reede, 29. mai 2009

Pronksiöö laamendaja kandideerib õige mehena Europarlamenti - elame väga demokraatlikus riigis

Postimehest saab lugeda väga huvitavat intervjuud Juri Žuravljoviga, kes kandideerib üksikkandidaadina Europarlamenti. Küsimused on sisukad, vastused sotsioloogilises mõttes õpetlikud. Juhin tähelepanu asjaolule, et nende igati asjalike ja viisakate küsimuste esitajateks olid lugejad. Vastustes muidugi laiutab ootuspäraselt surematu idee "venelaste diskrimineerimisest Eesti Vabariigis", ühes šovinistlike mõttekäikudega.

Kahju ainult, et selle lolli jutu peale köetakse inimesed jälle üles ja pärast on "pooled" veel rohkem tülis. Miks ei esinda Eesti venelasi mõni mõistusega ja Eesti Vabariigile lojaalne poliitik, kes suudaks aru saada, et see riik on ajalooline eestlaste kodumaa ja et siin räägitakse seetõttu ainsa riigikeelena eesti keelt, elagu siin kas või 100 muud rahvast? Minu sugulaste lapsed on näiteks sündinud Inglismaal, s.o teise põlve sisserändajad, aga miskipärast nad ei nõua, et sellel põhjusel Inglismaal eesti keel riigikeeleks kuulutataks.

Miks satuvad Eesti venelaste seast poliitikasse ikka ainult Kremli-meelsed ja suur-Vene imperialismi idee fanaatikud? Normaalseid ei ole? Baas nende tekkeks peaks ju ometi olema, sest ega siis vast ju kõik siinsed venelased Sirõki, Linteri, Klenski ja Žuravljovi suguste meeste mõtteid ei jaga...

Keskerakonna valimisloosungid tulevikus

On üks suurepärane film, mille pealkiri on "Idiocracy". Soovitan kõigil otsida-vaadata. See räägib sellest, kuidas inimeste intelligents tulevikus järjest allapoole läheb, jõudes mõne sajandi pärast välja tasemele, kus kandilise kuubiku asetamine kandilisse auku on üle mõistuse käiv osavus.

Sellest hoolimata ka sealne ühiskond mingis vormis funktsioneerib ja riigiaparaat tegutseb. Kohtuistungid on küll muutunud show'ks, jämedakoeliseks meelelahutuseks, ja kinos naerutab rahvast kõige paremini film, kus näidatakse lihtsalt vaid paljast perset, ei muud. Ja USA president ilmutab ennast rahvale kui pooleldi gängiliider, pooleldi rockstaar, rahvuslipp ühes ja automaat teises käes...

Nüüd mõtlesin, mis võtete ja väljendusvahenditeni, stiili ja retoorikani on oma viimase aja valimiskampaanias välja jõudnud Keskerakond (meenutage näiteks neid ärapanevaid bussiootepaviljoni-reklaame). Ja lasin mõtte samuti tulevikku uitlema. Nägin juba oluliselt lähemas tulevikus, kui sajandid, linnatänavail ja mujal avalikus ruumis rohetamas järgmisi loosungeid:

.........................ANSIP ON HAIGE MUNN!
...........................VALI KESKERAKOND!

.........................SOTSID MINGU PERSSE!
...........................VALI KESKERAKOND!

........................MART LAAR ON SITAPÜKS
........................JA VANA KÄRNANE KOER!
............................VALI KESKERAKOND!

On ju ilus, lihtne ja selge? Ma olen üsna kindel, et peagi see aeg jõuab... Kui just Edgarit ühel hetkel pukist minema ei lööda ja mingitki normaalset õhkkonda ei teki.

kolmapäev, 27. mai 2009

pildikesi Paunverest


"Sõbrad! Mis oleks, kui nüüd põrutaksime kõik Paunverre?...

...Vaataksime vana koolimaja, kus kõik sai alguse?"

esmaspäev, 25. mai 2009

kevadine luuletus, kulinaarsete elementidega

.
Kas kastan juba õitseb? -
..........Jah, õitseb.
Kas hapuoblikasupp on valmis? -
..........Jah, just sai valmis.
Noh, siis on küll
..........kevad käes!

reede, 22. mai 2009

ei rämpstoidule!

.
allikas: McDonalds'i kalender

neljapäev, 21. mai 2009

jalgrattaga läbi Tallinna kesklinna - lahendused?

Tekkis soov ja tarvidus uurida jalgrattur-tallinlastest blogilugejate käest: milliseid tänavaid kasutate teie, kui olete teel ühest Tallinna otsast teise, aga soovite vältida kesklinna kõrgeid äärekive, ristmikerägastikke ja autodemassi? Eriti huvitavad mind lahendused marsruudil Nõmme-Lasnamäe.

Kesklinn on, nagu öeldud, jalgratturi vaatekohast liiga jõle, et sellest asja eest, teist taga läbi ukerdada. Ja Lauluväljaku tõus Narva maanteel on asi, mida minusugune profaan tahaks vältida: jalgrattateed pole, teepeenart ka mitte, ei ole isegi kõige väiksemat eraldi serva (ehkki jalgrattateede kaart näitab seal küll sõiduteele markeeritud rada!) - äga otse autode ja bussidega ühes reas, või siis võta ratas sülle ja tassi seda 100 meetrit mööda treppe. See on vist ka kõige raskem tõus Lasnamäe kaldapealsele.

Aga Laagna tee, mis oleks alternatiiv, on veel hullem. See on sobiv ainult enesetapjatele. Räägin praegu just selle linnapoolsest algusest. Kui Lauluväljaku tõusust üles minnes võtavad ettevaatlikud autojuhid gaasi maha, siis Laagna teel, mis on hea ja sile, vastupidi, võetakse välja see viimane, mida linnasisene kiirusepiirang lubab. Ei mingit jalgrattateed, isegi mitte ribakest kõnniteed, kuhu mahuks rattaga kõige selle kihutamise eest kõrvale tõmbuma. Ainult kitsas lõik teepeenart, kuhu siis ennast kramplikult hoiad, üritades mööda sööstvatele masinatele mitte ette jääda.

Ja Järvevana tee, mis oleks kolmas võimalus, on juba lausa maantee, kiirusepiiranguga 70 km/h, sealt läheb ka suurte kaubaautode trass.
Tartu maantee poolt tulles on selle ääres paari kilomeetri jooksul suurepärane jalgrattatee, aga siis see lõpeb ja jääb ainult teepeenar. Tõsi, see on vähemalt kahe meetri laiune.

Nõmmel on kõik kena, seal sõida, kus tahad. Vabaduse puiesteed ääristab lausa kogu pikkuses jalgrattatee, nagu ka Pärnu maanteed Järve Selverist Tammsaare tee pikenduseni. Lasnamäel on ka kõik super, kohe pärast Lauluväljaku tõusu algab tippkvaliteediga jalgrattatee, mis ääristab kogu Narva maanteed kuni Maarduni välja. Samuti saadab jalgrattatee Smuuli teed kogu selle pikkuses, alates Narva maanteest ja lõpetades Suur-Sõjamäel.

Aga mis on neist äärelinnamõnudest kasu, kui läbida tuleb džungellik kesklinn? Kus on nii, et poole ajast kannab ratas sõitjat, poole ajast aga sõitja ratast.

Ei päästa ka nükked läbi Kadrioru või Veerenni, sest esimeses on vastas lõpuks ikka ohtlik/tüütu Lauluväljaku tõus ja teises veel ohtlikum Laagna tee algus. Väga hea lahendus oleks Laagna teelt pöörata Pallasti sillale - selleks jalgratast natuke trepist üles tassides (ja oledki kaldapealsel!) - ja sealt edasi Valgele tänavale. Aga selleks tuleb läbida just seesama lõik Laagna tee algust, mida kirjeldasin. Rääkimata sellest, et ka Tammsaare tee pikenduse otsast Laagna teeni jõudmine on omaette piin.

Selle koha peal vannun pikalt, põhjalikult ja südamest.

kolmapäev, 20. mai 2009

kirjandusloolisi kilde: Egon Rannet ja Ralf Parve

Sattusin täna Wiiralti kohvikus kokku Ants Juskega, kes rääkis huvitava killukese kuulsast Eesti NSV kirjanikust Egon Rannetist. Tegu oli, nagu teada, sisult sadisti ja vormilt üle NSV Liidu populaarse kirjanikuga. Niisiis -

öelnud kord Egon Rannet toonasele kultuuriministrile, kelleks oli kirjanik Mihkel Jürna poeg Juhan Jürna, järgmised sõnad: "Kui sina ostad tikutopsi ja mina uue Volga, siis me mõlemad oleme oma rahast võrdse osa kulutanud."

Päeva teisel poolel sattusin koos Lauriga kaasa Ralf Parve juurde. Kasutasin juhust ja küsisin eaka ja paljunäinud kirjaniku käest sellele Ranneti killukesele kommentaari. "Jaa, nii tõesti oli," ütles Parve. "See on tuntud lugu."

*

Ajasime Parvega pikalt juttu. Muuhulgas rääkis Parve, et selle maja Vabaduse puiestee ääres, kus ta praegu elab, projekteeris 1930. aastate lõpus endale eluasemeks arhitekt nimega Birk. Birk koos oma naisega elas seal kuni 1944. aasta sügiseni, mil nad siirdusid läände.

Pärast seda elas majas veidi aega kunstnik Ernst Hallop, kellest sai hiljem selline ametimees nagu kinominister. Juriidiliselt oli maja tema kasutuses, aga kuulus riigile. Seejärel lahutas Hallop oma naisest ja majja jäigi elama tema naine koos oma kolme lapsega. Kuni aastani 1952, mil selle ostsid endale ja kolisid sisse Ralf Parve ja Lilli Promet, kes seni olid elanud Parve vanemate juures vanalinnas Uuel tänaval.

1990. aastate alguses, mil käivitus sõja ajal läände siirdunutele nende vara tagastamise aktsioon, tundis selle maja vastu huvi ka arhitekt Birki leseks jäänud ja välismaal uuesti abiellunud naine. Käis kohapeal, vaatas ringi, ütles, et tal pole selle majaga enam mingeid emotsioone. Siiski, mingeid emotsioone see maja tekitas, sest temagi saatis avalduse selle tagasisaamiseks. Kuid seejuures mitte endale, vaid - sõbrannale. See nüanss saigi Parvele ja Prometile päästjaks, sest juriidiliselt sellist keerutust teha ei saanud.

*

Meie külaskäigu põhjuseks oli asjaolu, et kirjastuses Pegasus ilmus Lilli Prometi romaani "Primavera" kordustrükk ja Parvele kui autoriõiguste omanikule tuli viia autorieksemplarid. Parve oli raamatu ja eriti selle ilusa väljanägemise üle väga rõõmus ja liigutatud. Jõime kohvi ja jutu sees juhtis ta tähelepanu serviisile, millest toimus kohvijoomine: selle kinkis ta Lillile tema 50. sünnipäevaks. Eritellimus kunstnikult, 12 komplekti. Ja lisas, et paneb selle lauale ainult kõige erilisematel puhkudel - aga tema kadunud abikaasa raamatu ilmumine ju on eriline puhk!

teisipäev, 19. mai 2009

bänd

Tartu NAK Nõmmel
emakeelepäeva kontserdil "Pidu katku ajal"
14. märtsil 2009

F: erakogu

Tartu NAK viskaski Tähismaad oma ridadest välja

Aega läks, aga asja sai. Tartu NAK andis täna pärastlõunal ametlikult teada, et ei loe Irja ja Inno Tähismaad enam oma liikmeteks. Teadaande täistekst on Tartu NAK-i blogis ja selle on lansseerinud rühma esimees suure hulga NAK-i liikmete nimel.

vastuste asemel

Kõigile neile, kes mu blogi nüüd selle pakitseva küsimusega külastavad, et mida ma NEILE nüüd vastuseks ütlen: ei ütle midagi. Ei viitsi, on küllalt öeldud, lugege näiteks kas või Eesti Ekspressi võrguküljelt. Ja on ka muud tegemist. Jah, ütlesin tõesti ühe isiku aadressil sellised koledad sõnad. Sest kiri, millele selle vastuse saatsin, oli sel hetkel seda väärt. Kirja ennast ei hakka ära tooma ega üldse midagi pikemalt arutama. Tegu oli siselistiga ja minu eetikakoodeksi järgi ei kuulu selle materjal avaldamisele ega avalikule kommenteerimisele.

Küll aga võib mõningaid vastuseid leida Aapo ja päeva jooksul ka NAK-i blogist.

esmaspäev, 18. mai 2009

Tom ja Anni hooaega lõpetamas

Lastesaade "Saame kokku Tomi juures" saab peagi selleks kevadeks läbi, 29. mail on eetris hooaja viimane saade. Päev varem on saates külas selle hooaja üks naelu, kuulus laulja Ivo Linna. Olgu ette ära öeldud, et Tom ja Ivo võtavad ka kitarrid kätte ja jämmivad.

Selleks puhuks mõned kenad pildid juba möödunud saadetest, täpsemalt võtetest.

Tom ja Anni on saatesse külla kutsunud sündimängija, kelleks on saate tunnusmeloodia autor, kõigi Buratino-saate originaallaulude helilooja, endine Genialistide klahvimees Tauno Aints.

Saates on külas sõdurid, kes räägivad sõjaväest, kodumaa kaitsmisest ja relvadest.

Annile sattus seekord vist raske käsikiri...

f: ERR

kolmapäev, 13. mai 2009

reisist Vormsile, koos SUURE fotogaleriiga

Majanduslikult keerulisel ajal tasub harrastada siseturismi. Eesti on täis ilusaid kohti, kuhu minna. Võib lihtsalt autoga ringi sõita, näpp maanteeatlases ja pilk üle allalastud aknaklaasi uurivalt välja heidetud, aga võib ka spetsiaalselt kuhugi suuna võtta, külalistemajas toa kinni panna ja kohapeal ennast tükk aega mõnusalt tunda. Ja kui ei ole suurtel maanteedel uhamist, siis võiks kaaluda reis ette võtta jalgrattal.

Niisiis käisimegi 1.-3 maini jalgratastega Vormsil. Väga ilus saar! Milline loodus! Millised metsad ja rannad! Imelised teekesed metsade vahel, lääneosas kruusakattega (ja tolmavad!), idaosas asfaldiga. Armsad külad ja majad. Olime seal enne ametliku turismihooaja algust, mistõttu oli meil täieline voli tunda ennast lausa pioneeridena, ja samuti veel sel ajal kevadest, mil päike juba lõõskab, aga puud ei ole veel täies lehtes - ja siis on ju avarus eriti näha, lehestikukangad pole veel ees.

Praegu pidi Vormsil elama umbes 160 inimest, ütles üks kohalik Norrby külast, endine Sviby sadamakapten, kuid alles mõni aeg tagasi elas seal mitu korda rohkem. Teine kohalik, kes kanu kasvatas, teatas murelikult, et talvel tuli üle jää saarele hunt. Kolmas kohalik rääkis, et kevadeti pärast lume sulamist tasub jalutada Saxby rannas ja vaadata, mida meri on talve jooksul rannale uhtunud. Jalutasime meiegi, aga ei leidnud midagi esemelist - muljed olid eredad.

Kokkuvõtteks, Vormsi on nagu väike metsik saar keset tsivilisatsiooni ookeani. Rahu, vaikus. Küladevahelistel teedel on liiklustihedus umbes kaks autot tunnis. Tõeline idüll ja paradiis - kui paradiisi all silmas pidada rikkumatust tsivilisatsiooni pahedest ja enam-vähem puutumatust inimtegevuse ebameeldivatest tagajärgedest.

Mõned nõuanded ka, järgmistele siseturistidele, uljastele matkasellidele.

1) Vormsile tasub minna
jalgrattaga. Saar on väike, ainult natuke suurem kui Tallinna linn. Jõuab kõikjale. Palju on olulisi metsa- ja rannaradu, kuhu autoga ei pääsegi. Lisaks: Vormsil puudub tankla. Ja paradiisi minnes on ju kena auto üldse ukse taha, nt Rohuküla sadamasse jätta!

2) Kaasa on mõttekas võtta
sularaha, sest Vormsil puudub pangaautomaat ja kaardiga maksmise või arve esitamise võimaluse peale ei tasu saare ettevõtetes panustada. Saare ainsas poes, mis asub Hullos, saab põhimõtteliselt küll kaardiga maksta, saime meiegi, aga samas öeldi, et vahel ka ei pruugi saada. Igaks juhuks võiks kaasa võtta ka internetipanga haldamise vahendid, siis on võimalik tasuda kohapeal interneti teel, kui sull peaks ootamatult lõppema.

3) Vormsi
kaart tasub varuda enne sinnaminekut, sest seal pole mõtet selle otsimise peale aega kulutada, aga seda on metsas ja mere ääres orienteerumiseks siiski väga vaja. Internetis olevad kaardid on kehvad. Parim ja värskeima infoga Vormsi kaart, mida meie nägime, seisis Sviby sadamas tahvlile kinnitatult. Mõni aasta tagasi sai idapoolne ringtee asfaltkatte ja siin on see juba märgitud. Tegin sellest allpool näha oleva foto, peaks saama välja trükkida ja kasutada.

Ja nüüd järgneb fotogalerii! Hoolikalt valitud, suurem osa kujundusprogrammi pintslikesega õrnalt üle käidud. Head vaatamist!

Vormsi kaart Sviby sadamas

Kaunis traktor Rumpo poolsaarel

Rumpo poolsaar, vaade mandrile

Rumpo poolsaar, päikeseloojang Vormsi kohal

Rumpo poolsaar, päikeseloojang Vormsi kohal.
Vaade Sviby rannale.

Esimese talve kana Hullos

Rõngasrist Vormsi kirikuaias

Vormsi kirikuaed

Vormsi kirik

Vormsi vana kalmistu

Vormsi vana kalmistu

Idapoolne ringtee. Hullo-Kersleti-Borrby-Fällarna teerist.

Bockide pesa Fällarna teeotsa bussiooteputkas

Fällarna metsas

Saxby rannas

Saxby rannas

Saxby rand

Saxby rand

Saxby rannas

Saxby rannas. Vana piirivalve vaatetorn

Naelad

Hiiumaa

Saxby rannas. Vana piirivalvekordon

Vana piirivalvekordon seest

Haak

Saxby majakavahi maja

Saxby majakas

Idapoolne ringtee. Saxby-Förby-Suuremõisa maantee.

Suuremõisa

Suuremõisa

Suuremõisas on ka valgusfoor

Varemed Suuremõisas

Varemed Suuremõisas

Kaunis traktor Suuremõisas

Hullo pood

Keegi tuli poodi ilusa vana jalgrattaga

In the woods

Vana sõjaväebaas Hullos

Vana sõjaväebaas Hullos

Vana sõjaväebaas Hullos

Sõnum vana sõjaväebaasi seinal

Keegi tuli ka järgmisel hommikul poodi kena sõiduriistaga

Rälby külas

Rälby külas

Rälby külas

Rälby külas.
Prügimajandus oli Vormsil hästi korraldatud - prügi viidi sellistesse majadesse.

Norrby külas

Kuulutus Norrby bussipeatuses

Norrby külas

Norrby külas.
Sviby endine sadamakapten tuli lahkesti juttu ajama.

Norrby sadam. Eemal paistab Noarootsi poolsaar.

Norrby sadam

Norrby sadam

Norrby sadam. Vana piirivalvekordon.
(Kord ammu-ammu ühel kaugel maal elas ühes lossis...)

Lagunenud maja Norrby-Söderby maantee ääres

Söderby külas

Vanad majaasemed Söderby külas

Teel Sviby sadamasse

© Wr, Katja