neljapäev, 30. detsember 2010

nostalgianurk (no comments)

.









lühimõlgutus Kalev Kesküla teemal

Rühkisin läbi lumekuhjade bussi peale ja mõtted libisesid Kalev Kesküla peale. Tema lahkumine meie seast tänavu suvel, tema luuletused ja esseed... temale pühendatud Vikerkaare erinumber... Ja jäin mõtlema. Nekroloogide ja meenutuste laines kirjutas ka keegi, ma ei mäleta, kes, kuidas Kesküla olla omal ajal Areeni toimetajana olnud heaks abimeheks noortele kirjanikele esseede kirjutamisel. Hm, jäin aru pidama. Mina olin ka 10 aastat tagasi üks neist noortest kirjanikest, kes vahel Areeni mõne essee kirjutas. Kalev vist ise tellis, pakkus mingi teema ette. Aga minul ei ole tema toimetajakoolist küll midagi eriti head meenutada: see oli pigem tüütu ja tülikaski.

Kirjutasin, eks ole, loo valmis, saatsin ära. Oli läbi mõtestatud ja üle silutud, nii hästi kui noor inime vähegi suudab ja mõistab. Maht niikuinii kergelt ületatud. Stress sellepärast, et kuskilt midagi kärbitakse. Kalev luges läbi ja andis teada, et tema meelest oleks veel vaja juurde kirjutada vaat seda ja seda ja seda. Mingid tema punktid ja mõtted. Noh, kirjutad siis need juurde, leiad neile kuskil koha, maht aina paisub, kuskilt pead midagi maha nügima. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kuni lõpuks oli siis mingi lugu lehes. Algne ülesehitus ja loogika oli segi paisatud, mingid külgekeevitatud teemajupid juures, kuskil kiiruga midagi kokku võetud, et ruumi säästa. Ja loomulikult oli kärpekääridega kõvasti üle käidud. Algsest loost oli saanud mingi elukas, kellel on viis paari jalgu, aga käed ja kõrvad maha rapsitud. Mingisugune ühepajatoit, eikellegilugu. Ei olnud rõõm neid esseesid Areenist pärast enam lugeda. Ei, Kalevi kaasautorlik toimetajatöö mulle ei istunud. Kui lugu ei lähe, siis ärgu mingugi - ei ole vaja toimetajal seda enda suva järgi enam "paremaks" lasta kirjutada. Kuskil mujal, kellegi teise toimetajaga pole mul sellist kogemust olnud. Nii et olgu see öeldud. Kalev ei olnud minu toimetaja.

margi ümbrikule kleepimise tasu: 0.50 EEK

Kujutan ette, kuidas postiteenistuse tuusad hambaid kiristavad: krdi meilid! krdi smsid! krdi suhtlusvõrgustikud! Aga kuidagi peavad nemadki ju ots otsaga kokku tulema, eks ju. Seepärast on välja mõeldud üks põnev teenustasu, mida alates lõppeva aasta suvest postkontorites ilma igasuguse hoiatuseta võetakse: teenustasu margi ümbrikule kleepimise eest. Kui selle kleebib ümbrikule postitöötaja, siis võetakse selle eest 50 senti (EEK). Kui kleebid ise - noh, siis oled seekord pääsenud. Aga ei tea, mis põnevad tasud veel kuskil seal hiilivad...

Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:

- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)

Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Suzanne Lopez Pariisist - ettevaatust, petukiri? Suzanne Lopez from Paris: beware, scam letter?

Eelmise aasta suve lõpus teatati mulle kirjastusest Varrak, kus mul on ilmunud rida raamatuid, et mind ootab seal Prantsusmaalt tulnud kiri. Ohoh? Kui kiri minuni jõudis, selgus, et saatjaks on keegi 16-aastane Pariisi tüdruk Suzanne Lopez, kes soovib minult autogrammi! Ümbrikus oli valge papitükk, mis mul paluti autogrammiga tagasi saata. Olin üllatunud: sisuliselt ei ole minu loomingust midagi tõlgitud mõnesse muusse kui soome keelde - kuidas peaks üldse keegi Pariisi tüdruk teadma minu olemasolust?! Kuna ma ei ole kuigi vilgas kirjakirjutaja, kui asi puudutab ümbrikke, marke ja postkontoreid, ja kuna see ei olnud ka kiireloomuline asi, siis jäigi see kiri mu esikukapile vedelema. Vahel see ikka meenus.

Kiri on järgmine:

Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]

Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France

Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.

Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?

Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.

Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.

Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.

Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?

Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.

Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.

- - -

Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.

pühapäev, 26. detsember 2010

luuletus

.
ÄRKAMISLAUL

Ärgata! On vaja ärgata!
..........Käes on hommik. Enam pole ööd.
Ärgata! On vaja ärgata!
..........Ootel toimetused. Toimetused, tööd.

..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Kardin eest ja tuppa karge voog.
..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Hommikune kohv ja hommikune roog.

Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Selga särk ja jalga king ja püks.
Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Oma parima siin annab igaüks.

..........Magades! Ei sünni magades
....................miskit tähtsat, miskit tohutut!
..........Algama! Peab tööga algama!
....................Alakem! Ja siia lõpetagem jutt!

26. 12. 2010 hommikul

neljapäev, 23. detsember 2010

jõulusõim

.

Mis on jõulusõim? Arvate, et jeesuslapse sünnistseeni kujutav laua- või väljakukaunistus? Oh ei. Jõulusõim on see, kui enne jõule sõimatakse kaaskodanike nägu täis. Ja seda tehakse just 23. detsembril. Eelmise aasta 23. detsembril saabus mu moblasse tundmatult numbrilt sõnum:

Kuradi urood!
V6id selle kuuse
endale
perseauku
istutada! Pane
end p6lema!!!
Maarika

Ma ei tundnud ühtki Maarikat, kes sellise sisuga sõnumi mulle saatma peaks. Aga läraka sõimu sain sellest küsimata näkku. Täna, samuti 23. detsembril juhtus minuga niisugune lugu. Sõitsime autoga linnas. Tartu mnt ja Liivalaia ristmikul oli kolme autoga plekimõlkimine ja seetõttu liiklus toppas. Jäime sunnitult keset ristmikku seisma, sest ees oli tee kinni ja vasakule ei saanud ka sõita. Saime liikuma hakata alles siis, kui jalakäijatel oli roheline tuli. See aga ei meeldinud ühele eesti noormehele, kes seisis koos oma neiuga tee ääres. Ei mingit empaatiat, et vaene auto ristmiku keskelt liiklust ummistamast pääseks, oh ei. Ta ajas pea ette, jõllitas meile autosse ja karjus, nii et läbi praokil akna oli hästi kuulda: kuradi urood! Sirutasin käe aknast välja ja näitasin sõrme, mida mu kallis eesti suguvend mu poolest imeda võib, kui soovib. Ta siiski ei soovinud. Jätkasime teed.

Nii et juba teist aastat järjest sõimatakse mind 23. detsembril: kuradi urood! See ongi jõulusõim, hea traditsioon. (Rämps- ja muudest mölak-, sodi- ja paskeestlastest võib lugeda siit.)

neljapäev, 16. detsember 2010

seebikarbi eera jätkub: Peda fillid ja Leo Villand

.
Lauri lappas oma vanu albumeid ja leidis sealt mõned huvitavad pildid, millega on hea jätkata mu eelmises postituses tõusetunud vanade Peda aegade meenutamist. Sellel pildil on eesti fillide teine kursus (ehk E21) ja kolmas kursus (ehk E31, seal olime mina ja Lauri) kultuuriloolisel väljasõidul Lääne-Virumaale 19. mail 2000. Käisime vaatamas Eduard Vilde lapsepõlvemaid Muuga mõisa lähistel, käisime vaatamas Porkuni lossi. Möödusime mh Eda-Ines Etti lapsepõlvekodust. Mäletan, et Lauri palus seal bussi kinni pidada ja tõttas pilti tegema. Eks kuskil käisime veel, aga kõik pole meeles.

Pildil oleme Vilde jutustusest "Minu esimesed triibulised" tuntud järve kaldal. Pikkade punaste kiharatega neiu on Kätlin Kõlamets, abiellunult Kätlin Vainola, nüüd tuntud lastekirjanik. Tema kõrval ruudulises jakis on Kristel Halman. Rohkem ma ei suuda üliõpilasi sel pildil tuvastada. Vast siis oli sel reisil ka teisi kursusi peale nende kahe eesti fillide kursuse.

See hallipäine härra, kes räägib, on üks Peda tolle aja meeldejäävamatest õppejõududest - eesti kultuuriloo õppejõud Leo Villand (1928-2010). Väga värvikas kuju, kellel ei puudunud nii omad veidrused kui ka oma innustav eeskuju ärksamatele üliõpilastele. Esimese asjana tuleb meelde tema loengupidamisstiil: räägitavast läbi ja lõhki vaimustunud, energiast tulvil, reibas, otsekui elektrifitseeritud. "Jaa!" hüüdis ta tihti, rääkides mingist kirikust, mõisast või 18. sajandi baltisaksa valgustuskirjanikust. "Seda peab teadma, ilma selleta ei saa!" Oli selge, et temale on kogu Eesti paikkondlik ajalugu läbi ja lõhki selge. Igal kevadel võttis ta vahelduseks teooriale oma asja ette ka praktikas: korraldas kultuuriloolise väljasõidu mõnda Eesti nurka.

Nüüdseks on hakanud mulle juba mällu jääma, et Jüri kirikus töötas piibli tõlkija Anton Thor Helle ja Kadrina kirikus töötas esimese eestikeelse juhuluuletuse autor Reiner Brocmann. Sedalaadi teadmistele pani mu jaoks põhja just Leo Villand. Hiljem olen teinud Eestis omal algatusel kultuuriloolisi reise, põiganud sisse vanadesse kirikutesse, uurinud Eesti kuulsate mõisnike elulugu, nende märke meie maastikuil ja jälgi ajaloos, peatunud lugema, mis on kirjas mälestuskividel ja -tahvlitel. Võib-olla Siberi tundras või Sahara kõrbes on kohti, millel ei ole meile midagi jutustada, aga Eestis selliseid kohti ei leidu, igal jalatäiel maal on oma lugu. Ka selle teadmise istutas mulle pähe just Leo Villand oma indu-täis-loengutega.

"Ega vanasti ei olnud nii, et kui tahad meelt lahutada, siis lähed kinno või teatrisse. Ei olnud nii! Siis oli - reheahi!" hüüdis Villand. Ja vana aja külaõhustik, talupoja mõttelaad, territoriaalne seotus sai rohkem tunnetatavamaks. Mis on rahvalaulu tõeline sisu, tähtsus, pale. Mis salapärane ja põnev asi on muinasjutt, muistend. Rahvaluule kui jutustamise mõnu, kuulamise elamus, teadmiste, mõttelaadi looja ja kandja. Novembripimedus, marduste aeg. Peaaegu vist igal korral oli Villandil loenguks ette valmistatud käsilehed, mille ta auditooriumis laiali jagas: täis tikitud kõiksugu infot, teoste katkendeid ja märksõnu. Kuid ega me Lauriga tema loengul mingid vagurad pupujukud ei olnud. Küll me seal ka itsitasime omavahel, vahetasime kirju, ajasime juttu. Kord Villand lausa pahandas meie peale: "Ei, mehed, nii ei saa! Kui te tahate oma jutte rääkida, minge välja!" Me ei läinud. Elasime tema kultuuriloolistele lõkendustele lihtsalt omal viisil kaasa.

Villand oli üks minuaegse Peda suurmeestest. Toomas Liiv, Mati Hint, Leo Villand, Lembit Andresen... Kõigilt neilt sai ärgas vaim kaasa väga palju. Villandist tuleb veel muidugi meelde see, kuidas ta jagas ekskursioonid kaheks: on ameerika meetod ja jaapani meetod. Jaapani meetod on tulla bussist välja, kõndida, vaadata, jalgu sirutada. Ameerika meetod on sõita bussiga kohale, visata pilk läbi bussiakna välja, öelda ahah ja edasi sõita. Oma hilisematel kultuuriloolistel reisidel olen praktiseerinud mõlemat viisi. Ükskord Villand meenutas pahameelega juhtumit, kus Kreekat külastanud turist pärast hulka jaapani meetodil tutvumiskäike protesteeris: "Ei jaksa enam neid kivihunnikuid vaadata!" - "Kivihunnikud!" osatas Villand. Aga mina, tagasihoidlikult, ütlen, et ühel hetkel, pärast seda, kui on jaapani meetodil külastatud esimest, teist ja kolmandat mõisa, seda kirikut ja toda kirikut, üht huvitavat kohta ja veel midagi ja veel midagi - siis sobib kasutada ka ameerika meetodit.

2001. aasta kevadel viis Villand meid reisile läbi Türi Tartusse. Mäletan mingit kivikangrut kuskil porise põllu peal... Aga Tartus pani see 1928. aastal sündinud mees hallide juuksekahlude lehvides Toomemäest üles niisuguse vuhviga, et noortel tudengeil oli tegu järelejõudmisega. See oli kultuuriloo jõud!

Veel üks pilt 2000. aasta reisist. See on kivi, mille otsa hüpates ma oma punased püksid katki rebisin... Ja jäigi hüppamata. Aga Lauri ja üks EV21 kutt, vist oli Andres, hüppasid ja poseerisid. (Too Andres ronis Porkuni tornis lausa saki peale välja, seistes seal surmapõlgavalt sammu kaugusel paarikümne meetri kõrgusest kukkumisest. Seda märgates käratas Villand noormehe kohe allapoole tagasi.)

kolmapäev, 8. detsember 2010

retronurk: uusi sähvatusi seebikarbi eerast

.
Sellel pildil olen koos Hedda Maureri ja Anke Lil'iga 1998. aasta suvel. Ilmus koguteos "Kruogan" ja me läksime seda Meie Meelde promoma. Saimegi promotud, tollase Ajakirjandusmaja ees tegime ka fotosessiooni.

Neist punastest pükstest peaksin kirjutama eraldi mälestused. Oh kuidas ma selliseid otsisin! Kuni 1997. aasta sügisel ühest vanalinna poekesest järsku leidsin. Kandsin neid, kuni nad rebenesid ühel Peda eesti fillide väljasõidul 2000. aasta kevadel. Tahtsin hüpata ühe kivi otsa, aga järsku - püksid rebenesid ühest ebamugavast kohast. Ja jäigi hüppamata.

See foto on tehtud ühel väga mälestusväärsel õhtul. Nagu kuupäev fotol kinnitab, 30. novembril 1999. Contral tegutses mõnda aega koguni fänniklubi ja see fänniklubi korraldas Haapsalus miski suurema Contra-ürituse. Sel üritusel ongi see pilt tehtud. Mind ja Jürgenit kutsuti ka, n-ö külalisesinejaks. See oligi vist mu esimene isiklik kokkupuude Contraga. Pärast sõitsime mina ja Jürgen Tallinnasse tagasi samas autos Vahur Kersnaga. Fotol kõige paremal tuntud Läänemaa kirjamees Viljar Ansko.

Peda-ajad! Noored eesti fillid! Ei ole enam selliseid aegu Pedas, ei ole Pedatki! Hea, et sai õigel ajal ülikoolis ära käidud. Ja ei ole enam neid seinugi, mis taustal paistavad, need ju nüüd lammutati maha: Peda kohvik ja raamatukogu ja... Fotol mina, Jürgen Rooste ja Lauri Vanamölder. Ilmselt 1999. aasta ehk II kursuse kevadel.

See on väga kirjanduslooline foto. Minu esimene ja seni viimane isiklik kohtumine Hellar Grabbiga. See leidis aset 2001. aasta kevadel, ühel soojal, kuid vihmasel päeval Rahvusraamatukogus. Nagu mälust välja kangastub, võis tegu olla Aarne Rubeni romaani "Vares-Barbaruse valitsus" esitlusega. Kui nii, siis saab foto ka suht kindla kuupäeva: 16. mai. Sest seda daatumit kannab Rubeni pühendus minu eksemplaris. Foto tegi Teet Malsroos.

Juhufoto Rahva Raamatu kaupluses Draamateatri vastas. Fotol mina, Elo Viiding ja fs. Mis asjus me sinna sattusime, ei mäleta. Elo sirvib 2001. aasta Loomingu juulinumbrit. Ju siis on foto selle aasta suve lõpus tehtud.



Kuskil 2002. aastal toimus Raekoja platsil mingi metsateemaline üritus. Suur lava oli püsti pandud. Mina ja Jürgen esinesime ka. Tutvusin seal Rein Rannapiga, kes tegi mulle ettepaneku kirjutada ühele ta viisile sõnad. Eks ta otsis uusi, värskeid sõnadekirjutajaid. Aga ma ei saanud selle tööga tollal kuigi hästi hakkama, tegin suht kehvad sõnad. Pärast Jassi Zahharov ühe korra laulis seda laulu - aga rohkem polegi sellest midagi kuuldud.


2002. aasta maikuus ilmus mu romaan "Lipamäe". Sel puhul soovis ETV kultuurisaate võttegrupp sõita romaani tegevuse toimumispaika, et seal mind intervjueerida. Sõitsimegi siis Kaaruka külla. Natuke filmisime Lipamäel, seal ka mõlemad fotod tehtud. Osa juttu võeti linti ka Kassaka talu aias õunapuude vahel. Ja nagu ma mäletan, sõitsime tagasi Peetri kaudu, ju ma siis näitasin teleinimestele ka kirikut, mis romaanis maatasa tehti.

esmaspäev, 6. detsember 2010

no mis kasu üldse on tasulisest infoliinist?!

Infoliin 1182

"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).

- - -

Taas infoliin 1182

"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.

- - -

Moraal

Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.

Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.

pühapäev, 5. detsember 2010

jõululuuletus

.
JÕULUTRALL

Jõulutrall käib täiel tungil,
enamust see kotib väga.
Jõulupasast poed on pungil,
kõrvad täis on jõulupläga.

Pähe, tiba järel tiba,
kõikjalt tilgub jõuluiba.

laupäev, 4. detsember 2010

Võrdlev kirjandusteadus

.
TEGIJA:



(võta luup)


VÄIKE PUDININA:



(F: J. Rodionova; Muumi, töötlus Wr)

reede, 3. detsember 2010

Berk Vaheri mõtteuperpallike

Berk Vaher kirjutab tänases Sirbis:

"...kosutav oli viimases Loomingus näha Alvar Loogi ülikriitilist hinnangut Wimbergi luuletusteks nimetatavale piinlikule haltuurale (ehkki see polnud Loogi paremaid arvustusi, sisaldades peaaegu sama palju mõttekordusi kui selle objekt). Wimberg on kirjutanud arvestataval tasemel proosat ja ilmsesti meeldib luuletajana mudilastele, kuid ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab teda kui luuletajat täiskasvanutele mõeldud kirjanduse kontekstis „tegijana” võtta. Tegijamana kui näiteks on taibatud laiemalt võtta Marko Kompust või Kiwa – aga muidugi, üks on ju lihtne, lõbus, rahvalik ja aitab nõnda kirjandust populariseerida, teised aga panevad mingit obskuurset sürri, mis siingi lugejale peale ei lähe, mis siis veel tõlkevõimalustest kõnelda."

Nii siis ei mõista Berk, kuidas mõned tahavad mind võtta täiskasvanute luuletajana. Aga on vastuse kohe seejärel justkui iseenesest ju andnud: olen lihtne, lõbus, rahvalik ja aitan kirjandust populariseerida. Nii ongi! Seepärast olengi täiskasvanute luuletaja. Mõistad ikka küll, Berk, kui natuke mõtelda üritad!

Kuid ega mõistus olegi see osa, millele ma Berk Vaheri puhul panustaksin. Pseudotarkust täis tuubitud ninaupitaja ja tähtsapanija. Nagu olen aru saanud, on tema ampluaa rohkem paberite täitmises, mida ta Tartu Kirjanduse Maja ametnikuna igapäevaselt teebki. Ja teeb suurepäraselt. Tehku edasi. Meid, kirjanikke, jätku oma ignorantse lobaga rahule.

Kiwa on tore mees, aga tema "ilukirjanduslikku" loomingut olen jah nõus praeguse seisuga nõus asetama ainult jutumärkidesse. Mulle tundub, et ka ta ise ei sea endale ses vallas nii suuri sihte kui tema isehakanud jutlustaja Berk. Ja Kompuse luule on lihtsalt anekdoot. "Obskuurne sürr" on mõlema isiku puhul täpne sõnastus. Sellise luulega pole tõepoolest kellelgi midagi pihta hakata.

Maitse asi, loomulikult. See on minu maitse. Aga ehk kellegi veel.

PS. "Wabastatud wärssides" on üks luulelõik ka Berk Vaherist.

HILISEM LISANDUS

neljapäev, 2. detsember 2010

peatselt raamatupoodides: intervjuu Ralf Parvega!

.

Neli vestlust, 10 tundi lindil, 2 aastat ettevalmistustöid, kokku mitukümmend külaskäiku intervjueeritava juurde, kümned telefonikõned. See oli materjal, millest vormus raamat. Raamat "Minu aeg" sisaldab:

- küsija põhjalikku eessõna
- 200 lk intervjuud
- 36 lk fotosid, millest osa avalikkusele tundmatu või vähetuntud
- valikut Parve sõjaeelseid luuletusi, mis ilmusid 1938-1939 ajakirjades ja mida seni pole uuesti avaldatud (heititalviklik Parve)
- Aksel Tamme kirjandusloolist portreed järelsõnana
- 7 lk nimeregistrit

Ehk jõuludeks poes! (Seni loe Parvest siinses blogis.)

teisipäev, 30. november 2010

5 aegadetagust seebikarbi klõpsu: Ott Arder

Kunagi oli mul seebikas. Kunagi oli igaühel seebikas. Siis see seebikas läks rikki. Ja üldse, algas talutavate fotokate ajastu. Seebikast tuli filmilint viia fotostuudiosse, kust võis väljuda ümbrikutäie fotodega. Pooled kaadritest olid muidugi ebaõnnestunud. Aga midagi sai ka albumisse või sahtlisse pista. Nüüd leidsin sahtlipõhjast peotäie fotosid, kuhu peale jäänud legendaarne poeet Ott Arder. Ja veel rida teisi kirjanikke. Aastaist 2001-2004. Nii hea, et olen neile taha kirjutanud, kes, mis ja kus.

Eesti ja soome kirjanike väljasõit Käsmu seenele 2001. aasta oktoobri esimestel päevadel. Viibisin kohal Eesti Päevalehe esindajana, kirjutasin reportaaži. Fotol on peale Ott Arderi veel abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel. Otiga ajab juttu üks mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

Samal üritusel, Käsmu loomemaja trepi peal. Esiplaanil Elo Viiding, tema kõrval Ott Arder. Taamal Ave Alavainu. Ja paremas servas jälle see mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

2002. aasta aprilli lõpp. Tulime kambaga Luuletrammilt, järsku ilmus meie teele Ott Arder. Tema kõrval vasakul Jürgen Rooste, paremal Vahur Afanasjev. Keskel taga paistavad Kiwa ja Aapo Ilves. Luuletrammi üritusest kirjutati ka ajalehes.

See foto on tehtud ajal, mil Lastekirjanduse Teabekeskus asus veel Liivalaia tänava ääres. Oli 2002. aasta detsember, jõulupidu. Kohal olid ka Henno Käo ja Ott Arder.

Ott käis vahel Eesti Päevalehes. Tatsas mööda pikka koridori kontori kõige tagumisse otsa, kus asus kultuuritoimetus, jagas tee peal tervitusi siia ja sinna. Lõpuks jõudis meieni, silus habet, heietas mingit jutukest. Kui artiklit-luuletust tahtis avaldada, siis palus vaba arvuti, istus selle taha, hakkas toksima. See foto on tehtud minu töölaua kõrvalt. 2004. aasta kevad. Perspektiivis avaneb sporditoimetus.

Kui juba jutt Ott Arderile läks, siis lugege läbi ka tema autobiograafia. Mul on hea meel, et selle artikli tõi ta just minu kätte. Eks vist sellepärast, et olin teda mitmel korral ärgitanud kirja panema neid jutte, mida ta endale habemesse muheleda armastas. Sest tavaliselt need ta habemesse jäidki. Aga kuuldusid olevat põnevad...

teisipäev, 23. november 2010

tuld ignorantse kultuuriministri pihta! anna allkiri

ERSO loost ma ei tea isiklikult palju. Aga kirjaniku mätta otsast ma võin öelda, et oma ametiajal pole Laine Jänes küll absoluutselt mitte sittagi asjalikku teinud. Ainult näiline tõmblemine ja sõnademulin. Rumal, asjatundmatu, saamatu, hädine, võhiklik, ignorantne minister. Ammu kõrini. Ei taha sellist! Võtku igaüks, kellele läheb korda kultuuri hea käekäik, oma ID-kaart ja mingu andku teada: lase jalga, Laine Jänes!

Täiendus 24.11
.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.

Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!

esmaspäev, 22. november 2010

remark etlemise kohta

Vahel olen näinud, kuidas kolleegid-kirjanikud lähevad lavale läpakaga ja hakkavad selle ekraanilt luuletust maha lugema. Ja alati tundub mulle, et see on nõrk. Seisab seal prožede valguses, läpakas ühe käe peal, teise käe sõrm udib teksti ette, silmadega publikut haarata ei ole aega... Õhutan kõiki esitajaid nii mitte tegema. Olen veendumusel, et laval läpakast maha lugemine on out. Leia printer, lase need paar teksti paberile ja kohe on uhkem vaatepilt. Eriti uhke oleks muidugi peast panna.

Sama kehtib igasuguste nuti-telefonide kohta. Väga ebapoeetiline on luulet esitada, samal ajal pulgaga mingit tehnikavidinat susides.

pühapäev, 21. november 2010

jumala mitteolemasolu nüüdsest tõestatud


Kes meist poleks kunagi kokku juhtunud "jumala lastega", kelle peamisi argumente jumala olemasolu tõestuseks on: "Aga vaata loodust - kuidas kõik on nii täiuslik! Päike tiirleb ümber Maa, nii et rukis saab võrsuda, ja lõukoer toob ilmale teise lõukoera, mitte piisoni! See kõik on nii täiuslik, kuna jumal on selle välja mõelnud."

See täiuslikkus on illusoorne. Loodus ei ole täiuslik. Peainseneri olemasolu puhul oleks elementaarne, et söögi omandamisega ja ülejääkidest vabanemisega seonduv on igas orgaanilises organismis juba tehaseolekuna perfektselt paika sätitud. Aga ei ole. Imikud ei oska ilma enda seest gaase välja lasta, nutavad ja piinlevad nende käes. Abiks on ainult inimese leiutatud Espumisan.

Suutmatus iseseisvalt gaasidest lahti saada on eluslooduse süsteemis väga oluline lünk. Kui oleks olemas kõikeloonud jumal, kes toodab täiuslikkust, siis seda lünka ei eksisteeriks. Aga kuna lünk eksisteerib, siis on järeldus üks: jumalat ei eksisteeri.

Palun see tõestus välja trükkida ja kleepida kõigisse piiblitesse tagakaane siseküljele.

reede, 19. november 2010

rahandusuudiseid: euro ... ei tõsta

Nagu üldteada, hakkab Eestis alates 1. jaanuarist 2011 kehtima krooni asemel euro. Ausamad firmajuhid on juba liitunud ka vastavasisuliste kampaaniatega:


Venemaa läks juba mullu üle uuele rahale:


Ameeriklastel aga kehtib uus pangatäht:

teisipäev, 16. november 2010

luuletus

.

MAHAJÄÄJA

Rong näe kadus käänu taha,
viimne vagun vilkus.
Temast jaama jäin ma maha.
..........Sappi kraesse tilkus.

Jaamahoone inimtühi.
Oodata või astu?
Nukrus, nukrus, ära nühi
..........ennast minu vastu.

Sõbrad juba peavad pidu,
kandes haljaid pärgi.
Kuigi tubli, ma ei lidu
..........rongile ju järgi.

Paistab nii, et siia teen ma
kuuse alla maja.
Ma ei hakka ennast veenma,
..........et on rohkem vaja.

Talvel lund on sinna maani,
suvel ajan karva.
Ma ei vaata sõiduplaani –
..........või siis haruharva.

Keegi saja aasta pärast
ületab perrooni.
Ja ehk leiab sellest plärast
..........õnneliku tooni.

laupäev, 13. november 2010

kust tulevad lapsed? pärle vene kirjandusest

Kui kotiga, siis koolist, kui ilma, siis lasteaiast? Ei. Täpse ja ausa vastuse annab üks kuulus venekeelne lasteraamat 1980-ndatest.




Vaata siit kogu raamatut. Head lugemist!

Jäin meenutama, mis on eesti keeles sel teemal ilmunud. Mina oma vanuse tõttu mäletan eelkõige järgnevaid kolme. Aga muidugi on neid uuemal ajal veel igasuguseid ilmunud.

Mall Johanson, "Kuidas ma maailma tulin?", 1986
See raamat väga n-ö julgeks ei lähegi. Ääri-veeri, üsna igavalt seletamine Piret Selbergi pudruste piltide saatel:


Klaus Verch, "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma", eesti k 1991
Sellest raamatust on eriti meeles väga eluvõõraste situatsioonide pildid. No näiteks õe ja venna toas avaneb selline pilt (lugege teksti ka):


Harri Jänes, "Poiss ja tüdruk", 1983
Väga asjalik ja huvitav raamat. Räägib üldse teismeliste füsioloogilisest ja vaimsest arengust. Suur pluss on Elle Tikerpäe muhe-muigavad illustratsioonid:


laupäev, 6. november 2010

huvitav kirjanduslugu. 4 kildu

.
Kärdla gümnaasiumis

Käisin 3.-4. novembrini kirjanike raamatukogutuuril Hiiu- ja Läänemaal. Esinesime Käina gümnaasiumis, Kõrgessaare raamatukogus, Kärdla linnaraamatukogus, Risti raamatukogus ja Haapsalus Lääne Maakonna Keskraamatukogus. Minu grupis olid veel Jaanus Vaiksoo, Kaupo Meiel ja Olev Remsu. Oli igati intensiivne reis. Aga praegu mitte sellest, vaid - panen kirja neli kirjandusloolist killukest, mida reisil Jaanus ja Olev rääkisid. Olgu lisatud, et see on ainult murdosake kõigist neist lugudest ja lookestest, mida me reisil rääkisime.

- - -

Intervjuu Max Laossoniga

Selle loo rääkis Olev Remsu. Dokfilmirežissöör Andres Sööt tegi kuskil 1988-1989 ajalooteemalist dokfilmi ja soovis selles esitada mõned küsimused ka Max Laossonile, kui ühele 1940. aasta sündmuste tunnistajale. Telefonis Laosson intervjuust keeldus. Selle peale korraldas võttegrupp provokatsiooni, minnes kaameraga otse Laossoni ukse taha. Laosson elas Kaupmehe tänavas, võttegrupp võttis trepikojas koha sisse. Heli Speek üritas ukse avanud Laossoniga vestlust alustada, aga niipea kui mees kaamerat nägi, kostis ta midagi, mis kõlas nagu "Käige persse!", ja virutas ukse kinni. Nii ei saadudki Laossonilt intervjuud. Remsu arvas, et vast on see lintisaanud filmijupp tänini Söödi valduses.


Mati Hindi matemaatikaülesanne

Selle ja järgmised kaks lugu rääkis Jaanus Vaiksoo. Siinse loo tunnistajaks oli ta ise. Kuskil 1980. aastate lõpus, kui Eesti NSV rannaalad olid veel Nõukogude Liidu piiritsoon, tuli keeleteadlane Mati Hint, kõnekas toon hääles, ühes seltskonnas lagedale ideega, et õpikukirjastusele võiks pakkuda algklasside matemaatikaõpikusse panemiseks head harjutust: "Merel on 10 sõjalaeva ja 2 parti. Mitu objekti on merel?"


Pärt Lias ja kääksuv kiik

Pärt Liasele hakkas närvidele käima koduakna taga kääksuv kiik. Kogu aeg lapsed seal kiiguvad ja kääksutavad, rahu ei saa! Lias otsustas kiige ära õlitada. Võttis toiduõlipudeli ja ronis kiige otsa. Hakkas seal õlitama, kaotas aga ühel hetkel tasakaalu ja kukkus alla - ja roided katki.


Endel Sõgel ja moraali allakäik

Kuskil 198o. aastatel oli Pirita rannarestoranis rahvusvahelise keeleteadlaste konverentsi lõpubankett. Mai Loog, tuntud slängiuurija, kes töötas Eesti Keele Instituudis (EKI), võttis uksel väliskülalisi vastu, seljas pilkuköitvalt lühike seelik. Lõpuks saabus peole ka EKI kunagine füürer Endel Sõgel. Vana parteilase jaoks oli Loogi julge kostüüm liiast. "Et sa oled siit kohe kadunud!" käratas ta. Seda, kas Loog läkski, Vaiksoo kindlalt ei teadnud öelda, aga arvas, et ju siis ikka läks.


Risti raamatukogus

Kõrgessaare raamatukogus

(F: Olev Remsu kaamera)