Sain aru, et kirjanduse alusteks, vähemalt minu arusaama kohaselt, on viis järgmist vaala:
1. etwas
2. meta
3. Spiel
4. dekonstruktsioon
5. realism
SELGITUS
etwas - see on see miski, mis teeb millestki millegi
meta - see on mõtte "ma alati valetan" mudeli ülekandmine kõigele, millel on vähemalt kaks osist
Spiel - see on... Spiel (vt Vahingu päevaraamatud)
dekonstruktsioon - see peaks arusaadav olema
realism on realism
*
Ja siis tegelikult veel ka need neli, mis tähendavad suuresti üht ja sedasama:
6. stiilsus
7. esteetika
8. semiootika
9. Ordnung
Esimesed viis puudutavad rohkem sisu (mõtlemise) küsimust, viimased neli rohkem vormi (käitumise) küsimust.
esmaspäev, 31. märts 2008
neljapäev, 27. märts 2008
Dumas: tsitaadipärleid
Kaks head tsitaati romaanist "Kakskümmend aastat hiljem".
Kuidas ära tunda Aramist?
"Näete seda abeed seal, kes praegu ühele mehele lõuahoobi andis ja nüüd üht daami tervitab - see peab olema Aramis." Athos Winterile
Miks inglased on labased?
"Ma vihkan inglasi. Nad on labased, nagu kõik need, kes joovad õlut." Aramis Athosele
Kuidas ära tunda Aramist?
"Näete seda abeed seal, kes praegu ühele mehele lõuahoobi andis ja nüüd üht daami tervitab - see peab olema Aramis." Athos Winterile
Miks inglased on labased?
"Ma vihkan inglasi. Nad on labased, nagu kõik need, kes joovad õlut." Aramis Athosele
kolmapäev, 26. märts 2008
üks ammune fotosessioon
Üks tore pilt, peal mina vanaemaga. Tehtud 1980. aastate lõpus Järva-Jaanis. Seal elas vanaisa sugulane tädi Õie, kes tegeles fotograafiaga. Alati, kui oli miski pulm või sünnipäev või matus, siis kutsuti ikka Õie pildistama. Aga käesoleval juhul oli vanaemal soov teha eksklusiivne fotosessioon minust, tema ise ka mõistagi mõnel pildil peal. Nii ma siis poseerisin kuuri taustal ja gladioolide taustal jm. Ilus ja hea seeria tuli, ehkki tädi Õie muidu just eriti mingi kordumatult omapärase silmaga piltnik ei olnud, pigem vorpis ikka stamplahendusi. Muide, osade piltide pealt oli pärast näha, kui uurida, et mul oli kogu sessiooni vältel püksilukk lahti... Aga see ei takistanud siiski sel seerial lõppkokkuvõttes hästi välja tulla.
Muidu mõjus tädi Õie karmi ja üsna pelutava naisterahvana. Ta oli suur ja kogukas ja teadis, kuidas asjad peavad olema. Ükskord sattusin koos Roosna-Alliku pensionäride klubi Hõrmalõng ekskursiooniga ringi tuuritama Tallinnas ja selle lähiümbruses, kaasas vanaema, vanaisa ja tädi Õie. Minu vanaisa oli mõnda aega klubi eestvedaja. Sõitsime muu hulgas laevaga Aegnale, mere peal oli külm, läbilõikav ja väga kõva tuul, kõik reisijad varjasid ennast soojas laevasaalis, peale tädi Õie, kes nõjatus vööris vastu reelingut ja vaatas merele, nagu poleks asigi. Läksin laevasaalist välja, nõjatusin tema kõrvale, aga tuul peksis nii vihaselt vastu silmi, et ei olnud isegi võimalik neid lahti hoida. Nii pidin ruttu jälle tagasi laevasaali minema.
Jaa, sellised on need vana aja tädid. Peale selle fotosessiooniga seonduva mul temast midagi südantsoojendavat meenutada polegi, ja siingi võlgneb kogu mälestus oma helguse peaasjalikult minu vanaemale, kellest võiks kirjutada, nagu ka vanaisast - kui suure hinge ja avara pilguga inimestest, hoolimata paljudest mitte nii headest isikuomadustest, tühja neist, need jäävad suuruse varju, avaruse taha - veel palju romaane.
teisipäev, 25. märts 2008
Tartu NAK läheb vastu tegusale aastale
Alles see oli, kui Tartu NAK andis efektse "Väikse pornotuuri", astudes üles Tartus, Türil, Rakveres ja Tallinnas. Nüüd on alanud uus, veel võimsam, terve aasta kestev, totaalne ja kõikehõlmav turnee: Tartu NAK-i tour de force.
Tartu NAK-i, Contra, Pireti ja Vahuri blogides on selle kohta juba teadaanne olemas, Postimees Online ja Delfi on teavitanud laiemat avalikkust. Jan Kausi tahtmatult antud impulss (vt märtsi Loomingut), Andra ja Pireti suurepärane idee, Vahuri pressikas.
Esimene, kellele uudisest teada anti, oligi igati teenetevääriliselt Jan Kaus, hoolimata hilisest kellaajast - ca pool kaks ööl vastu pühapäeva. Kahjuks oli levi Contra köögis vist halb ja Vahuri kõne Janile katkes juba pärast esimesi lauseid ära.
Midagi nii grandioosset ei olegi eesti kirjanduses varem tehtud. Let's rock! Ad astra!
Tartu NAK-i, Contra, Pireti ja Vahuri blogides on selle kohta juba teadaanne olemas, Postimees Online ja Delfi on teavitanud laiemat avalikkust. Jan Kausi tahtmatult antud impulss (vt märtsi Loomingut), Andra ja Pireti suurepärane idee, Vahuri pressikas.
Esimene, kellele uudisest teada anti, oligi igati teenetevääriliselt Jan Kaus, hoolimata hilisest kellaajast - ca pool kaks ööl vastu pühapäeva. Kahjuks oli levi Contra köögis vist halb ja Vahuri kõne Janile katkes juba pärast esimesi lauseid ära.
Midagi nii grandioosset ei olegi eesti kirjanduses varem tehtud. Let's rock! Ad astra!
esmaspäev, 24. märts 2008
mu avaldamata arvustus Vahingu "Noorest Undist"
Vaino Vahinguga ma ise vahetult kokku puutunud ei ole, kuid olen temaga 2004-2005 teinud e-kirja teel kaks head intervjuud: esmalt, lühema, ta "Noore Undi" ilmumise puhul, seejärel, pikema, "Vaimuhaiguse müüdi" puhul. Neid on võimalik guugeldades kiiresti leida.
Teda kui ilukirjanikku ma hinnata ei oska, ma olen põgusalt kokku puutunud vaid ühe tema novelliga, sedagi ülikoolis. Oli minu kirjandusliku maitse jaoks liialt raskepärane ja psühholoogiast rikas. Samuti ei oska ma midagi öelda tema kui teatrikriitiku, veel vähem kui psühhiaatriateadlase kohta. Aga sellegipoolest pean teda väga oluliseks kirjanikuks - kui 1960. aastate Tartu intelligentsi teravapilgulist kroonikeri. "Noor Unt" ja järgnevad kaks köidet päevaraamatut on tema suur ja lisaks sellele ka hästi serveeritud panus eesti kultuurilukku.
Katsutagu ise olla ühe põlvkonna krooniker! Pidada päevikuid, koguda detaile ja fakte, salvestada teadmisi, seejärel seda infohulka süstematiseeritult kultuuriloole talletada, ja lõpuks seda köitvalt ja kaasahaaravalt avalikkusele esitada! Aga ta ei olnud mitte ainult krooniker - vaid samas ise ka kroonika sündmuste keskseid kujusid, lausa nende sündmuste kujundajaid.
"Noorest Undist" tellis Jürgen minult Sirpi arvustuse. Lugesin raamatu õhinaga läbi. Tegin servadele märkmeid. Hakkasin kirjutama. Kuid kirjutada sellest raamatust oli erakordselt raske. Kas või juba sel põhjusel, et Andrus Kivirähk oli, mind sama asjaga Loomingus edestades, väga palju sellist, mida minagi kirjutada tahtsin, ära öelnud. Nii juhtuski see, et mu arvustus jäi lõpetamata. Tükk aega hiljem üle lugedes tundus valmis saanud osa siiski piisavalt tuumakas ja tummine, samuti kompaktne, et see alles jätta veel ka tulevasteks ülelugemiseks. Avaldan selle siinkohal.
*
POOLELI JÄÄNUD KATSE KIRJUTADA VAHINGU "NOOREST UNDIST"
märts 2004
Pole võimalik kahelda, et monograafia “Noor Unt”, milles Vaino Vahing on koondanud tervikuks oma valduses säilinud kirjaliku materjali Mati Undist ajavahemikus 15. mai 1967 kuni 14. veebruar 1975, on ülioluline eesti kultuuri, eeskätt teatrielu ja kirjanduse ajastudokument. Seda tunnistab ka Unt ise järelkommentaaris.
“Noores Undis” on sõna antud üksnes tollel ajal kirja pandule, nagu see toona asjaosaliste kirjavahetuses, Vahingu päevaraamatus, külalisteraamatus ja arhiivis talletus, seda tänapäevastelt seisukohtadelt täiendamata, sidustamata või kommenteerimata. Nii ei olegi Vahing mitte niivõrd raamatu autor, kuivõrd pigem koostaja, kes on materjali hulgast välja otsinud teemakohase ja selle kronoloogilisse narratiivi seadnud.
Oma dokumentaalsuse ja vahetuse poolest on “Noor Unt” väga paljupakkuv. Lugeja ette jõuab kümneid Undilt Vahingule ja Evald Hermakülale ning nendelt (ja teistelt) Undile saadetud kirju. Vahingu päevaraamatu kaudu saab lugeja aimu nende aastate noore intelligentsi maailmavaatest, eneseotsingutest ja inimestevahelistest suhetest.
Raamatu siduv jõud on küll Undi isik, kuid sealsamas lähedal liiguvad lisaks mainitud Hermakülale ja Vahingule endale veel Ingo Normet, Joel Sang, Jaak Rähesoo, Kuno Otsus, Jaan Tooming, Jaak Kangilaski, Linnart Mäll, Aleksander Müller, Johnny B. Isotamm, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Hando Runnel, Ülo Tuulik ja nii paljud teised, et vast olekski õigem pidada “Noore Undi” peategelaseks mitte Unti, mitte isegi tollast Tartu, vaid kogu vabariiklikku noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda, Undiga eesotsas.
Aastal 1967 oli Unt 23, Rummo 25, Kaplinski 26, Ehin 27 ja Runnel 29 aastat vana. Hermaküla oli sama vana kui Kaplinski ja Vahing ühevanune Ehiniga. Ehk siis, Runnel oli toona aasta võrra noorem kui Contra praegu. Millisena võib Vahingu monograafia põhjal kirjeldada tollast noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda?
Kõige rohkem torkab silma, et kirjandus ja teatritegemine on “Noore Undi” tegelastele, eriti Undile ja Vahingule, üle mõistuse tõsine asi, täiesti huumorivaba nähtus. Kirjanikuks (lavastajaks) olemise, kirjutamise (lavastamise), isegi kirjandusest (teatrist) rääkimise juurde kuulub valulik murekorts laubal, traagiline žest, eksistentsipaine ja tähtsusest lõhkev tõeotsing. Kirjandus (teater) ei ole väljendusrõõmu ja lugemis(vaatamis-)elamuse pakkuja, vaid permanentse piinluse allikas nii loojale kui kriitikule.
Kriitiku, üldse teadliku lugeja (vaataja) kohuseks on piinlemine, kas ta on teosest (lavastusest) aru saanud ja autorit (lavastajat) mõistnud. Ja milline vaev, milline äng, milline tusk, kui kuidagi ei mõista, kui on “mõistatus”! Päike kustub ja taevas kukub alla, kui ei “mõista” kõiki raamatuid, mis poes müügil, kõiki etendusi, mis lavale tuuakse!
Samu meeleolusid on “Noore Undi” tegelaste puhul täheldanud ka Andrus Kivirähk oma äärmiselt tabavas arvustuses selle raamatu kohta märtsikuu Loomingus: “Valitsev meeleolu on kompromissitu tõsidus. Väiksemalgi muigel ega iroonilisel märkusel pole siin kohta. Kõik inimesed oleksid justkui sunnitööle mõistetud, kuid see on eriline, püha ja lunastav sunnitöö.”
Paraku tundub see mure, traagika, paine ja piin otsituna, poosina, teatraalsena, sisulise katteta tegevusena, mille eesmärgiks tupsutada oma kargele loojanäole natuke õilistavat ja pheent oneeginliku spliini õhetust. Selline kirjanduse (teatri) praktiseerimine meenutab kangesti keskaegsete munkade kommet kanda maiste kannatuste suurendamiseks enda küljes ahelaid. Ka “Noore Undi” kirjanikud (lavastajad) tunduvad ägisevat endale kunstlikult kaela riputatud koormise all.
Samas ei kehti see üldistus ainult tollase noorima põlvkonna kohta, kirjanduselu mall oli selline ilmselt juba Tuglase aegadest peale. Ainult et kui vahepealsetel aastatel tõi sõja ja repressioonidega ohtralt kannatusi elu ise, siis rahuajal lastel tuli kannatused välja mõelda, kasutades selleks lääne moodsa (ja nõukogudemaal keelatud) psühholoogia võimalusi.
Vahingu raamatus leidub seda ahelatekolinat erineval kujul kokku nii massiivses koguses, et tahaks lõpuks hüüda: “Relax, poisid! Take it easy! Laske rihm vabamaks! See on ju ainult kunst!”
Kui palju piina võib sünnitada juba ainuüksi see suutmatus “mõista”! Kord peab Hermaküla mõistatuseks Vetemaad (25. septembril 1969), siis peab Heino Puhvel mõistatuseks Vaino Vahingut (10. detsembril 1970). Vahing ise ohkab 14. jaanuaril 1970: “Ma ei tunne veel Unti”. Siis tuleb kipituse leevenduseks ennast igal võimalikul ja võimatul hetkel puurida ülepeakaela kirjanduse, teatri ja filosoofia keerdküsimustesse, olgu tegu sõprade koosistumisega pudeli taga või väljasõiduga loodusesse.
Näiteks 12. jaanuaril 1969, kui Vahingule tulevad külla Unt ja Uno Laht, toimub selle asemel, et lõbusalt maast-ilmast lobiseda, hoopis täiesti endastmõistatavalt “siiras teoste analüüs”.
Või 22. augustil 1971, mil Vahing peab oma maakodus lõkkeõhtut Undi, Joel Sanga ja Ingo Normetiga, kurtes hiljem päevikule: “Normet vahtis lõkkesse ja ei sekkunud ka siis, kui ma rääkisin “Bolševikest” Sovremennikus.” Tõesti arusaamatu!
Või 5. septembril 1972: “Party Undi ja Jaak Kangilaskiga. Kangilaski on habeme kasvatanud ja Unt ka. Väga südamlik õhkkond tekkis kohe. Kangilaski rääkis “Thespisest”: “Jungi hüpotees iseseisvalt polegi halb, aga sa oled ta liialt pragmaatiliselt, primitiivselt kokku viinud Kierkegaardi, Lenini ja Hegeliga. Nüüd lõpuks sain ma aru ka mängu – Spiel – mõistest Vanemuise afääris. Nende Spiel pole see tõeline, selles on midagi infantiilset halvas mõttes. Nende spontaansus pole veel Spiel. On lõhe Hermaküla–Toominga spontaansuse taotluse ja mängu vahel.”” Ega midagi, vinge “party”! “Unt on selle vestluse ajal veidi ebalev, ta nagu ei taha sekkuda metafüüsilistesse targutlustesse,” märgib Vahing oma päevaraamatus sõbra kummalise käitumise kohe ära.
Metafüüsiline targutlus ongi “Noore Undi” kangelaste põhiline seltskondlik ajaviitevorm. Vist peaaegu ühelgi korral ei anna Vahingu edastatud materjal alust arvata, et mõnel puhul istusid sõbrad ka niisama maha, võtsid pudeli ette ja kukkusid lämisema. Ei-ei, ikka märksa kõrgelennulisemalt käis see asi.
3. oktoobril 1971 saab Vahing kirja Runnelilt ega suuda sedagi kunstiteose seisukohast hindamata jätta: “Hea kiri Handolt”.
*
Illustreerin käesolevat postitust imepäraselt meeleoluka narratiivse fotoseeriaga, mis mul on ajakirjaniku päevist juhtumisi käepärast jäänud: tulises vestlushoos Jüri Ehlvest ja Vaino Vahing (autor Aldo Luud).
Teda kui ilukirjanikku ma hinnata ei oska, ma olen põgusalt kokku puutunud vaid ühe tema novelliga, sedagi ülikoolis. Oli minu kirjandusliku maitse jaoks liialt raskepärane ja psühholoogiast rikas. Samuti ei oska ma midagi öelda tema kui teatrikriitiku, veel vähem kui psühhiaatriateadlase kohta. Aga sellegipoolest pean teda väga oluliseks kirjanikuks - kui 1960. aastate Tartu intelligentsi teravapilgulist kroonikeri. "Noor Unt" ja järgnevad kaks köidet päevaraamatut on tema suur ja lisaks sellele ka hästi serveeritud panus eesti kultuurilukku.
Katsutagu ise olla ühe põlvkonna krooniker! Pidada päevikuid, koguda detaile ja fakte, salvestada teadmisi, seejärel seda infohulka süstematiseeritult kultuuriloole talletada, ja lõpuks seda köitvalt ja kaasahaaravalt avalikkusele esitada! Aga ta ei olnud mitte ainult krooniker - vaid samas ise ka kroonika sündmuste keskseid kujusid, lausa nende sündmuste kujundajaid.
"Noorest Undist" tellis Jürgen minult Sirpi arvustuse. Lugesin raamatu õhinaga läbi. Tegin servadele märkmeid. Hakkasin kirjutama. Kuid kirjutada sellest raamatust oli erakordselt raske. Kas või juba sel põhjusel, et Andrus Kivirähk oli, mind sama asjaga Loomingus edestades, väga palju sellist, mida minagi kirjutada tahtsin, ära öelnud. Nii juhtuski see, et mu arvustus jäi lõpetamata. Tükk aega hiljem üle lugedes tundus valmis saanud osa siiski piisavalt tuumakas ja tummine, samuti kompaktne, et see alles jätta veel ka tulevasteks ülelugemiseks. Avaldan selle siinkohal.
*
POOLELI JÄÄNUD KATSE KIRJUTADA VAHINGU "NOOREST UNDIST"
märts 2004
Pole võimalik kahelda, et monograafia “Noor Unt”, milles Vaino Vahing on koondanud tervikuks oma valduses säilinud kirjaliku materjali Mati Undist ajavahemikus 15. mai 1967 kuni 14. veebruar 1975, on ülioluline eesti kultuuri, eeskätt teatrielu ja kirjanduse ajastudokument. Seda tunnistab ka Unt ise järelkommentaaris.
“Noores Undis” on sõna antud üksnes tollel ajal kirja pandule, nagu see toona asjaosaliste kirjavahetuses, Vahingu päevaraamatus, külalisteraamatus ja arhiivis talletus, seda tänapäevastelt seisukohtadelt täiendamata, sidustamata või kommenteerimata. Nii ei olegi Vahing mitte niivõrd raamatu autor, kuivõrd pigem koostaja, kes on materjali hulgast välja otsinud teemakohase ja selle kronoloogilisse narratiivi seadnud.
Oma dokumentaalsuse ja vahetuse poolest on “Noor Unt” väga paljupakkuv. Lugeja ette jõuab kümneid Undilt Vahingule ja Evald Hermakülale ning nendelt (ja teistelt) Undile saadetud kirju. Vahingu päevaraamatu kaudu saab lugeja aimu nende aastate noore intelligentsi maailmavaatest, eneseotsingutest ja inimestevahelistest suhetest.
Raamatu siduv jõud on küll Undi isik, kuid sealsamas lähedal liiguvad lisaks mainitud Hermakülale ja Vahingule endale veel Ingo Normet, Joel Sang, Jaak Rähesoo, Kuno Otsus, Jaan Tooming, Jaak Kangilaski, Linnart Mäll, Aleksander Müller, Johnny B. Isotamm, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Hando Runnel, Ülo Tuulik ja nii paljud teised, et vast olekski õigem pidada “Noore Undi” peategelaseks mitte Unti, mitte isegi tollast Tartu, vaid kogu vabariiklikku noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda, Undiga eesotsas.
Aastal 1967 oli Unt 23, Rummo 25, Kaplinski 26, Ehin 27 ja Runnel 29 aastat vana. Hermaküla oli sama vana kui Kaplinski ja Vahing ühevanune Ehiniga. Ehk siis, Runnel oli toona aasta võrra noorem kui Contra praegu. Millisena võib Vahingu monograafia põhjal kirjeldada tollast noorimat teatri- ja kirjanduspõlvkonda?
Kõige rohkem torkab silma, et kirjandus ja teatritegemine on “Noore Undi” tegelastele, eriti Undile ja Vahingule, üle mõistuse tõsine asi, täiesti huumorivaba nähtus. Kirjanikuks (lavastajaks) olemise, kirjutamise (lavastamise), isegi kirjandusest (teatrist) rääkimise juurde kuulub valulik murekorts laubal, traagiline žest, eksistentsipaine ja tähtsusest lõhkev tõeotsing. Kirjandus (teater) ei ole väljendusrõõmu ja lugemis(vaatamis-)elamuse pakkuja, vaid permanentse piinluse allikas nii loojale kui kriitikule.
Kriitiku, üldse teadliku lugeja (vaataja) kohuseks on piinlemine, kas ta on teosest (lavastusest) aru saanud ja autorit (lavastajat) mõistnud. Ja milline vaev, milline äng, milline tusk, kui kuidagi ei mõista, kui on “mõistatus”! Päike kustub ja taevas kukub alla, kui ei “mõista” kõiki raamatuid, mis poes müügil, kõiki etendusi, mis lavale tuuakse!
Samu meeleolusid on “Noore Undi” tegelaste puhul täheldanud ka Andrus Kivirähk oma äärmiselt tabavas arvustuses selle raamatu kohta märtsikuu Loomingus: “Valitsev meeleolu on kompromissitu tõsidus. Väiksemalgi muigel ega iroonilisel märkusel pole siin kohta. Kõik inimesed oleksid justkui sunnitööle mõistetud, kuid see on eriline, püha ja lunastav sunnitöö.”
Paraku tundub see mure, traagika, paine ja piin otsituna, poosina, teatraalsena, sisulise katteta tegevusena, mille eesmärgiks tupsutada oma kargele loojanäole natuke õilistavat ja pheent oneeginliku spliini õhetust. Selline kirjanduse (teatri) praktiseerimine meenutab kangesti keskaegsete munkade kommet kanda maiste kannatuste suurendamiseks enda küljes ahelaid. Ka “Noore Undi” kirjanikud (lavastajad) tunduvad ägisevat endale kunstlikult kaela riputatud koormise all.
Samas ei kehti see üldistus ainult tollase noorima põlvkonna kohta, kirjanduselu mall oli selline ilmselt juba Tuglase aegadest peale. Ainult et kui vahepealsetel aastatel tõi sõja ja repressioonidega ohtralt kannatusi elu ise, siis rahuajal lastel tuli kannatused välja mõelda, kasutades selleks lääne moodsa (ja nõukogudemaal keelatud) psühholoogia võimalusi.
Vahingu raamatus leidub seda ahelatekolinat erineval kujul kokku nii massiivses koguses, et tahaks lõpuks hüüda: “Relax, poisid! Take it easy! Laske rihm vabamaks! See on ju ainult kunst!”
Kui palju piina võib sünnitada juba ainuüksi see suutmatus “mõista”! Kord peab Hermaküla mõistatuseks Vetemaad (25. septembril 1969), siis peab Heino Puhvel mõistatuseks Vaino Vahingut (10. detsembril 1970). Vahing ise ohkab 14. jaanuaril 1970: “Ma ei tunne veel Unti”. Siis tuleb kipituse leevenduseks ennast igal võimalikul ja võimatul hetkel puurida ülepeakaela kirjanduse, teatri ja filosoofia keerdküsimustesse, olgu tegu sõprade koosistumisega pudeli taga või väljasõiduga loodusesse.
Näiteks 12. jaanuaril 1969, kui Vahingule tulevad külla Unt ja Uno Laht, toimub selle asemel, et lõbusalt maast-ilmast lobiseda, hoopis täiesti endastmõistatavalt “siiras teoste analüüs”.
Või 22. augustil 1971, mil Vahing peab oma maakodus lõkkeõhtut Undi, Joel Sanga ja Ingo Normetiga, kurtes hiljem päevikule: “Normet vahtis lõkkesse ja ei sekkunud ka siis, kui ma rääkisin “Bolševikest” Sovremennikus.” Tõesti arusaamatu!
Või 5. septembril 1972: “Party Undi ja Jaak Kangilaskiga. Kangilaski on habeme kasvatanud ja Unt ka. Väga südamlik õhkkond tekkis kohe. Kangilaski rääkis “Thespisest”: “Jungi hüpotees iseseisvalt polegi halb, aga sa oled ta liialt pragmaatiliselt, primitiivselt kokku viinud Kierkegaardi, Lenini ja Hegeliga. Nüüd lõpuks sain ma aru ka mängu – Spiel – mõistest Vanemuise afääris. Nende Spiel pole see tõeline, selles on midagi infantiilset halvas mõttes. Nende spontaansus pole veel Spiel. On lõhe Hermaküla–Toominga spontaansuse taotluse ja mängu vahel.”” Ega midagi, vinge “party”! “Unt on selle vestluse ajal veidi ebalev, ta nagu ei taha sekkuda metafüüsilistesse targutlustesse,” märgib Vahing oma päevaraamatus sõbra kummalise käitumise kohe ära.
Metafüüsiline targutlus ongi “Noore Undi” kangelaste põhiline seltskondlik ajaviitevorm. Vist peaaegu ühelgi korral ei anna Vahingu edastatud materjal alust arvata, et mõnel puhul istusid sõbrad ka niisama maha, võtsid pudeli ette ja kukkusid lämisema. Ei-ei, ikka märksa kõrgelennulisemalt käis see asi.
3. oktoobril 1971 saab Vahing kirja Runnelilt ega suuda sedagi kunstiteose seisukohast hindamata jätta: “Hea kiri Handolt”.
*
Illustreerin käesolevat postitust imepäraselt meeleoluka narratiivse fotoseeriaga, mis mul on ajakirjaniku päevist juhtumisi käepärast jäänud: tulises vestlushoos Jüri Ehlvest ja Vaino Vahing (autor Aldo Luud).
kolmapäev, 19. märts 2008
"Kakskümmend aastat hiljem" 10 aastat hiljem
Hakkasin üle lugema Dumas' vanema romaani "Kakskümmend aastat hiljem". Viimati lugesin seda vist küll oma 10 aastat tagasi, võib-olla isegi rohkem. Iga rida on puhas kuld! Milline stiil! Milline siin-seal välgatav huumor! Millised tegelased! Millised seiklused! Ah! Nagu on kunagi mu mäletamist mööda kirjutanud ka Mart Kivastik, on "Kakskümmend aastat hiljem" isegi parem, kui "Kolm musketäri". Nagu ma nimetaksin, otsides võrdlust eesti kirjandusklassikast, Oskar Lutsu "Suve" paremaks tema "Kevadest".
Üldse võiks väga huvitavaid tulemusi võiks anda "kakskümmend aastat hilisema" d’Artagnani kõrvutamine Joseph de Ülesooga… Monoloogid, huumor… Näiteks d’Artagnan vannub korduvalt: "Tont võtku!", Joosep aga: "Madis võtku!" Samuti on mõlemad pidevas rahahädas. Kui d’Artagnani soov on üles ehitada esivanematelt päranduseks saadud loss, mis viimase 200 aastaga on lootusetult laokile lastud minna, siis Joosepi eesmärgiks on teha Ülesoo talus kapitaalseid ümberehitustöid ning tuua sinna moodne karjavirtsahvt eesotsas ehtsa friisi tõuga. Ja mõlema elu jälgitakse kindlate ajavahemike tagant, kusjuures lõppfaasis on lugejal võimalik liigutusega kaasa elada armastatud tegelaste viimasetele hetkedele…
Eile öösel kirjutasin ka luuletuse:
PÕNEV KIRJANDUSLUGU
I
"Kolme musketäri" alguses
on Athos 27-aastane,
Aramis 21 ja
d’Artagnan 18.
Austria Anna
on 24-aastane.
"Kolme musketäri" lõpus
on Mordaunt 3-aastane
ja Raouli sünnini jääb
veel 5 aastat.
Allikas:
"Kakskümmend aastat hiljem"
II
Laa-laa-laa-laa-lalalalaa,
no mis luuletus see on?
*
Täna öösel aga avasin siinsamas kõrval hääletuse romaanide "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem" tegelaskonna teemal. Võtke lahkesti sõna!
Üldse võiks väga huvitavaid tulemusi võiks anda "kakskümmend aastat hilisema" d’Artagnani kõrvutamine Joseph de Ülesooga… Monoloogid, huumor… Näiteks d’Artagnan vannub korduvalt: "Tont võtku!", Joosep aga: "Madis võtku!" Samuti on mõlemad pidevas rahahädas. Kui d’Artagnani soov on üles ehitada esivanematelt päranduseks saadud loss, mis viimase 200 aastaga on lootusetult laokile lastud minna, siis Joosepi eesmärgiks on teha Ülesoo talus kapitaalseid ümberehitustöid ning tuua sinna moodne karjavirtsahvt eesotsas ehtsa friisi tõuga. Ja mõlema elu jälgitakse kindlate ajavahemike tagant, kusjuures lõppfaasis on lugejal võimalik liigutusega kaasa elada armastatud tegelaste viimasetele hetkedele…
Eile öösel kirjutasin ka luuletuse:
PÕNEV KIRJANDUSLUGU
I
"Kolme musketäri" alguses
on Athos 27-aastane,
Aramis 21 ja
d’Artagnan 18.
Austria Anna
on 24-aastane.
"Kolme musketäri" lõpus
on Mordaunt 3-aastane
ja Raouli sünnini jääb
veel 5 aastat.
Allikas:
"Kakskümmend aastat hiljem"
II
Laa-laa-laa-laa-lalalalaa,
no mis luuletus see on?
*
Täna öösel aga avasin siinsamas kõrval hääletuse romaanide "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem" tegelaskonna teemal. Võtke lahkesti sõna!
esmaspäev, 17. märts 2008
väike võrgutuur
Otsite Sudaanis hotelli? Siin on Khartoumi-nimelises linnas asuva Acropole'i võrgukülg. Head bukkimist! Unustasin ennast lihtsalt võrgus kolama, sry...
pühapäev, 16. märts 2008
sõit Tulika parfüümitaksoga: jälle elusalt pääsenud
Eesti kuulsaim takso on Linnatakso nn lepatriinutakso. Aga ilmselt jääb sõitjatele kauaks meelde ka Tulika nn parfüümitakso. Selle sohvriks on blond keskealine naine nimega Gita Griin ja see takso erineb kõigist teistest eesti taksodest selle poolest, et salong on nii paksult parfüümi täis, et silmad hakkavad vett jooksma ja sees ajab keerama, rääkimata sellest, et hingata ei ole võimalik. Olen sellega kord varem sõitnud, mitu aastat tagasi, aga mälestus sellest oli nii mällu sööbinud, et nii kui täna läbi akna seda naist rooli taga nägin, sain aru: nüüd on see parfüümikas.
Istusin sisse. Oligi! Mul oli pitsakarp süles, see lõhnas mahedalt, surusin selle nina ligi, et selle lõhnade abil natuke aega elus püsida. Aga jonn ja kius ei andnud asu. Palusin sohvrit aknad avada, et taga midagi hingata oleks. "Avage ise," vastas sohver lahkelt. Otsisin ukse küljest avamise nuppu, aga ei leidnud. Paistis, et need on eemaldatud. Minupoolse ukse sees oli igatahes ainult auk. "Siin ei ole nuppu," ütlesin. "Aga eelmine sõitja on on kogu auto täis lõhnatanud." - "Mina tunnen praegu toidulõhna," ütles sohver. "Mina tunnen parfüümi," vastasin. "Noo, parfüüm ongi selleks, et seda tunda oleks," vastas sohver rahulolevalt. Aga soostus siiski kõrvalistuja poolse akna lahti tegema. Oo, mõnus Tallinna tänavate saastunud bensuvinune tuul puhises tagaistmele!
Ma ei saa aru, kuidas sellist ehtsat psühhot üldse lastakse taksoga sõita? Kruvigu siis vähemalt tagaustele akna avamise nupud tagasi!
Istusin sisse. Oligi! Mul oli pitsakarp süles, see lõhnas mahedalt, surusin selle nina ligi, et selle lõhnade abil natuke aega elus püsida. Aga jonn ja kius ei andnud asu. Palusin sohvrit aknad avada, et taga midagi hingata oleks. "Avage ise," vastas sohver lahkelt. Otsisin ukse küljest avamise nuppu, aga ei leidnud. Paistis, et need on eemaldatud. Minupoolse ukse sees oli igatahes ainult auk. "Siin ei ole nuppu," ütlesin. "Aga eelmine sõitja on on kogu auto täis lõhnatanud." - "Mina tunnen praegu toidulõhna," ütles sohver. "Mina tunnen parfüümi," vastasin. "Noo, parfüüm ongi selleks, et seda tunda oleks," vastas sohver rahulolevalt. Aga soostus siiski kõrvalistuja poolse akna lahti tegema. Oo, mõnus Tallinna tänavate saastunud bensuvinune tuul puhises tagaistmele!
Ma ei saa aru, kuidas sellist ehtsat psühhot üldse lastakse taksoga sõita? Kruvigu siis vähemalt tagaustele akna avamise nupud tagasi!
reede, 14. märts 2008
minu esimene kodanikumeeleavaldus
Tuli meelde huvitav seik kooliajast - minu esimene kodanikumeeleavaldus. Õigemini - esimene osaletud kodanikumeeleavaldus. See oli kuskil 7. või 8. klassis. Neljapäeval oli pikk päev, eelviimane tund oli kehaline kasvatus, sellele järgnes veel loodusõpetus. Ja loomulikult pole üldse lahe pärast kehalist tampi pika päeva lõpetuseks veel uuesti klassis pingi taha ronida. Kuid kolmapäev oli see-eest lühike päev. Nii me käisimegi kooli esindajatele välja mõtte, et loodusõpetuse võiks neljapäevalt lükata kolmapäevale. Aga öeldi, et pole võimalik.
Meie selle vastusega ei leppinud, vaid alustasime suhteliselt suure osaga klassist protestiliikumist. Täiesti iseeneslikult, spontaanselt. Üks küttis teist üles, teine kolmandat, kolmas neljandat jne. Kirjutasime paberitükkidele oma loosungi "LOODUS KOLMAPÄEVAKS" ja kleepisime koolimaja seintele, millega juhtus. Igatepidi tegime kisa. Kohe mitu päeva, kui ma õigesti mäletan. Tulemusi see muidugi ei andnud, kes see ikka hakkab sellisel põhjusel tundideplaani ümber tegema. Ühes loodusõpetuse tunnis pöördus loodusõpetaja ise meie poole, et tema on ka nii pika päeva lõpus väsinud, aga midagi ei ole teha, tuleb ära kannatada.
Aga me vähemalt tegime kooli esindajatele oma seisukoha teatavaks viisil, mis oli kaugelt enam, kui tavaline õpilaste protestimine ja nördinud susisemine. Kodanikumeeleavalduse esimene samm oma eesmärkide saavutamisel on: koonduda ja sõnastada loosung. Teine samm: töötada välja lahendused. Kolmas samm: asuda lahendusi teoks tegema, kasutades erinevaid abinõusid. Meie klassikollektiiv jõudis ilusti välja selle kolmanda sammuni.
Ja peale selle kõige oli see loomulikult õppetund tulevasteks kodanikumeeleavaldusteks. Neid on mul hilisemas elus ette tulnud vähemalt kaks tõsisemat. 2001. aasta kevadel osalesin aktiivselt ühe õppekeskuse komandandi kohalt lahtikangutamises, sest ta jõi ennast ametikohuseid täites täis, tuli mulle rusikatega kallale ja üritas tagatipuks väänata meie kollektiivile arveid olematute kahjude eest. Kõik aga läks lõpuks hästi, komandant asendati teisega ja uus vabandas meie ees viisakalt.
2004. aasta sügisel sattusin oma magistriöö kaitsmisega keset ülikoolis käima lahvatanud võimuvõitlust. Dekaan Marju Torp-Kõivupuu tuli isiklikult minu tööd rappima, et maksu mis maksab minu juhendaja, professor Toomas Liivi kaudu eesti kirjanduse õppetoolile obakas anda. See tal ka õnnestus, vaidlus minu töö hinde üle jõudis lõpuks sinnamaani, et kas 0 või 1. Õnneks tuli vähemalt 1 ära, nii et sain lõpetada. Kui ennast kogusin, viisin asja kohe Sirpi ja Õpetajate Lehte, liitusid Mati Hint, Martin Ehala jt, vastaspoolele jäid hüsteerilisele Kõivupuule lisaks eesti kõige mõttetum kirjandusteadlane Tiina Aunin ja veel mõned nende sõbranjed. Diskussioon kulges Õpetajate Lehes tuliselt ja sõnakalt, jõudes välja väga üldiste ja põhimõtteliste teemadeni, osales isegi Birute Klaas. Mina aga helistasin Toomas Liivi kaitseks rektorile isiklikult. Kuni siis detsembri alguses, täpselt 2 kuud pärast kogu selle jama algust, tuli rõõmusõnum: dekaan Kõivupuu minema löödud, uus dekaan on Suliko Liiv. Taas kõik hästi!
Tegelikult peaksime kodanikuõiguste eest seismisel õppima ameeriklastelt. Olgu see neil küll juba välja arendatud selliste jaburusteni, et klient võib restoranipidaja liiga kuuma kohvi eest kohtusse kaevata, on nende suhtumine siiski üldjoontes järgimistvääriv: suu on selleks, et see vajaduse korral lahti teha. Eestis ongi paljud asjad ühiskondlikul plaanil nii metsas sellepärast, et inimesed tulevad koju ja sisisevad ennast mitte milleski süüdi olevate kaaskondlaste peale tühjaks. Või teleka peale, kui sealt jälle uudistest mingit uut närusust näidatakse. Aga kasutada oma võimalust minna vajaduse korral kas või Euroopa Parlamenti ja seal õigust nõuda - seda juba ei ole. Nii visalt, nii visalt areneb eestlaste protestivaim! Aga ometi põhineb kogu meie omariiklus suurel määral just nimelt sellelsamal protestivaimul - 19. sajandi haridust saanud külameestel, kas hakkasid seadust uurima ja saatsid tsaarile märgukirju. Kõht täis ja tantsud tähtedega telekas, siis on kõik põhiline olemas?
Meie selle vastusega ei leppinud, vaid alustasime suhteliselt suure osaga klassist protestiliikumist. Täiesti iseeneslikult, spontaanselt. Üks küttis teist üles, teine kolmandat, kolmas neljandat jne. Kirjutasime paberitükkidele oma loosungi "LOODUS KOLMAPÄEVAKS" ja kleepisime koolimaja seintele, millega juhtus. Igatepidi tegime kisa. Kohe mitu päeva, kui ma õigesti mäletan. Tulemusi see muidugi ei andnud, kes see ikka hakkab sellisel põhjusel tundideplaani ümber tegema. Ühes loodusõpetuse tunnis pöördus loodusõpetaja ise meie poole, et tema on ka nii pika päeva lõpus väsinud, aga midagi ei ole teha, tuleb ära kannatada.
Aga me vähemalt tegime kooli esindajatele oma seisukoha teatavaks viisil, mis oli kaugelt enam, kui tavaline õpilaste protestimine ja nördinud susisemine. Kodanikumeeleavalduse esimene samm oma eesmärkide saavutamisel on: koonduda ja sõnastada loosung. Teine samm: töötada välja lahendused. Kolmas samm: asuda lahendusi teoks tegema, kasutades erinevaid abinõusid. Meie klassikollektiiv jõudis ilusti välja selle kolmanda sammuni.
Ja peale selle kõige oli see loomulikult õppetund tulevasteks kodanikumeeleavaldusteks. Neid on mul hilisemas elus ette tulnud vähemalt kaks tõsisemat. 2001. aasta kevadel osalesin aktiivselt ühe õppekeskuse komandandi kohalt lahtikangutamises, sest ta jõi ennast ametikohuseid täites täis, tuli mulle rusikatega kallale ja üritas tagatipuks väänata meie kollektiivile arveid olematute kahjude eest. Kõik aga läks lõpuks hästi, komandant asendati teisega ja uus vabandas meie ees viisakalt.
2004. aasta sügisel sattusin oma magistriöö kaitsmisega keset ülikoolis käima lahvatanud võimuvõitlust. Dekaan Marju Torp-Kõivupuu tuli isiklikult minu tööd rappima, et maksu mis maksab minu juhendaja, professor Toomas Liivi kaudu eesti kirjanduse õppetoolile obakas anda. See tal ka õnnestus, vaidlus minu töö hinde üle jõudis lõpuks sinnamaani, et kas 0 või 1. Õnneks tuli vähemalt 1 ära, nii et sain lõpetada. Kui ennast kogusin, viisin asja kohe Sirpi ja Õpetajate Lehte, liitusid Mati Hint, Martin Ehala jt, vastaspoolele jäid hüsteerilisele Kõivupuule lisaks eesti kõige mõttetum kirjandusteadlane Tiina Aunin ja veel mõned nende sõbranjed. Diskussioon kulges Õpetajate Lehes tuliselt ja sõnakalt, jõudes välja väga üldiste ja põhimõtteliste teemadeni, osales isegi Birute Klaas. Mina aga helistasin Toomas Liivi kaitseks rektorile isiklikult. Kuni siis detsembri alguses, täpselt 2 kuud pärast kogu selle jama algust, tuli rõõmusõnum: dekaan Kõivupuu minema löödud, uus dekaan on Suliko Liiv. Taas kõik hästi!
Tegelikult peaksime kodanikuõiguste eest seismisel õppima ameeriklastelt. Olgu see neil küll juba välja arendatud selliste jaburusteni, et klient võib restoranipidaja liiga kuuma kohvi eest kohtusse kaevata, on nende suhtumine siiski üldjoontes järgimistvääriv: suu on selleks, et see vajaduse korral lahti teha. Eestis ongi paljud asjad ühiskondlikul plaanil nii metsas sellepärast, et inimesed tulevad koju ja sisisevad ennast mitte milleski süüdi olevate kaaskondlaste peale tühjaks. Või teleka peale, kui sealt jälle uudistest mingit uut närusust näidatakse. Aga kasutada oma võimalust minna vajaduse korral kas või Euroopa Parlamenti ja seal õigust nõuda - seda juba ei ole. Nii visalt, nii visalt areneb eestlaste protestivaim! Aga ometi põhineb kogu meie omariiklus suurel määral just nimelt sellelsamal protestivaimul - 19. sajandi haridust saanud külameestel, kas hakkasid seadust uurima ja saatsid tsaarile märgukirju. Kõht täis ja tantsud tähtedega telekas, siis on kõik põhiline olemas?
neljapäev, 13. märts 2008
esinemine Koeru koolis
Käisin täna esinemas Koeru koolis. Koeru on üks tegus asula Tartu maanteest pärast Mäod mõniteist kilomeetrit vasakule, ärapöördega Mäekülast. Ja "tegus" ütlen sellepärast, et Mäo ristist viis mind sinna autoga üks kohalik isik, turske keskeas meesterahvas, kes jutustas, kuidas neil Koerus on nii- ja naasugused päris suurejoonelised firmad ja ettevõtted, kuhu käiakse mitte ainult mujalt Eestist, vaid koguni Soomest tööl.
Siis rääkis ta veel seda, et kirjanikud on nende kanti sagedasti külastanud ja tema ise neid lausa sõidutanud: Jaan Kross, Ellen Niit, Raimond Kaugver... Kaugveriga olla juhtunud selline ere lookene, et tagasiteel Tallinna olid nad sattunud liiklusõnnetusse - nende Volga keset suuri veoautosid. Ja küll siis need veoautod üritanud seda Volgat süüdlaseks toppida. Aga Kaugveri kirjameheoskustega ja sohvri autojuhiteadmistega koostati kahe peale seletuskiri, mille peale miilitsal ei olnud enam muud teha, kui kulpi lüüa.
Esinemine läks jällegi väga hästi. Hoolimata sellest, et olin unine ja vähese vastuvõtusuutlikkusega, nagu alati siis, kui ärkan 6.45, et jõuda 8.30 bussile. Millest ma oleks äärepealt maha jäänud, sest istusin Tallinnas vale trammi peale. Ja milles ei olnud palju puudu, et oleksin Mäo maha maganud. Publikuks olid lapsed 5.-6. klassist ja erandkorras ka 9. klass. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, et vanusepiirid nii oluliselt laienesid, esinesin eelkõige ikka noorematele.
Tuli järsku selline tuhin, et loeks igasuguseid luuletusi: riimis lõbusaid, riimita toredaid, jutustavat vabavärssi, eksperimenteerivaid, sõnamängulisi jne. Eriti olulisel kohal oli Pille-Riini loo "Isa ja ema saladus" autoriesmaettekanne. See on see lugu, kus Pille-Riin ärkab öösel üles ja avastab, et tema isa ja ema mängivad tema mänguasjadega. Lapsed kuulasid huviga, elasid kaasa ja võtsid jutugi hästi vastu. Esituste vahele aga rääkisin sideaineseks juttu kah - oma elust ja mõtetest, kirjandusest. Üks väike tüdruk esitas väga ilusti minu "Koilugu".
Mõned minutid enne vahetunnikella helinat võtsin otsad kokku ja ütlesin, et see oleks siis selleks korraks kõik, aitäh kõigile kuulamast. Ja et nüüd võib küsimusi esitada, vastan hea meelega, ka sellistele, et "mida ma hommikuks sõin", vastangi sellele kohe ära - sõin sepikut maasikamoosiga. Noh, keegi just nii väga midagi küsida ei tahtnud. Õpetaja hakkas juba püsti tõusma, et mulle koerapildiga (Koeru ikkagi!) tass üle anda - aga ei, aga ei! Ühel poisil siiski käsi püsti.
Ja tuli igati ilus ja otsekohene küsimus, nagu neid koolipubliku suust haruharva kuuleb: "Kui palju te raha saate? Luuletuste kirjutamise eest?" Mõtlesin kohe kaks sekundit, mida sellisele terasele küsimusele vastata. Näitasin siis laual ees olnud "Buratino laule" ja ütlesin: "Näe, kui sellise raamatu täie luuletusi valmis kirjutad ja lähed majja, mille ukse kohale on kirjutatud "Kultuurkapital", siis võid selle eest seal 15 000 - 20 000 krooni honorari saada." Aga lisasin loomulikult kohe, et ega see nüüd ei tähenda, et alati ja kõigele. Paistis, et vastus kõlbas. Loovisiku seaduse äpardumisest ja Laine Jänese agarast mittemidagitegemisest ma muidugi rääkima ei hakanud.
Siis küsiti veel, kui vana ma olen. Ja õpetaja poolt tuli küsimus, et miks mulle mereröövlid meeldivad. See oli küll üllatus, mulle pole kunagi mereröövlid meeldinud. Mida ma kohe ka välja ütlesin, põhjendusega, et nad on harilikud kurjategijad, ja lisaklausliga, et vaatasin hiljuti ka "Kariibi mere piraate" ja kapten Jack Sparrow on erandina tõesti muhe vend.
*
Koerust Tallinnasse tagasi sõitsin samas autos, millega olin ka tulnud, ainult selle vahega, et nüüd oli roolis koolidirektor isiklikult. Ta jutustas Koeru kohta ennist teada saadule veel ohtralt juurde. Kas teie näiteks teadsite, et Eesti NSV-s oli Koeru ainus koht, kus tehti Volgadele kapitaalremonti? Vestlesime ka kooliõpetuse, sh eriti riigikirjandi ja emakeele õpetamise teemal, jäädes suhteliselt ühistele seisukohtadele.
Siis rääkis ta veel seda, et kirjanikud on nende kanti sagedasti külastanud ja tema ise neid lausa sõidutanud: Jaan Kross, Ellen Niit, Raimond Kaugver... Kaugveriga olla juhtunud selline ere lookene, et tagasiteel Tallinna olid nad sattunud liiklusõnnetusse - nende Volga keset suuri veoautosid. Ja küll siis need veoautod üritanud seda Volgat süüdlaseks toppida. Aga Kaugveri kirjameheoskustega ja sohvri autojuhiteadmistega koostati kahe peale seletuskiri, mille peale miilitsal ei olnud enam muud teha, kui kulpi lüüa.
Esinemine läks jällegi väga hästi. Hoolimata sellest, et olin unine ja vähese vastuvõtusuutlikkusega, nagu alati siis, kui ärkan 6.45, et jõuda 8.30 bussile. Millest ma oleks äärepealt maha jäänud, sest istusin Tallinnas vale trammi peale. Ja milles ei olnud palju puudu, et oleksin Mäo maha maganud. Publikuks olid lapsed 5.-6. klassist ja erandkorras ka 9. klass. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, et vanusepiirid nii oluliselt laienesid, esinesin eelkõige ikka noorematele.
Tuli järsku selline tuhin, et loeks igasuguseid luuletusi: riimis lõbusaid, riimita toredaid, jutustavat vabavärssi, eksperimenteerivaid, sõnamängulisi jne. Eriti olulisel kohal oli Pille-Riini loo "Isa ja ema saladus" autoriesmaettekanne. See on see lugu, kus Pille-Riin ärkab öösel üles ja avastab, et tema isa ja ema mängivad tema mänguasjadega. Lapsed kuulasid huviga, elasid kaasa ja võtsid jutugi hästi vastu. Esituste vahele aga rääkisin sideaineseks juttu kah - oma elust ja mõtetest, kirjandusest. Üks väike tüdruk esitas väga ilusti minu "Koilugu".
Mõned minutid enne vahetunnikella helinat võtsin otsad kokku ja ütlesin, et see oleks siis selleks korraks kõik, aitäh kõigile kuulamast. Ja et nüüd võib küsimusi esitada, vastan hea meelega, ka sellistele, et "mida ma hommikuks sõin", vastangi sellele kohe ära - sõin sepikut maasikamoosiga. Noh, keegi just nii väga midagi küsida ei tahtnud. Õpetaja hakkas juba püsti tõusma, et mulle koerapildiga (Koeru ikkagi!) tass üle anda - aga ei, aga ei! Ühel poisil siiski käsi püsti.
Ja tuli igati ilus ja otsekohene küsimus, nagu neid koolipubliku suust haruharva kuuleb: "Kui palju te raha saate? Luuletuste kirjutamise eest?" Mõtlesin kohe kaks sekundit, mida sellisele terasele küsimusele vastata. Näitasin siis laual ees olnud "Buratino laule" ja ütlesin: "Näe, kui sellise raamatu täie luuletusi valmis kirjutad ja lähed majja, mille ukse kohale on kirjutatud "Kultuurkapital", siis võid selle eest seal 15 000 - 20 000 krooni honorari saada." Aga lisasin loomulikult kohe, et ega see nüüd ei tähenda, et alati ja kõigele. Paistis, et vastus kõlbas. Loovisiku seaduse äpardumisest ja Laine Jänese agarast mittemidagitegemisest ma muidugi rääkima ei hakanud.
Siis küsiti veel, kui vana ma olen. Ja õpetaja poolt tuli küsimus, et miks mulle mereröövlid meeldivad. See oli küll üllatus, mulle pole kunagi mereröövlid meeldinud. Mida ma kohe ka välja ütlesin, põhjendusega, et nad on harilikud kurjategijad, ja lisaklausliga, et vaatasin hiljuti ka "Kariibi mere piraate" ja kapten Jack Sparrow on erandina tõesti muhe vend.
*
Koerust Tallinnasse tagasi sõitsin samas autos, millega olin ka tulnud, ainult selle vahega, et nüüd oli roolis koolidirektor isiklikult. Ta jutustas Koeru kohta ennist teada saadule veel ohtralt juurde. Kas teie näiteks teadsite, et Eesti NSV-s oli Koeru ainus koht, kus tehti Volgadele kapitaalremonti? Vestlesime ka kooliõpetuse, sh eriti riigikirjandi ja emakeele õpetamise teemal, jäädes suhteliselt ühistele seisukohtadele.
kolmapäev, 12. märts 2008
Urve Palo vastab isadele
Tänases Eesti Päevalehe Online'is vastab rahvastikuminister Urve Palo eilses Eesti Päevalehes ilmunud artiklile, milles isade liikumine esitab oma seisukohad uue perekonnaseaduse eelnõu osas.
Muuhulgas kirjutab Palo:
Toetan ühenduse Isade Eest eest kõneleja seisukohta, et on igati loomulik, et ühiskonnas mõistetaks, et normaalne suhtlemine isaga on lapse õigus samavõrd nagu õigus haridusele ja arstiabile.
Loodan väga, et see liikumine laieneb ning seeläbi aitab muuta ühiskonnas levinud arvamust, et laste kasvatamine on rohkem nagu naiste töö ja vastutus. Isade rolli tähtsustamisel laste kasvatusprotsessis langeb ehk ka meie lahutuste arv ning ka kohtud ei pea igapäevaselt menetlema mitmeid tuhandeid lapse elatise maksmisest kõrvalehoidumise hagisid.
Kindlasti ei saa olla päri ka uue seaduseelnõu plaaniga, et kui kooselust, mis ei ole abieluks sõlmitud, sündinud lapse emb-kumb vanematest keeldub hoolduskohustuse suhtes kokku leppimast, on hooldajaks ainult ema. See vähendab oluliselt võimalust lapsevanemate võrdseks osalemiseks lapse hooldamisel ja riivab eelkõige just isade õigusi. Eestis puudutab see probleem 49% lastest, sest just nii suur on vaba-abielust sündinud laste osakaal.
Lapsed on muutumas ühiskonnas oluliseks ning "lapse huvid" igapäevaseks praktikaks mitmete otsuste tegemise aluseks.
Kuna perekonnaseadus puudutab enamust Eesti elanikkonnast ja meie laste tulevikku, siis pean väga oluliseks, et enne uue seaduse vastuvõtmist seda tõsiselt kaalutakse ja erinevate huvigruppidega läbi räägitakse.
Väga meeldiv, et antud teemal niivõrd keskse ministeeriumi kõrgeim esindaja on isade ühenduse artiklile vastanud, ja seda teinud veel ka nii mõistvas ja koostööle suunavas vormis. See annab lootust, et eelnõu muutub eri ministeeriumide ja võimuinstantside toetusel samm-sammult järjest paremaks ja peale emade ka isade ja laste huve arvestavaks.
Muuhulgas kirjutab Palo:
Toetan ühenduse Isade Eest eest kõneleja seisukohta, et on igati loomulik, et ühiskonnas mõistetaks, et normaalne suhtlemine isaga on lapse õigus samavõrd nagu õigus haridusele ja arstiabile.
Loodan väga, et see liikumine laieneb ning seeläbi aitab muuta ühiskonnas levinud arvamust, et laste kasvatamine on rohkem nagu naiste töö ja vastutus. Isade rolli tähtsustamisel laste kasvatusprotsessis langeb ehk ka meie lahutuste arv ning ka kohtud ei pea igapäevaselt menetlema mitmeid tuhandeid lapse elatise maksmisest kõrvalehoidumise hagisid.
Kindlasti ei saa olla päri ka uue seaduseelnõu plaaniga, et kui kooselust, mis ei ole abieluks sõlmitud, sündinud lapse emb-kumb vanematest keeldub hoolduskohustuse suhtes kokku leppimast, on hooldajaks ainult ema. See vähendab oluliselt võimalust lapsevanemate võrdseks osalemiseks lapse hooldamisel ja riivab eelkõige just isade õigusi. Eestis puudutab see probleem 49% lastest, sest just nii suur on vaba-abielust sündinud laste osakaal.
Lapsed on muutumas ühiskonnas oluliseks ning "lapse huvid" igapäevaseks praktikaks mitmete otsuste tegemise aluseks.
Kuna perekonnaseadus puudutab enamust Eesti elanikkonnast ja meie laste tulevikku, siis pean väga oluliseks, et enne uue seaduse vastuvõtmist seda tõsiselt kaalutakse ja erinevate huvigruppidega läbi räägitakse.
Väga meeldiv, et antud teemal niivõrd keskse ministeeriumi kõrgeim esindaja on isade ühenduse artiklile vastanud, ja seda teinud veel ka nii mõistvas ja koostööle suunavas vormis. See annab lootust, et eelnõu muutub eri ministeeriumide ja võimuinstantside toetusel samm-sammult järjest paremaks ja peale emade ka isade ja laste huve arvestavaks.
John McClane'i tarkus
Vaatasin just ära "Visa hing 4". Väga hea film. Pikemalt praegu kiitma ei hakkakski. Aga üks dialoog sealt jäi mulle kõrva.
Terroristid on tekitanud kaose kogu linnas ja pooles riigis takkaotsa, aga keegi ei oska midagi ette võtta. Nagu alati, satub John McClane täiesti juhuslikult sündmuste keskmesse. Ta takistab kurjategijatel maha löömast noort häkkerit Matt Farrelli ja asub koos temaga kaose tekitamise taga seisvaid isikuid jälitama. Ja nii kõlab umbes filmi keskel, autos teel kurjategijate asukoha poole järgmine dialoog.
JOHN (ärritunult): Persse see kangelasemöla. Tead, mis sa sellest saad, kui sa kangelane oled? Mitte sittagi. Sinu pihta tulistatakse. Siis patsutatakse õlale, bla-bla-bla, tubli poiss. (mornimalt) Siis lahutad. Naine ei mäleta enam su perekonnanimegi. Lapsed ei taha sinuga rääkida. Istud oma toidu taga üksinda. Usu mind, poiss, keegi ei taha sellist elu.
MATT (ettevaatlikult): Miks sa siis seda teed?
JOHN (endisest veel rohkem ärritudes): Sest mitte keegi teine ei tee seda, sellepärast. Ausõna, kui oleks keegi teine, kes seda teeks, siis ma laseks tal seda teha - aga ei ole. Nii et meie peame seda tegema.
Nende kolme repliigi üht olulisemat lauset "Fuck being a hero" ropust kõnest vabaks tsenseeritud variandis, mida mina vaatasin, muidugi ei kõlanud. Aga mõte jõudis selletagi kohale. Kes on sattunud sündmuste keskmesse, olgu siis kas või täiesti juhuslikult, ja saab midagi muuta, peab seda tegema, see on lihtsalt tema kohus. Ja kui vaja, siis kas või McClane'i kombel helikopteri õhust autoga alla tooma, sest "I was out of bullets"...
Terroristid on tekitanud kaose kogu linnas ja pooles riigis takkaotsa, aga keegi ei oska midagi ette võtta. Nagu alati, satub John McClane täiesti juhuslikult sündmuste keskmesse. Ta takistab kurjategijatel maha löömast noort häkkerit Matt Farrelli ja asub koos temaga kaose tekitamise taga seisvaid isikuid jälitama. Ja nii kõlab umbes filmi keskel, autos teel kurjategijate asukoha poole järgmine dialoog.
JOHN (ärritunult): Persse see kangelasemöla. Tead, mis sa sellest saad, kui sa kangelane oled? Mitte sittagi. Sinu pihta tulistatakse. Siis patsutatakse õlale, bla-bla-bla, tubli poiss. (mornimalt) Siis lahutad. Naine ei mäleta enam su perekonnanimegi. Lapsed ei taha sinuga rääkida. Istud oma toidu taga üksinda. Usu mind, poiss, keegi ei taha sellist elu.
MATT (ettevaatlikult): Miks sa siis seda teed?
JOHN (endisest veel rohkem ärritudes): Sest mitte keegi teine ei tee seda, sellepärast. Ausõna, kui oleks keegi teine, kes seda teeks, siis ma laseks tal seda teha - aga ei ole. Nii et meie peame seda tegema.
Nende kolme repliigi üht olulisemat lauset "Fuck being a hero" ropust kõnest vabaks tsenseeritud variandis, mida mina vaatasin, muidugi ei kõlanud. Aga mõte jõudis selletagi kohale. Kes on sattunud sündmuste keskmesse, olgu siis kas või täiesti juhuslikult, ja saab midagi muuta, peab seda tegema, see on lihtsalt tema kohus. Ja kui vaja, siis kas või McClane'i kombel helikopteri õhust autoga alla tooma, sest "I was out of bullets"...
esmaspäev, 10. märts 2008
isade liikumine jätkub Eesti Päevalehe arvamuseküljel
Tänases Eesti Päevalehes jätkub isade liikumine oma õiguste eest siinkirjutaja essee "Isade vastus seadusandjatele" kujul (loe). Essee on otsesemalt ajendatud rahvastikuminister Urve Palo viimasel ajal välja öeldud tagurlikest seisukohtadest. Kaudsemaks eesmärgiks on avalikkuse informeerimine isade seisukohtadest ja tegevusest.
Kirjatöö sai originaalis 15 000 tähemärki pikk, Eesti Päevalehes ilmus selle lühendatud versioon. Lühendamata versioon saab saadetud kõigile teemaga seotud ministeeriumidele ministri tasandil, lisaks kõigile ametkondadele, kellega isad on seni koostööd teinud - või loodetavasti hakkavad tulevikus tegema.
*
Veel artikleid samal teemal:
Agnes Kuus
"Lastest eraldi elavad isad tahavad end kuuldavaks teha"
Postimees, 14. 1. 2008. Loe
Jaak Urmet
"Lahutatud isad on riigile tühi koht"
Delfi, 17. 1. 2008. Loe
Anneli Ammas
"Uus pereseadus pani isad võitlema"
Delfi, 21. 2. 2008. Loe
Ühenduse Isade Eest foorumi leiab siit.
Siinse blogi selleteemalised postitused leiab siit.
Kirjatöö sai originaalis 15 000 tähemärki pikk, Eesti Päevalehes ilmus selle lühendatud versioon. Lühendamata versioon saab saadetud kõigile teemaga seotud ministeeriumidele ministri tasandil, lisaks kõigile ametkondadele, kellega isad on seni koostööd teinud - või loodetavasti hakkavad tulevikus tegema.
*
Veel artikleid samal teemal:
Agnes Kuus
"Lastest eraldi elavad isad tahavad end kuuldavaks teha"
Postimees, 14. 1. 2008. Loe
Jaak Urmet
"Lahutatud isad on riigile tühi koht"
Delfi, 17. 1. 2008. Loe
Anneli Ammas
"Uus pereseadus pani isad võitlema"
Delfi, 21. 2. 2008. Loe
Ühenduse Isade Eest foorumi leiab siit.
Siinse blogi selleteemalised postitused leiab siit.
kontseptsioon: Smaugi kompleks
Ma ei mäletagi, millal see oli, kui töötasin välja kontseptsiooni Smaugi kompleksist. Aga viimastel aegadel olen mõelnud, et see kontseptsioon vajaks avalikku formuleerimist ja Eesti mõtteruumi toomist. Sest minu meelest sellel kompleksil pole veel head nimetust.
Niisiis, Smaugi kompleks - mis see on? Meenutame, et Smaug oli lohe J. R. R. Tolkieni "Kääbikust". Ta elas mäe sees suure kullahunniku otsas. Talle endale ei olnud sellest kullast vaja ühtki kübet, sest mida lohe ikka kullaga teeb? Osakest sellest kullast oli talle vaja ainult soomuseks kõhu alla, aga see oli sinna jäänud ainult pidevast selle otsas magamisest. Ometi oli pahandus suur, kui keegi julges sellest varandusest ühe vidina endale võtta! Siis lehvatas lohe pahameel sõna otseses mõttes põlema. Ja millised olid selle teo tagajärjed, võib raamatust lugeda.
Päris elus iseloomustab Smaugi kompleks n-ö põhimõttekindlaid rikkaid ihnureid, kellel on pappi nii jalaga segada, et võiks vabalt seda elamise asja natuke lõdvemalt võtta. Aga ei, ometi on nad valmis mikroskoopilise summa pärast vallandama midagi väikse maailmasõja taolist. Smaugi kompleksi põdevad inimesed teenivad 100 000 krooni suuruseid kuupalku, vahel koguni istuvad mõne firma omanikutoolil ja omavad mõisasid. Selle külluse otsas on nad valmis iga hetk laskma endas kokku kriitilise massi, kui kuskil on nende finantse mõjutavalt tehtud 40-kroonise kulutuse asemel 52-kroonine kulutus või tehtud mingi muu nende arvates liiga suur väljaminek, mille tasategemiseks neil tegelikult poleks vaja muud, kui korraks köhatada.
Selline on inimene, kes põeb Smaugi kompleksi. Loomulikult ei ole temast ühiskonnale kasu muuks, kui ainult SKT kergitamiseks. Mõnikord, paremal juhul, annab ta veel igakuise sissetuleku näol leivaraha kitsale hulgale eunuhhilaadsetele galeeritöölistele. Väga võimalik, et ta on alustanud tavalise nõukogudeaegse reakehvikuna ning kompleksi aluspõhjuseks on kiire tung klassi vahetada, mille käigus tallatakse millestki küsimata üle teiste inimeste.
Ah jaa, loomulikult olen selliseid smauglasi ka elus päris lähedalt näinud. Ega ma muidu siin praegu nii ülevaatlik ei oskaks olla. Tõenäoliselt on neid iseloomustavaid nüansse veelgi, aga ega ma nende täiendava tundmaõppimise järele just ei kibele - iga normaalne inimene püüab sellistest isikutest eemale hoiduda. Oma kogemuste pinnalt soovitan smauglastega olla ettevaatlik: ka head nägu ei tee nad muuks, kui oma turuosa hoidmiseks- kaitsmiseks-suurendamiseks.
Niisiis, Smaugi kompleks - mis see on? Meenutame, et Smaug oli lohe J. R. R. Tolkieni "Kääbikust". Ta elas mäe sees suure kullahunniku otsas. Talle endale ei olnud sellest kullast vaja ühtki kübet, sest mida lohe ikka kullaga teeb? Osakest sellest kullast oli talle vaja ainult soomuseks kõhu alla, aga see oli sinna jäänud ainult pidevast selle otsas magamisest. Ometi oli pahandus suur, kui keegi julges sellest varandusest ühe vidina endale võtta! Siis lehvatas lohe pahameel sõna otseses mõttes põlema. Ja millised olid selle teo tagajärjed, võib raamatust lugeda.
Päris elus iseloomustab Smaugi kompleks n-ö põhimõttekindlaid rikkaid ihnureid, kellel on pappi nii jalaga segada, et võiks vabalt seda elamise asja natuke lõdvemalt võtta. Aga ei, ometi on nad valmis mikroskoopilise summa pärast vallandama midagi väikse maailmasõja taolist. Smaugi kompleksi põdevad inimesed teenivad 100 000 krooni suuruseid kuupalku, vahel koguni istuvad mõne firma omanikutoolil ja omavad mõisasid. Selle külluse otsas on nad valmis iga hetk laskma endas kokku kriitilise massi, kui kuskil on nende finantse mõjutavalt tehtud 40-kroonise kulutuse asemel 52-kroonine kulutus või tehtud mingi muu nende arvates liiga suur väljaminek, mille tasategemiseks neil tegelikult poleks vaja muud, kui korraks köhatada.
Selline on inimene, kes põeb Smaugi kompleksi. Loomulikult ei ole temast ühiskonnale kasu muuks, kui ainult SKT kergitamiseks. Mõnikord, paremal juhul, annab ta veel igakuise sissetuleku näol leivaraha kitsale hulgale eunuhhilaadsetele galeeritöölistele. Väga võimalik, et ta on alustanud tavalise nõukogudeaegse reakehvikuna ning kompleksi aluspõhjuseks on kiire tung klassi vahetada, mille käigus tallatakse millestki küsimata üle teiste inimeste.
Ah jaa, loomulikult olen selliseid smauglasi ka elus päris lähedalt näinud. Ega ma muidu siin praegu nii ülevaatlik ei oskaks olla. Tõenäoliselt on neid iseloomustavaid nüansse veelgi, aga ega ma nende täiendava tundmaõppimise järele just ei kibele - iga normaalne inimene püüab sellistest isikutest eemale hoiduda. Oma kogemuste pinnalt soovitan smauglastega olla ettevaatlik: ka head nägu ei tee nad muuks, kui oma turuosa hoidmiseks- kaitsmiseks-suurendamiseks.
pühapäev, 9. märts 2008
miski pulmajoga Johnny Deppi asemel?! ei!
Sattusin kinno. Õigupoolest oli see lausa taotluslik. Aga sel tunnil laupäeva õhtul polnud valik enam kuigi suur. Valida oli põhimõtteliselt kas "Hüppaja" või "Sweeney Todd. Fleet Streeti deemonlik habemeajaja". Kuna viimases on Johnny Depp, siis see saigi valitud. Nõndaks - läksime saali, istusime maha, film hakkas peale. Esimesed kaadrid olid kummaliselt siirupised: keegi tütarlaps rääkis, et tema unistus on abielluda. Siis näidati, kuidas seesama tütarlaps on saanud suureks ja ostab pruutneitsikleiti. Ühesõnaga miski pulmajoga. Kus on Johnny, välkuvad habemenoad, mustad meeleolud, sünged interjöörid?! Siis selgus tõde: vale saal ja vale film, "Pulmasõltlane". Kujutage seda ebameeldivat võpatust! Ja arvake, kas siis kohe sai püsti tõustud ja läbi pika istmerea ukse poole rühmatud, pomisedes ettejääjatele vabandusi "Vabandust, vale film" jms? Õnneks algas õige film 10 minutit pärast seda, prr, oi kui vale filmi, nii et kaduma ei läinud midagi. Kusjuures umbes 12 sekundit ma selle "Pulmasõltlase" puhul veel mõtlesin, et mis siis ikka, vaatan siis seda. Aga see oli ikka nii halb! Johnny seevastu oli kõmu vääriline, stilisatsioon oli tipptase ja muusikaline pool samuti. Habemenoaga sähvimist oli siiski sutsu liiga palju.
laupäev, 8. märts 2008
päeva jutustus
MEES, KES SAI LINDUDE KEELEST ARU
Elas kord Tallinnas üks mees, ei noor, ei vana, ei pikk, ei lühike, ei ilus, ei inetu. Täiesti harilik mees. Ühel päeval läks ta Kadrioru parki jalutama. Ta jalutas ja jalutas, ja kuna ta oli kogu eelmise nädala hullumoodi tööd rabanud, siis tundis, et päris hea on niimoodi jalutada ja mõtteid mõelda.
Lõpuks sattus ta pargi tagumisse ossa, kus kasvasid väga vanad puud ja liikus vähem inimesi. Ta jalutas ka seal veidi, imetledes iidsete puude metsikut ilu, ja istus lõpuks ühele pingile jalga puhkama. Ta oli jalutamisest natuke väsinud ka, nii et talle tuli kerge tukk peale.
Järsku ärkas ta sellest, et kuulis kahte lindu enda pea kohal okstel rabistavamas ja häält tegemas. Alguses ei kavatsenud mees neile enam rohkem mingit tähelepanu pöörata ja tahtis uuesti lasta tukal peale tulla, kuid siis avastas ta üllatusega, et sai lindude häälitsustest aru. Ta jäi huviga kuulama.
Üks lind ütles teisele: „Vaata, kui rahulikult see mees siin tukub. Aga kui ta teaks, et sellesama pingi alla on maetud kulda ja hõbedat, siis ta nii rahulikult siin ei tukuks.” Teine lind ütles: „Kui mina tema asemel oleksin, siis kaevaksin ma selle kulla ja hõbeda üles, viiksin muinsuskaitseametisse, kes annavad leiutasuks kuni pool leiu rahalisest väärtusest ning elaksin sellest rahast õnnelikult kuni järgmise palgapäevani.” Esimene lind ütles: „Jaa, aga ta peab ainult seda jälgima, et ta rahaga koju tulles kellelegi selga ei keeraks, sest muidu muutub raha väga halva kursiga Egiptuse ruupiateks, mida küll kellelgi vaja ei ole.”
Sellega lindude jutt lõppes ja mõlemad lendasid minema. Mees mõtles kuuldu üle veel tükk aega järele, kuid otsustas siis õnne proovida. Ta lükkas pingi natuke eemale ja hakkas sõrmedega pingi alt kaevama. Ja ennäe, ei möödunud kaua aega, kui ta sõrmed kompasid metallist laeka kaant. Mees tiris laeka mullast välja ja tegi lahti. See oli täis ilusaid vanaaegseid kuld- ja hõberahasid, mis särasid nii, nagu oleksid äsja rahapajast tulnud.
Mees rõõmustas ja jooksis kohe muinsuskaitseametisse, et leiu eest leiutasu kätte saada. Kuna leitud mündid olid päris väärtuslikud ja haruldased, määrati mehele ka kopsakas vaevatasu. Rõõmsalt marssis ta sellega kodu poole, plaanides veel samal päeval osta vana kineskoopteleka asemele uue plasmaekraaniga teleka. Siiski oli tal meeles ka esimese linnu manitsus mitte kellelegi selga keerata. Ta valis võimalikult tühjad tänavad ning jälgis hoolega, et kedagi talle selja taha ei jääks.
Sel hetkel tuli talle vastu üks halli habemega mees, kes astus tema juurde ja küsis, mis kell on. Rahaomanik võpatas, kuid kogus ennast kohe, vaatas mobiili pealt järele – kell oli 17.36. Halli habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui halli habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu valge habemega mees, kes küsis, kus on Viru tänav. Rahaomanik võpatas jälle, kuid kogus ennast kiiresti ja osutas, et Viru tänav on näete, seal. Valge habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui valge habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu musta habemega mees. See mees oli teistest palju kehvemalt riides, oli ilmselge, et tema riided olid leitud mõnest prügikastist või saadud vaeste hoolekandeasutusest. Samuti lõhnas ta ebameeldivalt. Musta habemega mees tuli rahaomaniku juurde ja küsis: „Peremees, anna viis krooni, mul... mul läheb tarvis. Ole hea, anna viis krooni.”
Rahaomanik võpatas selle jutu peale nii, et lausa tõmbus eemale. Silmapilgu vältel jõllitas ta musta habemega meest, püüdes välja mõelda, mida teha, et sellisest rahanõudjast vabaneda. Musta habemega mees aga kordas oma soovi: „Viis krooni, noh. Ole meheks!” Rahaomanik põrkus veel rohkem tagasi, surus siis hõlmad koomale ja libises musta habemega mehest kiiresti mööda. Ja täpselt sel hetkel taipas ta, et oli musta habemega mehele selja keeranud. Kiiresti võttis ta rahakoti välja ja vaatas sisse – seal oli ainult patakas Egiptuse ruupiaid, mida küll kellelgi vaja ei ole. Ta vaatas vihaselt selja taha, kuid ei näinud seal enam kedagi. Musta habemega mees oli nagu õhku haihtunud.
Nii jäigi lindude keelest aru saanud ja nende nõuande peale maa seest varanduse üles kaevanud mehel sel õhtul vana kineskoopteleka asemele uus plasmaekraaniga telekas ostmata.
Elas kord Tallinnas üks mees, ei noor, ei vana, ei pikk, ei lühike, ei ilus, ei inetu. Täiesti harilik mees. Ühel päeval läks ta Kadrioru parki jalutama. Ta jalutas ja jalutas, ja kuna ta oli kogu eelmise nädala hullumoodi tööd rabanud, siis tundis, et päris hea on niimoodi jalutada ja mõtteid mõelda.
Lõpuks sattus ta pargi tagumisse ossa, kus kasvasid väga vanad puud ja liikus vähem inimesi. Ta jalutas ka seal veidi, imetledes iidsete puude metsikut ilu, ja istus lõpuks ühele pingile jalga puhkama. Ta oli jalutamisest natuke väsinud ka, nii et talle tuli kerge tukk peale.
Järsku ärkas ta sellest, et kuulis kahte lindu enda pea kohal okstel rabistavamas ja häält tegemas. Alguses ei kavatsenud mees neile enam rohkem mingit tähelepanu pöörata ja tahtis uuesti lasta tukal peale tulla, kuid siis avastas ta üllatusega, et sai lindude häälitsustest aru. Ta jäi huviga kuulama.
Üks lind ütles teisele: „Vaata, kui rahulikult see mees siin tukub. Aga kui ta teaks, et sellesama pingi alla on maetud kulda ja hõbedat, siis ta nii rahulikult siin ei tukuks.” Teine lind ütles: „Kui mina tema asemel oleksin, siis kaevaksin ma selle kulla ja hõbeda üles, viiksin muinsuskaitseametisse, kes annavad leiutasuks kuni pool leiu rahalisest väärtusest ning elaksin sellest rahast õnnelikult kuni järgmise palgapäevani.” Esimene lind ütles: „Jaa, aga ta peab ainult seda jälgima, et ta rahaga koju tulles kellelegi selga ei keeraks, sest muidu muutub raha väga halva kursiga Egiptuse ruupiateks, mida küll kellelgi vaja ei ole.”
Sellega lindude jutt lõppes ja mõlemad lendasid minema. Mees mõtles kuuldu üle veel tükk aega järele, kuid otsustas siis õnne proovida. Ta lükkas pingi natuke eemale ja hakkas sõrmedega pingi alt kaevama. Ja ennäe, ei möödunud kaua aega, kui ta sõrmed kompasid metallist laeka kaant. Mees tiris laeka mullast välja ja tegi lahti. See oli täis ilusaid vanaaegseid kuld- ja hõberahasid, mis särasid nii, nagu oleksid äsja rahapajast tulnud.
Mees rõõmustas ja jooksis kohe muinsuskaitseametisse, et leiu eest leiutasu kätte saada. Kuna leitud mündid olid päris väärtuslikud ja haruldased, määrati mehele ka kopsakas vaevatasu. Rõõmsalt marssis ta sellega kodu poole, plaanides veel samal päeval osta vana kineskoopteleka asemele uue plasmaekraaniga teleka. Siiski oli tal meeles ka esimese linnu manitsus mitte kellelegi selga keerata. Ta valis võimalikult tühjad tänavad ning jälgis hoolega, et kedagi talle selja taha ei jääks.
Sel hetkel tuli talle vastu üks halli habemega mees, kes astus tema juurde ja küsis, mis kell on. Rahaomanik võpatas, kuid kogus ennast kohe, vaatas mobiili pealt järele – kell oli 17.36. Halli habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui halli habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu valge habemega mees, kes küsis, kus on Viru tänav. Rahaomanik võpatas jälle, kuid kogus ennast kiiresti ja osutas, et Viru tänav on näete, seal. Valge habemega mees täna viisakalt ja läks edasi. Rahaomanik seisis kogu selle aja mineja poole näoga, sest tal oli meeles esimese linnu hoiatus.
Kui valge habemega mees oli tänavanurga taha kadunud, jätkas rahaomanik teed. Kuid kohe tuli talle vastu musta habemega mees. See mees oli teistest palju kehvemalt riides, oli ilmselge, et tema riided olid leitud mõnest prügikastist või saadud vaeste hoolekandeasutusest. Samuti lõhnas ta ebameeldivalt. Musta habemega mees tuli rahaomaniku juurde ja küsis: „Peremees, anna viis krooni, mul... mul läheb tarvis. Ole hea, anna viis krooni.”
Rahaomanik võpatas selle jutu peale nii, et lausa tõmbus eemale. Silmapilgu vältel jõllitas ta musta habemega meest, püüdes välja mõelda, mida teha, et sellisest rahanõudjast vabaneda. Musta habemega mees aga kordas oma soovi: „Viis krooni, noh. Ole meheks!” Rahaomanik põrkus veel rohkem tagasi, surus siis hõlmad koomale ja libises musta habemega mehest kiiresti mööda. Ja täpselt sel hetkel taipas ta, et oli musta habemega mehele selja keeranud. Kiiresti võttis ta rahakoti välja ja vaatas sisse – seal oli ainult patakas Egiptuse ruupiaid, mida küll kellelgi vaja ei ole. Ta vaatas vihaselt selja taha, kuid ei näinud seal enam kedagi. Musta habemega mees oli nagu õhku haihtunud.
Nii jäigi lindude keelest aru saanud ja nende nõuande peale maa seest varanduse üles kaevanud mehel sel õhtul vana kineskoopteleka asemele uus plasmaekraaniga telekas ostmata.
neljapäev, 6. märts 2008
asjad liiguvad
Kuut lastepoeemi sisaldav raamat "Härra Padakonn" sai lõpuks ometi liikuma!
Järgmisena on kavas:
1) mahukas luulekogu
2) paar kogumikku Buratino-stsenaariumidest
3) haikude kogu
4) "Lipamäe" kordustrükk
5) juturaamat "Pille-Riin"
6) kogumik minu tehtud intervjuudest
ja palju muud...
Järgmisena on kavas:
1) mahukas luulekogu
2) paar kogumikku Buratino-stsenaariumidest
3) haikude kogu
4) "Lipamäe" kordustrükk
5) juturaamat "Pille-Riin"
6) kogumik minu tehtud intervjuudest
ja palju muud...
Tartu NAK võttis 1200 taotleja seast liikmeks ühe
Unenäod lähevad järjest imelikumateks. Täna nägin unes, et Tartu NAK-is olid uute liikmete vastuvõtmise katsed, kohal käis 1200 inimest, aga meie võtsime neist vastu ainult ühe. Ühesõnaga, remix meie ridade hiljutisest täienemisest ja võistlusest "Eesti otsib superstaari". Mina isiklikult olin natuke pahane, et niimoodi läks, hea meelega oleks kamba tegusaid inimesi juurde võtnud. Teiste hulgas lükkasime tagasi ka Veronika Kivisilla - tolle folkloristi, kes Sirbis pornoraamatut arvustas.
Ei teagi, kes see üks vastuvõetu oli, sest tegelikult ma kuulsin sellest kõigest unes. Aga kui sellest kuulsin, siis hakkasin ise nägema pildikest, et olen vastuvõtukomisjonis, üks tüüp istub ja tahab kangesti sisse saada, on nii õhinal ja hakkamas ja siis ma annan talle ülesandeks vormistada NAK-i põhikirja esimene punkt: naklaste olengutel peab alati olema porgandipirukaid, nende soetamine on kõige nooremate, s.o värskemate liikmete ülesanne ja raha nende jaoks tuleb koguda kõige nooremate, s.o värskemate liikmete käest.
Siit sain idee järgmise NAK-i ürituse jaoks: turnee "NAK otsib superstaari", aukülaline on Heidy Purga ja siis me kõik laulaksime "Maailma hümni" ja teisi toredaid laule ja pärast saaksime mittekehtiva plaadilepingu Universaliga.
Ei teagi, kes see üks vastuvõetu oli, sest tegelikult ma kuulsin sellest kõigest unes. Aga kui sellest kuulsin, siis hakkasin ise nägema pildikest, et olen vastuvõtukomisjonis, üks tüüp istub ja tahab kangesti sisse saada, on nii õhinal ja hakkamas ja siis ma annan talle ülesandeks vormistada NAK-i põhikirja esimene punkt: naklaste olengutel peab alati olema porgandipirukaid, nende soetamine on kõige nooremate, s.o värskemate liikmete ülesanne ja raha nende jaoks tuleb koguda kõige nooremate, s.o värskemate liikmete käest.
Siit sain idee järgmise NAK-i ürituse jaoks: turnee "NAK otsib superstaari", aukülaline on Heidy Purga ja siis me kõik laulaksime "Maailma hümni" ja teisi toredaid laule ja pärast saaksime mittekehtiva plaadilepingu Universaliga.
kolmapäev, 5. märts 2008
õhtune jutustus
JUTUSTUS ÜHEST POISIST, KELLE NIMI POLE TEADA
Elas kord poiss. Ühel päeval hüüdis isa talle: "Tule sööma!" Poiss läks kööki, vaatas ringi ja küsis: "Ainult piima-juurviljasupp, kartulisalat, munapudru, tomativõileivad, porgandipirukad, rosinakeeks, tikerberikisell ja marjakook?!" – "Ei," ütles isa. "Hapukurki on ju ka." – "Ah soo," ütles poiss ja vaikis hetke. "Siis küll." Ta istus laua taha ja sõi ilusti kõik ära. Ma ei tea, mis selle poisi nimi oli. Osad arvavad, et Jaak, aga kindel see ei ole. Võis olla – võis ka mitte olla.
Elas kord poiss. Ühel päeval hüüdis isa talle: "Tule sööma!" Poiss läks kööki, vaatas ringi ja küsis: "Ainult piima-juurviljasupp, kartulisalat, munapudru, tomativõileivad, porgandipirukad, rosinakeeks, tikerberikisell ja marjakook?!" – "Ei," ütles isa. "Hapukurki on ju ka." – "Ah soo," ütles poiss ja vaikis hetke. "Siis küll." Ta istus laua taha ja sõi ilusti kõik ära. Ma ei tea, mis selle poisi nimi oli. Osad arvavad, et Jaak, aga kindel see ei ole. Võis olla – võis ka mitte olla.
päeva avastus video ja muusika valdkonnast
Ei mäletagi, millal viimati mõnda nii lahedat eesti muusikavideot nägin, kui see siin. Winny Puhh, "Vanamutt". Väga andekas mu meelest, Nosferatu, witch hunt, eesti külamehed ja räppmetal kokku pandud.
koolitee, koolitee
Ei saa aru, miks ma juba korduvalt näen unes järgmist teemat: on juba kooliaasta keskpaik, aga mina pole veel üheski tunnis käinud, tunnen, et pean juba vähemalt minema nägu näitama, muidu ei saa kevadeks hindeid kokku ja aastat läbi tehtud, pean jääma istuma, õrr. Täna öösel helistasin juba isegi Kätlinile (mis tema asjasse puutub?!), et küsida, mis tunnid homme on. Selgus, et mata, kaks töpat ja kirjandus. Ja et mata õps on tore, aga kirjanduse oma... hm. Ja nii hea on siis korraks üles ärgata ja aru saada, et see on kõigest uni. Ma ei pea enam kunagi kooli minema! Kui, siis ainult doktorantuuri.
esmaspäev, 3. märts 2008
Pille-Riini 13. lugu
PILLE-RIINI ISA NÄGEMUS
Pille-Riini isa istus diivanil ja vaattas suusatamist. Oli hilistalvine pühapäevahommik ja Pille-Riini isa ei kujutanud seda ettegi ilma telekast tuleva suusavõistluse ülekandeta ja seda saatva reippa reportterihääleta. Veerpalu! Sommerfeldt! Bauer! Tšerepanov! Hjelmeset! Gjerdalen! Teises vaheajapunktis! Edestab kahe koma kahe sekundiga! Tuleb kurvist välja! Alla suusastaadionile! Lükkab neljandaks! Koht maailmakarikasarjas!
Pille-Riini isa ei olnudki nii väga suusatamise huviline. Palju enam meeldisid talle jalgpalli suurturniirid, kergejõustiku MM ja olümppiamängud. Aga see iga pühapäeva hommikune suusatamine mõjus talle kuidagi rahustavalt. See kuulus talviste pühapäevahommikute juurde niisamuti nagu hiline ärkkamine, esimene kohv ja teadmine eelseisvast vabast päevast.
Eesti suusataja oli võistluse lõpetanud ja andis reportterile intervjuud. „Suvel jäi põhja ladumine ära, sügisel tegin korraga rahulikke põhjatreeninguid ja tugevamaid lõikke. Paraku ei saanud nendega liialdada, see sööb põhja ära,” vastas ta reportteri küsimusele, kerge hingeldus veel hääles.
Põhja ladumine tuletas Pille-Riini isale meelde puude ladumise ajast, mil ta oli veel väike poiss. Vanaisa istus pakul ja toksis teisel pakul lepa-, kase- ja kuusejumakaid lõhki, visates halud kuuri seina äärde, kust Pille-Riini isa nad võttis ja kärmesti, klaps, klaps, riitta ladus. Töö lausa lendas!
Mõttelõng jäigi korraks mälestuste radadele heljuma. See jõudis tagasi alles mõne hetke pärast, kui sportlane telekas oli olulisema jutu ära rääkkinud ja andis reportterile juba tunduvalt napisõnalisemaid vastuseid. „Noh... Jah... Et... Ses suhtes küll... Et... Vorm nagu jah...”
Vahepeal libises üha uusi ja uusi suusatajaid üle finišijoone. Pille-Riini isa jälgis seda ühe silmaga. Siis tundis ta järsku enda ümber lume külma hingust. Tema ees oli lage lumine väli, eemal mustendas metsaviir. Hakkas pimedaks kiskuma. Kuuldus kauget tüminat. Tümin katkes, mõnda aega oli täielik talvine vaikkus, siis kuuldus tüminat uuesti. Siis see katkes jälle – kostudes mõne aja pärast taas.
Pille-Riini isa taippas, et see tuleb metsast. Ta otsustas asja lähemalt uurida ja võttis suuna metsa poole, asudes sumppama otse üle lumevälja. Lumi oli päris sügav, kohati peaaegu põlveni. Saappad said kiiresti lund täis, Pille-Riini isa tundis seda sokiservade kohal nõrgalt nahka põletamas, aga ta ei hoolinud sellest. See oli ju tegelikult tühiasi.
Ta kahlas ja kahlas läbi lumise lagendiku, metsa tume viir lähenes. Teisel pool lagendikku kumasid mõned üksikud talude tuled, aga pimedus oli juba nii tihke, et muud polnud taludest enam näha. Vaid suure pingutusega võis läbi laskuva talveõhtu aimata nende piirjooni. Pille-Riini isale tuli meelde üks luuletus.
saab laskuda öö
kui kahina jätavad
puud ja lihtsalt on
Sellist luuletust nimetatakse haikuks, teadis ta. Millegipärast tundus see luuletus talle hetkel eriti ilus, mis sellest, et paistis rääkkivat suveõhtust. Pille-Riini isa kordas seda luuletust mõttes veel mitu korda, samal ajal peattumatult läbi hangede rühmates. Saab laskuda öö... kui kahina... kahina jätavad puud... ja lihtsalt... ja lihtsalt on... kui kahina jätavad puud ja... lihtsalt on... saab laskuda öö... öö... puud... lihtsalt on...
Mets oli juba käeulatuses. Pille-Riini isa seisatas, et hinge tõmmata. Tümin oli vahepeal seda rohkem valjenenud, mida lähemale Pille-Riini isa metsale jõudis. Endiselt kõlas see katkendlikuna, aga pausid tümina vahel jäid üha väiksemaks. Ja juba tabas kõrv ka seda, et tümin polnud kogu aeg ühesugune, vaid kõlas kord ühtmoodi, kord teistmoodi. See oli raske ja justkui rauast, jah, see sõna tundus sobiv, rauast. Kuidagi... metallne, terasest. Hästi õrnalt roostene, hästi õrnalt. Nagu mõneks nädalaks õue unustatud vikat. Aga iga korraga järjest vähem roostesem. Pille-Riini isa silmade ette kerkkis haljas ja läikkiv vikat, mis läbi kastese heina vihiseb. Just selline raud. Metall. Teras.
Pille-Riini isa sisenes metsa ja hakkas minema selles suunas, kust tümin paistis tulevat. Öises metsas liikkuda pole kerge, eriti talvel. Kõikjal on lumi – ja palju paksemalt kui lagedal väljal. Kännud, mahalangenud puud, rooppad, augud, künkad. See teekond võttis päris lõõtsutama. Kuid Pille-Riini isa jätkas puhkamata oma teed. Tümina allikas tundus olevat juba väga lähedal, metallsed helid kaikkusid puude vahel kõrvulukustavalt, nüüd juba peaaegu ilma vaheaegadeta, lärm oli päris meeletu.
Ja – seal see oligi! Pille-Riini isa oli jõudnud väiksele metsalagendikule. Tema silmade ees avanes uskumatu vaatepiltt.
Lagendiku teises servas kõrgus kolmest küljest mustade eesriietega kaettud lava, millel mängis bänd. Lava keskel oli suur trummikomplekt, millest nende taga istuv kerekas mees võttis pulkadega raevukalt vehkides välja viimast. Trummide ees laval oli veel kaks meest, mõlemal käes kitarrid. Ka nemad mängisid oma pille, keeltele ja endale armu andmata. Õhk oli teravast, saagivast mürast paks, lava kohal veiklesid prožektorid, kallates lagendikku üle kõikkvõimalikes värvitoonides kiirtevihkudega. Lava ees oli väiksearvuline, kuid seda andunum publik, kes elas laval toimuvale ihust ja hingest kaasa.
Pille-Riini isa liikkus lähemale, silmi laval toimuval hoides. See metsiku andumusega vallandatud vali muusika sel värvidest ülekallatud lagendikul oli ta jäägitult endasse haaranud. Ja see polnud veel kõikk. Millised need kolm meest laval välja nägid! See oli korraga kõhedusttekitav ja lummav. Kõikk kolm olid riietatud musta, nende nahkseid või koottud riideid kaunistasid teravad metallist orad ja ketid, nende näod olid kaettud valgete, sõjakate, justkui hauataguste maalingutega.
Kui Pille-Riini isa oli peaaegu lava ette jõudnud, katkes muusika ja üks kitarristidest pöördus tema poole.
„Hei! Sina!” hüüdis ta. „Kas sa laulda oskad?”
Pille-Riini isa ei saanud alguses aru, kellele küsimus on mõeldud. Ta vaattas arusaamatult ringi. Siis jõudis talle kohale, et küsimus oli suunatud temale. Ta võpatas oottamatust tähelepanust, kuid kogus ennast kiiresti.
„Natuke küll,” ei võinud ta teisiti, kui pidi tunnistama.
„Tule siia!” hüüdis mees lavalt ja andis peaga märkku.
Pille-Riini isa ronis lavale.
„Meie laulja jäi magama ja me suuda üles äratada,” jätkas kitarrist, kes lähemalt vaadates osutus bassimeheks, sest tema kitarril oli neli, mitte kuus keelt. „Arvatavasti magab nüüd kevadeni. Aga meil on lauljat vaja. Hakka meile lauljaks.”
Pille-Riini isa ei osanud selle jutu peale esiti midagi öelda.
„Tee proovi, laula.”
Pille-Riini isa köhatas hääle puhtaks ja hingas sisse.
„Aaaahhhhhh!” kähises ta siis, nagu avanenuks maa ja tõusnuksid kooljad.
„Super!” ütles bassimees. „Ma teadsin kohe, et sa suudad.”
„Võimas!” kiitsid ka ülejäänud bändimehed. Pille-Riini isale ulatati mikrofon ja trummar lõi trummipulkki kokku üks-kaks-ükskakskolm, et kohe läheb lahti.
„Oott-oott!” hüüdis isa. „Ma ei tea sõnu!”
„Need tulevad ise,” ütles bassimees. „Läks lahti!”
Muusika plahvatas taas üle lagendiku.
„Aaaahhhhhh!” kähises, mörises, ulgus ja kriiskas Pille-Riini isa, nagu varisenuksid kuristikku kaljurahnud või raksatanuksid pooleks iidsed tammed. „Aaaahhhhhh!”
See tunne oli võimas. Ta hääl keerdus ümber kiiresti raiuva kitarri, ümber raevukalt põmistava bassi, ümber trummide tümina – nagu antiikne kaunistus, viskudes lavalt kõrgele ja kaugele. Lava ees elasid oma pikki juukseid keerutades ja looppides kõigele kaasa kuulajad. Kord muuttusid nad kiviks, ainult silmad peas palavikukollaselt hiilgamas, kord hunttideks, punase keele ja valgete kihvade vahelt kumisemas tume lõrin.
„Aaaahhhhhh!” röökkis ja möirgas Pille-Riini isa. Muusika lahustas ta õhuks, nähtamatuks, tulesambaks, hiigelsisalikuks mäetipul, keel nilpsamas päikeseloojangut. Kõikjal leegitses muusika. Hakkas sadama paksu lund, see langes suurte räitsakatena läbi õhus tormleva mitmevärvilise valgusmere.
Pille-Riini isa ohkas ja sügas lõuga, siis heittis ta jälle pilgu telekale. Suusatamine oli selleks korraks lõppenud. Magamistoast tuli Pille-Riini ema, padjarandid põsel.
Pille-Riini isa istus diivanil ja vaattas suusatamist. Oli hilistalvine pühapäevahommik ja Pille-Riini isa ei kujutanud seda ettegi ilma telekast tuleva suusavõistluse ülekandeta ja seda saatva reippa reportterihääleta. Veerpalu! Sommerfeldt! Bauer! Tšerepanov! Hjelmeset! Gjerdalen! Teises vaheajapunktis! Edestab kahe koma kahe sekundiga! Tuleb kurvist välja! Alla suusastaadionile! Lükkab neljandaks! Koht maailmakarikasarjas!
Pille-Riini isa ei olnudki nii väga suusatamise huviline. Palju enam meeldisid talle jalgpalli suurturniirid, kergejõustiku MM ja olümppiamängud. Aga see iga pühapäeva hommikune suusatamine mõjus talle kuidagi rahustavalt. See kuulus talviste pühapäevahommikute juurde niisamuti nagu hiline ärkkamine, esimene kohv ja teadmine eelseisvast vabast päevast.
Eesti suusataja oli võistluse lõpetanud ja andis reportterile intervjuud. „Suvel jäi põhja ladumine ära, sügisel tegin korraga rahulikke põhjatreeninguid ja tugevamaid lõikke. Paraku ei saanud nendega liialdada, see sööb põhja ära,” vastas ta reportteri küsimusele, kerge hingeldus veel hääles.
Põhja ladumine tuletas Pille-Riini isale meelde puude ladumise ajast, mil ta oli veel väike poiss. Vanaisa istus pakul ja toksis teisel pakul lepa-, kase- ja kuusejumakaid lõhki, visates halud kuuri seina äärde, kust Pille-Riini isa nad võttis ja kärmesti, klaps, klaps, riitta ladus. Töö lausa lendas!
Mõttelõng jäigi korraks mälestuste radadele heljuma. See jõudis tagasi alles mõne hetke pärast, kui sportlane telekas oli olulisema jutu ära rääkkinud ja andis reportterile juba tunduvalt napisõnalisemaid vastuseid. „Noh... Jah... Et... Ses suhtes küll... Et... Vorm nagu jah...”
Vahepeal libises üha uusi ja uusi suusatajaid üle finišijoone. Pille-Riini isa jälgis seda ühe silmaga. Siis tundis ta järsku enda ümber lume külma hingust. Tema ees oli lage lumine väli, eemal mustendas metsaviir. Hakkas pimedaks kiskuma. Kuuldus kauget tüminat. Tümin katkes, mõnda aega oli täielik talvine vaikkus, siis kuuldus tüminat uuesti. Siis see katkes jälle – kostudes mõne aja pärast taas.
Pille-Riini isa taippas, et see tuleb metsast. Ta otsustas asja lähemalt uurida ja võttis suuna metsa poole, asudes sumppama otse üle lumevälja. Lumi oli päris sügav, kohati peaaegu põlveni. Saappad said kiiresti lund täis, Pille-Riini isa tundis seda sokiservade kohal nõrgalt nahka põletamas, aga ta ei hoolinud sellest. See oli ju tegelikult tühiasi.
Ta kahlas ja kahlas läbi lumise lagendiku, metsa tume viir lähenes. Teisel pool lagendikku kumasid mõned üksikud talude tuled, aga pimedus oli juba nii tihke, et muud polnud taludest enam näha. Vaid suure pingutusega võis läbi laskuva talveõhtu aimata nende piirjooni. Pille-Riini isale tuli meelde üks luuletus.
saab laskuda öö
kui kahina jätavad
puud ja lihtsalt on
Sellist luuletust nimetatakse haikuks, teadis ta. Millegipärast tundus see luuletus talle hetkel eriti ilus, mis sellest, et paistis rääkkivat suveõhtust. Pille-Riini isa kordas seda luuletust mõttes veel mitu korda, samal ajal peattumatult läbi hangede rühmates. Saab laskuda öö... kui kahina... kahina jätavad puud... ja lihtsalt... ja lihtsalt on... kui kahina jätavad puud ja... lihtsalt on... saab laskuda öö... öö... puud... lihtsalt on...
Mets oli juba käeulatuses. Pille-Riini isa seisatas, et hinge tõmmata. Tümin oli vahepeal seda rohkem valjenenud, mida lähemale Pille-Riini isa metsale jõudis. Endiselt kõlas see katkendlikuna, aga pausid tümina vahel jäid üha väiksemaks. Ja juba tabas kõrv ka seda, et tümin polnud kogu aeg ühesugune, vaid kõlas kord ühtmoodi, kord teistmoodi. See oli raske ja justkui rauast, jah, see sõna tundus sobiv, rauast. Kuidagi... metallne, terasest. Hästi õrnalt roostene, hästi õrnalt. Nagu mõneks nädalaks õue unustatud vikat. Aga iga korraga järjest vähem roostesem. Pille-Riini isa silmade ette kerkkis haljas ja läikkiv vikat, mis läbi kastese heina vihiseb. Just selline raud. Metall. Teras.
Pille-Riini isa sisenes metsa ja hakkas minema selles suunas, kust tümin paistis tulevat. Öises metsas liikkuda pole kerge, eriti talvel. Kõikjal on lumi – ja palju paksemalt kui lagedal väljal. Kännud, mahalangenud puud, rooppad, augud, künkad. See teekond võttis päris lõõtsutama. Kuid Pille-Riini isa jätkas puhkamata oma teed. Tümina allikas tundus olevat juba väga lähedal, metallsed helid kaikkusid puude vahel kõrvulukustavalt, nüüd juba peaaegu ilma vaheaegadeta, lärm oli päris meeletu.
Ja – seal see oligi! Pille-Riini isa oli jõudnud väiksele metsalagendikule. Tema silmade ees avanes uskumatu vaatepiltt.
Lagendiku teises servas kõrgus kolmest küljest mustade eesriietega kaettud lava, millel mängis bänd. Lava keskel oli suur trummikomplekt, millest nende taga istuv kerekas mees võttis pulkadega raevukalt vehkides välja viimast. Trummide ees laval oli veel kaks meest, mõlemal käes kitarrid. Ka nemad mängisid oma pille, keeltele ja endale armu andmata. Õhk oli teravast, saagivast mürast paks, lava kohal veiklesid prožektorid, kallates lagendikku üle kõikkvõimalikes värvitoonides kiirtevihkudega. Lava ees oli väiksearvuline, kuid seda andunum publik, kes elas laval toimuvale ihust ja hingest kaasa.
Pille-Riini isa liikkus lähemale, silmi laval toimuval hoides. See metsiku andumusega vallandatud vali muusika sel värvidest ülekallatud lagendikul oli ta jäägitult endasse haaranud. Ja see polnud veel kõikk. Millised need kolm meest laval välja nägid! See oli korraga kõhedusttekitav ja lummav. Kõikk kolm olid riietatud musta, nende nahkseid või koottud riideid kaunistasid teravad metallist orad ja ketid, nende näod olid kaettud valgete, sõjakate, justkui hauataguste maalingutega.
Kui Pille-Riini isa oli peaaegu lava ette jõudnud, katkes muusika ja üks kitarristidest pöördus tema poole.
„Hei! Sina!” hüüdis ta. „Kas sa laulda oskad?”
Pille-Riini isa ei saanud alguses aru, kellele küsimus on mõeldud. Ta vaattas arusaamatult ringi. Siis jõudis talle kohale, et küsimus oli suunatud temale. Ta võpatas oottamatust tähelepanust, kuid kogus ennast kiiresti.
„Natuke küll,” ei võinud ta teisiti, kui pidi tunnistama.
„Tule siia!” hüüdis mees lavalt ja andis peaga märkku.
Pille-Riini isa ronis lavale.
„Meie laulja jäi magama ja me suuda üles äratada,” jätkas kitarrist, kes lähemalt vaadates osutus bassimeheks, sest tema kitarril oli neli, mitte kuus keelt. „Arvatavasti magab nüüd kevadeni. Aga meil on lauljat vaja. Hakka meile lauljaks.”
Pille-Riini isa ei osanud selle jutu peale esiti midagi öelda.
„Tee proovi, laula.”
Pille-Riini isa köhatas hääle puhtaks ja hingas sisse.
„Aaaahhhhhh!” kähises ta siis, nagu avanenuks maa ja tõusnuksid kooljad.
„Super!” ütles bassimees. „Ma teadsin kohe, et sa suudad.”
„Võimas!” kiitsid ka ülejäänud bändimehed. Pille-Riini isale ulatati mikrofon ja trummar lõi trummipulkki kokku üks-kaks-ükskakskolm, et kohe läheb lahti.
„Oott-oott!” hüüdis isa. „Ma ei tea sõnu!”
„Need tulevad ise,” ütles bassimees. „Läks lahti!”
Muusika plahvatas taas üle lagendiku.
„Aaaahhhhhh!” kähises, mörises, ulgus ja kriiskas Pille-Riini isa, nagu varisenuksid kuristikku kaljurahnud või raksatanuksid pooleks iidsed tammed. „Aaaahhhhhh!”
See tunne oli võimas. Ta hääl keerdus ümber kiiresti raiuva kitarri, ümber raevukalt põmistava bassi, ümber trummide tümina – nagu antiikne kaunistus, viskudes lavalt kõrgele ja kaugele. Lava ees elasid oma pikki juukseid keerutades ja looppides kõigele kaasa kuulajad. Kord muuttusid nad kiviks, ainult silmad peas palavikukollaselt hiilgamas, kord hunttideks, punase keele ja valgete kihvade vahelt kumisemas tume lõrin.
„Aaaahhhhhh!” röökkis ja möirgas Pille-Riini isa. Muusika lahustas ta õhuks, nähtamatuks, tulesambaks, hiigelsisalikuks mäetipul, keel nilpsamas päikeseloojangut. Kõikjal leegitses muusika. Hakkas sadama paksu lund, see langes suurte räitsakatena läbi õhus tormleva mitmevärvilise valgusmere.
Pille-Riini isa ohkas ja sügas lõuga, siis heittis ta jälle pilgu telekale. Suusatamine oli selleks korraks lõppenud. Magamistoast tuli Pille-Riini ema, padjarandid põsel.
Tellimine:
Postitused (Atom)