. 70 800.
Charles Dickens. Signeeritud lühitekst. 60 000.
Sigmund Freud. Signeeritud lühitekst. 108 000.
Victor Hugo. Käsitsi kirjutatud kiri. 18 000.
H. G. Wells. Käsitsi kirjutatud kiri. 18 000.
Greta Garbo. Käsitsi kirjutatud kiri. 84 000.
Alfred Hitchcock. Signeeritud foto. 37 200.
Marilyn Monroe. Juuksekarv. 11 880.
Roger Moore. Signeeritud foto. 7080.
Napoleon. Tema telgist pärast Moskvast lahkumist leitud raamat. 22 800.
Jimi Hendrix, Mitch Mitchell, Noel Redding. Signeeritud plaadiümbris. 70 800.
Albert Einstein. Masinal kirjutatud, signeeritud kiri. 94 800.
Sigmund Freud. Käsitsi kirjutatud kiri. 166 800.
Fidel Castro. Signeeritud foto. 94 800.

Jne. Jne. Jne. Kirjanikud, poliitikud, muusikud, filmitähed, sportlased, kosmonaudid. Mõnede ürikute hind küündib 230 000 krooni ligi, aga siis on tegu ühtlasi ka unikaalse esemega, mis lisaks veel signeeritud. Väga palju liigub Dickensit ja Churchilli, mõlema hind on ka väga kõrge. Imelik, et Victor Hugo on hoopis madalamalt koteeritud. Kuskile 1200-2400 krooni vahele jäävad tänapäeva filmitähtede signeeritud fotod. Aga need ei paista ses mõttes apetiitsed, et 1) ei saa siiski 100% kindel olla autentsuses, ehkki Fraser's Autographs on ilmselt üks usaldusväärsemaid selle ala kontoreid, 2) autogrammiks on väga tihti lihtsalt mingi konks, mis tekitab paratamatult tunde, et "ma võin ju ka sellise konksu teha"... Firmal on hea võrgukataloog, kust saab ka väga kergesti endale soovitavaid asju koju tellida. Olen sealt ise tellinud, lisaks paarile tänapäeva nimele (Arthur C. Clarke, Pet Shop Boys, Kyle MacLachlan) ka Hjalmar Schachti, kes oli Hitleri valitsuses majandusminister, aga enne kõige hullemaid aastaid, ja kes istus Nürnbergi pearoimarite pingil. Siiski talle mingeid erilisi sanktsioone ei rakendatud ja mees teenis oma alal edasi ka Saksamaa LV päevil. Üllatuslikult oli ta signeering üsna odav. Aga küll see viga aja jooksul paraneb. Igatahes tuli siit mõte koguda "kokku" kõik Hitleri ministrid... Hitleri signeeritud fotosid on küll siin vahel müüa, hind jääb 170 000 krooni kanti. Kõige kõrgemalt koteeritud ürikute hulka kuuluvad veel biitlid koos Lennoniga, Sex Pistols koos Sid'iga, Apollo 11 meeskond, Marilyn Monroe ja printsess Diana. Vastavat edetabelit investeerijaile võib vaadata siit.

Lisaks Fraser's Autographs'ile tegutseb Londonis
samal alal teine kuulus firma veel, nimelt John Wilson Manuscripts, millel ka võrgus hea kataloog. Erinevalt Fraser's Autographs'ist, mis haarab ka tänapäeva ja popmaailma, jääb John Wilson Manuscripts minevikku ja tegeleb klassikaga, olles seejuures ka palju rohkem anglo-ameerika maailma põhine.

esmaspäev, 5. november 2007

kümme aastat TNT-st

Kümme aastat tagasi, septembris 1997 sai Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogia 1. kursusel kokku seltskond, kes moodustas hiljem Tallinna Noorte Tegijate (TNT) tuumiku: Wimberg, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Kätlin Kõlamets (Marie Myrk, nüüd abiellunult Vainola). Ehkki esimesed kolm olid omavahel kohtunud juba suvel, neil metsikuil ja imelisil päevadel vanalinnas, kui kõndisid ringi veel SOR-id, alkoholi sai osta öö läbi ja seda võis kõikjal juua, kas või Lollakal või Platsil - kus seda enamasti joodigi. Muud faktid TNT kohta leiab Vikipeedia mahukast artiklist.

Niisiis, tänavu saab sellest mälestusväärsest ajast täis 10 aastat. Sel puhul publitseerin siinkohal ühe pikema katke oma kirjanduslikust päevaraamatust, mida pidasin aastail 1998-1999. Ühtlasi on see ainus päevik, mida olen elu jooksul pidanud. Ja arvatavasti on see ka ainus päevik, mida TNT seltskonnas peeti, vähemalt kirjanduslooliselt. Valisin katke 26. jaanuarist 1999, mil TNT-l oli Kloostri Aidas üks erakordselt õnnestunud luuleüritus. Teinud olen ainult üksikuid keelelisi silumisi.

*

26. jaanuar 1999

Kloostri Aidas esinesid Myrk, Jana, Põder, Sild ja Rooste - ja mina! Boonusena nimelt, sest minu nime polnud kuskil kirjas. Lihtsalt läks nii. Kõiges on süüdi üks mu tuttav, Tõnn, kes töötab Aidas ettekandja ja baarimehena. Tema siis nägi mind ja küsis - Jaak, kas sina ka esined? Oi, aga miks?! Kindlasti esine! Oi, kindlasti esine! Ja siis lõigi mulle otegu kilk pähe - miks mitte! Lõpuks korraks lavale ühe luuletusega? Valisin selleks kähku I ja III salmi luuletusest "Minu maja taga", mis mul peas oli. Nii kui viimane esineja - Jürgen - lõpetas, astusin lavale ja ütlesin: "Tere, ma olen Wimberg. Ma kuulun ka TNT-sse. Olen õhtu täht, nael ja kuninganna." Seda öeldes vaatasin Myrgi poole, kelle loomingusse see viimane lause kuulub. Tahtsin heatahtlikult tögada või vihjata, ainult nii, et ainult asjaosalised ja teadjamad naljast aru saavad. Nood muidugi said ja naersid veel kõvemini, kui nood teised, kes ei saanud. Myrk vist ise naeris kah. Seejärel lubasin lugeda luuletuse, mis on mõjutatud Mats Traadi külarealismist. Ja lugesin ka. Ilma mikri abita, nii on naturaalsem. Ah jaa, Riho Baumann istus otse lava ees ja hõikas mu enesetutvustuse järele: "Jaak Joala!" Mispeale ma teda parandasin. Aga jällegi võeti mind hästi vastu. Mitmed kiidusõnad tunnistasid mind tõepoolest "õhtu naelaks", nagu rusikaks silmaauku. Ma ise küll olin veidi mures liigse alkoholi pärast, mida olin sisse kallanud, aga nagu näha - asjata.


Teised? Alguses Ivar. Tema on üldse õhtute alustaja. Aga ta - kurb küll - teeb seda halvasti. Ta keerutab ja vassib ja patrab maast ja ilmast. Tutvustust tuleks teha löövamalt ja kiiremini. Kedagi ei huvita, millal, miks ja kuidas. Eriti, kui sellest pikalt jahutakse. (Novembris Tartus oli sama viga!) Ivari diktsioon ei ole kah kõikse parem. Või oli see ka halva mikri viga? Halvasti kukkus välja. Lavalt tulles oli ta igatahes punane nagu vähk. Ilmselt liigne närveerimine.

Jana Lepik ja Neeme Põder läksid koos esinema, sest Jana üksi ei julgenud. Nii nad leppisid kokku, et kui üks pea ära pöörab, hakkab lugema teine. Välja tuli paremini, kui Ivaril. Kuigi Neeme puhul mikker veidi vilistas, eriti kui Neeme luules oli ohkamise koht.

Marie on väga hea esineja. Oli ka seekord. Saal kuulas vaikselt. See ei ole Marie proosa sisu, mis niivõrd kuulajaid kütkestab, või isegi perfektne esitus, diktsioon. See on sõnade rütm, meeleolu, lausestuse mahe lummus. Sobival kohal aitas õhkkonda veelgi vabamaks muuta Myrgi elukaaslane Allan Vainola, kes hakkas teadlikult või teadmata valel kohal plaksutama. Lõi paar plaksu ja katkestas. Aga rahvas hakkas naerma ja plaksutas edasi. Seejärel Myrk jätkas.

Jürgen on ka hea esineja. Selgi korral tegi ta tempokalt ja sujuvalt, surades sobivasse kohta vahele tabava humoorika täpsustuse või märkuse. Tõesti nauditav on tema esinemist jälgida. Pärast Jürgenit tulin lava peale mina, nagu eespool juttu. Kui meie kursaõe Verontsi elukaaslane Tarmo oli oma klaveripala ära mänginud (ta mängis iga esineja vahele ka), läksid esinejad veelkord lavale ja tänasid, öeldes oma nime ja sõna "TNT". Mina ei läinud. Pidu oligi läbi.

Kohal veel palju prominente - Pärt Lias, Piret Viires, Jaanus Vaiksoo, Meelis Salujärv. Veel Hedda, Jürgeni ema, Pärtel, Merike, kursaõdesid ja kursavend Veiko, isegi metallimees Alan Rahumeel Ingaga ja Inga õe Siutsuga. Laura! Enamus TNT-d. Pärast esinemist sattusin kokku kellegi preili Täht'iga, kes avaldas soovi TNT-ga kohtuda ja tundvat Jürgenit.

Õhtu veeres samas kohas edasi. Meie rahvas vaheldus kolme laudkonna vahel. Neemel oli raha ja kui mul otsa sai, käristas edasi päris heldelt. Ka Myrgile ja Laurale. Mingi pool 12 asutasime minema - meie viimased: Neeme, tema kursavend, Kätlin ja Allan. Siis Allan küsis, et lähme nende poole tina panema. Me vastu polnud, läksime kõige kambaga, meiega liitus veel nägusid, kellest üks oli tolleks päevaks juba endine Õhtulehe ajakirjanik Marko Mägi. Sõitsime trammiga Kadriorgu ja ostsime suure Monastirska ja viina. Myrk läks kohe magama. Istusime mingi kaheni. Ajasime kordamööda juttu ja vaikisime. Kahe ajal tahtsid mõned uut joogiraha klappida, et siis tuua, Neeme ja semu aga tellisid takso, et koju sõita. Viskasid minu kah veel ära koju. Tore õhtu algusest lõpuni. Ainult oma kindad vist raisk unustasin taksosse. Olla toredate inimeste keskel, mis sa paremat veel tahta oskad!

Ah jaa - Viires andis Ivarile üle almanahhikulude kalkulatsiooni - 26 000 ja veidi üle.

*

Kommentaariks niipalju, et luuletuse "Minu maja taga" III ehk viimane salm kõlab järgmiselt:

Minu maja taga
on kanad kaevund mulda.
Ja kukk on viidud sinna,
kust tagasi ei tulda.

I ja II salmi ma siinkohal ära tuua ei saa, sest see luuletus jäigi mu kirjandusliku tegevuse algusaegadesse ja mul ei ole seda enam ei peas ega ka käepärast. Siiski on see avaldatud 2002. aastal ajakirjas Hea Laps (nr 3, lk 3).

pühapäev, 4. november 2007

uus teos sarjast "Ükskord peaks kirjutama..."

Uus teos sarjast "Ükskord peaks kirjutama..." kannab pealkirja "Eesti otsib supertsaari". See on ulmeromaan, mis räägib valitsuskriisi tagajärel usalduse kaotanud presidendi institutsiooni asendamisest tsaarivõimuga. Viimane on oma olemuselt siiski demokraatlik, kuid hoiab oma valduses 51% seadusandlikust võimutäiusest.

laupäev, 3. november 2007

öine ring

Eile oli jälle lõbus kõrtsituur, nagu polnud õieti suve lõpust saati olnud. Selle käivitas asjaolu, et Andra tuli Tallinnasse ja torkis tagant ja Priit oli kah Tallinnas. Kõigepealt Hell Hunt oma imehea seakaelakarbonaadi ja Botškarjoviga. Liitus väliseestlane Raimu, kes oli muhe keskealine mees, Priidu tuttav. Lee-nimeline noor luuletaja oli ka, Andra sõbrannana. Siis ilmus sinna noor luuletaja Mart Valner, kes ütles, et kõrval Juuksuris on sünnipäevalaudkond, mis koosneb kahest poisist ja üheksast tüdrukust. Kutsus meid sinna.

Sünnipäevalaps oli üks Nadja-nimeline tüdruk, kelle vend, kes õppis inseneriks ja oli temast vanem, ajas külge Nadja "elukaaslasele", kes istus Nadja paremal käel ja oli üks tüdruk, kelle nägu oli mulle kuskilt tuttav, ehkki ta ise ütles, et ei tea küll, et me oleksime varem kohtunud - aga see tüdruk ei võtnud Nadja venna ligiajamisest vedu. Siis tuli Nadjal luksumine peale, mille ravimine toimus Nadja ja ühe teise tüdruku vahelise kirgliku suudlemise teel. Nadja vennaga rääkisime põgusalt luulest ka, tegin tema meeleheaks eksprompt-luuletuse:

Olen väike ehitaja,
minule on tellist vaja.
Mõnele ei ole vaja -
sellisest saab luuletaja.

Ja siis:

Minu kuum ja kange veri
tegi minust inseneri.
Nüüd vaid ehitan ma maju,
kuidas ainult võtab aju.

Seal lauas olid kõik tüdrukud kunstinimesed ja väga eneseteadlikud ning siis tuli sinna ka Raimu, kes algatas teema, kui vana peaks olema mees, et tema kohta saaks öelda "vana" ja mina arvasin, et vana on mees siis, kui ei jaksa enam ühe sekundiga ilusat naist mõttes lahti riietada, ja ma arvan, et see seisukoht tüdrukutele ei imponeerinud. Üsna peagi leidis Nadja, et mu küsimused on tüütud ja tema sõbranna vasakul käel ütles, et ma ei ole vaimukas. Priit aga muudkui tegi pilte ja siis hakati Juuksurit kinni panema ja me läksime Andra ja Leega Levist Välja, kuhu Priit ja Raimu tegelikult järele tulid, ehkki lubasid koju minna - sest nad polnud varem Levist Väljas käinud...! Juuksuri ees veel üks tüüp hüppas Nadja vennaga, või hüppas Nadja vend selle tüübiga, igatahes see teine tüüp tahtis naljaga pooleks kakelda, aga Nadja vend ei tahtnud ja siis see tüüp pöördus selle jutuga minu poole, aga mina ütlesin talle: "Mine persse", ka naljaga pooleks, ja kõigil oligi väga tore.

Levist Väljas oli rahvast üsna täis, aga mitte ka nii palju, et sinna juurde ei oleks mahtunud, lõppude lõpuks on see koht, mis erinevalt kooliteest, mis on kõigi teede algus, on kõigi teede lõpp, vähemalt Tallinna öises kõrtsielus. Ah jaa, teel Levikasse helistas mulle Lauri ja küsis, mis on esimene Timothy Daltoniga Bondi-film, see, kus tšellokastiga mäest alla lastakse, aga ma ei suutnud seda meelde tuletada ja mitte keegi mu lähedal ei suutnud, ja siis Lauri ütles, et okei, ja teatas, et ta on Kukus. Levikas otsis Mart Valner üht Pille-nimelist isikut, kes tuli kuhugi toimetada, siis ütles veel keegi Andra kohta: "See on ju Aapo Ilvese piff" ja mina sain tuttavaks selle tüdrukuga, kes... mis selle bändi nimi nüüd oligi... noh jah, igatahes, kes seal laulab.

Aga sel ööl ei olnud Levikas sugugi mitte kõigi teede lõpp, vaid me läksime sealt suht peagi edasi Kukusse, kus esimese asjana nägin oma kunagisi koolivendi põhikooli ajast. Teise asjana nägin, et oli reedese disko lõppfaas ja kolmanda asjana nägingi Laurit väikse seltskonnaga. Lauri aga küsis suhteliselt esimese asjana, Kivirähki romaanile viidates, et kas sa tead, mis on ussisõnad, mina - et noh? ja tema vastas, et ussisõnad on need sõnad, millega naine meest pärast õllest õhtut kodus vastu võtab. Kukus oli seekord üsna rahutu õhtu: mingid kakelused, katkised klaasid, läga põrandal, siis turvamehed, igatahes oli selle tulemuseks see, et kõrts tehti peagi tühjaks.

Edasi kerge vahepeatus Otsa kooli hoovis, siis läksime neljakesi - mina, Andra, Lee, Lauri - Tommi grilli, ehkki Lauri tahtis hoopis koju minna, sest oli väsinud, noh, tegelikult olin mina ka, aga suur seljankaisu oli, mistõttu võtsingi kaks seljankat. Samal ajal, kui sabas seisin, karjus keegi: "Wimberg!" Ma vaatasin, et kes - aga ei tundnud. "Tule siia!" hüüdis too. "Ei tule," ütlesin ma, "ma seisan sabas." Pärast selgus, et on Aapo klassivend (pinginaaber?) ja tunneb Veikot ka. Ja enne, kui jõudsin seljankad ära tellida, nägin veel saali teises otsas koolivend Jaanust paralleelklassist keskkooli päevilt. Suur koolivendade öö! Seljanka oli sel koolivendade ööl muide erakordselt vilets - jahtunud ja imeliku vürtsi dominandiga.

Sai kokku kena viiene ring. Edasi viis takso koju, kus järgnes kiire unnelangemine. Kell oli nelja peal. Hommikul: tali! Siis magasin edasi, sest selleks puhkepäevad ongi.

Ah jaa, ümberringi on suur suhtekammide hooaeg. Teiste omades ma pooli ei vali, sest Madis neid võtku, kui ei oska endagi stsenaariumit enam õieti edasi kirjutada, eks ole?

reede, 2. november 2007

uusi teoseid sarjast "Ükskord peaks kirjutama..."

Hakkasin kirjutama raamatusarja "Ükskord peaks kirjutama...". Selles hakkavad ilmuma mitmesugused proosa- ja luuleteosed. Täna kirjutasin selles sarjas niisugused raamatud:

1) Ükskord peaks kirjutama loo Ahjualusest ja Tuhvlialusest. Tegu oleks valmiga, mis käsitleks indiviidi vabaduse problemaatikat ning puudutaks loomupärase apluse eri tahke läbi mehe ja naise vaheliste suhete prisma.

2) Ükskord peaks kirjutama loo Kullakesest. Ja siis veel ka Hõbedakesest ja Vasekesest. Tegu on kolme vennaga, kes harivad koos põldu, peavad talu ja teevad läbi imelisi seiklusi.

öine mälestus

Pean täna öösel jälle ühe lastekaosa kirjutama. Selleks mõttes ette valmistudes ja ideid kasvatades, s.o jubedat moodi venitades ja aega viites tuli järsku meelde üks lõbus seik Peda-ajast, ühest Mati Hindi keeleteaduseloengust.

MATI HINT (auditooriumile): Mis on see neljajalgne olevus, millel eesti rahvaluule põhineb?
Suhteliselt pikk paus.
MINA (vaikselt, kuid kuuldavalt): Põhja Konn...?
MATI HINT (kannatlik-õpetavalt): Ei ole Põhja Konn. Neljajalgne trohheus.

meremees Murka teekond


Meremees Murka teekond graafilisel kujul, nagu selle võib leida vastilmunud kordustrüki sisekaanelt. Teostus: Andrus Rebane.

Jutulind avaldas Smuuli "Meremees Murka"






Eile ilmus raamatupoodidesse kordustrükk Juhan Smuuli armastatud lastejutustusest "Meremees Murka". Raamatu on välja andnud kirjastus Jutulind.

"Meremees Murka" on jutustus laevakoer Murkast, kes teeb heeringapüügilaeva meeskonnaga kaasa sõidu Põhja-Atlandile. Laevakoera, meeskonna ühise lemmiku ellu kuuluvad nii kuudepikkune merelolemine kui ka meeste tööd täis püügipäevad, nii metsikud tormid kui ka silmapiirini tühi ja hall lauge veteväli – aga ka kõik need väikesed ettevõtmised, millega meremehed püüdmise vahepeal aega sisustavad.

"Meremees Murka" on ka haarav ja kaunis, kuid ilustamata kirja pandud kirjeldus meremeheelust ja ookeanikaluri tööst. Jutustuse loomiseks sai eesti üks 20. sajandi suurimaid kirjanikke Juhan Smuul (1922–1971), kes oli tuntud eriti oma merearmastuse poolest, ainest tegelikust elust – heeringatraaleriga 1955. aasta suvel Põhja-Atlandile tehtud reisist. See oli ühtlasi Smuuli esimene reis n-ö suurele merele. Vastavatest meeleoludest on kantud ka "Meremees Murka" – raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele, alates nooremast koolieast.

Käesolev väljaanne on teose viies trükk. Aluseks on võetud 1958. aastal ilmunud esmatrükk, kust on pärit ka Romulus Tiituse illustratsioonid. Autori teksti täiendab sisekaanel kaart teekonnast ja väike lastepärane meresõidualane leksikon. Muu info leiab siit.