esmaspäev, 7. juuli 2008

hakkasin mälestusi kirjutama. lasteaed 1985-1986

Kõik vastab tõele, nii hästi, kui vähegi mäletan. Abiks mõned albumifotod.

*

Kevadpidu

Lasteaias oli meil kord uhke kevadpidu. Kõik lapsed olid rahvariietes. Poisid tantsisid paberist sikumaskidega ja tegid üksteisele pikka nina. Siis laulsime. Laulu saateks mängis kannelt Avo Kondi õde, kes oli meist palju suurem. Tema oli ka rahvariietes.

Siis laulsime nii, et tüdrukud istusid maas poolringis ja poisid seisid nende taga, käed üksteise õlgadel. Kõige ees kiikusid kaks tüdrukut väikesel puust kiigel, mis oli kaunistatud paberist lilleõitega. See kiik oli vist üsna nõrguke, sest mäletan, et poisse sellele istuma ei lastud. Need kaks tüdrukut pidid ka rohkem ainult mängult tegema, et kiiguvad.

Siis laulsime mina, Kirke Kasvandik ja Karmen kolmekesi kogu saali ees, kõik teised kuulasid. Saal oli ehitud suurte kirjude liblikate ja põrnikate ning kollase päiksega. See oli igati tore pidu. Arvan, et see oli kolmanda rühma kevadel, 1985. aastal.


Lõpupidu

Neljanda rühma kevadel oli meil lasteaias lõpupidu. Ees ootas suvevaheaeg ja siis – kool. Lõpupidu oli väga uhke. Siin olid kõik juba suured poisid ja tüdrukud. Seda võis ka riietusest näha. Tüdrukutel olid seljas ilusad kleidid, üks satsilisem kui teine, paljudel poistel olid jalas pikad valged püksid, mis on koolimineku eas poistele igati sobilikud.

Ristol oli must kikilips, lühikeste varrukatega valge triiksärk ja mustad lühikesed püksid. Henry Luigel, kes muidu käis lasteaias harva, olid krõpsudega tossud! Olgu siinkohal öeldud, et sel ajal olid krõpsudega tossud väga vähestel – peamiselt neil, kelle vanemad käisid välismaal või kelle peres oli välismaal elavaid tuttavaid. Minu vanemad välismaal ei käinud ja ühtki tuttavat meil seal ka ei elanud.

Ja loomulikult ei mingeid susse enam, vaid ikka valged põlvikud ja pidulikud kingad! Sees oli kõigil eriline tunne: oleme juba suured, lasteaed saab läbi, läheme kooli! Samuti oli selles tundes põnevust ja ärevust, millele küll väga ei mõelnud: viimast korda koos... mis saab edasi...? milline see kool siis täpselt on...? Osa sellest rahutusest ja elevusest oli kindlasti meie peale üle kandunud täiskasvanutelt.

Minu ema oli mulle selleks puhuks ise õmmelnud väga ilusa pluusi – tumesinise, lühikeste varrukatega, valgete rinnataskute ning varruka- ja kraeservadega. Nimetan seda pluusiks, ehkki peaks vist ütlema triiksärk või lihtsalt särk. Asi on nimelt selles, et seda riideeset, millel on nööbid, rinnatasku ja kraenurgad, nimetatakse minu suguvõsas pluusiks. Särk aga on lihtsalt see, mille kohta tänapäeval öeldakse T-särk.

Igatahes, see pluus oli nii ilus, et isegi kasvatajad kiitsid. Ja igaüks võib ette kujutada, kui tähtis tunne võis sellisel peol veel sellise pluusi sees olla! Ma arvan, et ma nüüd väga ei liialda, kui ma ütlen, et ma... olin sellel peol kõige ilusamalt riides! Vähemalt ma tundsin ennast nii.

Peo lõppedes sai iga laps endale Ellen Niidu luuleraamatu „Rongisõit”, mustvalge foto lasteaia majast, suure papist ümbriku, mille sees olid kõik tema viimase aasta joonistused ja mille peale oli tähthaaval kleebitud tema nimi, ning koolimütsi. Ja lõpuks tehti igaühest pilti, süles see ümbrik, nimi suurelt näha – ja peas koolimüts. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tantsisime pärast veel jenkat läbi kõigi tubade.

Suvel käisin selle pluusiga Lasnamäel Leningradi poe kõrval asuva fotograafi juures ja minust tehti ilus värviline portreefoto, kus ma naeratan eneseteadlikult ja kavalalt. See foto meeldis mu vanaemale nii väga, et ta seadis selle endale maal isegi raamatukapi klaasukse taha, kõrvuti oma teise lapselapse Hurmi sõjaväefotoga. See foto on kuni 1998. aasta detsembrini, mil poseerisin koos TNT-ga, ainus minust vabas vormis tehtud stuudiofoto – ülejäänud olid õpilaspiletite fotod. Sellel fotol on tänaseks kogunenud märkimisväärne bibliograafia: see on ilmunud ajakirjades Heas Laps, Täheke ja Stiil ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse järjehoidja peal.

*

täiendus

Seda Avot, keda eespool mainisin, nägin ma pärast lasteaia lõpetamist 1986. aasta kevadel esimest korda eelmise aasta seitsmenda juuli
(07. 07. 07) varahommikul Levist Väljas ees. Tartu NAK-i Tallinna sektsioon oli sinna Hella Hundi eest läinud edasi oma eelmisel päeval ilmunud "Väikest pornoraamatut" esitlema. See kohtumine oli erakordne. Minu pilk langes temale ja nägin, et tema pilk oli just hetke eest langenud minule. Ta tuli minu juurde ja küsis: "Jaak?" Minul oli ka kohe selge: "Avo!" See on lausa hämmastav, kui hästi suudab teadvus mudilaspõlves mällu talletunud eakaaslase näojoonte põhjal 11 aastat hiljem ära tunda täiskasvanud inimese!

4 kommentaari:

Manjana ütles ...

ma tahaks iriseda.

mina ei tea kui pikk on teiste inimeste mälu, aga ma mäletan lasteaiast ka seda, mida ma mingitest asjadest arvasin ja mida ma mõnede asjade vastu tundsin jne. pealegi tean ma nüüd emana, kuidas 6-aastased mõtlevad. ma ise lõpetasin lasteaia 1976.

need jutud siin on suure inimese kirjeldus "mida ma näen fotol".

pliis, ära südamesse võta :)

wr ütles ...

Ei võta südamesse, aga pean vastu vaidlema. Lähtekoht on tõesti kirjeldus "mida ma näen fotol", aga seda kirjeldust on pikitud mälestuste ja muljetega, mida foto iseenesest edasi ei anna. Seega näen fotot siiski olevat eelkõige faktiline tugi mälestusele ja lõppresultaati olevat fotost iseseisva.
Mida ma mäletan jne, võib täpsemalt lugeda luulekogust "Kärppsed", pikemast luuletusest "Mul oli lasteaias tore".

Anonüümne ütles ...

Kui ma vaid mäletaks, et ma seal ees laulsin....ja mis puutub kleitidesse, siis lõpetamisel oli mu seljas sinine kleit ja ma tean, et kellegil teisel oli täpselt samasugune...meie mõlema emad töötasid ETKVL-is...
Rongisõidu raamat on mul endiselt riiulis

Unknown ütles ...

Tahaks ka mäletada aga ma isegi ei tea lasteaia nime tean et siis olid lastepäeva kodud ja et asus lasnamäel kotka poe kandis kuna mäletan et sai jalutama mintud. Tean ka et seal olid taavi ja kerli kes olid põhilised sõbrad.taavi vanaema kinkis veel prossi