kolmapäev, 31. oktoober 2007

uus kuu


Viimased 12 tundi olen kogunud mõtteid uute lastekaosade jaoks. Umbes viimase tunni aja jooksul on sirgunud esimesed arglikud mõttepojukesed. 13. novembri osasse kirjutan saatekülaliseks Lenna. 14. novembril saab Astrid Lindgren 100, sinna võib-olla tuleb Nele-Liis Vaiksoo, kui Pipi osatäitja lastemuusikalis "Pipi! Nuki! Puhh!". Mõlemad siis vähem või rohkem lauljatest näitlejad.

Eile tegin uue ID-kaardi jaoks pilte. Tulid hirmsad! Läksin täna tagasi, tegin uued. Vahepeal pesin pea ära ja lasin telemajas puudrit silmade alla panna. Nagu teine isik! Kena, meeldiv, nägus, intellikentse silmavaatega noormees. Panen selle pildi siia ka, aga palun ette vabandust, et ma olen kehv pildiskännija. Hirmsat mina ma näitan ainult väga suures joobes, seniks peidan ta kuhugi ära, kust see siis 50 aasta pärast loomulikult lastelaste poolt leitakse...

Aga telemajas käisin sellepärast, et ütlesin 8. novembri Terevisiooni filminurga jaoks (eetris kell 7.55) paar sõna filmist nimega "Pimedus kerkib". Täpselt, nii halb film ongi, nagu nimi ütleb. Tavaline teismeline inglise poiss, kes oma 14. sünnipäeval avastab oma erilised võimed ja äravalituse Vanade vennaskonna Märgileidjana, "seitmenda poja seitsmes poeg", päästab maailma Pimeduse käest. Plusspoolele jäävad hea kaameratöö, montaaž jm tehnilised nüansid, samuti rida kompositsiooni poolest superhäid stseene ja peaosalise igati hea näitlejatöö. Miinuspoolelt aga ujutab selle lõppkokkuvõttes üle kitši, stampide ja klišeede hiigellaine. Me teame, et kui maailm vajab päästmist, tuleb kohe appi äravalituks osutunud tavaline teismeline. Aga kes päästaks maailma - või vähemalt filmikunsti - nende tavaliste teismeliste eest, kes kogu aeg kipuvad äravalituks osutuma?

Väljas uus FHM. Taas väga sisukas. Kiitus tegijatele. Reportaaž kodusel teel Tarhuni tegemisest, artikkel tavaliste tehnikavidinate homsest päevast, automüütide ümberlükkamine ja lõbus ülevaade kiilakluse problemaatikast olid äärmiselt huvitavad. Kusjuures on natuke paremaks muutunud ka FHM-i keel. Varem riivas see nagu aeg-ajalt seda hüppavat-lämisevat-kildupanevat stiili, mis ilmselt on õpitud välismaa popimagasinidest. Aga eriti viimases numbris jäi domineerima hea kodune muhe huumor.

teisipäev, 30. oktoober 2007

teisipäevale vastu

Ma ei suuda leida allikat, seega tsiteerin mälu järgi kuldseid sõnu Tuvikestest: sometimes you just have to say what the hell and go for it. Ja nii ongi.

Ja siis tuli veel meelde see, kuidas ma intervjueerisin 2003. aasta kevadel Tallinnas Arto Paasilinnat ja küsisin tema käest, et kui tal oleks suur kustutuskumm, kas ta kustutaks midagi oma elust ära? Ja tema vastas: "Ei. Kui ma mõned halvemad kohad oma elust ära kustutaksin, siis jääks järele tühjus. Ja üks soome mees ei ole selleks siia maailma sündinud, et tühja elu elada! Mina ei kustutaks midagi ära." Ja jälle - nii ongi. Ka eesti mehe puhul.

Ja siis mul tuli veel meelde, kuidas ma sama aasta kevadel, ka Tallinnas, intervjueerisin Hannu Mäkelät, suurepäraste härra Huu lugude autorit, ja kuidas tema jättis mulle ka samasuguse mulje. Sellise ja-nii-ongi-mulje.

Ah jaa, sellest laupäevasest telefonikõnest, mida isaga pidasin (vt paar postitust allpool), sain kaasa veel niisuguse soovituse:

ISA: Tead, mida perekonnanimi URMET tähendab?
MINA: Mh?
ISA: Tead, kus seda võib näha?
MINA: Jaa, fonolukkudel.
ISA: Täpselt! See on kuulus nimi.
MINA: Peame seda hoidma.
ISA: Just, peame seda hoidma.

Nii palju kuldseid sõnu. Nüüd pole vaja muud, kui nende järgi talitada!

pühapäev, 28. oktoober 2007

vajub nõnda tasakesi, vaevu-vaevu...


Milline tore öö! Tund aega nagu maast leitud!

Magasin ennast välja. Nädala võlad tagantjärele ja osa uue nädala omadest ette. Koristasin üle pika aja. Nüüd olen öö otsa tegelenud üha oma armsama harrastusega: kuulanud ja sortinud arvutis muusikat. Täna öösel paitasin kõrvu lausa maiuspaladega, nimelt 1980. aastate eesti popi ja rokiga. Nii palju head ja põnevat on seal veel avastada! Kes oleks võinud näiteks arvata, et vast tubli õhtu otsa võib rokkida juba ainult ansambli Fix laulude saatel. "Pesumees", "Oma saar", "Vana pildiraam", "Vaid üks pilk", "Päevad läevad", "Kuninganna", "Bidmanula", "Unistaja metsateel", "Tähtede poole" jt.

Või Mahavok koos Kare Kauksi/Marju Länikuga. "Las ma värvin sind punaseks", "Lendutõus", "Lootus", "Läbi vaikuse",
"Minna lihtsalt nii", "Mägede hääl", "On läinud aastad", "Tunnete keel" (muide, Rudolf Rimmeli sõnadele), "Usu ometi" (Doris Kareva sõnadele) jt. Kõik need on Kare Kauksiga. Marju Länikuga on aga üks kaunimaid "Päikesemaa". Samuti "Mäng" ja "Ikka jälle". Kahju, et neid viimast kolme pole CD-kvaliteediga välja antud, peab leppima vinüülidelt ripitud mp3-dega. Vähemalt ma ei tea, et oleks.

Samuti hakkasin täna öösel otsima Thea Paluoja e-posti aadressi. Mul tuli hull tahtmine otse temalt küsida, kas tal juhtumisi võiks olla faili kujul olemas hitt "Õnnemaa", mis kõlas tema esituses mingis 1980. aastate lõpu muusikasaates (oli mingi võistlussaade, umbes nagu hiljem "Seitse vaprat") - ja kõlas nii, et on mul siiamaani meeles. Seda laulu pole samuti uuemal ajal kuskil välja antud. Aga ei leidnud tema
e-posti aadressi...

Muide, aga siin on midagi huvitavat Eesti NSV tollase popi- ja rokielu kohta ru-domeeni alt. Ma ei ole eesti keeles midagi nii informatiivset kahjuks veel näinud. Kui veel natuke guugeldada, siis leiab ka tõlgenduse Mahavoki kummalisele nimele ja muud teadjate inimeste juttu. Ansambli nimi siis aga akrostihhon algkoosseisu nimedest:

M - Madis (Karl)
A - Arras (Raul)
H - Himma (Sven)
A - Aas (Kalev)
V - Vaikmaa (Heini)
O - Oronen (Peeter)
K - Kirme (Kristjan)

Ilmselt üks tuntumaid Kare Kauksi ja Mahavoki laule on "Lootus". Rütm on võimas ja sugestiivne, eriti kui seda kuulata kõva bassiga ja kergelt ärakruvitud olemises. Kirjutasin sõnad ka siia välja. Need on ühe poplaulu kohta ääretult apokalüptilised. Tundub, et neis kajastub fosforiidisõja teema - kõik need vajuvad maad ja kuivanud kaevud. Samuti annab selle teemaga seletada esmapilgul arusaamatut fraasi "suurematest laevadest". (Kahes kohas polnud laulus sõnadest täpselt aru saada, jätsin sinna kursiivi, võib-olla kellegi kõrv on terasem.)

*

Mahavok
LOOTUS

(H. Vaikmaa - O. Ove)


Vajub maa,
vajub nõnda tasakesi, vaevu-vaevu...
Vajub maa,
kas ma nägin und või liigub keegi praegu?

Vajub maa,
vajuvad kõik mäed
ja vajuvad kõik järved.
Vajub maa,
vajuvad ka käed
ja kangeks jäävad sõrmed.

Tolmu keerutab tuul
ja pilvi täis on kogu taevas.
Lehed langevad puult,
kuid see-eest suuremad on laevad.

Vajub maa,
vajub nõnda tasakesi, vaevu-vaevu...
Vajub maa,
kas ma nägin und või liigub keegi praegu?

Tolmu keerutab tuul
ja pilvi täis on kogu taevas.
Sõnad hääbuvad suul,
kuid hinge ikka jäänud vaevad.

Kui homme päikest ma näen,
lootma jään,
et oma metsade laulu kuulen,
lootma jään.

Kas ikka rohetavad aasad,
ma hüüan põldudele kaasa.
Nüüd valjult üle maa ja vee
hüüan ma veel.

Vajub maa,
vajub nõnda tasakesi, vaevu-vaevu...
Vajub maa,
kas ma nägin und või liigub keegi praegu?

Tolmu keerutab tuul
ja pilvi täis on kogu taevas.
Sõnad hääbuvad suul,
kuid hinge ikka jäänud vaevad.

Kui homme päikest ma näen,
lootma jään,
et oma metsade laulu kuulen,
lootma jään.

Kas ikka rohetavad aasad,
ma hüüan põldudele kaasa.
Nüüd valjult üle maa ja vee
hüüan ma veel.

Di-di-dii-di-di-dii...

Vajub maa,
tõuseb päike.
Sõnakuld
kaotab läike.
Mis on ees,
küsin vaid.
Ära usu
vaikijaid. (2x)

Vajub maa,
vajub nõnda tasakesi, vaevu-vaevu...
Vajub maa,
nüüd ma tummal pilgul vaatan oma kaevu,
kaevu.

laupäev, 27. oktoober 2007

varsti kordustrükk!


tugev olemisest ja üle elamisest

Lühike telefonivestlus isaga andis kaks elutarkust. Kui isa oli väike poiss ja sõitis suvel maal heina tehes heinakoorma otsas, siis oli tema isa talle öelnud: "Ole seal nüüd tugev nagu munn." Minu isa ei olnud aru saanud, mis see "munn" on, aga oli püüdnud siiski sama tugev olla. Niisiis: tuleb olla tugev nagu munn.

Teine tarkus kõlas originaalis vene keeles, aga kuna ma seda keelt isegi mitte tsiteerimiseks küllaldasel hulgal ei oska, siis saagu see nüüd kõlama eesti keeles: "Elasime blokaadi üle, elame ka kommunismi." Ka väga sügavamõtteline. Eks ikka elame!

Tom, 247

Töö ei edenenud täna oma tavapärase kergusega, kohtasin kirjanikutöös nii loomulikku keskendumisvaegust. Siiski lõpetasin lasteka 247. osa. Allpool mu meelest parim osa sellest.

*

Betty uurib laual vedelevaid värvilisi pabereid.

BETTY
Oi kui ilusad värvilised paberid!

TOM
Nojah, ma hakkan neist kohe laeva meisterdama.

BETTY (lunivalt)
Kuule.

TOM
Mh?

BETTY
Kui sul juba on siin nii palju kenasid värvilisi pabereid...

TOM
Noh?

BETTY
Tee mulle orden!

TOM
Misasi?

BETTY
Orden!

TOM
Ah? Orden? Mis orden?

BETTY
Ma ei tea. Mingi ilus orden.

TOM
Kuule, ordeneid ei tehta niisama, neid antakse millegi eest.

BETTY
Noh, aga annagi mulle orden millegi eest.

TOM
Ah! Betty! Mis sa nüüd jahud siin! Mis orden ja orden!

BETTY
Ma nägin, kuidas ühe mu sõbranna vanaisal oli terve kuueesine neid täis! Särasid nii ilusti! Ja kui vanaisa ennast liigutas, siis kilisesid ka! Niimoodi õrnalt. Nagu tuulekellad.

TOM
Oh, Betty, Betty... Sa oled ikka päris sõge! Nagu väike harakas.

BETTY
Mida iganes! Kas teed mulle ordeni? Tee-tee-tee-tee!

TOM
Tee ise. Palun, siin on käärid.

BETTY
Ma ei saa, ma just kreemitasin käsi.

TOM
Kreemitas käsi... (võtab ühe värvikireva paberilehe, lõikab sellest ordeni) Soh! Palun! Siin on sulle orden! Ainult et see ei kilise.

BETTY
Tühja sellest, see-eest on värviline! Näe, pane mulle siia kuhugi...

TOM
Aga mille eest ma siis nüüd selle ordeni sulle annan?

BETTY
Anna... hm... Silmapaistvate saavutuste eest!

TOM
Milliste silmapaistvate saavutuste eest?

BETTY
Ee... Ilus välja nägemises.

TOM
Oh sind... (kinnitab ordeni Bettyle külge)

BETTY
Aitäh! Mul on kohe nii uhke tunne! (paus) Aga tee endale ka orden!

TOM
Noh, ma ei tea...

BETTY
Silmapaistvate saavutuste eest saate juhtimisel.

TOM
Kuule, ise oleks endale ikka väga naeruväärne ordenit anda.

BETTY
Ega sina ei annagi, mina annan. Tähendab, annaksin, kui mul käed kreemitatud ei oleks.

TOM
Ah, kes jõuab sinuga vaielda. (lõikab endale paari liigutusega ordeni) Sobib?

BETTY
Viis pluss! Pane endale rinda ka.

TOM
Ise endale rinda...?

BETTY
Saad aru, mina paneksin, kui mul käed kreemitatud ei oleks. Aga kuna mu käed on kreemitatud, siis ma lihtsalt laenan sinu käsi. Pane nüüd rinda!

Tom paneb endale ordeni rinda.

TOM
Oled rahul?

BETTY
Jaa! Nüüd oleme mõlemad nii ilusad! Võime paraadile minna! Või presidendi vastuvõtule.

TOM
Ja-jah... Paberist ordeniga...

Betty ei kuulagi teda, vaid keksib minema.

TOM
Betty on ikka nii edev. Kuidas saab nii edev olla?

reede, 26. oktoober 2007

reede

Elan nagu nahkhiir. Lähen hommikul magama ja ärkan õhtul, kui on juba pime. Loomulikult on see ebanormaalne. Eile tegin nii, täna tegin ka nii. Loodetavasti ei tee ma homme nii. Aga eile öösel kirjutasin ajakirjale Anne essee armastusest, kuna paluti Marika Korolevi jutu kõrvale midagi mehe vaatepunktist. See sündis küll suht ühe hingetõmbega. Vähe sellest, et viie ja poole ajakirjanikuna töötatud aasta jooksul olen omandanud oskuse kiiresti teksti toota, olen omandanud ka oskuse seda vist küll ükskõik mis teemal toota... Ega see muidugi paha pole. See ongi tänapäeval üks igati õige kirjaniku profiil. Tuleb osata kirjutada kiiresti ja kõigest. Ning vallata kõiki žanre - haikust ja mikronaalist essee ja stsenaariumi, ballaadi, soneti ja eeposeni. Ja sellest jadast ei ole mina vist küll veel ainult eepost kirjutanud.

Peale essee täiskasvanutele kirjutasin veel lastele belletristliku autobiograafilise laastukese sellest, kuidas ma õppisin alles algklassides kingapaelu kinni siduma. Selle kunsti õpetajaks oli muide praegune spordiajakirjanik Jaan Martinson, kes siis oli Joh. Lauristini nim. keskkoolis (hilisem Tallinna 16. keskkool, nüüd Sikupilli gümnaasium) kehkaõps. Oli hea õps. Kahju, et ainult lühikest aega meil oli.

Aga tänane päev... Kuni kella 20-ni täiesti mõttetu.

neljapäev, 25. oktoober 2007

lõunatunnil

Kell on 11:38. Kell 03:30 alanud ja ootamatult tegusaks kujunenud tööpäev on jõudnud lõpuni. Juhe on koos ja aeg on põhku pugeda. Head päeva!

Tom, 241 (otse ahjust)

Ilmunud on Paljunäinud Tuust. Ta silmitseb lähedalt küünlaleeki.

TOM
Ära nii ligidale mine. Sa oled tuleohtlikust materjalist.

TUUST
Tean, tean. Ükskord ma istusin kogemata ühe mahavisatud koni peale ja oleksin peaaegu sabaotsast kärssama läinud. Õnneks oli sealsamas kõrval üks porilomp, hüppasin karsumm sisse ja kustutasin ennast ära.

TOM
Lahtine tuli on jah ohtlik asi, mul siin laua all ka igaks juhuks tulekustuti. (võtab välja, näitab)

TUUST
Väga õige! Eriti vanades puumajades peab igal sammul olema tulekustuteid. Kas sa seda kasutada ka oskad?

TOM
Ikka. Tõmbad splindi ära, vajutad käepidemele ja tuleb pahinal! Ükskord isa kogus kogu pere kokku ja näitas kõigile, kuidas tulekustutit kasutada. Ja seda tean ma ka, et kui telekas põlema läheb, siis tuleb mingi paks tekk peale visata. Siis see tekk ei lase hapnikku leegile ligi ja leek kustub ära.

TUUST (vaatab küünlaleeki)
See küünal teeb kohe nii mõtlikuks. Eh!

TOM
Täna ongi selline mõtlik päev.

TUUST
Hingedepäev... Huvitav, kas täna käivad hinged külas?

TOM
Vanasti küll arvati nii. Aga ma arvan, et eks me vist rohkem kujutame endale ette, et nad käivad. Et kuidas nad tulevad ja vaatavad, kuidas meie elame. Aga noh, kui me juba nendele mõtleme, siis polegi ju vahet, kas nad tegelikult ka siin on või mitte. Peaasi, et nad mõtetes on. Kui on mõtetes, siis ongi siin.

TUUST
Ju vist. Aga ma jäin praegu hoopis sellele mõtlema, et kas hinged on nagu kummitused.

TOM
Ee... Ma arvan, et ei ole. Kummitus on nagu selline natuke hirmus asi, mis ehmatab. Aga hing on nagu midagi mahedat ja sõbralikku.

TUUST
Teeme õige nüüd ühe korraliku hingede, kummituste ja kõigi muude nendesarnaste olendite liigituse. Nii. Hinged – mahedad ja sõbralikud.

TOM
Just.

TUUST
Kummitused – natuke ehmatavad?

TOM
Mhühüh.

TUUST
Siis on veel...

TOM
Vaimud!

TUUST
Õige. Mida nemad on?

TOM
Vaimud on nagu... Nemad võivad mõlemat moodi olla. Nii mahedad ja sõbralikud kui ka ehmatavad. Sõltub meeleolust.

TUUST
Hästi. Siis on veel kodukäijad.

TOM
See kõlab küll juba päris jubedalt.

TUUST
Selge. Parem, kui kodukäija koju ei tuleks?

TOM
Parem oleks jah.

TUUST
Hinged, kummitused, vaimud, kodukäijad... Tondid! Kollid!

TOM
Oi-oi, need on pahad! Pahad-pahad!

TUUST
Minu meelest ka. Ühesõnaga, teretulnud on neist ainult hinged ja vaimud – ja vaimud ainult siis, kui nad on heas tujus.

TOM
Täpselt.

TUUST
Täitsa kõhedusevärinad ajas see jutt juba peale. Eriti küünlavalguses. Huu...

TOM
Oi, Paljunäinud Tuust, kas sa kardad tonte ja kolle?

TUUST
Natuke küll.

TOM
Aga neid ei ole ju olemas. Mis sa neist kardad?

TUUST
Ma tean, et neid ei ole olemas, aga... aga ma ikkagi natuke kardan. Nagu sa ise ütlesid, ei ole ju vahet, kas nad tegelikult on olemas või ei ole olemas – kui ma neid ette kujutan ja nende peale mõtlen, siis nad ongi olemas ja ajavad hirmu peale.

TOM
Aga siis on üks hea nipp.

TUUST
Nii, mis nipp?

TOM
Mõtle millestki ilusast ja ohutust.

TUUST
Ahah?! Nagu... nagu suvepäikesest? Kuidas suvepäike paistab helesinises taevas ja mina söön aias maasikaid?

TOM
Just! Kujuta seda ette ja tondid lähevad kohe peast välja.

Tuust natuke kujutab seda ette.

TUUST
Nii. Kombes! Ongi läinud!

TOM
Näed kui suur on mõtte jõud!

TUUST
On jah!

"Vabandage, ega te Arnold Meri ei ole?" - "Ei ole."

Tegin silmad lahti ja koondasin unise pilgu lauatelefoni ekraanile: mis kell on? Mitu pikka sekundit püüdis aju meeleheitlikult numbritele 15:44 mingit muud seletust leida. Vahest on neil midagi pistmist aku või leviga? Siis sain aru, et pole seda lootustki, vaid ma olen JÕHKRALT sisse maganud. Muidugi, läksin magama alles poole kaheksa paiku... Aga lootusega siiski ühe ajal ärgata ja poole neljaks linna, ülemuse ja kunstnikuga kokkulepitud kohtumisele jõuda. Vandesõnade saatel ronisin voodist välja - et näha esikukellalt midagi veel hullemat: see hakkas lähenema veerand viiele. Nojah, mul oli ju lauatelefon seinast väljas, kell käis maha. Õudne. Takso. Närvitsemine. Ja kõik muu.

Hiljem läksin kirjanike majja Jürgeni, Asko, Marko, Andrease ja Joni ühisele muusika-luuleõhtule. Hilinesin sinnagi - ega ei seadnud ka eesmärgiks sinna täpselt jõuda. Või üldse jõuda. Lihtsalt üks teine asi ei väldanud nii kaua, kui esialgu arvasin. Hea esinemine - kõigilt, eriti Jürgenilt. Kasutades juhust, maksin pärast ka kirjanike liidu sisseastumise maksu ja esimese aastamaksu ära. Siis läksime Kukusse.

Kukus kassasabas ootasime kogu seltskonnaga. Trepist tulid alla kaks eakat härrasmeest, üks 60, teine juba 80 kandis. Ülikonnas, kogu selle n-ö vana kooli härrasmehe väljapeetusega. Lilled käes. Olid nagu mõnelt pidulikult ürituselt tulnud. Nähes pikka saba, leidsid nad, et lähevad edasi. Läksid trepist jälle üles. Jürgen kõrval küsis minult: "Kas see oli Arnold Meri?" See vanem siis. Vaevalt. Aga ei tea ka. Vanahärrad tulid alla tagasi, tahtsid vetsu minna. Kasutasin juhust ja küsisin vanema käest: "Vabandage, ega te Arnold Meri ei ole?" - "Ei ole," vastas see. Ja läks vetsu. Pärast selgus: oli hoopis tipparst, kes 40 aastat arste üles õpetanud. Nimi Enno. Ja see noorem mees tuli taastatud pildiga "Nipernaadi" esilinastuselt. Või tulid mõlemad.

Sain aru, et ikka päris ränk prohmakas on kedagi Arnold Meriga segi ajada. Püha lapsesuu! Kuni vanem härra vetsus oli, palusin noorema käest viisakalt vabandust. "Tühiasi!" ütles see muhedalt kilaval pilgul, "segi võib ajada, peaasi, et segi ei joo!" Vabandasin ka tema kaaslase ees, kui see vetsust tagasi tuli. Kõik oli väga viisakas. Härrad läksid jälle trepist üles. See oli tegelikult ka täitsa naljakas. Muide, ma olen Arnold Meriga kirjavahetuses olnud - saatsin talle küsimuse, kas ta teab midagi Max Laossonist. Ei teadnud. Aga jättis vastukirjas väga meeldiva ja inimliku mulje.

Nüüd guugeldasin ("arst Enno"). Tulemus selline. Nagu oleks tema.

kolmapäev, 24. oktoober 2007

lühijutustus "Orkut"

Asi algas sellest, et mul oli Orkutis 11 fänni. Siis kadus üks ära. Ja siis kadus veel üks ära. Mõtlesin tükk aega, et mis värk see nüüd siis on. Aga siis tuli üks fänn juurde. Tore inimene. Asi läheb jälle tõusvas joones.

kõiksuse ring


Leidsin kodusest fotoarhiivist midagi toredat viie aasta tagusest ajast. Lätete Pääl, juuli 2002, Contra juures Urvastes. Foto autor on Aldo Luud.

hõimurahvas

Kirjutasin täna öösel 4. klassi emakeeleõpikusse suhteliselt sisuka alapeatüki "Soomlased - eestlaste lähim hõimurahvas". Publitseerin selle üldsuse kasusid silmas pidades ka siin.

*

Soomlased on eestlaste lähim hõimurahvas nii oma mõttelaadi, eluviisi kui ka elupaiga poolest. Keele poolest on veel lähedasemad ainult vadjalased. Soomlasi on tänapäeval umbes 5,5 miljonit, seega on nad ungarlaste järel suuruselt teine soome-ugri rahvas.


Läbi aegade on soomlaste ja eestlaste vahel olnud head suhted. Ajalugu ei mäleta eestlaste ja soomlaste vahel toimunud olevat ühtki sõda – ja see on tähelepanuväärne, arvestades, et naaberriigid ja -rahvad satuvad sõjajalale ju kõige kergemini. Pigem on sõjaolukorras üksteisele appi mindud. Näiteks tuli palju soome mehi Eesti vägedele vabatahtlikult appi Vabadussõjas Venemaa vastu. Vastutasuks läksid paljud eesti mehed jälle vabatahtlikult appi soomlastele Talvesõjas Nõukogude Liidu vastu.


Alates 19. sajandist on eestlased ja soomlased olnud ka tihedates kultuurisidemetes. See tähendab, et on vastastikku teise kultuurielu (kirjandus, kunst, teater, muusika jne) jälgitud ja saavutustest innustust saadud. Kui soome kirjamees Elias Lönnrot kirjutas soome rahvuseepose "Kalevala", andis see hoogu eesti kirjamehele Fr. R. Kreutzwaldile "Kalevipoeg" kirja panna. Ja suur luuletaja Lydia Koidula kirjutas luuletuses "Soome sild":


Ü k s meie sõna, ü k s meil meel,

ü k s a i n u s meie mõte!

Soome teadlased on läbi aegade väga hinnanud teadmiste saamise ja jagamise kohana Tartu ülikooli, soome kirjanikud üldse Tartu linna, mis kuni 1930. aastateni oli tegelikult kogu Eesti teadus- ja kultuurielu keskuseks. Ja eesti kirjanikud ja teadlased on alati Soomes sooja vastuvõttu tunda saanud. Suur keeleteadlane Johannes Aavik hindas väga soome keelt ja tõi sealt mitmeid sõnu eesti keelde üle.


Kui Eesti Vabariik 1940. aastal Nõukogude Liiduga liideti, katkesid sidemed Eesti ja Soome vahel pikaks ajaks – põhjusel, et üle piiri lubati ainult väheseid. Siiski jõudsid Soome lahe teisele kaldale kuulsa laulja Georg Otsa kaunid laulud. Veel tänapäevani on need, eriti "Saaremaa valss" soomlaste seas sama hinnatud ja armastatud, kui eestlaste juures.


Hiljem, kui piirid natuke avatumaks muutusid, külastas Eestit isegi Soome president, lahutades meelt Kääriku suusaradadel ja visates leili eesti saunas. Muide, ka korralik kuum leilisaun on nähtus, mis eestlasi ja soomlasi ühendab. Sõna "sauna" on meilt üle võetud koguni inglise keelde.


Samuti ühendas kaht rahvast 1980. aastatel Soome televisioon. Eestis oli tol ajal ainult üks telekanal, kust peale lastesaadete ei tulnud lastele peaaegu midagi huvitavat. Kõik tolle aja kuumad filmid ja põnevussarjad võis aga Põhja-Eestis ära näha Soome telekanalite vahendusel – ja see oli juba asi, mida nende aastate koolilapsed oskasid vääriliselt hinnata!

teisipäev, 23. oktoober 2007

päev siurulastega

Väga tegus päev oli. Pean silmas seda osa päevast, mis algas kell veerand 8 hommikul Nõmmel bussi nr 18 peale minekuga, et jõuda lõpuks Audrusse, ja kohtumisi Audrus. Õigemini ühte kohtumist (algklasside lastega - kui palju raamatuid, mis kõik autogrammi ootasid!) ja ühte esinemist keskkoolile Siuru teemal.

Vahutasin keskkoolile aulas 40 minutit jutti ja ilmselt jätsin nii mõnessegi teadmise, et need siurulased olid ikka üks paras pummeldajate kamp küll. Õige mulje muidugi, peame silmas kas või neid Visnapuu ja Gailiti eestveetud lööminguid lokaalis Kommerts või Gripenbergi õhtul. Ja ega isegi Tuglas vagur vennike ei olnud. Lisa lugege Adsoni "Siuru-raamatust" ning Visnapuu "Päikesest ja jõest". Ja siis veel need Underi "kolm meest" ja kogu see muu suhtekamm. Vahendasin ka hiljuti ühe kirjandusuurija käest kuuldud tõsiasja, et Gailit ja Visnapuu olid millalgi Saaremaal olles koguni nii kõvasti mürgeldanud, et üks neist (allikas ei mäletanud, kumb) viidud ööseks politseisse välja magama, teisele tehtud niisama hoiatus. Oh jah, kirjanduslugu on põnev!

Kell 16 kodus tagasi, kella 20-ni uinak, pärast seda rida katseid tegelda erinevate töödega, aga vaim võttis vastu ainult väikseformaadilisi ja teisejärgulisi asju. Suured asjad lükkuvad edasi, täna ei olnud suurte asjade päev.

Friedebert Tuglas emaga, 1934

pühapäev, 21. oktoober 2007

koomiks "Veiko"

Järgnev lugu on tõesti sündinud. Oli 17. detsember 2006 ning mina, Veiko ja Contra olime Türil, et pidada koos Jaani ja grupi koolinoortega JaPe-nimelist luuleüritust. Teise päeva hommikul fikseeriski minu käes olev kaamerasilm raudteejaama taga järgmise süžee.

"Hmmmh... Külm... Märg... Hõõõeh..."


"Näe! Mis siin on..."


"Hoeh!"

avastati hindamatud kunstiteosed

Mida kõike ei ole elu jooksul tehtud, millistel kunstialadel kõik kätt proovitud! Ühel 2003. aasta juulipäeval, kui istusin parajasti oma tollases töökohas Eesti Päevalehes töölaua taga, tuli mulle järsku peale suur tahtmine teha kunsti. Just seda kunsti, mida mõeldakse, kui öeldakse "kunst". Mõeldud-tehtud. Paari minutiga leidsin meetodi ja žanri, kiiresti valmis ka seitse kunstiteost. Saatsin valminud šedöövrid kohe kirjanduse listi laiali, kaasas pressiteade, kus andsin teada, et teen kirjandusega lõpparve ja siirdungi kunsti manu.

Kirjeldatud tegu, täpsemalt mu kunstilooming tõi üllatavalt palju tagasisidet, mis veel üllatuslikumalt oli tunnustav. Lisaks muule ilmus Areenis vastav uudis, mille autor oli Marko Mägi ja mille lõpus analüüsis mu kunsti tuntud kunstikriitik Harry Liivrand, kes leidis ainult kiidusõnu. Ja mis veel uhkem: uudis oli lausa illustreeritud ühega nendest seitsmest taiesest. Kui paljud algajad kunstnikud võivad öelda, et nende esikteos on publitseeritud nii suures tiraažis ja sellisel prestiižsel pinnal?

Kunstiga ma siiski rohkem edasi ei tegelenud, loomulikult oli mu hetkelise palangu tekitajaks harilik suvine igavus. Valminud kunstitööd jäid aastateks arvutisoppi, kuni meenusid alles neil päevil. Õnneks olin nad Eesti Päevalehest ära tulles koos muude isiklike failidega kaasa võtnud. Otsisin nad nüüd üles ja avaldan allpool. Kuus neist jõuavad laiema publiku ette esmakordselt.

Kompositsioon sinise ja kollasega


Magnetrooniline nadiir XZ 56


Nool taevast


Positsioonid, 13


Ruum ja pind, 4


Nimetu


Vastasmõjud

laupäev, 20. oktoober 2007

veel hästi tuulatud nisu

Kuna on laupäev ja kogu aeg ei jaksa ju kiva veeretada, siis kogun mõnusa laupäevase ajatäitena siia kokku mõned minu ja Contra eile tänapäevastatud ja vutifitseeritud vanasõnad.

Wr:
Iga jalgpallur jäägu oma karistusala joone lähedale.
Suuga teeb sada väravat, jalaga ei head tsenderdustki.
Oma särk on pärast mängu vastasele kõige lähemal.
Kus palli näed veeremas, seal tule ja löö!

Cr:
Parem koba värav, kui efektne lattilöök!
Kes liiga palju põrkab, see lõpuks sisse kukub.
Oma värav on ikka pallile kõige ligemal.

Lüües kasvab isu.
Mängijate patud nuheldakse ikka treeneri kaela.


Ja allpool natuke varasemast ajast.

Afanasjev:
Kõik naised on litsid, välja arvatud need, kes ei ole.

Wr & Afanasjev:
Hea labidas kaevab ise.
Hea mõte on pool tegu.
Hea naine on parem kui kampsun.

Wr:
Tühi kott seisab esikunurgas püsti küll.
Sume õhtu ja karge hommik on mõlemad ühtviisi head.
Raha saab alati otsa.
Ilusa tüdruku vaatamine ei võta kellelgi tükki küljest.
Ega tüdruku ilu ei ole potitäis putru, et otsa saaks.
Ärge abielluge – siis karjutakse teie peale oluliselt vähem.
Ööle järgneb alati hommik, välja arvatud siis, kui tuleb maailma lõpp.
Kõik, mis suust sisse mahub, ei ole veel söödav.
Kogenud persel kulub ükskõik kui avara hinge täissittumiseks alla mõne minuti.
Pigem ots rahas kui raha otsas.
Hea supp on juba samahästi kui söödud.

Cr:
Kõik mehed on sead, välja arvatud need, kes on lambad.
Kui maailma lõpp saabub öösel, algab uus maailm hommikust.
Tühi esikunurk ei seisa kotis.
Ilusa tüdruku vaatamine ei kepi kedagi.
Mõtled küll, et raha on otsas, aga kui lähed otsast võtma, siis - võta näpust!
Hea parafraas on pool head mõtet.
Hea kampsun on parem kui halb naine.

uitmõtteid meesteajakirjadest

Tahtsin öelda, et uus FHM on väga hea. Ta on muidu ka hea, olen selle püsilugeja esimestest numbritest peale, aga oktoobri number on nagu kohe eriti õnnestunud. Siit läksid mu mõtted küsimusele: miks mõni meesteajakiri on täielik jama, ehk ta küll püüab vägisi "meestepärane" olla, mõni teine aga, mis nii väga ei püüagi, vaid võtab asja palju lõdvemalt (aga mitte laisemalt, vastupidi), kutsub ennast lugema ja endaga (s.o enda mehekuvandiga) identifitseerima. Ma arvan, et asi on selles, et osad ajakirjad - nagu Di, Klubi ja Eesti Playboy - on kinni mingis arhetüüpses kujutluses, mille järgi on mees mingi huumorimeeleta ja madala intelligentsitasemega töll. Aga teised, mille kohta Eesti kontekstis peale FHM-i polegi näiteid tuua, on vaimukad, vahetud ja intelligentsed. Maaja jätaks sellest skeemist välja, see ei ole meeste-, vaid pornoajakiri, mille sihtgruppi kuuluvad ka naised.

FHM-i tugev pluss on ka see, et ta liigub tõesti selles tegelikus elus, elab selles päris maailmas, kus eesti mees liigub ja elab. FHM (For Him Magazine) on küll rahvusvaheline bränd, aga ju siis on selle brändi sisu nii hea ja paindlik, et suudab täielikult kohaneda rahvusliku sisuga, ehkki on siin ka rahvusvahelisi teemasid ja tõlkelugusid. Vana meesteajakirja ideeline platvorm on pakkuda mehele elu, mida ta ise ei saa endale lubada (kaunid naised, kiired autod, kallid kellad, põnevad relvad, lähivaated rikaste-kuulsate ellu). Ei jõua ära kirjeldada, kui iganenud see kujutlus tänapäeval on. FHM-i eesmärk ei ole pakkuda ja seejärel rahuldada unelmaid, vaid kajastada tegelikkust ja pakkuda põnevat infot tänapäeva eesti meest tegelikult ümbritseva kohta.

Rääkides mehekuvandist, tuleb rääkida ka naisekuvandist nendes ajakirjades. Lausa hämmastav, et Eesti Playboy esimene number ei leidnud endale kaanetüdrukuks kedagi teist, kui mingi eaka daami, kellest kõik on juba niikuinii ammu tüdinenud - või pole kunagi huvitatud olnudki. Samuti paneb õlgu kehitama sedasorti ajakirjade väärtustatav ameerikalik naise ilu ideaal. Kõik need üleloomulikud või pettuse teel saavutatud mõõtmed, külgekleebitud lisandid ja "täiuslikkus", mis tegelikult on vaid kõva pintseldamise tulemus, alguses kosmeetikalaua juures, seejärel Photoshopis.

Kus on eesti omad tüdrukud? Näib, et Di-Klubi-Playboy neid kas ei leia üles või ei väärtusta. FHM aga leiab üles ja väärtustab. Palun väga, on sellegi numbri küljes "100 seksikat eesti tüdrukut", pildilisa pesuväel neidudest. Ja selliseid ilmub selle ajakirja kaasandena tihti. Ajakirjas endas pannakse need eesti tüdrukud ka avameelselt rääkima - seksist ja muust. Eesti meest huvitab eesti tüdruk, eesti mehe fetiš on girl next door. Ja küllap oleks nii mõnigi neist sajast olnud nõus ka päris ilma riieteta poseerima, kui ainult küsida.

Ja siit eksis mõte juba uuele rajale: võttes arvesse seda, kui palju on maailmas tüdrukuid-naisi, kelles ei tekita mingit moraalset probleemi poseerida avalikkuse tarbeks ilma riieteta, alates kõige pehmemast erootikast ja lõpetades kõige räigema pornoga, peab enese ilma riieteta näitamise soov olema midagi naissoole üsna loomuomast. Mõelge, kõik need kümned-kümned tuhanded, keda võib leida nendelt tuhandetelt-tuhandetelt vastavatelt võrgukülgedelt, kõigist nendest filmidest ja ajakirjadest! See on sotsioloogiliselt-demograafiliselt liiga suur osa, et sellest ilma mingisugustki üldistust tegemata saaks mööda vaadata. Aga mis asjaoludel see soov avaldub? Ja millest see tõukub? Edevusest? Eksistentsiaalsest soovist oma ilu jäädvustada?

Paunvere apteekriselli tarkus II

Jätkan Paunvere apteekriselli tarkuse publiteerimist. Olgu lisatud, et käesoleva valimiku aluseks on olnud Oskar Lutsu "Teostes" ilmunud "Suve" (1954) ja "Tootsi pulma" (1956) trükk. Minu lemmikud käesolevast valimikust on "Peasihist ja elu-ülesandest" ja "Abielu rannast".

*

SUVI
II raamat, V ptk

Tervetest ja veel tervematest jalgadest
"Jah," kinnitab Toots, pudelit vaadeldes, "see rohi on seespidine."
"Noojah – see tõukab. Võtke üks lõnks."
Valitseja paneb pudeli suu juurde ja võtab "lõnksu".
"Mhühüh," ütleb ta, "see on peris kena rohi."
"Ei noh, on ta mis ta on, aga ta tõukab," kinnitab apteeker. "Võtke nüüd teie kah, kellamees."
Kellamees vaatab kõnelejale küsivalt otsa, heidab siis pilgu oma veesaabastatud jalgele ja tähendab:
"Mis mina tast võtan, minu jalad on terved."
"Seda tervemaks nad saavad."
"Kuda apteekri-härra arvab – võib võtta kah."
"Nii," ütleb apteeker, kui Lible lonksu seespidist rohtu on ära võtnud, "nüüd vaja mul endalgi tilgake võtta. Minu jalad pole küll kes teab kui haiged, aga selle eest on neil üks teine viga juures: nad on vanad. Peale muu on sel rohul veel see hea omadus, et ta vanadele jalgadele uut jõudu annab. Jääge terveks ja elage nii hästi kui vähegi võite!"
Apteeker laenab uut jõudu vanule jalule, seab enese kivitükile mõnusalt istuma ja võtab kübara peast.

Paljaspeadest
Nüüd uuemal ajal nähakse paljapeasust kui kultuuri tundemärki. Kui me loodusteadlase Darwini õpetuse järele oleme ahvide järeltulijad, siis on ometi kõige karvasemad isikud oma esiisadele ja esiemadele kõige lähemal; need aga, kelle pealaed juba paljad, need on siis juba ühe astme võrra karvastest ees. Eks ole nii, mh, ah? Üleüldse on tulevik paljaspeade päralt. Nende paljad kolud kasvavad põlv-põlvelt ikka suuremaks, nende kõhud jäävad väiksemaks, jalad peenemaks, käed nõrgemaks; kõik nende jõud koondub ainult peaajusse. Kehalikku jõudu põlegi neile siis enam tarvis. Omade suurte ajudega mõtlevad nad välja kõiksugu masinaid, mis töötavad lihaste eest; või lasevad töötada neid, kes on veel karvased ja midagi ei suuda välja mõtelda.

Peasihist ja elu-ülesandest
"Jaa, jaa," naeratab Toots, pudelit vaadeldes, "aga kas ei tee see
s e e s p i d i n e meid viimati nii lõdvaks, et me enam ei jõua kiva veeretada?"
"Kiva veeretada..." kordab apteeker noomivalt. "Noor sõber, tahate siis teie igavesti kiva veeretada? On siis kivide veeretamine teie peasiht ja elu-ülesanne? Kas ei taha teie oma ihule ja hingele kunagi puhkust anda? Noodilgi on iga takti järel kriips, miks ei peaks teie aeg-ajalt maha istuma kivi kõrvale ja pühkima higist palet? Hmh?"

Rikastest meestest
Pange tähele ja pidage meeles, noormees, kui te seda juba ise pole tähele pannud: kui vaene mees rikkaks saab, või rikas mees veel rikkamaks, siis hakkab ta pead viltu hoidma ja altkulmu vahtima, nagu hüijääne. Mispärast ta nii teeb, seda ei tea ma teile praegu veel seletada, aga võib-olla saan ma kord nii kaugele, et sellegi saladuse välja uurin. Väga võimalik, et nad oma altkulmu pilguga tahavad kindlaks teha, kas vastutulija pole hädaohtlik nende varandusele või kas ei saaks ka vastutulijat kuidagi oma kasuks tarvitada.

Tähendamissõna kuningast ja vihaga mehest
Ütelge, mis oleks aidanud t e i e plaan, kui sel k i v i t ü k i l g i korraga oleks tulnud plaan teie jalga hoopis otsast ära viia? Üks mees kõndis tänaval, viht kaenlas. Vastu tuli suur võimukandja, ütleme kuningas. Võimukandja – nojaa, olgu kuningas: "Kuhu sa lähed, mees?" – "Ei tea," vastab see. "Kudas, ei tea," imestab kuningas, "sul on viht kaenlas, küllap sa ikke sauna lähed." – "Ei tea," kostab mees uuesti. Seal läks juba kuningas vihaseks, nagu see võimukandjale otse kohane. "Kudas? Sul on viht kaenlas ja seebitükk käes – ja ei tea isegi, kuhu lähed? Mis temp see niisugune on? Ütle jalamaid, kuhu sa lähed." Mees kolmat korda, et: "Ei tea." Seepeale kuningas juba vihane nagu sõnn ja muud midagi, kui: "Viige ära see mees ja heitke ta vangitorni: ta tahab mind narritada." Noh, mis te arvate – kas viijatest puudu? Kõhna ja kaitseta mehe kallal päris kena oma vaprust näidata. Krapsti, mehel turjast kinni ja padavai minema – vangitorni poole. Seal vaatab siis mees veel korra kuninga poole tagasi ja ütleb: "Vaadake nüüd ise, kõrgus, kust võisin ma teada, kuhu lähen. Mul oli küll plaan sauna minna, aga näete, lähen sauna asemel vangitorni."

Vaidlemisest
"Võtke, võtke oma lonks ja ärge tükkige vaidlema," kortsutab rohuteadlane oma halle kulme. "Mina ei või kannatada vaidlemist. Mina ütlen lausa välja, mis ma asjast arvan, ja lõpetan sellega jutu. Oldagu minuga nõus või ärgu oldagu mitte, see pole minu asi; mina ei sunni kedagi omaks võtma enda vaateid. See-eest jään ka mina sellele kindlaks, mis ma kord öelnud, ega kanguta mind teisele mõttele ükski võim, veel vähem teie sõnad, noormees. Võtke, mis teile teie oma kasu pärast pakutakse, ärge vaielge, ärge targutage, vaid uskuge, armastage ja lootke, siis valite selle osa, mida ei riku koi ega rooste."

Abielu rannast
Abielu ranna kohta võiksin ma julgesti ühe paksu raamatu kirjutada, aga teie teate minu vaadet raamatute kirjutamise kohta. Ma olen ikka ütelnud: kel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal. Abielu rand... Esiteks on juba see nimetus
r a n d põhjani vale; iga m u u asjaga ja olukorraga klapib sõna "rand" paremini kokku, kui just sellesama abieluga. Just abielusse astudes sõidab mees, nii ka teie sõber Raafael, rannast välja, mässavale merele. Pange tähele, ma tarvitan meelega seda vana ja kulunud sõna "mässavale", sest meri, mis rannast nii vaikne ja rahulik ja meelitav näis, hakkab harilikult tõesti mässama, niipea kui abielupaat kaldalt eemale tõugati. Ma tundsin mitut meest, oh, palju mehi... aga jätame nad esiotsa kõik rahule, jutt oli teie sõbrast Raafaelist... Praegu näeb sõber Raafael ainult paradiisi ja ingleid ja arvab, et küll on ta magus, see õun, mis talle varsti sülle kukub; aga niipea... siis märkab ta varsti, et õun on kaunis hapukas, kui mitte peris viha, ja et inglil on omad tujud ja tahtmised, mida nii kaunis raske on täita, kui mitte hoopis võimata. Pärast, mõne aja pärast, lööb ta muidugi kahte kätt kokku ja küsib eneselt: "Armas aeg, kuda see ometi tuli, et see asi nii kaugele läks?" Jaa... Ja kui ta nii mõistlik mees on, siis peab ta ikkagi üles, taeva poole vaatama ja ütlema: "Hea, et veel niigi läits," nagu ütles minu õnnis lell. Sest lugu oleks võinud alla veel õelam. Kus ja millal lelle ingel kuradiks muutus, seda ei märganud lell muidugi kogunisti, aga lell teadis, et on olemas enam ja vähem õelaid vaime, ja tänas õnne, et ta siiski selle kõige tigedamaga polnud kokku sattunud.

reede, 19. oktoober 2007

päeva vanasõna

Iga jalgpallur jäägu oma karistusala joone lähedale.

dekaad

Täna saab
täis 10 päeva
kus ma
pole kirjutanud
sisuliselt
MITTE ÜHTKI
luuletust

kaua see veel
nii jätkub?

Paunvere apteekriselli tarkus

Eesti filosoofia ajaloost rääkides ei pääse mööda nimedest nagu Hermann Keyserling, Uku Masing, Max Laosson, Madis Kõiv, Ülo Matjus, Gustav Naan, Jaan Kaplinski, Mart Raukas, Tõnu Luik jt. Aga täiesti ära on nende kõrval unustatud üks ilukirjanduslik filosoof - Paunvere apteekrisell, keda tunneme Oskar Lutsu "Suvest" ja "Tootsi pulmast"! Isegi Luts ise pole talle nime pannud, piirdudes vaid tema nimetamisega Paunvere apteekriselliks. Selle filosoofikuju avardatuma uurimiseni pole, vähemalt minu teada, jõudnud ka mitte kirjandusteadlased, kuigi ilmselgelt on tegu ei millegi muu kui Oskar Lutsu alter ego'ga. Teatavasti töötas Luts aastail 1903-1919 apteekrina - kuni hakkas pärast lühiajalist tööd raamatukogus ja katset pidada raamatupoodi 1922. aastal kutseliseks kirjanikuks, kelleks jäi elu lõpuni.

Ilmselt väljendub just Paunvere apteekriselli tegelaskujus ja mõtteavaldustes Lutsu elutarkus kristalliseerunumalt ja säravamalt, kui kuskil mujal tema Paunvere-lugudes. Ja mis veel olulisem: käies ja talitades ise tihti teadlikult Paunvere apteekriselli sententside ja tähendamissõnade järgi, olen näinud neid reeglina toimivat ka tegelikus elus. Tõtt-öelda ongi ta rahvalik, igamehe-mõtleja, erinevalt peenutsevatest ja elitaarsetest klassikutest, kellega pole ju päris maailmas tegelikult midagi pihta hakata. Siin pole mingeid konstruktsioone ja süsteeme-skeeme, on vaid "hästi tuulatud nisu". Ehk nagu ta ise ütleb: "
Selle kohta võiksin ma paksu raamatu kirjutada, aga ma arvan, kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal." Eks temagi tarkustele võib vastu vaielda ja neile vastupidiseid näiteid tuua, aga igatahes on nende side tegeliku eluga suurem, kui enamike teiste filosoofide mõttetoodangul. Olgu alljärgnevalt publitseeritud valik Paunvere apteekriselli filosoofilisi tõekspidamisi, kõik pärit vestlustest Joosep Tootsiga.

SUVI
I raamat, V ptk


Usust rohu võimu sisse

Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse.

Millega peab soola soolatama?

Aga millega peab soola soolatama, kui sool tuimaks saab? Mh? Ah? Vastake mulle selle küsimuse peale, noormees!


I raamat, XV ptk


Roigastest aia ääres

Usu, armasta ja looda, aga ära sa temale – saad aru? – ära sa temale välja näita, et sa armu- ehk südamevalu kannatad. Niipea, kui sa temale näitad, et su nõndanimetatud hing ajab pinde – oled sa kadunud. Sa pead alati kõrvad kikkis hoidma nagu letu ja näo tegema, otsekui poleks terve see kupatus sulle rohkem väärt kui kaks kopikat. Raske, mh, ah? Aga mina arvan, et roikaid jatkub aia ääres, mida sa kuuvalgel võid närida, kui asi liig südamesse läheb. Mh? Jatkub roikaid?


Kõige suurematest õpetustest

Selle kohta võiksin ma paksu raamatu kirjutada, aga ma arvan, kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal. Kas pole tõsi, mh, ah? Kõige suuremad õpetused anti suusõnal ja nad olid puhtad nagu hästi tuulatud nisu. Pärast, kui nad kirja pandi, aeti nad jälle segamini aganatega, nii et raske on aru saada, mida seal õieti öelda tahetakse. Aja jooksul mässisid kõiksugu lobisejad iga tõetera otsekui ämblikuvõrku ja sa pead enne kaua urgitsema, kui selle tera sealt kätte saad.


Nagu kadunud Schwarz pärast püssirohu ülesleidmist

See olgu sulle otsekui nõndanimetatud dogma... üheteistkümnes käsk või kuues peatükk. Eksid sa selle vastu – kas meelega või kogemata, see on täiesti ükskõik –, siis ära pane pahaks, kui sa end korra samasuguses seisukorras leiad, nagu kadunud Schwarz pärast püssirohu ülesleidmist.


Sabadest ja konnasilmadest

"Hm..." ümiseb Toots, end minema asutades, "nojaa, mis ma veel ütelda tahtsin... ja... Nojah, et kui sulle elus keegi korra saba peale astub, siis peab sellega leppima, aga kui see narr sest sabast kinni hakkab ja tahab, et teda endaga ühes lohistataks, siis..."

"Siis peab end lahti raputama sellest tülinast."

"Aga kui ta ei lase lahti?"

"Siis jäägu ta sinna paika kõige sabaga."

"Hm... Niisama ei paneks ma pahaks, kui keegi mulle korra astuks konnasilma peale; aga kui see keegi hakkab minu konnasilma sõkkuma, tallama, trampima ta peal... ma ei tea... siis..."

"Siis peab vaatama, kus sel isandal endal on kõige hellam konnasilm."

neljapäev, 18. oktoober 2007

vene multifilmi jätkuv võidukäik


Täna öösel soovitaksin niisugust asja nagu tänapäeva vene animafilmirežissööri Ivan Maksimovi (ka Maximov, s 1958) multad. Armusin neisse esimesest silmapilgust. Esmakokkupuude toimus Pireti blogis, kus oli YouTube'i link selle geeniuskineasti kõige värskemale filmile "Rain Down From Above". Vaatasin lingitud multa ära - ja vaatasin kõrvalt järgmise, siis veel järgmise ja veel järgmise. Ja olen neid hiljem vaadanud korduvalt uuesti. Siis tutvustasin neid Aapole, kellele need hakkasid kah meeldima, ja veel mitmele inimesele. Aga sellest on vähe, tuleb veel soovitada.

Millised visuaalsed leiud ja lahendused, sh karakterid! Milline lüürilis-kummaline maailm! Milline mahlakas-lennukas absurd! Avaneb dialoog Priit Pärna loominguga. Ja milline soundtrack! See viimane võtab lausa eraldi haardesse. Lingin siia neli kõige lemmikumat neist, ülejäänud leiab ise kõrvalt üles. Muide, "Wind Along The Coast'iga" on Maksimov 2005. aastal käinud ka Eestis toimunud animafilmide festivalil Anima.

* "Slow Bistro" (2003)
* "Wind Along The Coast"
(2003)
* "Слева направo" ("From Left To Right", 1989)
* "Provincial School" (1992)

Ja kui jutt juba geniaalsetele multadele läks, siis soovitan vaadata ka "Purple and Brown'i" seeriat, algatuseks seda osa, mis mind nende imelisse maailma meelitas.

jäi mõtlema

Pesin just köögis unise peaga kohvikannu, kui pähe tuli üks küsimus - kummaliselt palju häid asju tuleb pähe unise peaga. Nimelt: kuidas on võimalik, et erakordselt meeldivast inimesest saab järsku erakordselt ebameeldiv inimene? Või vähem järsku - aegamööda, justkui märkamatult. Kuidas see nii läheb? Alguses on nii, lõpus - naa? Usun, et iga selline muutumine on vähemalt sama huvitav lugu, kui need, mis on talletatud "Eesti elulugude" köidetes. Isegi pingestatum, dramaatilisem. Tõelise draamafilmi või thriller'i potentsiaalne aines. Enamike lahutatud abielude taga on selline lugu, üldse suurema osa metsaläinud suhete taga. Aga mitte ainult - neid on ka muudes läbikäimisvormides, mul näiteks oli lapsepõlves mitu sellist sõpra. Ja hilisemas elus on olnud mõned sellised ülemused. Tõepoolest, hea meelega loeksin selliste allakäikude lähikirjeldusi. Äkki oleks neist midagi õppida? Aga ilmselt on neid ka raskem kirja panna, kui lihtsalt elulugu üles vuristada.

Kohv saigi selle mõtiskluse jooksul valmis.

kolmapäev, 17. oktoober 2007

öisel lainel

Mnjah, avastasin, et olin seadetes jätnud kommentaaride modereerimise real tõstmata linnukese Yes-kastist No-kasti. Aga nüüd on see tehtud.

Tänaöiseid kuulamisoovitusi:

* Marju Länik & Mahavok, "Ikka jälle"
* Scandinavian Music Group, "Kaupunki allapäin"
* Bathory, "The Messenger"
* Manic Street Preachers, "You're Tender And You're Tired"
* The Shangri-Las, "Leader Of The Pack"
* Skeeter Davis, "The End Of The World"

ülestähendusi eilsest

Juhan Liiv
(1864-1913)


Eilne oli päris kena tööpäev. Ärkasin kell 07.15, pärast 30-minutilist und ja alustasin kell 08.00 koos Jaanus Vaiksooga tema väikses punases Nissanis teekonda läbi Eesti, eesmärgiga anda ühisesinemine Kuusalu keskkoolis ja Alatskivi keskkoolis. Lastekaitseliit korraldab seoses isetehtud raamatu kampaaniaga koolides selliseid algklassidele esinemisi ja enamasti käime siis mina ja Jaanus, vahel on mind asendanud Ilmar Trull. Loeme luuletusi ja räägime, kuidas tehakse raamatuid.

Tuli kokku enam-vähem selline marsruut: Nõmme-Järve-Viljandi mnt-Jüri-Peterburi mnt-Kuusalu-Rakvere-Muuga-Võtikvere- Omedu-Kallaste-Alatskivi-Palamuse-Jõgeva-Koeru-Peetri-Koordi- Anna-Tartu mnt-Viljandi mnt-Nõmme. Kirjanduslooliselt siis näiteks nii: Vilde-Liiv-Luts-Alver-Leberecht.

Kuusalu kooli jõudes polnud ma veel eriti üles ärganud. Aga publik oli hea ja saali akustika samuti. Mistõttu rokkisin ennast ärkvele ja lahkudes oli juba vunk täitsa sees. Hea publik, kui rääkida algklassidest, on selline, mis oskab kuulata ja kaasa elada. Üldiselt on iga kooli publikul oma nägu, mis peegeldab selle kooli üldist suhet isetegevusse ja kultuuriüritustesse. Mõnes koolis näiteks hakatakse spontaanselt kaasa laulma või plaksu lööma. Või tullakse esitusse muul moel loovalt kaasa. Teises koolis ollakse jälle vaguramalt. Ja alati sõltub nii väikeste laste puhul esinemise ilme ka sellest, kas on koolipäeva algus või lõpp. Näiteks Alatskivile jõudes oli juba koolipäeva lõpp - ja lapsed väsinumad, ehkki ka siin väga tublid ja terased.

Alati küsitakse esinemise lõppedes ka küsimusi. Siis on küsimusel ja küsimusel kohe vahe sees. Mõni laps küsib juba kolmandat korda küsimuse "Mitu raamatut te olete kirjutanud?", ehkki kaks minutit tagasi sai täpselt samale küsimusele juba pikalt vastatud. Aga täna küsis Alatskivil üks laps Jaanuse käest: "Miks teil ei ole kirjanikunime nagu Wimberg?" Oli näha, et oligi selline küsimus noorele kuulajale meie juttu kuulates pähe turgatanud. Nii sisukaid küsimusi oskavad isegi suured inimesed väga harva küsida. Ja alati võib kogeda, kui tähtis on koolidele, eriti maakoolidele see, kui nende juurde kuskilt sõidavad kirjanikud ja esinevad lastele. Alatskivil oli eelmine selline esineja olnud Henno Käo, vist aastast 2000... Ehkki loomulikult ollakse osades koolides paremini ja rohkem ette valmistatud kui teistes, kas või näiteks eelnevat tutvustustööd tehtud.

Tagasiteel näitas Jaanus mulle Jõgeval pubi Sinu Pubi, kuhu astusime sisse pausi tegema, ja metsa tagant oma maakodu Preedi ja Piibe mail, mina aga näitasin talle Peetrist Anna poole sõites maja, kus elas Hans Leberechti vanaema ja vahel ka kirjanik ise. Koju jõudsin 18 paiku. Algaval päeval lähen Ühisgümnaasiumisse meediaklassile kultuuriajakirjandusest rääkima, esmaspäeval Audru keskkooli algklassidele esinema ja suurematele Siurust rääkima. Tõtt-öelda, sellised käimised, olgugi füüsiliselt läbivõtvad, on tavaliselt ikkagi üks toredamaid tahke kirjanikuks olemise juures.

esmaspäev, 15. oktoober 2007

päev

Mõni päev läheb lihtsalt algusest peale metsa, alates sellest hetkest, kui kella 13.30 paiku selles aktiivselt osalema hakkad. Nähes, et asjad ei parane, tegin kella 16 paiku restardikatse kerge uinaku näol. Nüüd sellest lähemalt räägikski. Nimelt ma nägin järgmist und: istun maal, vanaema toas ja minu kõrval istub vanaisa. Keda praeguseks juba peaaegu 12 aastat ei ole elavate kirjas. Ja mina küsin tema käest, mida ta arvab Eesti iseseisvuse taastamisest. Ühelt poolt oli ta Punaarmees kahurväelane, osales Kuramaa lahingutes ja kandis ENSV aja lõpuni väärikat sõjaveterani staatust (oi see kuldne ordenikõlin), teiselt poolt olla ta ikka väga sapine ja mürgine olnud kõige parteisse puutuva suhtes. Rääkimata sellest, et mina küll ei mäleta teda kuidagi teistsuguse kui ühe tavalise ja mõistliku, seejuures veel kangekaelse eesti mehena. Niisiis - küsin. Ja tuleb vastus. Põhjalik, kujundlik, isegi filosoofilisse mõõtmesse haarduv. Täiesti erinev muidu nii sõnaahtrast vanaisast! Isamaaliste poliitikute ja Interrinde terav vastandus. Muuhulgas põnev loetelu nimedest (sh Rein Veidemanni tütar, eesnimi midagi M-tähega, Marian vms, perekonnanimi Robert). Otsest vastust küsimusele ei saanud, aga mulle jäi mulje, et tema arvamus oli loomulikult täielikult soosiv. Aga mis kõige tähtsam: suhtlus vanaisaga oli nii otsene ja vahetu, et sellist osadust unenäokülalistega kohtab väga harva. Ärgates jäin selle üle kohe pikalt ja süvitsi mõtlema.


Ja siis järgmine vaatus samal unenäoseansil: olen maal köögis, minu kõrval on tuntud teadusajakirjanik Tiit Kändler, kes teatab mulle, et Robert Lepikson soovib minuga telefoni vahendusel rääkida, "mitte tööasjus". Mina parajasti sõin midagi, krimpsutasin nägu, et kohe-kohe.

Üldiselt on teiste inimeste unenäod igavad ja ega ma muidu ei fikseerikski neid, kui nad poleks nii 1) tähenduslikud, et annavad välja tähendamissõna mõõdu, 2) sürrealistlikud, et annavad välja luuletuse mõõdu.

Õhtul tegin bussiga sõidu ja noppisin ühest vestlusest üles väärtusliku sõnaleiu: aseoks. Mis peaks tähendama: aga see oleks. See on hea illustratsioon filoloogilisele tõsiasjale, et keel kui selline areneb lühiduse suunas. Paar tuhat aastat tagasi kujundas eesti keele palet sise- ja lõpukadu, nüüd on märkimisväärsel kohal sõnarivide redutseerumine üksiksõnaks verbaalses keelekasutuses - aga viimasel on tänapäeval suurem võim üldkeelt normeerida, kui varem, mõtleme kas või kõigile neile e-suhtlemisviisidele jne. Vrd ka põhimõtselt pro põhimõtteliselt, janiedasi pro ja nii edasi jne.

Võiks ju paari sõnaga üle libiseda ka muust päeva kulgemisest, neist hädamere hoovustest, aseoks nõme. Selle asemel soovitan hoopis head muusikat, leidke või tõmmake kuskilt:

* Apelsin, "Peeglid"
* Marju Länik & Mahavok, "Mäng"
* Joel Steinfeldt, "Doktor"
* Paradoks, "Vaikus"
* Ans. Andur, "Vaikus" (Paradoksi cover)

hommik

Ärkasin kell 03, lähen magama kell 08. Aga vabalt võin teha ka vastupidi, kui vaja peaks olema, ei ole mingi küsimus.

tänaöise luule asemel

Tunnen, et ka täna öösel ei tule luuletamise vaim peale. Vahepeal oli nii lihtne: panid käpad arvutile ja pahh - sündis kunst. Vahel koguni mõõda tulemusi kas või meetrites. Tõtt-öelda oli nii terve suvi läbi, miska mul on praegu juba võimalus käia mõnedele kolleegidele kirjanduslikul alal veetlevalt pinda 300-leheküljelise luulekogu käsikirjaga, soovides kuulda kõrvalise lugeja arvamust. Aga ilmselt on ikka väga keeruline end sellest läbi lugeda, isegi keerulisem, kui Priidu blogiluulekogu e blogu tervikkäsikirjast. Aga ma panen alla valitud hetki oma praeguse seisuga viimasest loomingulisest põlemisest eelmisel nädalal, koos Contra, Jaani ja Jürgeni edasijämmimistega. Minu meelest on Contra ja Jürgen teinud väga eneseületuslikud tekstid! Ah jaa, siiski nii palju eilsest sai, et tuli pähe mõte, et peaks kirjutama valmi Veoloomast ja Peoloomast.

KIRJUTAN KOHE LUULETUSE

Hea mõte tuleb pähe.
Kirjutan kohe luuletuse.

Kuulen head laulu.
Kirjutan kohe luuletuse.

Speller veab punase joone.
Kirjutan kohe luuletuse.

Midagi meenub eilsest.
Kirjutan kohe luuletuse.

Kohv tuli hea välja.
Kirjutan kohe luuletuse.

Vahepeal käisin poes.
Kirjutan kohe luuletuse.

Vaattan aknast välja.
Kirjutan kohe luuletuse.

Ohhoo, see ju Jaak Joala!
Kirjutan kohe luuletuse.

„Maale vaid sõida!”
Kirjutan kohe luuletuse.

Pea on täitsa tühi.
Kirjutan kohe luuletuse.


MA EI SAA ENAM PIDAMA

Andke mulle haamer!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle labidas!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle kirka!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle kang!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle köis!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle rauasaag!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle mutrivõti!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle suur peittel!
Ma ei saa enam pidama.

Andke mulle midagi muud –
tööriistadest pole kasu!


Jaan:

SAA PIDAMA!

Võta haamer!
Ma ei saa enam pidama.

Võta labidas!
Ma ei saa enam pidama.

Võta kirka!
Ma ei saa enam pidama.

Võta kang!
Ma ei saa enam pidama.

Võta köis!
Ma ei saa enam pidama.

Võta rauasaag!
Ma ei saa enam pidama.

Võta mutrivõti!
Ma ei saa enam pidama.

Võta suur peittel!
Ma ei saa enam pidama.

Võta midagi muud –
tööriistadest pole kasu!


Contra:

ANDKE MULLE PIIMA


Andke mulle haamer!
Tahan toksida maailma lõpp-punkti hoidvat igavlevat knopkat.

Andke mulle labidas!
Tahan kaevata instantside peale maailma rammusaima augu.

Andke mulle kirka!
Tahan tungida nüri laevnik Noana läbi türamaeivõi.

Andke mulle kang!
Tahan kangutada lahti maailma arusaamad inimeste paiknemisest pöörleva kirbu kannika peal.

Andke mulle köis!
Tahan mõisale näidata kuidas lükkan köit enda ees nagu King-Kongi türa.

Andke mulle rauasaag!
Sepp rautas mu naist, tahan teha tema alasile häbimärgi.

Andke mulle mutrivõti!
Tahan jõuda saladusteni, kes on tegelikult mu ema.

Andke mulle suur peittel!
Tahan välja raiuda suure tüki oma eeskujust ja visata meteoriidina ümber maakera enda pihta.

Andke mulle midagi muud –
tahan juua piima, süüa jäätist ja olla samal ajal nurruv kass, keda kõik silitavad, teadmata, et neid iga päev anonüümselt delfis sõiman ja klikin nende hiiri ja pärast kasutan nende lapsi võileivana hiireviilu all.


Jürgen:

*
hea kui sul on võtmed
võtmed oma kottu

hea kui sul on võtmed
helsingi kontori omad

hea kui sul on võtmed
helsingi korteri omad

hea kui sul on võtmed
oma ema korterisse

hea kui sul on võtmed
igaks petteks tarmo tedre omad

hea kui sul on võtmed
keldri postkasti millegi veel

hea kui sul on võtmed
ja väga paha

kui sul neid ei ole
sest nad lebavad kontoris laual

ja uks
uks on šnepris

*
hea kui sul on telefon
saad helistada sõbrale

hea kui sul on telefon
helistad naisele-lastele

hea kui sul on telefon
helistad võõrastele naistele

hea kui sul on telefon
mõnikord isegi erootikatelefonile

hea kui sul on telefon
ja väga halb

kui sul teda äkki pole
ja sa ise ka kurat ei tea

kuhu pagana persse
sa selle jommis peaga pistsid

sest olid võtmed unustand kontorilauale
ja jõid öö otsa

mooda mõttetuid kõrtse
ja urkaid

pühapäev, 14. oktoober 2007

Tom, 238

Öösiti aga kirjutan peatükk peatüki haaval juurde Suure-Peetri saagat, peaosades Tom ja Anni. Kuna ma ise pean seda oma kolmandaks romaaniks (esimene "Lipamäe", teine "Buratino tegutseb jälle"), siis avaldan jooksvalt katkendeid selle uutest peatükkidest. Käesolev, 238. peatükk kujutab elu Suure-Peetris sealse suure kaubamaja Säästeksi n-ö kullapäeval.

*

TOM: Tere! Oh, täna on Suure-Peetri kesklinnas täielik kaos ja hullumaja! Hommikust peale on igal pool ummikud, autod tuututavad, otsivad kohta, kus parkida või kus ümber pöörata, inimeste massid sagivad tänavatel, käima on pandud lisabussid, oh – täielik tohuvabohu. Meil Suure-Peetris on nimelt Säästeksi kullapäev! Säästeks on meie üks suurimaid kaubamaju ja kullapäev tähendab seda, et täna on Säästeksis kõik kaubad odavamad, kui tavaliselt. Näiteks see hambahari (Tom näitab ühte hambaharja) maksab tavaliselt 22 krooni ja 70 senti, aga täna sai selle kätte kõigest 19 krooni ja 25 sendiga. Kokkuhoid on täitsa suur! Nojah – ja mõelge, kogu suur kaubamaja on täis tavapärasest odavamaid kaupu! Kogu linn on praegu Säästeksis koos, ma arvan, et teleka ees ei olegi praegu kedagi. Anni on ja vanaema on ja Eedi on ka. Ja kus seal on alles sabad ja trügimine! Ma seisin kaks tundi selle hambaharja pärast sabas, aga vetsupaberi saba oli nii pikk, et käis uksest välja. Nii et peame homme ikka kallist vetsupaberit ostma. Vahepeal läksid mõned inimesed isegi käsipidi kokku, tehnikaosakonnas – viimase rösteri pärast, kutsuti politsei. Õnneks polnud vaja politseid kaugelt kutsuda, kõik politseinikud olid ka Säästeksi kullapäeval. Linn on ikka täitsa tühi, isegi linnavalitsuse ukse ees oli silt, et alates lõunast suletud. Sest linnapea on ka Säästeksis, juhatab loteriid. Kõigi ostjate vahel ju loositakse välja reis Egiptusesse, mõelge.

Heliseb lauatelefon.

TOM (võtab vastu)
: Halloo? – Tšäu, Anni! – Mida? – Ma ei kuule midagi, mingi karjumine, röökimine sul seal... Räägi kõvemini! – Ei, ikka ei kuule! – Jah, nüüd kuulen. – Mida? Jaa, võta mulle kolm paari, kui saad. Võta vanaemale ka. Ou-ou-ou! Kuule, võta isale ka! – Jah! Kõigile kolm paari! Tšäu! (paneb toru ära) Anni oli villaste sokkide sabas, küsis, kas ma ka tahan, no loomulikult tahan, niiskete sügisilmadega on nii hea villaste sokkidega kodus ringi käia. Ja talvel, kui ilmad eriti külmad lähevad, siis võib teha nii, et paned ühed villased sokid jalga – ja siis veel teised nende otsa. Siis on eriti soe! (lauatelefon heliseb uuesti) Näe, Anni kindlasti helistab uuesti, väga hea, ma mõtlesingi, et ma võtaks tegelikult lausa neli paare neid sokke... (võtab toru) Halloo! – Tšäu! (paneb toru vastu rinda, sosistab vaatajale: „Vanaema”, siis räägib telefoniga edasi) – Jaa, tahan küll! On need ruudulised või joonelised? – Oh, kuule, võta mulle siis ruudulisi mingi kakskümmend tükki. Ei, võta kolmkümmend. Ei, veel parem – nelikümmend. Jah, nelikümmend tükki. Ja joonelisi pole nii palju vaja. Võta neid kolmkümmend tükki. Nojah, täpselt, siis ikka jagub mõneks ajaks. – Tšäu! (paneb toru ära) Vanaema hoopis helistas, ütles, et kaustikuid müüakse jube odavalt, kas ma tahan. Loomulikult tahan. Oh, nagu näete, kui Suure-Peetris on Säästeksi kullapäev, siis elu keeb!