esmaspäev, 31. jaanuar 2011

vahvad sellid tulevad lavale

.
F: Priit Salumaa

VAHVAD SELLID TULEVAD LAVALE

Joome hästi palju,
joome hästi palju
ja siis oottab lava!

Kogu saali lummab,
kogu saali lummab
meie luulekava!

Meid ei koti mõne,
meid ei koti mõne
tige hambakrigin.

Vastumeelt on meile,
vastumeelt on meile
kõikk see kaunis vigin.

Meie röögime ja,
meie röögime ja
teeme palju kära.

Laulame ja loeme,
laulame ja loeme
ega lähe ära!

teisipäev, 25. jaanuar 2011

laupäev, 22. jaanuar 2011

100 luulepärli - eesti kirjandusõpetajad ja luule

.
F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamas

Korraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!


Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -

üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.

Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!

Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"

Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.


Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.

Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.

See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.

Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.

Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.


Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.

Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.

(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)

laupäev, 15. jaanuar 2011

Toomas Liivi mälestuskonverentsist

.

Eile peeti Reaalkoolis Toomas Liivi mälestuskonverentsi. Toomas Liiv (1946-2009) oli luuletaja, kirjandusteadlane ja Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse professor. Konverentsi korraldasid tema üliõpilased ülikoolist ja kolleegid kirjandusest. Esinesid: Karl Martin Sinijärv, Toomas Haug, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Märt Väljataga, Maarja Vaino, Ivar Sild, Aarne Ruben, Mihkel Kaevats, Mari Peegel ja mina.

Ma olin korraldustöö algfaasis orgkomiteega seotud, aga mitte määravalt. Minu idee oli, et regulaarselt võiks hakata korraldama Toomas Liivi nimelist kirjandusteaduslikku konverentsi, või siis lühemalt lihtsalt Toomas Liivi konverentsi, kus kõneldaks sellest, millega Liiv ise tegeles: eesti kirjanduse ajaloo uurimisest. See võiks toimuda kas just iga aasta, aga näiteks iga kahe aasta tagant. Selline oli minu mõte. Ei tea, mida tulevik toob, aga eilne konverents oli teisest mõttest kantud.

Peaaegu kõik eile kõnepulti astunud rääkisid Toomas Liivist. Tema isikust, tema luulest, tema tähendusest, tema tekstidest. Ses mõttes oli see puhas meenutusüritus. Minu meelest ei oleks pidanud seda eesmärgiks võtma. Lisaks kippus see üritus ka liiga kirjandusteoreetiliseks kätte, aga seegi on nähtus, mille üle Liiv ise alati rõõmsalt ironiseeris.* Elus kirjandusloo venitamine ja passitamine mingitele kokkuklopsitud liistudele või mudelitele ei ole küll asi, mida saaks nimetada toomasliivilikuks. Oleks võinud lagundada, murendada, üllatavaid rakursse leida jne - uurida, mõtestada, vaadelda, avastada kirjandust uudsetest vaatepunktidest. Nagu oli toomasliivilik.** See selleks. Liivi-kesksus ja teoorialembus võivad ju olla alles alguse asi. Ja üsna maitse asi on see ka. Kuid mis kindel, regulaarne Liivi-meenutuste konverents küll vajalik ei ole. Ja mis veel kindel: kes peab ettekannet väga teoreetilisel teemal, peab ikka kohe väga pingutama, et saal kaasas püsiks. Mida vähem paberilt maha lugeda, seda parem. Isegi Märt Väljataga, oma arutlusega, mis on luule ja mis ei ole luule, mõjus eile uinutavalt.

Kolmas eile mind häirinud tegur kahetist vaatlemist välja ei kannata: Reaalkooli aula osutus ettekannete pidamiseks sobimatuks, sealse kohutava akustika tõttu. Mikrofoni ja kõlarite süsteem tekitas kajavat kõminat, nagu kõneldaks mingi raudšahti põhjas. Ilma mikrita, nagu ma kõnelda püüdsin, oli metalset kõminat vähem, aga siis tuli jälle kõvema häälega karjuda ja siis oli jälle kaja rohkem. Kui soovisin arvutist ette mängida helifaili, siis see oli täiesti võimatu - kõlarites moondus heli arusaamatuks kõmaks. Selle kõige pärast oli ettekandeid juba puht füüsiliselt väsitav kuulata. Tehnomeeskond oli muidu väga tubli ja vastutulelik, aga selle kõmina vastu ei saanud nemadki. Tulevikus võiks konverentsi - kui see regulaarseks peaks muutuma - kuskil mujal pidada, kui Reaalkool oma aula akustikat korda ei saa.

Mina kõnelesin 1950. aastate (nõukogude) eesti kirjandusloost. Teiste ettekannete kõrval oli see muidugi täiesti teisest ooperist, aga nagu ma eespool kirjutasin, oli see ooper, mida mina vaimusilmas Liivi-konverentsina nägin. Minu meelest on üks Liivi kirjandusteadusliku tegevuse põhialuseid see, et tuleb tunda ajalugu. Kirjanduse ajalugu ja ajalugu üldse. Ajastut, kus vaadeldav teos sündis. Ajalooliste sündmuste ja teose sündmuste omavahelist seost. Ja nii edasi. Teos ei ole suletud süsteem. Teose uurimine, mis ei välju selle teose piiridest, nägemata isegi selle teose autorit, ei anna midagi. Aga kahjuks just sellise uurimisega tänapäeval tegelda armastataksegi. Vaadelda tuleb suurelt. Ka Liivi ennast tuleb suurelt vaadelda.

Ma ei taha ainult kritiseerida, tahan ka tunnustada. Tunnustan ja tänan Jürgenit, kes oli selle konverentsi peamine mootor. Asi sai tehtud, ja nimekatest esinejatest ja huvitatud kuulajatest puudus ei olnud. Asjaga liitus ka pärast konverentsi lõppu alanud lavakava Liivi luulest. See, et mina oleks eelistanud vähem Liivi ja rohkem liivilikkust, on mu enda isiklik probleem. Või et vähem mahalugemist ja rohkem elavat esitust. Või et vähem heietamist, milleks asi ka kuskil teise poole keskel läks, ja rohkem asjalikku juttu. Isiklik probleem ei ole ainult see vastik mikrilärin, millesse küllap mõndagi eredat kinni filtreerus.

Tekst, millel mu eilne ettekanne põhines, peaks veebruari alguses ilmuma Sirbis. Kujutis, mis käesolevat postitust illustreerib, on pärit 2009. aasta septembris Tammsaare muuseumis filmitud videoklipist, mida eile esitas Maarja Vaino ja mille mina kohe ka endale mälupulgale lasin tõsta. Väga huvitav klipp, muide. Liiv räägib seal Tammsaarest ja istub ka ise Tammsaare laua taga.

---------------
* Mul tuleb kohe meelde see, kuidas ma Liivilt 2008. aasta sügisel Wiiraltis küsisin, kas tema igakordne loengusse pikalt hilinemine on dekonstruktsioon (loengu kui konstruktsiooni vastu) või ei ole. Liiv mõtles paar minutit ja teatas siis, särasilmi ja muheledes: "Jah! Teeme, et see oli dekonstruktsioon, jah!"

** Meenub näiteks, kuidas Liiv kord Vilde (või Tammsaare) muuseumis kõneldes tituleeris Visnapuud ja teisi siurulasi esimesteks hipideks, kes juba Vabadussõja ajal laulsid: sireli torka püssirauda, s.o make love not war; või kuidas Liiv kord loengus nimetas tegelikuks võitjate põlvkonnaks (kümme aastat tagasi mängiti ühiskonnas sellise mõistega, pidades silmas 1990. aastate noori firmajuhte) 1945. aastal Eestisse tagasipöörduvat Laskurkorpust; või kuidas Liiv kord ladus välja Eesti kroonid ja nimetas neid Siim Kallase kirjanduslooks. Jne.

teisipäev, 11. jaanuar 2011

raamatuesitlus Ralf Parve juures

.
(F: Jukko Nooni)

Ralf Parve juures istus täna väike laudkond ja tähistas raamatu "Minu aeg" ilmumist. Kohal olid peale Parve enda veel Ülo Tuulik, Mall Jõgi, Toomas Haug, Nõmme Sõnumite toimetaja Jukko Nooni ja mina koos Katja ja Teodoriga. Räägiti ühest ja teisest, jutustati lugusid. Edastan neist siin mõned.

Seda rääkis Parve: 1950. aasta kirjandusdekaadil Moskvas juhtis Eesti NSV delegatsiooni tööd Keskkomitee ideoloogiasekretär Aleksander Kelberg. Tegu oli väga suurt stalinistlikku laastamistööd teinud isikuga, kellel oli seni puudunud igasugune kokkupuude kultuuriga üldse, ta oli tegelenud igasugu kahtlaste äridega, mh olnud proovireisija. Ühel õhtul, pärast päevaseid esinemisi, tõstis Parve restoranis kirjanike seltskonnas toosti: "Proovireisijad tulevad ja lähevad, kirjanikud jäävad. Proosit!" Kelbergi ennast kohal polnud, aga juba järgmisel hommikul oli see lugu tal teada: surus hommikutervituseks kätt kõigil peale Parve.

Seda rääkis Tuulik: nagu teada, kontrollis nõukogude ajal tsensor välisriikidest tulevat ja sinna minevat kirjavahetust, aurutas ümbriku lahti, luges kirja läbi, ja kui kõik oli korras, pani ümbrikku tagasi ja kleepis kinni. Ühel Tuuliku tuttaval oli viis kirjutada kirja lõppu: "... ja nagu alati, panen ma kirja vahele kontrolliks ühe juuksekarva." Kirjutas nii - aga juuksekarva just ei pannud. Kuid kui saaja kirja kätte sai, oli seal vahel alati ka juuksekarv. Parve jätkas teemat: ühel Gustav Adolfi kooli juubeliüritusel ujus tema juurde üks mees, keda ta ei tundnud. "Mina teid küll tunnen," ütles mees, "olin sõja ajal tsensor, lugesin kõik teie kirjavahetuse läbi. Head kirjad olid!"

Ka seda rääkis Tuulik: Paul Kuusberg oli õiglase meelega inimene. Ajal, mil Paul Kuusberg oli Kirjanike Liidu esimees, tekkis kord põhjendamatu tõrge Hans Luige vastuvõtul loomeliidu liikmeks. Luik oli töökas ja virk literaat ning tema publikatsioonide arv ja maht ületasid suuresti liikmeks saamise nõudeid. Juhatuse hääletuspäeval olid sekretärineiul juba lilled ostetud, kuid vastuhääli osutus enamaks. Mõni kuu hiljem hääletusprotseduur kordus, jäädes sedapuhku viiki, mis põhikirja järgi tähendas eitavat otsust. Midagi seletamata või peale surumata vaatas Paul Kuusberg juhatuse liikmeid üle prilliklaaside ja küsis: "Kolleegid, ehk hääletame korra veel?" Keegi polnud ettepanekule vastu. Hääled said Hans Luige kasuks. Kuusberg oli eksinud protseduuriliselt, kuid mitte sisuliselt.

Küsisin Endel Sõgla mälestuste kohta - mida arvata jutust, et need läksid koos Estoniaga merepõhja? Selle peale Tuulik ja Parve naersid lõbusalt. Parve ütles, et Sõglal olid märkmikud, kuhu oli väga täpselt kirja pandud, kes kus mida ütles. Ja siis rääkis Tuulik: omal ajal tekitas suurt pahameelt see, et Sõgel pidas oma juubelit Tuglase majamuuseumis. Seda peeti Tuglase mälestuse solvamiseks. Tuulik ütles, et teab kinnitada: Sõgel seda ise üldse ei tahtnud. Tuulik oli olnud sel hetkel Sõgla juures kodus, kui helistati ja aeti juubeliasju. Sõgel ütles, et tema ostaks hea meelega viina ja sakusmenti ja tähistaks juubelit oma kodus.

Palju oli juttu ka Tuglasest. Muuhulgas koorus välja seni väheteatud fakt, et Friedebert Tuglasel oli ristipoeg. Aga kes - see on teadmata. Siis rääkis Tuulik lõbusa loo, mida armastas rääkida Jaan Eilart: Ahjasse pandi Tuglase auks kivi. Kord saabusid Eilart ja Tuglas Ahjasse. Kohalik põllumees peatas oma traktori ja tuli neile näitama: "Näete, selle kivi all see vana Tuglas puhkabki!" Võib ette kujutada Tuglase nägu sellise juhatuse peale.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

krt, miks näitlejad ei oska luulet lugeda?

Uuest aastast käivitus ETV-s saade "100 luulepärli". Tegu on 100 luuletusega, mis on teatud hulga inimeste poolt välja valitud kui eesti luule paremik. See selleks. Igal õhtul loeb pärast AK-d keegi näitleja ühe luuletuse ette. Ja see, vabandage väga, on erakordselt rõve! Näitlejad ei oska luulet lugeda, nad rikuvad selle lihtsalt ära, jätavad heast luulest järele ainult rootsud ja varred.

Näeb see siis nii välja: näitleja vaatab uduse pilguga kivistunult kaamerasse, teeb suu lahti, ohkab, lausub värsi, pööritab silmi, vaatab maha, ähib, vahib kuhugi eemale, nagu näeks seal midagi põnevat, ohkab välja järgmise värsi, ägab, nagu hakkaks surema, surebki vist ära, sest paus enne järgmist värssi on nii pikk, et kaob side eelnevaga, ärkab siis ellu, vahib teisele poole, ägab järgmise värsi, siis vahib vaatajale otsa nagu üritaks teda diivanisse pilguga kinni naelutada. Jälle pikk paus, ähkimine, ohkamine, ägin, hingeldamine...

Miskipärast on luulevälistel inimestel arusaam, et näitlejad on kõige õigemad luulelugejad: nad ju õpivad lavakunstikoolis kõnekunsti, hääldamist, hingamist, diafragmaga manipuleerimist jne. Jah, õpivad. Ja on muidu igati tublid, tehku aga oma kolme õde ja ühtset eestit ja punjaba potitehast, täieline respect. Aga jätku luule rahule! Nad ei oska sellega midagi peale hakata!

Ütlen siis, mida on vaja luule esitamise juures - on vaja unustada kõnekunst ja "õige hingamine". Kõik see on praht! Kui see kõrvale jätta, tuleb õige ütlemise laad juba ise. On lummavaid luuletajaid, kes esitavad oma luuletusi puhisedes-nohisedes (Toomas Liiv) või rabedalt fraase pillates (Olavi Ruitlane) või kraaksudes (Matti Milius-Moguči) jne. Mõni susistab s-i, mõni vuristab. Ka päris konarlikud esitusviisid - kui need on naturaalsed - on luule lugemisel sada korda paremad kui näitlejate võltspaatos, lakutud ja poleeritud diafragmastatud ponnistus. Tean luuletajaid, kelle etlus on niivõrd perfektne, et sellest peaksid näitlejad ise õppust võtma: Elo Viiding, Andra Teede, Veiko Märka, Jürgen Rooste, fs, Jan Kaus, Doris Kareva, Andres Ehin, Maarja Kangro...

Palun, mu armsad eesti näitlejad, lugege seda postitust ja võtke ennast kokku, lõpetage see eetris surmavaakumine ära! Luule ei ole nii püha, et peaks selle ees värisema. Võtke luule kahe käega kõvasti kätte - ja olge inimesed, mitte kunstetlejad! Luule ei ole ilu, luule on jõud. Luule ei ole habisev küünlaleek, luule on... On raske öelda, mis ta on - enne tekib silmade ette vanatestamentlik pilt Moosesest, kes hoiab mäetipul pea kohal kivitahvleid, taamal lõkendav põõsas. Jah, see on luule.

laupäev, 8. jaanuar 2011

vanaisa sünniaastapäev

.
Täna, 97 aastat tagasi, 8. jaanuaril 1914 sündis Järvamaal Järva-Jaani vallas, Kaaruka külas minu vanaisa Verner Alev.


Oo, ma mäletan tema 70. sünnipäeva pidu Roosna-Alliku sööklas! Oo, ma mäletan tema 75. sünnipäeva pidu Roosna-Alliku vallamaja saalis! Oh neid viinapudelite haljendavaid rivisid ja salatimägesid ja rahvahulki! "Hommikuni! Päikesetõusuni!" hüüdis mu vanaisa üle laua. Nii et tõstan sel puhul toosti.

laupäev, 1. jaanuar 2011

tuvide söötmise saladus

Tulime eile Katja juures trepist üles. Trepikoda oli täis magusaid praelõhnu. Kolmandal korrusel elab mutt, kes aknast pidevalt üritab linde toita. Siuke reostaja. Aga nüüd lõhnavinudes kolmandale korrusele jõudes tabasime järsku tuvide-kajakate ja teiste lindude söötmise saladuse! Ah kui nutikas mutt! Aasta otsa on ta neid ju nuumanud ja õpetanud ligi tulema, nüüd on hea võtta ja nääriõhtuks pannile lüüa! Vaat see on kavalus!