reede, 28. november 2008

viimane päev!

Foto: Tallinna Keskraamatukogu

Täna on viimane päev, kui saab näha minu autograafide näitust "Siurust sõjani" Tallinna Keskraamatukogu esimese korruse näitusesaalis. Pildil: Henrik Visnapuu autograaf 1948. aastal Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris ilmunud luulekogus "Mare Balticum".

salapärane kivist rõngasrist Järva-Peetri kirikuaias

Järva-Peetri kirik Järvamaal Peetris (tuntud ka Ämbra nime all) on kirik, mis minu romaanis põrgukoerte armee poolt maha põletati. Aga tegelikkuses on see visuaalselt ja ajalooliselt tähelepanuväärne kirik.

Esiteks, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, hilisem Järva-Peetri kiriku praost Christoph Wilhelm Beermann pidas Eesti lipu sisseõnnistamisel 4. juunil 1884. aastal Otepää kiriklas kõne lipu värvide tähendusest ja oli seltsi esimene lipuhoidja (loe siit).

Teiseks, kiriku aias leidub salapärane kivist rõngasrist kahe talupoja nimega. Tavapäraselt talupoegi kirikuaeda, sakste vahele ei maetud. Aga Odrese Andres ja Andrese Mart on selle au millegipoolest ära teeninud. Kas keegi teab lähemalt? Oleks põnev teada. Lisan ka kaks fotot.

© Wr

English Breakfast, Earl Grey ja Pure Ceylon

Tänasest avan oma blogis nurga "Külaliste raamat". Siia võivad sissekirjutusi teha minu blogi lugejad. Tehniliselt siiski minu kaudu. Tänase mõtiskluse kirjutas Lauri.

Mul on tööl üks tore karp, mis sisaldab erinevaid Tetley teesid. Seal on rohelist teed (mida ma ei joo, sest see ei maitse kuidagi), mingi hapu marjatee (mida ma ka ei joo, sest on liiga hapu) ja järgmised teed, mida joon meeleldi: English Breakfast, Earl Grey ja Pure Ceylon. Oli ka Forest Fruits, a sellele olen juba otsa peale teinud (mis viitab sellele, et on kõige maitsvam).

Aga nüüd neist kolmest. Võiks ju oletada, et 3 erinevat teed tähendab ka 3 eri maitset. Aga võta näpust! Ükskõik mis järjekorras ma ka neid ei jooks, mitte ei saa aru, mille poolest nad erinevad. Pimetestis põruks täiega. Siit vaid üks järeldus – tee on tee, kas roheline, hapu või must. Muud liigid on juutide vandenõu ja vananaiste lori. Erandiks jääb vaid must metsamarjade tee.

teisipäev, 25. november 2008

Helsingi - toponüümilisi märkmeid

Käisin pühapäeval koos Mikaga Helsingis, Mardilaadal Mika lasteraamatut esitlemas. Mis sündis laeval tagasi tulles (3 tundi sadamas ootamist, 3 tundi sõitu, kamp eesti kirjanikke), see väärib omaette pikka jutustust, aga minnes andis Mika mulle väikese ülevaate sellest, kuidas soomlased nimetavad oma riigi pealinna Helsingit. Teema on põnev ja väärib järgnevat lühikest referaati.

Helsingi, sm Helsinki - ametlik nimi

Hesa - nii nimetavad Helsingit soomlased, kes ei ela Helsingis, maarajoonide elanikud, pealinnast vaadatuna provintsliku kõlaga; laialt levinud nimekuju, mida kasutavad ka eestlased, sh ajakirjandusargoos Hesari pro Helsingin Sanomat

Stadi - selle nimekuju kasutamine on sünnijärgsete helsinglaste, Helsingi elanike privileeg, mistõttu tasub selle kasutamisel Helsingis ette vaadata, nagu ka väljaspool Helsingit, kus sellele võivad halvasti vaadata jälle maarajoonide elanikud; sõna on rootsi algupära, "d" hääldub kalgelt ja kõvalt

Stati, Tati - selliseid mugandusi Stadi'st kasutavad maalt Helsingisse saabunud soomlased; siin annab tooni murretevaheline erinevus, Mika tõi näiteks, kuidas tema vanaisa ütles traktori asemel rattori

Tsadi - viimasel ajal tekkinud nimekuju, mida kasutavad Mika määratluse järgi Helsingi "vinged noored", lähtevormiks ikka Stadi; kindlat tekkepõhjust Mika ei teadnud, kuid pakkus, et see võib olla tõukunud riiginimest Tšaad, sm Tsad, seoses Helsingis hulgaliselt ringi kõndivate mustanahalistega (Mika ei lubanud siinkohal kasutada sõna nekru)

Minul lubas Mika Helsingile Stadi öelda... Ja sitten me oltiin pian Stadissa, missä oli kauhea myrsky!

Hakkan praktiliseks, 2. Tervisenõuandeid

Käes on talv, külm, lumi, pimedus. Ringi käivad külmetushaigused, vaadates, kus saaks kellelegi turja hakata. Järgnevalt jagan kaks head nippi külmetusega varajases staadiumis tulemuslikuks võitlemiseks. Võimalik, et need on individuaalsed, aga igatahes mina olen nad tulemuslikuks hinnanud. Ja võib-olla annavad mõne teisegi peal tulemusi, kesksed ained on ikkagi väga üldise mõjuga: viin ja C-vitamiin.

1. Minu vanaema tervisesurakas

Minu vanaema tavatses ikka rääkida, kuidas tema ükskord nooremas eas ennast kiirkorras väga efektiivselt ravinud. Oli jäänud palavikku, olnud kange külmetus kallal. Aga ei olnud aega haige olla. Siis võttis vanaema pudeli viina, jõi ennast, lihtsas keeles öeldes, lihtsalt täis, nii palju, kui sisse mahtus - ja läks magama. Ärgates oli tervis korras.

Sama nippi kasutasin viimati 2007. aasta jaanuari alguses. Töödega oli kibekiire, polnud aega voodis lebada ja haigetseda. Ja tervis oli nii käest ära, et kurk ei lasknud isegi häält läbi ja pea oli nagu raske kivikolakas. Siis tuletas vanaema tarkus ennast lahkelt meelde. Sõitsin taksoga joonelt Statoili, tõin sealt pooliku Lauaviina, ja kuna kokteilikultuur on vanaema aegadest peale veidi edasi arenenud, siis ka kaks pakki apelsinimahla (lisaks maitseomadustele ka C-vitamiin!). Võtsin väga korraliku, tippklassi luuletaja väärilise suraka, panin veel sokid ka jalga - ja magama. Magasin hea tüki aega, ja kui üles ärkasin, oli tervis nii palju parem, et sain laua taha istuda ja oma tööd ära teha.

Arsti kommentaar. Rääkisin vanaema tervisesurakast hiljem ka ühele arstile, Kessu vanaemale nimelt. Pärisin, kui palju sellel meditsiinilist alust on, või on lihtsalt nii, nagu ütles "Kevades" Saare perenaine: "Kes teab, kas ta on kah rohuks, või on aga niisamati muidu arvamine, et aitab." Ja Kessu vanaema kommentaar oli, et loomulikult on meditsiiniline tõepõhi all, viin paneb ju vere paremini liikuma.

Selle peale tuletab ennast mulle meelde asjaolu, et ka luuletaja Andres Vanapa hoidis ennast viimastel eluaastatel ainult igapäevase viinadoosiga elus. Ja Enn Vetemaa ütles selle kohta, et juba doktor Sulling on öelnud selle kohta, et viin, kui mõistliklus koguses võtta, võib mõjuda tervisele kasulikult, näiteks parandada pärgarteri läbilaskevõimet.

2. Minu C-vitamiinipomm

Selle nipi dikteeris mulle organism ise, ilma erilise minu omapoolse mõtisklemistegevuseta, nii nagu dikteerib instinkt loomadele nende eluviise. Lihtsalt ükskord, kui olin jälle külmetusega kimpus, tundsin vajadust osta poes korv täis võimalikult palju erinevaid tsitruselisi: apelsine, mandariine, greipe, sidruneid. Tõin selle laari koju ja hävitasin kõik üksteise järel ühe jutiga (mm, sidrun suhkruga...). Siis läksin magama. Ja ennäe, oligi ärgates tervis palju parem, pea ei kumisenud enam. Seda nippi olen korduvalt pruukinud, ja alati aitab.

reede, 21. november 2008

Pesumasina eri, ehk Hakkan praktiliseks

ja tulen lähemale päris elule. Eile käis mul kodus elektroonik ja viis pesumasina tagasi töökorda. Ja andis rea kasulikke nõuandeid pesumasina ja muu koduse tehnika kasutamise asjus. Kuna teenus oli üsna kallis, siis jagan neid nõuandeid ka oma blogi lugejatele, et täie ette läheks. Loodetevasti mu blogi lugejad siis jagavad tulevikus enda valdusest infot jälle omakorda minule.

* kui pärast duši all käimist läheb vannitoa peegel uduseks, siis see on märk suurest niiskusest - ära enne pesumasinat käivita, kui õhk kuivanud, sest tehnika suurim vaenlane on niiskus (mul ei lähe uduseks, on suur ruum ja hea tuulutus)

* kui kasutad pesuvärskendusvahendeid à la Lenor (oli vist Lenor), siis tuleb jätta pärast pesumasina kasutamist sahtel ja luuk lahti, et sisemus hästi kuivaks, kuna Lenor (oli vist ikka Lenor) armastab niiskes keskkonnas tekitada koledat hallitust, millest on raske vabaneda (mina selliseid koduperenaiste imesegusid ei kasuta)

* pesu tasuks masinasse panna eri võrkudesse paigutatult, siis tsentrifuugib paremini - elektroonik tõi näite oma kodust, kus tal on isegi tekikott eraldi võrgus (selle mõttega võib täitsa mängida)

* rinnahoidjaid masinas mitte pesta, isegi mitte võrgus, kuna tugikaared teevad välja tulles masinale palju halba, ja kui tugikaar välja tuleb, siis tuleb see ka võrgust välja (jälle pole väga minu mure, mul ei ole rinnahoidjaid)

* pesupulbrit ei tasu panna rohkem kui 100 ml, muidu ummistab seest ära (see mõte mul küll kõrva taha pandud), ja pärast kasutamist tuleks pesumasinat pesta (hm, miks mitte, kui aega on)

* köögis: kui õhupuhasti võrest näpuga üle tõmmates jääb näpp rasvaseks, siis tähendab see seda, et võre tuleb maha võtta ja ära pesta - muidu läheb rasv ventilatsiooni ja hea see loomulikult ei ole (taas kõrva taha pandud mõte)

Vaat sellised nõuanded. Igatahes, kui kellelgi probleeme Hansa pesumasinaga või Whirlpooli külmkapiga, siis helistage: Raud OÜ, 6 722 990.

Pildil olev pesumasin ei ole postituse sisuga seotud

neljapäev, 20. november 2008

luuletus

.
MINU EKS ehk PEREKOOL


„Ei nüüd teisiti ma pääse,
räägin teile oma eksist:
kui veel koos me elasime,
kogu aja mõtles seksist,

oli nagu mingi pervar,
salamisi pornot vahtis,
üksinda käis suvepäevil
ja seal sekretäri jahtis.

Kättesaadav on kõik info,
kui vaid osavasti peilid,
kahtlasi ta saatis messe,
kahtlased tal olid meilid!

Aastas ainult korra minu
vaatama viis operetti,
sõpradega igal reedel
aga nühkis kõrtsiletti.

Aru tal ei olnud raasu –
oleks läinud teise riiki,
mitte jäänud kopitama
keset siinset konnatiiki.

Nüüd tal keegi noorem tibi,
kellel pole tegu-nägu.
Tantsusaadet vaatan rahus.
Tervitan teid kõiki. – Kägu.”

kolmapäev, 19. november 2008

sügisballist lummatud

Vaatasin eile lõpuks ära "Sügisballi". Erakordselt võimas film. Haaras juba esimesest kaadrist. Ja harva näeb selliseid filme, mis kummitavad ja kumisevad ja veiklevad peas isegi järgmisel päeval.

Imelised kaadrid, sugestiivsed värvid, poeetilised kujundid, meisterlik näitlejatöö, täpne montaaž, tabav muusika, vahe dialoog. Visuaalne ja intellektuaalne tervik. Aus ja terav film, mis kuulub raudselt tänapäeva eesti filmikunsti tippu.

Minu arusaam tegelikkuse draama vormis kujutamisest on: see peab olema nagu Düreri vaselõige. Täpsed, teravad, sügavale vajutatud jooned. Sellest põhimõttest saab lähtuda kirjanduse, filmi, teatri, kujutava kunsti ja muusika puhul. "Sügisball" ongi nagu Düreri vaselõige.

"Sügisballi" järelmeeleoludes meenus Tolgi-Maimiku film "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Eesti filmikunstis on tugevalt esil noorte näitlejate-režissööride seltskond, keda iseloomustavad mõisted nagu ausus, iroonia, andekus ja haritus: Rain Tolk, Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa jt. Kellel on oskus näha ja nähtut kujutada, ning oskus ka enda üle irvitada. Kes ei tee "toodet", ega tee nägu, et nad on kunstnikud - nad ongi kunstnikud.

Realism on kõige raskem kunstivaldkond, olgu siis epiteediga "ekspressiivne", "sümbolistik" või "humoristlik". Kes suudab realismi, see on kuningas. See seltskond seda kahtlemata suudab.

Mannetu tillernipsuna, krobelise ja vägisi tagant lükatuna mõjub "Sügisballi" kõrval ka hiljuti nähtud ja seejuures üldsegi mitte liiga suure ebaõnnestumisena tundunud "Detsembrikuumus". Sain just ka "Magnuse", natuke vaatasin, aga mitte täies mahus - igavalt coelho'lik, nagu arvata oligi. Eks ma millalgi vaatan ikka täies mahus - aga vaatab ka see film "Sügisballile" järele suurelt kaugelt.

esmaspäev, 17. november 2008

Laidoneri rüht


Kord ootasin oma peatuses Vabakal bussi.
Järsku astus minu juurde üks väikest kasvu eakas daam, selline valge peaga, vanaema tüüpi. Ja küsis: "Kas spordiga tegelete?"
- "Ei."
- "Korvpalli ei mängi?"
- "Ei."

Ta selgitas, et oli kunagi töötanud TSIK-is. Seal olid palju selliseid pikki poisse olnud. Ja siis: "Teil on Laidoneri rüht!"
- "???"
- "Jah, ma lapsepõlves nägin Laidoneri, oli rühiga mees. Teil on ka Laidoneri rüht!"

Niisiis, lisaks kõigele muule, mille üle võin uhke olla, on mul ka - Laidoneri rüht.

neljapäev, 13. november 2008

Richard Kaljo musketäripildid varsti raamatuna!

Kõik kuulsad ja armastatud Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas' musketärilugudele peagi koos ühes uhkes ja kaunis raamatus!

Puhastatud ja töödeldud, suur osa pärit originaalidelt. Kokku 203 illustratsiooni. Sealhulgas kõik 10 täisvärvilist illustratsiooni, mida pole pärast 1957.-1960. aasta väljaandeid enam avaldatud.

Kirjastuselt Jutulind. Veel enne detsembrit.

Richard Kaljo musketäripildid varsti raamatuna!

Kõik kuulsad ja armastatud Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas' musketärilugudele peagi koos ühes uhkes ja kaunis raamatus!

Puhastatud ja töödeldud, suur osa pärit originaalidelt. Kokku 203 illustratsiooni. Sealhulgas kõik 10 täisvärvilist illustratsiooni, mida pole pärast 1957.-1960. aasta väljaandeid enam avaldatud.

Kirjastuselt Jutulind. Veel enne detsembrit.

Richard Kaljo musketäripildid varsti raamatuna!

Kõik kuulsad ja armastatud Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas' musketärilugudele peagi koos ühes uhkes ja kaunis raamatus!

Puhastatud ja töödeldud, suur osa pärit originaalidelt. Kokku 203 illustratsiooni. Sealhulgas kõik 10 täisvärvilist illustratsiooni, mida pole pärast 1957.-1960. aasta väljaandeid enam avaldatud.

Kirjastuselt Jutulind. Veel enne detsembrit.

memuaristlikku Harry Egiptist

Eelmise nädala Areeni kaanepersooniks oli 1980. aastate telereklaamide režissöör Harry Egipt. Harry Liivranna intervjuu tutvustas lugejale huvitavat ja iseteadlikku filmikunstnikku, kelle omanäolist esteetikat on kasutatud lausa mängufilmi "Borat" lõputiitrite taustaks. Laiema avalikkuse silmis ongi Harry Egipt eelkõige - filmimees.

Juba Areeni kaanepilti nähes meenus mulle aga hoopis - keskkool. Sest mina tunnen Harry Egipti eriti hästi ajalooõpetajana! Nimelt, kui käisin aastail 1994-1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis (siis veel Tallinna 62. Keskkool), andis ta mulle 10. ja 11. klassis ajalugu. Kümnendas oli õppekavas Eesti ajalugu muinasajast tänapäevani, üheteistkümnendas 20. sajandi ajalugu kuni Teise maailmasõjani. Neid perioode õppis minu lend Harry Egipti käest!

Egipt oli õpetajana erakordselt värvikas kuju. Mitte ühtegi teist sellist õpetajat pole ma näinud ei enne ega pärast, ehkki haridustee jooksul on kohatud küll nii- ja naasuguste kiiksude ja veidrustega pedagooge. Esimese asjana tuleks märkida, et tema suhtumine õpilastesse oli palju vahetum kui teistel õpetajatel - ilma selle barjäärita, mille õpetajad endale oma autoriteedi kaitseks tavaliselt kindlustavad.

See ei tähenda, et Egipt oleks olnud "oma poisi" tüüpi õpetaja, või et nagu ta oleks olnud selline, kellega annab mõnikord terve tund maast ja ilmast lobiseda. Ei, "oma poiss" ta ei olnud, piir oli siiski olemas, ja lobisemisele andis teda kallutada ka üsna valitud kordadel. Pigem tuli see vahetus ilmsiks milleski muus. Üldises, üldinimlikus olemises, suhtumises maailma ja teistesse inimestesse üldse. Ta oli selline, nagu ta oli - veidi kummaline, natuke veider - ega hakanud kedagi teist mängima. Ja õpilastesse suhtus ta kui noortesse inimestesse, kes formaalselt olid temast allpool, aga kes põhimõtteliselt olid väärt seda, et nende isiksust akstepteeritaks. See tahk tema iseloomus oli väga meeldiv.

Parema pildi temast saab ilmselt, kui kirjeldada veidi tema õpetustööd. Kõigepealt, ajalugu ennast, seda põhilist asja oli tema tundides raske õppida. Õigupoolest, kui aus olla, siis ei olnud ta tehniliselt üldse hea pedagoog. Tema tunni käik nägi välja järgmine. Ta tuli klassi, pühkis tahvli kogu ulatuses laia ja jõulise kaarega puhtaks ning hakkas sellele kirjutama enda koostatud küsimusi uue õpikupeatüki kohta. Küsimused jooksid tahvli ühest servast teiseni, ja õpilased pidid need vihikusse kirjutama. See tegevus vältas umbes poole tunnist.

Muide, Egipti liigutused, isegi pisimad ja tühisemad, olid alati tulvil maksimaalset energiat, ta nagu oleks teinud kõike kogu tähelepanu ja pühendumisega. Näiteks püstijalu vesteldes toetas ta ikka jalad tugevasti vastu maad, nagu oleks valmistunud mingit rasket asja tõstma, kummardus kogu kehaga vestluskaaslase poole ja puuris oma pilgu talle otse pea sisse. Tema miimikas nagu üldse puudus sujuvus või harmoonia, see oli omapärane segu hüplevusest ja katkendlikkusest...

Ülejäänud osa tunnist pidid õpilased tegelema sellega, et otsisid õpiku peatükist nendele küsimustele vastuseid. Vastused olid üsna hõlpsalt leitavad, juba pealiskaudsel pilgu üle libistamisel - polnud isegi vaja asjakohast lauset lõpuni lugeda. Nii et kõik see oli väga tehniline ja väga vähe sisuline. Vastus küsimuse järele kirja - ja kui kõik küsimused vastatud, siis võis minna, kui soov oli, Egipti juurde oma vastuseid ette näitama. Tavaliselt teenis seal hindeks viie. Ehkki mõnikord laskus õpetaja vastuseid kontrollides õpilasega ootamatusse diskussiooni mingi vähem või rohkem (enamasti vähem) asjasse puutuva detaili üle.

Nii oli alati tunni lõpuminuteil õpetaja laua ümber tunglemas kobar viienoolijaid, kes moodustasid elava järjekorra, vihikud käes nõudlikult lahti. Ja noolida tuli, sest tahvlilt maha kirjutatud küsimustele vihikusse kirjalikult vastamine oli sisuliselt ainus õppetöö vorm, millega oli võimalik hindeid teenida. Mingeid vastamakutsumisi, kontrolltöid või tunnikontrolle Egipt ei harrastanud. Nagu ei harrastanud ta peale küsimuste väljamõtlemise ka mingeid muid teadmiste edasiandmise viise, nagu näiteks vana hea õpetajapoolne uue peatüki seletamine.

Veerandi lõpus võis tunni käigus ehk mingeid modifikatsioone esineda, kui kellelgi oli hindeid vähe. Siis laskis Egipt hindevõlglastel endil õppetüki põhjal küsimusi moodustada, ja vist oli nii, et teistel hindevõlglastel neile kohe suuliselt koha pealt vastata.
Ja hinde sai sellisel juhul vist nii küsija kui ka vastaja.

Igatahes pidin ma ükskord mingi sellise küsimuse küsima. Mõtlesin natuke ja küsisin enda arust väga kavala küsimuse: "Millal... toimus mis... ja kus?" Vaatasin, mida Egipt sellise kalambuuri peale teeb - aga ta kehitas vaid õlgu ja pani mulle oma päevikusse kahe. Ei oldud selle küsimusega väljendatud teadmisi tunni teemast! Muide, "oma päevikusse" tähendab seda, et Egiptil oli kasutuses klassipäeviku alternatiiv, isiklik arvepidamine, paks kaustik, kus olid kõik hinded kirjas. Ja mulle nagu meenub, et sellesse kantud hinnetest moodustus alles mitme peale üks klassipäevikusse kantav hinne. Nii et see kaks polnud ilmselt suur katastroof.

Üks pilt on veel hästi meeles: astub jälle Egipt energiliselt klassi, näeb tahvlit kriidisodisena, krabab tahvlilapi, tõmbab tahvli seekord eriti jõuliste ja laiade liigutustega puhtaks ning laseb lapil viimase tõmbe lõpus ükskõikselt käest minema vuhiseda, nii et see niiske ja räpane hall kalts kauges kaares klassinurka lendab... Selle peale ütlevad klassiõe Heili närvid nii üles, et ta marsib klassist välja, kõvahäälselt pahvatades: "Mina selle hullu tunnis ei ole!!"

Niisiis olid meie kõigi teadmised Eesti ajaloost muinasajast tänapäevani ja 20. sajandi ajaloost kuni Teise maailmasõjani permanentselt nullilähedased. Peas hõljus vaid mõni üksik kogemata kombel sinna sattunud nimi, mõiste või seigake. Aga et saada ajalugu aasta hindeks midagi muud kui viis - selleks pidi kohe eraldi vaeva nägema! Jaa, vaat selline ajalooõpetaja oli Harry Egipt! Aga muidu oli värvikas ja huvitav inimene, õpilasi ei depresseerinud ega represseerinud. Lihtsalt ei osanud ajalugu õpetada - muud midagi!

Praegu rohkem ei kirjuta. Loodan neid meenutusi jätkata:
* kuidas me Egipti kui suure rokifänni tunnis biitleid või Queeni kuulasime ning mina laulutekste tõlkisin,
* kuidas ma pärast keskkooli lõppu Egiptile lühiajaliselt "talendiotsija" olin ja peaaegu et Maria Savisaare modellikarjäärile alguse oleks pannud

kolmapäev, 12. november 2008

kumb on suurem sõltuvus - religioon või porno?

Kaks toredat linki siin ja siin.
Ja jäin mõtlema.
Kumb sõltuvus on suurem, rõvedam ja ohtlikum - religioon või porno?

Kas pornopilti on arvutis võimalik kinni vajutada? - JAH
Kas usklike jahvatamist on võimalik kinni vajutada? - EI

Kas pornofilmi on võimalik igava või mittemeelepärase koha pealt edasi kerida? - JAH
Kas Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil on papi loba võimalik edasi kerida? - EI

Kas pornosõbrad tülitavad sind tänaval, et kutsuda sind koos endaga Traci Lordsi filme vaatama? - EI
Kas usklikud tülitavad sind tänaval, et kutsuda sind piibliringi oma aju pehmendama? - JAH

Kas pornosõbrad püstitavad, maksku mis maksab, linna keskväljakule peenise ausamba? - EI
Kas usklikud ajavad, maksku mis maksab, linna keskväljakule suurelt oma igavese armu sümboli püsti? - JAH

Kas pornosõbrad, kellele meeldib Rootsi porno, arvavad, et need, kellele meeldib Saksa porno, on idioodid? - EI
Kas usklikud, kelle meelest Jeesuse rist oli männipuust, arvavad, et need, kelle meelest see oli seedrist, tuleb maha lüüa? - JAH

Kokkuvõtteid ei hakkagi tegema.

teisipäev, 11. november 2008

eesti kalender algajale

.
01 külm pime lumi

02 külm pime lumi
03 külm pime lumi
04 külm pime
05 külm
06 külm
07 külm
08 külm pime
09 külm pime
10 külm pime
11 külm pime lumi
12 külm pime lumi

neljapäev, 6. november 2008

Ameerika film on trump!

.
Kas tõesti aastast 1946?
Allikas siin.

mis on saanud üksikvanem Rutist tänaseks

Eks meile kõigile hakanud populaarsest suhtesaatest "Üksikvanem otsib kaaslast" meeldima noor Tartu ema Rutt. Terane ja tragi blondiin, kellel on olemas oma seisukoht ja nägemus. Eilses saates selgus Ruti väljavalitu - Jaak (ikkagi ma leian, et see mees teeb heale nimele ainult häbi).

Mis on saanud üksikvanem Rutist tänaseks - see vaevab ilmselt meist paljude päid ja meeli. Sest ei ole ju sellist inimest maakera peal, kes arvaks Rutti ja Jaaku kokku jäävat. Jaak peab endale ikka teise inimese leidma, kellega sooserval alet teha ja kände juurida.

Teisipäeval kuulsin juttu, et Rutt olla küll siiski Jaagu juurde kolinud, kuid seejärel hakanud peagi liini ajama Jaagu naabriga. Allikana osutati naistejakirjandusele.

Reedel jättis minu blogi kommentaariumisse huvitava info Elina, kelle sõnul olla Ruti uueks meheks hoopis keegi Võrumaal tegutsev inglane või iirlane. "Nägin neid eelmisel reedel [s.o 24. oktoobril - Wr] ühel sünnipäeval miilustamas. Muide, teleekraanil suure ja võimukana näiv Rutt on kasvult väga pisike ja oli sünnipäeval üks tagasihoidlikemaid kujusid," lisas Elina.

Aitäh kõigile infojagajatele!

Nixoni süstik - üks geniaalsemaid asju

Pilt omab illustreerivat tähendust. Autor (ilmselt): Wr.

Septembris sain Nokus kokku Mikaga, kes oli parajasti tulnud kaugelt tööreisilt ja kellega ühes lauas istusid kolm "Ehh, uhhuduuri!" meest. "Ehh, uhhuduur!" oli teatavasti ettevõtmine, mille käigus kuus eesti meest sõitsid jalgratastega Eestist Himaalajasse. (Loe nt siit.)

Muuhulgas läks jutt ka tuurile. Peale meenutuste, põnevate ja naljakate, rääkis üks uhhuduurlane (kes täpselt, see on mälust kustunud) väga hariva loo sellest, mis on Nixoni süstik. See lugu tuli vastuseks minu küsimusele, kust said uhhuduurlased raha, et selline pöörane reis ette võtta.

Niisiis, mis on Nixoni süstik?

See on väga lihtne. Oletame, et te soovite mister Rockefelleri tütre panna abielusse ühe suvalise mehega, ütleme, Siberist. Ütleme, et selle mehe nimi on Vitali. Niisiis - Ameerika miljardäri tütar naiseks suvalisele mehele Vitalile Siberist. Võimatu? Ei ole. Kui kasutada Nixoni süstikut.

Nixoni süstik on kolmeastmeline.

Esimene aste - tuleb minna Siberisse ja see Vitali üles otsida. Oletame, et ta lõhub kuuri taga puid. Leiate ta sealt kuuri tagant üles ja küsite: kas teil oleks soovi abielluda mister Rockefelleri tütrega? Jätate natuke mõtlemisaega ka - ütleme, et Vitali on nõus.

Teine aste - lähete Šveitsi panka ja küsite seal: kas te oleksite nõus andma mister Rockefelleri väimehele enda pangas presidendi koha? Noh, eks sealgi olda sellega pikemalt mõtlemata päri. Küll oleks tore, kui mister Rockefelleri väimees oleks nende panga president, loomulikult!

Kolmas aste - ehkki kõik peaks juba selge olema! - on niisugune. Te lähete nüüd mister Rockefelleri juurde ja ütlete, et Šveitsi panga president Vitali palub tema kullakalli tütre kätt.

Ameerika miljardäri tütar naiseks suvalisele mehele Vitalile Siberist - kas tundub endiselt võimatu?

Ainus, mis on veel segane, on see, miks kutsutakse seda just Nixoni süstikuks.

kolmapäev, 5. november 2008

krt, miks ma matemaatika tundidesse ei jõua?

Pilt omab illustreerivat tähendust. Autor: Wr.

Värske FHM paigutab kooliteemalised unenäod täiskasvanute õudusunenägude TOP3 hulka (vt FHM 2008, november, lk 57). Täiesti õige!

Ma ei saa aru, miks, aga juba korduvalt näen unenägu, kuidas mind haarab segadusehoog koolikohusluse mõõdutundetu mittetäitmise pärast. Täna öösel siis sellepärast, et õppeaasta on juba poole peal, aga ma pole veel jõudnud mitte ühessegi (!) matemaatika tundi! Kevadel elasin läbi samasuguse segadushoo, sest ma ei olnud jõudnud mitte ühegi aine tundi.

Mida see peaks tähendama?
Kooli ajal jõudsin küll peaaegu kõigisse tundidesse! Nii et see peab olema midagi muud, kui lihtne mälupeegeldus.

Kuidas seda näiteks freudistlikult tõlgendada? Mida tähendab unes matemaatika nägemine? Kui oleks ainult number 1, siis oleks teada - kastratsioonihirm. Kui aga number 0, siis annaks see tunnistust mahasurutud kihudest. Aga nüüd...?

teisipäev, 4. november 2008

Jutulinnult ilmumas ehe eesti lastekrimka!

.
NB!

NB!
NB!

Veel selle kuu jooksul ilmub poodidesse kirjastus Jutulinnu uus raamat - Mika Keräneni lastekrimka "Varastatud oranž jalgratas"!


Mika Keränen on sündinud 1973. aastal Soomes, kuid alates 1993. aastast on ta lahutamatult seotud Eestiga. Ta kuulub Tartu Noorte Autorite Koondisesse (asutajaliige!), on töötanud Helsingis Eesti Instituudi juhatajana ja töötab praegu ametnikuna Tartus haridusministeeriumis. Ta on avaldanud eestikeelse luulekogu "Tähelepanekuid noorusaastatest" ja tõlkinud soome keelde Andrus Kivirähki "Romeo ja Julia" ning Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikad". Ta on abielus eestlanna Evaga ning elab koos naise ja kahe tütrega Tartus Emajõe rahulikumal kaldal.


"Varastatud oranž jalgratas" on kirjutatud mõned head aastad tagasi, kohe algselt eesti keeles, ja Jaak Urmeti poolt keeleliselt (hästi veidi ka sisuliselt) toimetatud (ja seegi võttis mõned head aastad). Selle raamatu tegelasteks on tänapäeva Eesti lapsed ja selle tegevus toimub tänapäeva Tartus, selle Supilinnaks nimetatavas osas. Lisaks kriminaalsele tegevustikule peatub kirjaniku pilk ka selle linnaosa veidi omamoodi tänavatel, õhustikul ja elanikel.

Raamatusse tegi imekenad pildid Marja-Liisa Plats (aitäh!) ja seda toetas Kultuurkapital (aitäh!).


Veel infot teosest siin. Autorist võib lugeda veel siit, siit ja siit.

Niisiis, kui poes näete, siis ostke ära! Suure tõenäosusega see meeldib nii teile kui ka teie lastele.