neljapäev, 29. oktoober 2009

1 hea põhjus minna raamatupoodi

.

vaata siit
maitse siit ja siit

PS. Ma arvan, et enne, kui aasta lõpeb, annan veel vähemalt ühe hea põhjuse raamatupoodi minna.

laupäev, 24. oktoober 2009

luuletus sügise motiividel

.
SÜGISUUDISED

Kuldrenett hakkas kööginurgas juba tohletama.
Paide Tali on mõnda aega söögiküps.
Nüüd said Tartu Roosid teises kastis ka valmis.
Järge ootavad rõdul antoonovkad.

Staarmekkija Wimberg soovitab kõigil
õunu iga päev süüa ja neid ka küpsetada.
„Nämm,“ lisas ta.

Royal Gala (Uruguai): „See lihtsalt ei ole minu aeg.“
Sakslane Jonagold teemat kommenteerida ei soovinud.

luuletus aegumatutel motiividel

.
TÄNUSÕNAD HINGE SITTUJALE

Suur aitäh, et minu hinge sittusite täis!
Meeleolu nüüd on kohe ütlemata hea.
Vanamoodi olek juba närvidele käis,
kuhu oleks välja jõudnud, ega seda tea.

Teie tänuvõlglaseks jään kõige selle eest,
mida lahkelt te ei jätnud enda teada vaid.
Ilma oleksin end leidnud mingi jama seest.
Nüüd on kindel: tuleb ainult aegu toredaid!

reede, 16. oktoober 2009

RIP FHM 2004-2009

.

Sel suvel läks manalasse (kõik tänu sellele, et oldi aheldatud mingi põhjakärutanud Läti kontserni külge) eesti läbi aegade intelligentseim ja sisukaim meesteajakiri FHM. Minust sai selle ajakirja veendunud fänn juba alates selle esimesest numbrist, mis ilmus 2004. aasta mais.

Läbi kõigi nende aastate oli see mu kindel igakuine lugemine. Kui palju kordi olen ma, lastesaate inspiratsiooni vaeguses, võtnud kätte värske FHM-i ja sellega oma mõtet tuulutanud! Ja nagu näiteks "Tuvikeste" sari, nii ei ole ka FHM-i numbrid kaotanud hiljemgi oma väärtust. Alati on neist midagi põnevat üle lugeda. Jään leinama...


Nüüd viin jutu kogumise peale. Veiko Märkal teatavasti on kogu aeg kaasas vihik, kus kirjas, mis ajakirjade numbrid tal olemas ja mis puudu - ta on suur ajakirjade koguja. Ja nii ta siis täiendab antikvariaatides jm süstemaatiliselt oma kogusid. Minul vihikut pole vast vaja. Mul on FHM-i ilmunud 62 numbrist olemas kõik peale nende nelja:

nr 3 (august 2004, kaanel Eda-Ines Etti)
nr 4 (september 2004, kaanel Anna-Nicole Smith)
nr 23 (aprill 2006, kaanel t.A.T.u.)
nr 40 (september 2007, kaanel Tui Hirv)

Nii et kui kellelgi juhtub mõni neist üle(liigne) olema, siis on teada, kuidas mulle rõõmu valmistada.


Panen siia lingi ühele varasemale postitusele, kus juttu FHM-ist.

neljapäev, 15. oktoober 2009

sügise luuletus, kirjutatud aasta tagasi

.
SÜGISLAUL

(hommage Heiti Talvikule)


Aina pilvist pähe kallab
vett nii külma, tinast.
Kustumas on mälestused
päiksest, taevasinast.

Öösel linnas liikvel nähti
veidraid inimloomi,
mänguplatsi serval maha
visatud kondoomi.

Hetkel, mil sa pole ärkvel,
hetkel, mil ei maga,
musti kujusid näed seismas
oma akna taga.

Ja kui pimedus kord langeb,
raske nagu pigi,
suve viimset sädet hoia
oma rinna ligi.

kaunis laul

kolmapäev, 14. oktoober 2009

hämmastav! mida peidab endas üks tilluke saiake!

.
Ise olen väike,

ent mu jõud on suur!

Seda laulu on siinkohal õige paslik laulda. Niisiis, käisime Katjaga nädalavahetusel Soomaal. Sellest, mis me seal nägime ja kuidas ma loomulikult laukasse astusin ja pärast ennast kuivaks väänasin, teen ehk edaspidi juttu. Praegu olgu teemaks üks kulinaarse iseloomuga üllatus, või täpsemalt öeldes, jahmatus. Mida kõike peidab endas üks tilluke, 45-grammine saiake!

Teel Soomaale peatusime Kohila lähistel Statoilis, võtsime kohvi ja kabanossi. Kohvi ostjale anti tasuta kaasa tsellofaanpakendis saiake. Me oleks selle isegi ära unustanud ja ilma tulema tulnud, aga ei, müüja tuli ja tuletas spetsiaalselt meelde. Pistis lausa pihku. (Säilivusaja lõpp hakkas ligi jõudma, ilmselt sellepärast oligi tasuta.) See oli temast muidugi väga kena, ja üldse oli teenindus selles Statoili jaamas sel päeval väga kena. Kabanoss oli ka hea. (Ma spetsiaalselt ei mõtle, et see vorst sisaldab seal ju ka mõndagi. Vähemalt on sel "mõndagil" mingi maitse.)

Saiake, pakendist välja võetuna, nägi välja selline:


Ei ole ju midagi keerulist, mõtlete? Tainas, kreem, moos. Jahu, piim, suhkur, munad. Ja paar asja veel. Eh-ei! Hakates pakendi tagaküljelt toote sisaldust uurima, sai selgeks, et selle tillukese saiakese valmistamiseks läks vaja ikka palju rohkem aineid ja ainekesi. Info oli järgnev -

VIINISAI
Netokogus: 45 g

KOOSTISOSAD:

-nisujahu
-kihistusmargariin (puhtad taimsed rasvad ja õlid, osaliselt hüdrogeenitud, emulgaatorid: rasvhapete mono- ja diglütseriidid E471, letsitiin E322, keedusoolasisaldus: 0,2%, happesuse regulaator: sidrunhape E330, toiduvärv: E160a)
-joogivesi
-vaarikamarmelaad (suhkur, vaarikad (22%), vesi, modifitseeritud tärklis: E1442, paksendaja: pektiin E440, happesuse regulaatorid: sidrunhape E330, kaltsiumtsitraat E333, naatriumtsitraat E331, säilitusaine: kaaliumsorbaat E202, toiduvärv: karmiinhape E120)
-vanilje-kreemipulber (suhkur, modifitseeritud tärklis, dekstroos, piimapulber, taimerasv, stabilisaator E170, emulgaator E401, toiduvärvid E101, E160a)
-suhkur
-presspärm
-keedusool
-jahuparendaja E300

Kas pole võimas pagarikunsti meistriteos? Milline meeliülendav palett kõiksugu stabilisaatoreid, regulaatoreid, emulgaatoreid! Vaadake kas või ainult seda vaarikamarmelaadi sisaldust! Milline vanaema suudaks sellele midagi ligilähedastki vastu panna?

Kahjuks jääb teadmata, kuidas see viinisai ka maitseb, sest ma ei söandanud seda suhu panna. Teistel palusin ka igaks juhuks mitte panna. Aga kellel soov teada, kellele kuulub selle maiuse autorlus, siis siin on valmistaja andmed: Reval Kondiiter OÜ, Laki 11a, Tallinn. Seega ei ole mingi keemiakombinaat, ikka magusatsehh.

Mida lõpetuseks ikka öelda. Ei muud, kui et vaadake veelkord pilti, lugege sisaldust ja -

HEAD ISU!!!

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Pulmastseen Juhan Smuuli "Poeemist Stalinile"

.

- - - Andra sooviluuletus

POEEM STALINILE

II

Sel aastal on kevad veel mihklikuul.
Meri valgesse vahtu end ehtis.
Külmas ahnuses väinadelt tuhisev tuul
puudelt lendu viis kollaseid lehti.

Neljakümnendal kevad on mihklikuus.
Mida loeb siin kalendrite teadus,
kui Eestisse jõudnud on õige ja suur
rahvaid vabastav stalinlik seadus!

Sellel sügisel üks minu sõpradest sai
uue võimu käest kaksteist hektaari.
Nii. Noorus on noorus. Ta haare on lai:
poiss kohe läks kalliga paari.

Oli päiksena kaunis ta õhetav neid
toas heledaks lubjatud laega.
Pole pappi ja laulatussõrmuseid:
kell seinal lööb Moskva aega!

On lõõts ja on laulud. Hoog pulmal on sees.
Ja neis kruusides kobrutab mõnda.
Selles nooruse möllus üks kalamees
räägib karmilt partorgile nõnda:

"Kas sa Moskvasse läed?
Aga muidugi läed -
sina oled ju valla partorg!
Kas sa Stalinit näed?
Küll ma tean, et sa näed!
Sina oled ju valla partorg!

Siis pea meeles ja ära sa unusta
minu poolt talle terviseid viia.
Selle eest, et ma sain oma teenitud maa,
et Stalini seadus sai siia. (---)"

"Luuletused. Poeemid", Tallinn 1953, lk 158-159

neljapäev, 8. oktoober 2009

Vladimir Beekmanist, isiklikku, koos fotoga

Koos Vladimir Beekmaniga
25. juunil 2009 Ralf Parve juures
F: Leelo Tungal

Laupäeval, 3. oktoobril suri 80 aasta vanusena Vladimir Beekman. Nüüdseks on kõigis suuremates ajalehtedes ilmunud tema elutööst korralikud kokkuvõtted, tavapärasest kuivast nekroloogistiilist hoopis isiklikumad ja vahetumad. Ega saagi teisiti mehe puhul, kelle kaudu on eesti keelde tulnud kõik Lindgreni tegelased eesotsas Kalle Blomkvisti ja Karlssoniga katuselt, aga ka Viplala ja Väike Nõid. Pluss tegevus luuletajana ja tegevus prosaistina ja tegevus kirjanduselu juhina.

Uudist ajalehe võrguküljelt esimest korda lugedes tulid mulle meelde ka mu enda isiklikud kokkupuuted Beekmaniga. Neid, tõsi küll, on vähem kui vähe: võin nimetada üksnes kahte. Võib-olla on ka varasemaid, põgusamaid. Igatahes oli Beekman üks neist n-ö vanadest teadjatest meestest, kelle nägemine kirjanduslikus seltskonnas mõjus mulle otsekui ajamasinaga sõit kuhugi kaugesse minevikku. Kõige eredama "sõidu" tegin muidugi siis, kui nägin kuskil 2002. aasta paiku Kirjanike Majas esimest korda Ralf Parvet. Aga see on teine jutt.

Eelviimati nägin Vladimir Beekmani 8. detsembril eelmisel aastal Lastekirjanduse Keskuses, Helle Michelsoni "Lehitsetud lehekülgede" esitlusel. Raamatus oli temale pühendatud eraldi peatükk, mille päisesse küsisin Beekmanilt autogrammi. Mees selle ka lahkelt kirjutas.

Teine ja viimane nägemine oli 25. juunil sel aastal, Ralf Parve 90. sünnipäeva tähistamisel Parve kodus Nõmmel. Seal oli vanu teadjaid mehi terve hulk: peale Parve enda veel Olaf Utt, Aksel Tamm, Ülo Tuulik... Ja Vladimir Beekman, koos Aimeéga. Istusin lauas ja kuulasin tähelepanelikult, mida vanad mehed räägivad. Jutustati värvikaid ja põnevaid seiku kirjandus-, kultuuri- ja ühiskondlikust elust, vahel lausa anekdootlikke. Eriti kõlas neid Tuuliku esituses. Vahele ka diskuteeriti mõõdukal määral. Ja jälle - meenutused, mälestused. Peamiselt rääkisidki Tuulik ja Tamm. Parve ja Beekmanid rohkem kuulasid.

Muidugi oli seal ka muud rahvast, ka nooremat. Tuldi, mindi. Seal oli Leelo Tungal, seal oli Kirjanike Liidu delegatsioon, seal oli ka inimesi, kes mulle nägupidi üldse tuttavad ei olnud. Seal oli ka Parve lapselaps, Viljandi kultuurikolledžis näitekunsti õppiv noormees.

See juuninädal oli mulle erakordselt sündmusterohke. Enne Parve sünnipäeva olin käinud Lätis, kus osalesin kirjanike jalgsimatkal. Pärast aga tõttasin kohe jalgrattaga Muhumaad avastama. Niisiis polnud aega, et panna korralikult kirja neid jutte, seda mahlakat kultuuriloolist pärimust, mis Parve juures nauditavas vormis jutustati, talletada esimeses värskuses sealt saadud muljeid ja elamusi. Sellest on kahju. Päevikupidaja ja kultuuritalletaja minus praegu ohkab. Tegin ainult mõnesid üksikuid märkmeid, aga kui neid nüüd üle hakkasin vaatama, osutusid needki liiga napiks, et nende pinnalt midagi üksikasjalikumat taastada. Eks kunagi, kui olen lõpetanud vestlused Ralf Parvega, tuleb korralikult ette võtta need kaks jutupaunikku ja kõndivat kirjanduslugu - Aksel Tamm ja Ülo Tuulik.

Ühel hetkel liikus laudkond Parve aeda värsket õhku hingama. Seal sattusin uksel seisma jääma kõrvuti Vladimir Beekmaniga. Kasutasin juhust ja tegin juttu paaril kirjandusloolisel teemal, mis mul toona mõtetes mõlkusid. Küsisin näiteks tema selgitust mind segadusse viivale probleemile - kuidas oli võimalik, et August Jakobson oli Kirjanike Liidu esimees kuni 1954. aastani, aga Smuul oli samal ametikohal alates 1953. aastast, nagu on kirjas igas viimses kui teatmeteoses. Kas korraga oli kaks esimeest? Selle peale vastas Beekman, et Kirjanike Liidus olidki siis segased ajad.

Siis küsisin nõukogude aja Noorte Autorite Koondise kohta - kas see oli kohustuslik või poolkohustuslik vaheetapp enne Kirjanike Liitu astumist? Beekman vastas, et ei olnud kohustuslik ega poolkohustuslik, pigem oli sõelaks, sest Kirjanike Liitu oli raske saada.

Siis liitus meiega Ülo Tuulik. Jutt läks Jaan Krossi ja Debora Vaarandi mälestuste peale. Mina tegin juttu sellest, et kuskil on praegu hüljatud seisus olemas unikaalne materjal - intervjuud, mida Kärt Hellerma tegi diktofone muidu nii peljanud Deboraga. Alguses pidi Debora elulooraamatu ju tegema Hellerma, aga siis pani Debora sellele veto peale ja võttis asja ise käsile, tulemuseks "Aastad ja päevad". Tuuliku seisukoht oli, et Hellerma lihtsalt ei küündinud teemani.*

"Oletame, et sina peaksid tegema Sartrega intervjuu - eks läheks ju sul ka raskeks teemani küündida?" küsis Tuulik minult retooriliselt, lustakas muie näol. Mina loomulikult, endise kultuuriajakirjanikuna, ei näinud ses erilist probleemi. "Siis ma näitaksin, et ma olen hästi rumal ja härra Sartre tuleks ise minu juurde alla ja mingit küündimisprobleemi ei oleks," vastasin. Selle noorusliku uljuseavalduse peale Tuulik ja Beekman naersid.

Niisugused olidki mu põgusad kokkupuuted Vladimir Beekmaniga. Illustreerin postitust fotoga, mille tegi Parve juures Leelo Tungal.

---------------------------
* täiendus 12. 10. 2009 Pärast selle postituse ilmumist helistas mulle Kärt Hellerma, kes oli seda postitust lugenud ja soovis Tuuliku juttu ümber lükata. Väidet, et ta ei olevat
küündinud Vaarandi jaoks tema mälestusi kirja panema, ei kuulvat ta esimest korda. Asjalood toimusid, Hellerma väitel, hoopis järgmiselt. Rida aastaid tagasi anti Hellermale üle kingakarbi täis helikassette Vaarandi jutuga. Kassetid olid lindistatud kolme inimese, ühe eestlase ja kahe soomlase poolt. Tegu olevat olnud Vaarandi n-ö jüngritega. Hellermale esitati lindid sooviga, et ta neist raamatu kokku kirjutaks. Hellerma võttis selle töö ette, kirjutas ca 30 kasseti põhjal poolteise aastaga kokku raamatu käsikirja. Aga kahjuks oli kirjastuslepingus punkt, et käsikirja iga lehekülg peab kandma Vaarandi kinnitavat allkirja. Kui Hellerma läks käsikirjaga Vaarandi juurde allkirju saama, ehmus too omaenda teksti paberi peal nägemisest niivõrd, et tõmbas kogu projektile kriipsu peale. Ja võttis mälestuste kirjutamise ise ette. Niisiis ei olnud, Hellerma väitel, tegu mitte tema küündimatusega, vaid sellega, et suur poetess hindas oma lindile kõneldud sõnad paberil liiga avameelseteks. Nüüd seisab see käsikiri Hellermal disketi peal ja ootab paremaid aegu. Loodetavasti need millalgi tulevad. Juba see peaks olema piisav argument, et "Aastates ja päevades" jääb Vaarandi pidama 1946. aasta juures, Hellerma käsikirjas aga jõuab välja 1980. aastate algusesse. Mingeid moraaliprobleeme selle käsikirja avaldamises mina isiklikult ka ei näe. Mis puutub allikmaterjali, lintidesse, siis need anti tagasi Soome, neile, kes lindistasid. Ehkki enesestmõistetavalt peaks nende koht olema Eestis, Kirjandusmuuseumis, sest nende olulisust kogu selle asja juures ei saa mitte küllalt rõhutada! Selline lugu siis. Kellel ja kui palju ja mis asjas õigus, seda mina ei tea.

kolmapäev, 7. oktoober 2009

täna on sünnipäev Agu Sihvkal ja Vladimir Putinil

Nagu teatasid mulle kirjasaatjad, on täna, 7. oktoobril sünnipäev Jaan Rannapi ühel kuulsaimal tegelasel Agu Sihvkal. See tõsiasi on ära toodud jutus "Kuidas ma sain loodusteaduses puuduliku" -

Nüüd pean ma rääkima oma sünnipäevast, mis oli 7. oktoobril. Isa kinkis mulle kümme rubla ja ütles, et ostku ma, mida tahan.

Kuidas asi edasi arenes ja mis lõpuks sai, lugegu igaüks ise raamatust.

PALJU ÕNNE!


Ja sünnipäev on täna ka Vladimir Putinil. Ja näitleja Margus Lepal, lavastaja Ain Prosal, nõunik Urmas Pollil, kolmikhüppaja Lauri Leisil ja paljudel, paljudel, paljudel teistel.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Esineb Veiko Märka - videod!

ETV igaõhtustes luuleminutites teadupärast Veiko Märkat ei ole. Üle kümne kuu on seda ebaõiglust talutud vaikides. Kuid nüüdseks on üleilmsesse videolevisse paisatud kahe Märka luuletuse klipid!





Olgu siin ära toodud ka kuum info, mida kuulsin nädal tagasi otsesest allikast. Nimelt on pärast skandaali, mille tekitas Maarja Kangro luuletus hobuse türast, rakendatud kõigile seni ETV luuleminuteis ilmumata, kuid kavas olnud ja linti võetud luuletustele tsensuuri: kõik, milles on roppe sõnu, on eemale heidetud. Otsus tuli loomulikult "kõrgemalt poolt", kust siis veel.

Vaat nii! Ei ole siin mingit ropendamist pühas rahvuseetris, olgu või luule sildi all!
Tegi seda pattu Maarja Kangro, tegin mina, tegi isegi fs. Kindlasti keegi veel. Aga nüüd on kriips peal! Vanamemmed, ae, võite padjad kõrvadelt ära võtta, eesti luule vuliseb jälle sulnilt!

Aga - on ses asjas ka teine külg, ja õnneks mitte väga halb: nüüd ei saa enam keegi öelda, et tänapäeva eesti luule on ainult üks roppus teise otsa. Seni seda ikka öeldi, neid teleminuteid vaadates. Tänu lihtsale mehaanilisele abinõule on üldpilt hoopis teine!


Mul on väga hea meel, et minu "Yks peldik seisab kynkka pääl" jõudis ammu enne ära ilmuda ja Hando Runnelit ilusti vihaseks ajada. Juba eetris käinud roppusi õnneks ETV kodulehelt (veel) maha pole võetud, need risustavad seal meie luulepilti edasi.

laupäev, 3. oktoober 2009

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, III

Veiko Märka, Aapo Ilves ja Olavi Ruitlane
Tartus jalakäijate sillal sügisel 2001
F: Lauri Kulpsoo

Esimene osa siin.
Teine osa siin.

Teise osa oma märkmetest lõpetasin Urmas Vadi ja Contraga ning kuupäevaga 29. mai 1999. Kogu selle aasta suvi oli mulle väga tegus ja toimetusterohke, sest panin kokku omakirjastusliku kogumiku URDU esimest numbrit, levitasin seda ja tegelesin koos teiste TNT aktivistidega ka TNT almanahhi kokkupanemisega. Rääkimata lakkamatutest katsetest oma loomingut Loomingusse, Vikerkaarde, Sirpi või kuhu iganes mujale sokutada.

Mõned neist katsetest kandsid ka vilja. Näiteks ilmus 13. augustil 1999 Sirbis kimp mu luuletusi, mis oli minu esimene näonäitamine erialaajakirjanduses. Loen seda hetke tinglikult oma algaja-aja lõpuks ja päris kirjandusliku tegevuse alguseks. Kõik eelnevalt kirjalikult avaldatu oli ikkagi näpuharjutus ja katsetus. Samuti sai sel suvel alguse mu tegevus kirjanduskriitikuna. Postimehe Kultuuris ilmus 18. septembril mu juunis kirjutatud arvustus Ray Bradbury romaani "Vist on kuri tulekul" kohta.

Ja mis kõige tähtsam, 1999. aasta juunis panin kirja esimesed read oma romaanist "Lipamäe", õigupoolest teksti, mis hiljem sai osaks romaanist, loo Undissilma Kaarlist. Juulis kirjutasin valmis romaani esimese peatüki "Kusemine, kaiff ja nälg". Sel ajal ma seda kõike veel vaimusilmas osana romaanist ette ei kujutanud. Aga mäletan, et olin saavutustega väga rahul, see oli mu proosas tohutu edasiminek, võrreldes algusaja loominguga. Lugu Undissilma Kaarlist ilmus URDU esimeses numbris ja TNT lahke kaasaaitaja Piret Viires lülitas selle loo ka Tuglase novellipreemiale kandideerivate novellide nimekirja. "Preemiat sa ilmselt ei saa, aga vähemalt peavad nad selle läbi lugema," ütles Piret toona. Algajale kirjanikule oli seegi suur asi.

Nimetatud Sirbi-kimbu kohta on mu kirjanduslikus päevaraamatus järgmised read:

17. 8. 1999
Täna sain tohutu positiivse impulsi. Istusin Tartu maantee äärses bussipeatuses, kui nägin Toomas Liivi. Teretasime. Tahtis juba edasi minna, kui äkki küsib: "Teie luuletused olid ajalehes?" - "Noh, jah." - "Väga head luuletused olid."

Toomas Liiv oli eesti kirjanduse professor Pedas ja tol sügisel hakkas mul kolmas aasta eesti filoloogia erialal. Seega andis eesti kirjandusega tegelev professor - ja tunnustatud luuletaja - justkui oma õnnistuse eesti kirjanikuks pürgivale üliõpilasele. Loomulikult oli see suur tunnustus. (Hulk aastaid hiljem, intervjuus Eesti Ekspressile, osutas professor Liiv mulle koguni seda au, et nimetas mind koos Jürgeniga oma õpilaseks.)

- - -

Aga tulen nüüd jälle lähemale Tartu NAK-iga seonduvale. Ühe sissekande 1999. aasta suvest leian Vadi kohta veel:

23. 8. 1999
Nägin linna peal Vadit. Rääkisime põhiliselt kirjandusest, ka "Kruoganist". Vist esimest korda elus oli mul "Kruogani" pärast veidi piinlik. Aga Hedda ja Mariia juttu ta kiitis, et naiskirjanike puhul isegi teatud originaalsus jutuveeretuses. Et kui autor oleks meessoost, oleks 100% Sauter.

Selle sissekande juures on veel kirjas, et sain Vadi käest esimest korda teada Indrek Ryytle vaimse tervise kohta. Ryytlet ennast ma veel näinud ei olnud, isegi mitte kaudselt, samuti ei olnud ma kokku puutunud tema luulega. Teadsin ainult nime. Aga ilmselt sedagi, et Ryytle, kes minu meelest avalikkuses väga vähe figureeris, on Tartu NAK-i liige.

Teadsin Tartu NAK-ist mingeid väga üldisi asju juba TNT algusest peale. Sest eks olid TNT kokku tuleku ajaks juba mõnda aega kõlanud kirjandusruumis mõisted nagu "naklased", "naklaslik" jne, mingil määral oli Tartu NAK-i ja Erakkonna näol tegu rühmadega, kellele TNT vaatas kui noorem vend vanematele: nad olid enne, nendega kõrvutati ja võrreldi, nende liikmed olid ka aastatelt veidi vanemad kui meie, mitte küll palju, keskmiselt ainult paar-kolm, aga eks seegi mõjutas. Eriti kehtis mingi vastandus Tallinn-Tartu. TNT oli "midagi sellist" Tallinnas, tallinlaste analoog tartlastele (nagu mina olin "Põhja-Eesti Contra"), niisiis pidime meie olema justkui nende kahe vääriliseks vastukaaluks Tallinnas.

Kokkupuuteid naklaste loominguga oli mul 1999. aasta suve lõpuks juba mitmesuguseid. Esimene, kelle loomega üldse kokku puutusin, ja seda juba keskkoolis käies, oli muidugi Contra. Tema debüüt "Ohoh!" (1995) juhtus kord olema mu klassivenna Rommi käes (sellesama, keda mainisin märkmete esimeses osas). Mäletan näiteks, et sai itsitatud luuletuse "Enjoy The Silence" üle. See tutvus jäi siiski põgusaks. Isiklikult ja lähedasemalt avastasin Contra kogu "Ei ole mina su raadio" (1998) kaudu. See raamat meeldis mulle väga.

Küllalt peagi olin lugenud naklaste 1998. aastal ilmunud koguteost "Hea raamat". Selle kaudu tekkis mingi nägemus Olavi Ruitlase, Leo Luksi, Francois Serpenti, Veiko Märka, Irja Vaheri, Urmas Vadi, Mehis Heinsaare ja Jan Rahmani loomingust. Kõige parema mulje jätsid ses raamatus mulle Serpent, Märka ja Heinsaar, eriti veetlesid viimase jutud härra Paulist. Kokkuvõttes see koguteos siiski mulle mingi superraamatuna ei paistnud, üldmulje oli rabe ja konarlik.

Samuti lugesin küllalt ruttu läbi Urmas Vadi novellikogu "Suur sekund", mis ilmus 1999. aastal. Vadi novellid tundusid head, aga minu jaoks nagu veidi liiga raskepäralisusele püüdlevad, mistõttu tunnustasin neid, kuid eriliseks fänniks ei jäänud. Mis veel? Võib-olla oli mu kätte sattunud, näiteks poes, ka mõni "Noorte geeniuste sarja" (1997-1998, kokku 10 raamatut, neist 8 autorid naklased) raamat, siis Ruitlase või Ilvese oma, aga kindlalt ei tea ma seda väita. Seda tean aga kindlasti, et enne 2000. aasta suve ma Ryytle luulet ei olnud kuulnud ega lugenud.

Eks ma midagi olin kuskilt ikka veel lugenud, kindlasti oli midagi näiteks Loomingus ja Vikerkaares. Lisaks olid tähtsaks infoallikaks noorte kirjandust puudutavad arvustused ja artiklid, mida pingsalt jälgisin. Aga tahaksin siinkohal rõhutada, et mu tutvus naklaste loominguga püsis kuni 1999. aasta suve lõpuni üksnes raamatute, kirjutatud tekstide pinnal.

See tähendab, et kõige olulisem tahk oli veel tundmata - suuline esitus. Lugesin 1999. aastal Vikerkaarest (nr 5-6) Taive Särje põhjalikku uurimust Contra ja teiste naklaste laululembusest ega osanud
seda kuidagi enda seniste teadmistega kokku viia. Tartu NAK oli küll käinud 1997. aasta maikuus esinemas ka Tallinna Kirjanike Majas, aga sel kevadel tegelesin ma andunult keskkooli lõpetamisega, rääkimata sellest, et kirjanduslikud huvid ei olnud veel nii teadvustatud.

Minu huvi naklaste loomingu vastu oli TNT-s erandlik, seda võin kindlalt öelda. Üldiselt oldi seal Erakkonna fännid. Erakkondlasi lugesin nii siis minagi ("Üheksavägine", "Harakkiri", Aare Pilve "Päike ehk päike", Kalju Kruusa "Meeleolu" jm). Kalju Kruusa oli tallinlasena ka TNT-le väga lähedal seisev isik, temalt on pärit muide TNT logo. Aga mulle erakkondlaste looming, välja arvatud Kalju Kruusa oma, eriti ei sümpatiseerinud. Leidsin, et igav.
Kalju Kruusa "Meeleolust" kirjutasin oma teise arvustuse, kiitva, see ilmus sügisel Sirbis.

Tervikuna pidasin kumbagi rühma igatahes tõsiseltvõetavaks organisatsiooniks, sest kohe, kui esimesed viis eksemplari kogumik URDU esimesest numbrist valmis said (tegin neid käsitsi, koopiamasina ja klammerdaja abil), saatsin teise Tartu NAK-ile ja kolmanda Erakkonnale. Ja alles neljanda Sirbile ja viienda Loomingule. Esimese sai Jürgen.

Foto Tartu NAK-i algusaegadest.
Vasakult: Jan Rahman, Francois Serpent, Olavi Ruitlane.


- - -

Nüüd tuleb mängu üks selline nüüdseks ajamerre vajunud isik nagu Kats Nonsense. Tegu oli Tartu NAK-i toetajaliikmega, sest põhjust päris liikmeks võtta ta kirjanduslik suutlikkus ei andnud. 1999. aasta septembris tegin endale oma elu esimese meiliaadressi. Seda just sellepärast, et Ivar teatas: keegi Kats Nonsense Tartu NAK-ist ajab sind taga. Niisiis tegin aadressi wimps@tpu.ee ja kirjutasin Katsile, et siin ma olen, mis sooviks.

Nagu mul on kirjanduslikku päevaraamatusse 11. septembri koha peale ilusti kirja pandud, oli Katsi sooviks teha minust ja Contrast lugu maakonnaajalehte Koit. Ja lisaks soovis Kats veel saada URDU eksemplare, sest ühest naklastele saadetust ei piisanud kõigi soovijate lugemishuvi rahuldamiseks. Niisiis tekkis meil kirjavahetus. Ja selle kirjavahetuse kaudu nihkusin veidi lähemale ka Tartu NAK-ile.

Kuid samal nädalal, kui mina olin Pedas teinud endale oma elu esimese meiliaadressi, toimus veel teinegi sündmus, mis viis mind Tartu NAK-ile senisest hoopis lähemale. Nimelt toimus Tartu Kirjanduse Majas 14. septembril 1999, kell 18 naklaste luuleüritus "Betti! Armastan sind! (Kuid ma loodan, et saan sellest üle)", alapealkirjaga "Arbujalik salongiõhtu". Mul on arhiveeritud selle ürituse kava, leidsin selle Kirjanduse Maja pööningu revideerimisel tänavu kevadel. Kavalehel on kirjas nimed: Francois Serpent, Arstionu, DJ Jumal, Tiina Pai, Irja Vaher, Indrek Rüütle, Haldjas, Urmas Vadi, Kats Nonsense, Olavi Ruitlane, Veiko Märka. Seega peaaegu kogu tollane naklaskond! Sõitsin spetsiaalselt selle ürituse pärast Tartusse. Ja kirjutasin pärast oma kirjanduslikku päevaraamatusse:

14. septembril olin Tartus NAK-i üritusel. See oli selline arbujate tekstide ettelugemine küünlavalgel ja muude teaterlike elementidega (pidulikud ülikonnad, kostüümid, näod), pluss Ryytle metsjeesuslik sissemarss puändiks. Tormas uksest sisse, marssis saalis edasi-tagasi, röökis luuletust ja läinud ja läbi oligi. Lühike küll, vaatasin, et vanemad tädikesed vahtisid arusaamatult ringi - et mis? mis? juba läbi? Nad polnud ju veel üles soojenenudki!

Kats Nonsensile andsin 3 URDU-t. Läksime pärast Illekasse teed jooma - mina, Kats, Anu Mõistlik ja mu Tartus õppiv sõber Kadri. Õhtu täis kirjanduslikku klatši. Eriti Tartu NAK-ist.

Tollane üritus on mul veel tänaseni selgelt meeles. Ma küll ei mäleta, kes seal konkreetselt luuletusi lugesid - kas olid täpselt needsamad, kes kavalehel kirjas -, aga selgelt on meeles kogu ürituse teatraalsus, ja see, kuidas metsistunud ilmega Indrek Ryytle tormas puändiks kahe poolega ustest sisse (publik oli keeratud nägudega saali peauste poole), röökis hullunult mingeid värsse ja tormas taas välja. Ilmselt olid naklased tahtnud selle õhtuga veidi murendada arusaama neist kui ainult laadanalja tegijatest. Igatahes jättis see kõik stiilse mulje.

Mäletan ähmaselt, nagu oleksin pärast ürituse lõppu sattunud veel ka naklaste tuppa maja teisel korrusel, ja seal näinud kiirelt askeldavaid inimesi, aga ma ei suuda sellest udusest mälupildist midagi konkreetselt kinni krabada. Igatahes olime, nagu öeldud, neljakesi pärast Illekas, jõime teed ja ajasime juttu (Anu Mõistlik oli Tartu ülikoolis õppinud TNT liige). Ja minul oli saadud esimene terviklik lähimulje Tartu NAK-ist. Arvan, et Kats jutustas tol õhtul mulle naklastest ka pikalt ja põhjalikult vähem ja rohkem huvitavaid lugusid, aga sellest ei mäleta ma üldse mitte midagi.

Sama kuu alguses olin helistanud Kauksi Üllele, kes oli Eesti Kostabi Seltsi "Noorte geeniuste sarja" toimetaja. Selles sarjas olid ilmunud suure osa naklaste luulekogud. Tahtsin sinna pakkuda ka oma käsikirja. Aga selgus, et EKS-il raha sarja jätkamiseks hetkel pole. "Jääme ootama aegade paranemist," ohkas Kauksi Ülle kurvalt telefonitorru. Ja sinnapaika see minust jäi. Oma debüüdini "Maaaraamat" jõudsin aasta hiljem Huma abiga.

Olavi Ruitlane.
Taas ei oska ma öelda, millal ja kus see foto on tehtud.
Aga paistab, et käes hoiab Olavi oma luulekogusid
"Inemise sisu" ("Noorte geeniuste sari", 1998)
ning "Kaera Jaan ja mister Proper" (1999).


(võib-olla jätkub)

reede, 2. oktoober 2009

Sotsiaalministeerium soovitab lastele anda viinereid mitte rohkem kui üks kord kuus!

Siinses blogis on viimasel ajal korduvalt jutuks tulnud viinerite ja teiste tänapäeval Eestis toodetavate vorstitoodete ebatervislikkus (loe siit ja siit). Sama teema võtsin üles ka 29. septembril eetris olnud lastesaates "Saame kokku Tomi juures" (vaata).

Kokkuvõtvalt: viinerite ja enamiku muude Eestis toodetud vorstitoodete näol on tegu mitte söögiga, vaid ainult seeditava massiga, millele tarbimist toidusedelis tuleks oluliselt piirata.

Nüüd leidsin sellele kinnitust seadusandlusest. Hetkel reguleerib Eesti koolides ja lasteaedades toitlustamist sotsiaalministri määrus "Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis", mis on välja antud 15. jaanuaril 2008. See ütleb väga selgelt (paragrahv 5, lõige 7, punkt 9):

Viinereid, keeduvorsti, sardelle ning nendest valmistatud kastmeid on soovitatav mitte pakkuda rohkem kui üks kord kuus...

Sõna otseses mõttes soovitab Sotsiaalministeerium anda lastele viinereid mitte rohkem kui üks kord kuus! Miks ei näe me vastavat hoiatust viineripakenditel?!?!

Määrus võtab pikalt ja üksikasjaliselt kokku, mida ei tohi ja mida ei ole soovitatav lastele söögiks anda. Soovitan selle dokumendiga tutvuda kõigil, kellel pistmist laste toitlustamisega, sh lapsevanematel. Seda saab lugeda siit.

neljapäev, 1. oktoober 2009

geopoliitiline tõde: USA, Euroopa, Eesti, Soome

.




Soome ja Eesti kaartide allikad on siin ja siin. USA oma on spämmiklassika. Euroopa kaardi saatis külakostiks Tüngla toimetus.

Kalevi kommid - ühe kommisõbra nägemus

.

Olen juba kaua aega plaaninud sellest kirjutada, aga pole jõudnud. Nüüd on Evelin Ilvese ja Priit Pulleritsu vastasseisu valguses selleks sobiv aeg.

Kalevi toodang. Täpsemalt kommid.

Ma ei tea täpselt, mida need sisaldavad. Kommide pakendeil E-aineid kirjas pole ja ega ma oska ka iga osise nimetuse taga selle tegelikku palet ja võimalikku ohtu näha. Aga ma võtan Kalevi komme ostes alati teadmiseks, et ega see organismile kindlasti täielikult kahjutu lõbu ei ole. Kui välja jätta šokolaadi (väidetavalt) soodustav mõju mõttetööle. Vajaliku suhkru saan ma kätte oma igapäevasest kohvist, nii et ka selle aine vajadust ei pea ma kommidega reguleerima.

Loomulikult on tegu suurtööstusega, ja nagu iga äri on rajatud põhimõttele "tooda võimalikult odavalt ja müü võimalikult kallilt", on seda kindlasti ka Kalev. Eesti toiduainetööstuse puhul on tootmise selline alus nii eeldatav, sest siin ju alles hakatakse kompama tervisliku toitumise vajadust. Ostjad ei taipagi veel nõuda korralikku toitu, vaid lepivad ersatsiga.

Magusasöömine on niikuinii riskantne, kui sellega üle piiri minna. Hambad, kehakaal, veresuhkur jne. Aga kust läheb piir?

Seega, ma ei eeldagi Kalevilt, et see näeb mingit vaeva kallite, kvaliteetsete ja selle võrra tervislikumate koostisosade hankimiseks või tootmisviiside juurutamiseks, kui saab ilma läbi. Miks kallilt ja vaevarikkalt, kui kommi saab sama magusaks mingite palju odavamate nippidega, mis ka ei ole toiduaineseadustega vastuolus. Eks ju. Loogish.

Nii et vabalt võib seal sees olla transrasvu ja muud kahjulikku. Ma üldse ei imestaks, kui oleks. Loodetavasti uuritakse see asi erapooletute spetsialistide pilgu all hoolega järele. Suurtööstusi tuleb vahetevahel torkida, muidu need lähevad edevaks ja unustavad ennast.


Aga jätame praegu selle teema.

Mul kui suurel kommisõbral on Kalevile ikkagi esitada teravaid pretensioone. Kalev, su sortiment on alla käinud! Viimasel ajal olen järjest sagedamini jäänud Kalevi toodangu riiuli ette seisma, suutmata pakutavast midagi valida. Miski ei tekita seal isu. Ja kraban midagi hoopis kas Laima või Fazeri toodetest. Ja päris viimasel ajal olen juba hakanud Kalevi riiulitest üldse mööda kõndima.

Teeme nüüd kiire ülevaate. Jagan Kalevi toodanguleti ühes tavalises poes kolmeks osaks. Esimese osa, kõige alumise riiuli võtavad enda alla lutsukommid. Lutsukomm, nagu teada, on komm, mida tarbivad, arusaadavatel põhjustel, eelkõige pensionärid. Aga neile sobib see eriti ka seepärast, et see on kõige odavam komm.

Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et lutsukomme võiks osta keegi, kellel on veel hambad suus! Ometi on need muutunud ülisuureks osaks Kalevi toodangust. Peale pensionäride kujutan ette neid tarbimas vahest ehk ainult vange või inglasi, kes armastavad teed juues lutsukommi keele alla panna. Aga mina ei ole ükski kolmest kategooriast ja minu jaoks on lutsukomm mõttetu toode.

Teise kolmandiku, teise riiuli võtavad enda alla täidisega šokolaadikommid. Siin võib kohata selliseid veidrusi nagu kohvioatäidisega komm. Ja maitsetu maitsega Kaevur. Lisaks veidrustele on siin paar-kolm sorti, mis on okeid.

Aga kui neist tüdined, siis ega mujale polegi otsivat pilku pöörata, kui paremale Laima või vasakule Fazeri toodangu suunas. Sest kolmas kolmandik Kalevi toodangust on juba nätsukommid lastele, kah kõikvõimalike eksperimentaalversioonidena, täiskasvanu maitsmismeelele üldiselt maitsetud plönnid, ja glasuuriga ragistamiskommid, mis on head, aga mida ei saa liialt tarbida, just hammaste pärast, ja mida ei saa ka enam päris kommiks pidada.

Esimese löögi minu ja Kalevi suhtele andis mõni aasta tagasi uudis, et Kalev lõpetab mulle nii maitsenud sidrunikommi tootmise. Ma ei saa aru, miks oli vaja klassika tootmisest maha võtta ja miskise kohvioa-jamaga asendada? Teise löögi sain siis, kui öeldi, et vahepeal kah mu lemmikute hulka libisenud Draakoni apelsiniversioon, mis oli teistest omataolistest õnnestunuma maitsega, läheb ka tootmisest maha, sest korraga tohib tootmises olla ainult kindel arv Draakoni sorte. Siis hakkas mulle see asi juba veider tunduma. Veider ja vastuvõetamatu. Milleks selline tõmblemine?

Kui kommivabrik Kalev tahab olla traditsioonidega Eesti ettevõte ja kanda mingit rahvusliku uhkuse brändi ja seostuda sõnaga "klassika", siis miks on vaja ennast unustada niivõrd eksperimenteerimisse? Miks on vaja neid uusi nimetusi vanade ja heade arvelt?

Ja ikka ja veel, miks on vaja NII PALJU lutsukomme?

Mina olen igatahes Kalevile juba üsna käega löönud ja hakanud süvenenumalt uurima Fazeri ja Laima lette. Soomlaste Fazer muide on bränd, mida ma ka ebatervisliku ersatsi kasutamises ei tahaks kahtlustada. Soomes on tervislik toitumine väga au sees. Soome toitu olen valmis peaaegu et pimesi usaldama.

Peaaegu tahaks öelda, et Kalev, su ajad on, vähemalt mõneks ajaks, möödas. Sinu maitse ei ole praegu enam see, mis see oli kunagi. Võimalik, et see on suuresti kinni psühholoogias. Kuid magusa söömine, nagu iga muu nauding, ongi suuresti kinni psühholoogias! Lisame ka selle arusaamatu manöövri uute ümbrispaberitega. See ei toonud nüüd küll ühtki uut austajat juurde, mis sest, et mõni komm säilib nüüd ehk kauem.

Illustreerin postitust Kalevi šokolaadipaberitega ajast, millele nüüd Kalevi lettide ees seistes vaikse ohkega tagasi mõtlen. (Illustratsioonide allikas on internet.)

anekdoot

Jürgen rääkis toreda anekdoodi -

Läheb mees mööda tänavat. Vastu tuleb lits.
"Mees, kas sa armastust tahad?"
"Ei," ütleb mees, tõstab vasaku käe ja näitab abielusõrmust. "Mul juba on armastus."
"Noh, aga lihtsalt seksi tahad?"
"Ei," ütleb mees ja tõstab parema käe. "Mul juba on seks."