teisipäev, 30. september 2008

Twin Peaks

Vaatasin, et peaks olema ja oligi - VLC küljes selline tegevus nagu Snapshot. Tribuutisin sellega veidi üht suurepärast sarja. Kujutis pole küll suur, kuid ikkagi parem kui sada sõna.





















*

"Twin Peaksist" kirjutasin veel siin. (Kokkuvõtlikult: leidsin, et "Twin Peaks" võlgneb oma edu ja lummuse mitte David Lynchile, vaid eeskätt kaasstsenarist Mark Frostile. - - - Ja täienduseks kirjutatule: õigus mul paistab selles olevat, lugege intervjuud Mark Frostiga. Ta räägib seal näiteks, et Lynchi tugevam külg ei ole jutuvestmine või karakteri avamine, vaid sürrealism, ja et ilmselt ka Lynch ise ei tea, millest tema "Mulholland Drive" õigupoolest räägib... Kui kõike lugeda ei viitsi, siis otsige Find'ga kohad, kus ta räägib "Twin Peaksist" ja Lynchist.)

kaks kirjanduslikku killukest

Aasta 1961 Moskvas, Kremlis. Juhan Smuul võtab pidulikul tseremoonial vastu publitsistika-alast Lenini preemiat, mis talle määrati "Jäise raamatu" eest. Preemiat kätte saades vahetas Smuul mõned sõnad Nikita Hruštšoviga. Teised eestlased, kes seda eemalt nägid, hiljem pärima: mis sa Hruštšoviga jutustasid seal? Smuul rehmanud: "Ah, Nikita Sergejevitš küsis, kuidas Manivald Kesamaa tervis on."

*

Leelo Tungal on üks enim lasteaedadesse ja koolidesse külla kutsutud lastekirjanikke. Esinemise juurde kuulub ka küsimustevoor või mõttevahetus publikuga. Siin on erinevus, kas kool või lasteaed. Koolis midagi asjalikku ikka küsitakse-öeldakse, aga lasteaias... Kord nõukogude aja lõpus külastanud Tungal üht lasteaeda. Esinenud ära, siis hakanud lastega juttu ajama. Kas on küsimusi? Ei, kellelgi ei paista olevat. Küsinud Tungal ise: "Kas teil mingeid muresid ka on?" Noh, mis muresidki lasteaialapsel. Ei, aga siiski. Üks tõstab käe. "Nii?" - "Minul on see mure, et ma olen venelane." Teised kisavad kõrvalt: "Ja tal on ema ka venelane!" "Ja isa ka täitsa venelane!" Ei osanud Tungal selle peale muud öelda, kui lohutada: "Noh, küll see mure sul ükskord ikka üle läheb."

esmaspäev, 29. september 2008

hullud inimesed akna taga

Minu akna all kasvab paar kaske. Kaskedel teadagi on selline omadus, et nad lasevad oma lehtedel sügise tulles maha langeda. Ja siis on muruplats kollaseid lehekesi täis. Tuulekesel neis hea krabistada.

Aga on inimesi, keda see hirmsal moel häirib, kui kuskil on paar lehekest maas. Ja see on lausa uskumatu, kuidas sellised inimesed suudavad omakorda teisi inimesi häirida!

Eelmisel nädalal ärkasin ühel hommikul imeliku ja häiriva müra peale. Praokil akna tagant kostus valjut, monotoonset ja järelejätmatut raginat. Nagu niidaks keegi trimmeriga noort võsa.

Ja mis ilmnes! Keegi vana mees korjab tolmuimeja põhimõttel töötava masinaga akna taga lehti! Muruplats on suur, kogur võtab aeglaselt, tööd on veel ees palju, müra on väga segav ja seda on kindlasti rohkem, kui asi väärt oleks - aga vanamees on külm rahu ise. Nagu ajaks maailma kõige õigemat asja.

Teisel päeval sama lugu. Seekord üritasin töötada. Käsil on süvenemist nõudev asi, tarvis kogu vaim koondada. Aga mis vaimu sa koondad, kui järsku läheb akna taga lahti seesama müra, sest öö jooksul on jälle mõned lehekesed maha langenud! Jätke järele, armsad inimesed!

Otsige üles kas või vana hea reha, jätke see jõle masin!

Nii - ja täna hommikul jäetigi see jõle masin. Ärkasin üles teiste kummaliste helide peale. Praokil akna tagant kostus luudest läbilõikav, visa ja korrapärane: kraaaaah! kraaaaah! kraaaaah! kraaaaah! Vaatasin aknast välja - kes see sunnik kraabib seal? Seekord oli mehele naine appi tulnud. Riisus rehaga murult lehti kokku. Mees aga seisis kõrval ja toppis lehti prügikottidesse. Kraaaaah! kraaaaah! kraaaaah! kraaaaah!

Ja siis hakkad mõistma, miks Oskar Lutsu suurim soov oli leida vaikne nurgake! Praegu õnneks on muru jälle puhas ja kõik vaikne. Ja puu otsas enam eriti palju lehti ka ei ole. Võib-olla veel paari piinarohke hommiku jagu...

laupäev, 27. september 2008

haa, mul on kogu aeg õigus olnud!

Kogu oma kirjutajaks olemise aja jooksul olen ma teadnud, et internet kirjutatakse väikse algustähega, sest see on midagi enamat kui lihtsalt "konkreetse arvutivõrgu nimi". Ja millist vastuseisu on sellele osutanud korrektori mõtlemislaadiga inimesed!

Aga et kirjaniku ja mõtleja erkk sõnataju oli kogu selle aja selgelt ees õssilappajate paberitarkkusest, seda tõestab Emakeele Seltsi keeletoimkonna sellesuvine möönang (pdf), et võib jah väikse algustähega olla!

Hahaha!

Ükskord tuleb ka aeg, mil aula on III välttes, maastik II välttes, kardin hääldub kaardin (II) ning ortograafias lubatakse geminaatte kirjutada hääldusepäraselt: kärppsed, toittu, vaikkus, tööttama.

neljapäev, 25. september 2008

ancient wisdom

.
Tõin maal pööningult alla
portsu vanu Pikreid. Need olid
tolmused ja saepurused,

nurgad rottidest ära näritud.
Vaatasin pilte. Parajasti oli meil
külas Jüri, kes oli sohvoosis sepp.
Küsisin, kas talle ka Pikrid meeldivad.
Ta rehmas käega ja teatas oma
käreda häälega: "Need kõik
nii poliitikat täis!"


*

"Kes üle kahe kartuli sööb, on lehm!"
Nii olevat öelnud minu vanaema. Aga seda
olevat talle öelnud keegi mõisapreili.
Mulle kooris ta alati vähemalt kolm kartulit.
Andreetad ja oodenvaldid. Sousti-kartulit
tuleb süüa, siis tuleb jõudu. Muide, lehmad
üldse ei söögi kartuleid.

kolmapäev, 24. september 2008

üks väga magus värsipõim


ŠOKOLAAD

jaanpehkilikult


sõin kogu šokolaadi ära
mis nüüd saab?

*

ŠOKOLAAD

jürgenroostelikult


mo taanilinna öised tänavad
ootavad mind igatsevalt
nagu see tüdruk veinilõhnaline
eile seal peol
kui hakkasime ära minema
aga nüüd on olukord keerulisem
kuidas ma ütlen mo ihaldet taanilinna
öistele tänavatele
kus ma jälle olen tagasi
pärast hesa graniidirahnude vahel ekslemist
et ma ei tule
ma pean tegema oma igapäevast tööd
ehkki karla ja andy jõid eile
kogu viski ära
ja nüüd sai šokolaad ka otsa
eks ta ole

*

ŠOKOLAAD

olaviruitlas- ja handorunnellikult


ei ma enam libu piina
võtan parem kibu viina
joptvõimatt ja õumaigaad
otsas on kõik šokolaad

*

ŠOKOLAAD

doriskarevalikult


hing värahtas tühjuse kohal
eile veel olime noored
homne on kirjutatud meie seljale

mõtteid tilgub
šokolaadipurusele fooliumpaberile

*

ŠOKOLAAD

ottarderlikult


IKKA SOSKU ON MUL TASKUS
LOKSUB SELLES MEELEHEA
LIIGA SIIS EI TEE MUL RÕSKUS
MÕTTEID ALATI TÄIS PEA

LASTEL JOOGID LAHJAKESED
MUL ON KANGE LIMONAAD
SÜDAMELT KÕIK MURED PESED
KUI ON KÕRVAL ŠOKOLAAD

pühapäev, 21. september 2008

andsin intervjuu Järva Teatajale

Andsin intervjuu Järvamaa maakonnalehele Järva Teataja. Ja isegi pärast lühendamist näeb see veel üsna hea välja - mida tavaliselt ajaleheintekatega juhtuma ei kipu. Head lugemist!

laupäev, 20. september 2008

varsti raamatupoodides!

Varsti on see poes. Wimbergi lasteluuleraamat "Härra Padakonn", milles leidub kuus värssjutustust ühest toredast onust. Kirjutatud 2001. aasta kevadel, kirjastuses töös olnud 2007. aasta suvest, nüüd kohe lõpuks väljas. Ametlik tutvustus siin.

Kõik algas sellest, et ühel 2001. aasta varakevadisel hilisõhtul sattusin Kloostri Aidas kokku Kaspar Jancisega. Ta tegi mulle ettepaneku teha lõbusate lühifilmide sari ühest veidi veidrast, aga heasüdamlikust mehest, kelle nimigi oli Jancisel juba olemas, vist küll üsna laestvõetuna: härra Padakonn. Jancis oleks olnud režissöör, mina pidin välja mõtlema süžeed ja need värssidesse valama - kogu filmide sõnaline osa olekski olnud värssides jutustajatekst.

Jancisel oli mõte kasutada selles projektis ka mõningal määral montypythonlikke stiilivõtteid. Ilmselt kujutasime vaimusilmas ette veel Kornei Tšukovski loomingut ("Pese-Ennast-Sa", "Doktor Valuson", "Barmalei" jne). Igatahes Tšukovski laadis mul need värsid lõpuks kulgema hakkasid. Järgnevatel päevadel ja nädalatel kirjutasin selle projekti tarvis üsna ühe valanguga kuus värsspoeemi. Muide, esimene neist, "Härra Padakonn ja vihmavari", sisaldab suurel määral just Jancise ideid tegevuse ja tegelaste osas, nagu ta neid mulle tol õhtul Kloostri Aidas laua taga õhinal kirjeldas.

Filmiks sai neist ainult üks, seesama "Härra Padakonn ja vihmavari". Siis jäi asi soiku, nagu filmimaailmas heade ideedega tavaliselt juhtub. Ehkki me rääkisime sellest veel mitu korda ja Jancis isegi ütles, et peab hakkama ideedemärkmikku pidama... Filmiks saanud üks ja filmiks mittesaanud ülejäänud viis värsspoeemi jäid kannatlikult oma aega ootama, sest raamatu potentsiaali näis neis juba kirjutamise aegu. Idee sai Varrakusse sisse antud aastaid tagasi, koos "Buratino laulude" ja "Põngerjate lauludega". Ühtse sarja või komplekti need kolm raamatut ka moodustavad, alates formaadist ja teistest tehnilistest näitajatest...

...ja lõpetades kas või sellega, et igaühes neis on mul au olnud saada illustreeritud mõne tänapäeva eesti parimate lasteraamatuillustreerijate hulka kuuluva kunstniku poolt. Buratino-raamatu illustreeris Kristiina Kass, Põngerjate-raamatu Priit Rea ja Padakonna-raamatusse on teinud pildid Katrin Ehrlich. See on mulle väga suur au ja rõõm. Tänusõnadega pean meeles ka finantseerijaid: kogu kolmiku väljaandmisele on raha andnud nii kultuuriministeerium (mis toetab raamatutest ainult teabekirjandust ja lastekirjandust) kui ka kultuurkapital. Ja Varraku inimesed on ka väga lasteraamatu- ja lastekirjanikesõbralikud!

kolmapäev, 17. september 2008

Pink Floydi klahvimees Rick Wright 1943-2008

Mees, kes võlus oma klahvidest välja kosmose. Šamaan.

Ei oska tema suurust, tähtsust ja geeniust enam paremini sõnastada. Rokiajaloo suurimaid klahvimehi, ilma igasuguse kahtluseraasuta.


Kõik on kirjas siin ja siin.

Kuula.

Ja vaata.

Suur mees oli siin.

esmaspäev, 15. september 2008

soovitan: Kerli, "Love is Dead"

Minu eelmine suurem kodumaine popiavastus oli kevadel HU? "Film". Nüüd leidsin järgmise suurepärase asja: Kerli hiljuti ilmunud albumi "Love is Dead". Tõsiselt hea, soovitan otsida ja kuulata. See ei ole tavaline naistapeet, kus mingi naishääl lõõritab mingi muusikatinina saatel mingeid sisuta sõnaühendeid ja mis on pärast viimast nooti peast nagu pühitud.

Kerli oma albumil "Love is Dead" on oma näo ja olemisega nähtus. Väljapeetult teatraalne, alati intelligentne. Energiline nagu Gwen Stefani. Jõuline nagu Evanescence. Lennukas nagu Nelly Furtado. Raskemeelne nagu Björk. Aga võrdlustega ei pääse kaugele, sest kõik see, mis kuulates pähe tuleb, on Kerli albumil põimunud tema enda isiksusega ja muutub ta enda stiiliks.

"Love is Dead" on mitmekesine ja üllatuslik. Muusikaliselt huvitav, sisult sisukas. Hea kõlav, kaunis ja selge hääl, omapärase gootiliku-melanhoolse-tütarlapseliku varjundiga. Kvaliteetpopp - popp, kus kõik on paigas ja päris, mingeid mööndusi pole vaja teha. Kõik on lauljale oma ja läbitunnetatud, mitte kellegi ära "toodetud". Muide, seda kõike saaks laulda lausa raske roki võtmes.

Rahvuslikule kuuluvusele on ka humoorikalt tribuuti makstud, "Creepshow" ingliskeelsete sõnade vahel on koha leidnud eestikeelne lauluke: "Põdral maja metsa sees..."

*

Kuulasin ka just telekast intervjuud praegu vist veel Eestis viibiva Kerliga. Ja nagu ma juba varem kirjutanud olen, tark ja terane tüdruk, oma maailmavaate ja asjadest arusaamisega. Muide, ta oli siiralt imestunud, et Eestis müüakse tema plaati kallilt... Ameerikas pidi see maksma 10 dollarit, s.o sadakond Eesti krooni. Aga Eestis, Laseringis maksab see 245 krooni. Kerli lubas, et saab aru neist, kes tema muusikat tõmbavad, sest muusika ongi kõige tähtsam. Mõistlik jutt.

Muide, Laseringi müügi-tipukolmik on praegu: 1) Metallica, "Death Magnetic", 2) Kerli, "Love is Dead", 3) Metallica, "Death Magnetic (Limited Edition)". Metallica uut plaati olen ka juba jõudnud kuulata - jama. Vist kõige kesisem, mis tema musta albumi järgsel perioodil üldse tehtud, ja see on juba sõna!

laupäev, 13. september 2008

millega tegeleb praegu riigikogu kultuurikomisjon?

Mis te arvate, millega tegeleb praegu riigikogu kultuurikomisjon? Kultuurkapitali teemaga? Kirjanike tervisekindlustuse teemaga? Kultuuri käibemaksustamise teemaga? Kunstiülikooli ehitamise rahastamise teemaga?

Oh ei! Eile enne saadet kuulsin Kreitzbergi käest, et riigikogu kultuurikomisjon püüab neil päevil hoopis otsusele jõuda, millise meloodia saatel peaks Pika Hermanni tipus lippu langetatama. Praegu teatavasti kõlab heiskamisel riigihümn ja langetamisel "Mu isamaa armas".

Aga teatava instantsi sooviks on, et Pika Hermanni tipust kostuks edaspidi langetamisel Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Selleks instantsiks on Eesti Meestelaulu Selts ja teema sisseandjaks kultuurikomisjonis ei keegi muu kui kultuuriminister! Ja mina juba arvasin, et selles ministeeriumis ei tegeldagi õieti millegagi!

Siit saab lugeda kultuurikomisjoni istungi protokolli 21. jaanuarist 2008 (punkt 2, "Eesti lipu seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Arutelu selle võimalikust algatamisest"). Osalevad Laine Jänes, Lauri Vahtre, Kuno Areng jpt. Teema näikse olevat tuline ja põhimõtteline. Tol korral jättis kultuurikomisjon lõpuks küll ettepaneku toetamata, aga nagu eile kuulda võis, on see teema siis ilmselt uuesti päevakorda tõusnud.

Vaat selline kultuuriminister meil
. Kohe teab, mis on ühiskonnas tema valdkonda puutuvalt nihu, ja mitte ainult ei tea, vaid leiab endas jõudu ka otsustavalt käed külge panna!

*

Eile, mõned minutid enne saate algust leidsime stuudiolaua taga istudes, et Laine Jänes vist nagu kardaks filme ja filmikunsti. Kohe seejärel leidsime, et Laine Jänes paistab kartvat ka teatrit. Siis leidsime, et Laine Jänes kardab vist üldse kogu kultuuri - peale koorilaulu. Lõpuks jõudis kollektiiv paradokslikule järeldusele, et raske on leida kedagi, kes oleks
suurem kulturofoob kui Laine Jänes...

veel soome rokki

Üldiselt on soome rokk ülikõval tasemel ja täis imelisi kuulamiselamusi - arusaadav, miks eesti rokimeestel pole seal hästi läinud. Üks selline kuulamiselamus on bändi nimega Kaupunginorkesteri laul "Anssi ei osaa tanssia". Tegin sellest ka proosatõlke. Soomekeelsed sõnad siin, lugu videona siin. Videos on kokku sulatatud soome talupojafilmide ja saksa ekspressionismi stilistikat, peale selle ka pakaseline öö asendatud vihmasajuga.

ANSSI EI OSKA TANTSIDA

(Anssi ei osaa tanssia)

Kaupunginorkesteri, 2003
Wimbergi proosatõlge, 2008


Anssi läheb koolidiskole,
ega ta muidu ei läheks, aga tal on vaja minna,
sest sinna tuleb üks Jenni,
kellesse Anssi on juba mitu aastat armunud olnud,
kuigi see ei ole veel kuhugi jõudnud,
nii Anssi hellitab lootusi.

......REF
......Jenni nõnda ilus on,
......Anssi läheb nii ärevust täis,
......kui Jenni tema poole vaatab.
......Oh Anssit õnnetukest,
......tema lips on läbi,
......Anssi ei oska tantsida.

Anssi seisab nurgas ja
üritab lahe välja näha.
Õde tõi Stockholmist uued kingad,
Anssi silmitseb neid ega pane isegi tähele,
kui Jenni on äkki tema juures.
„Tšäu, Anssi, mis teed? Lähme tantsima!”

......REF

Anssi sumpab pakaselises öös pisarsilmi üksi kodu poole,
ainult kuu on talle seltsiks, kõik teised jäid diskole.
Anssi räägib kuule sellest, kuidas ta on nii üksi,
ta tahaks uued kingad lumehange visata,
neist polnud mingit kasu, hei, Anssi, see polnud sinu süü.

......REF

reede, 12. september 2008

vabariigi kodanikuna sõnasõjas

Eks ta ole, nagu ütlevad Kurt Vonnegut ja Jürgen Rooste, käid korraks telekas - ja tulemus selline, et Postimehe võrguväljaande esikal pärast sellest koguni lugu.

Alguses püüdsime kõik neljakesi rahulikult ja vaoshoitult jutujärge edasi anda, sigines juba mulje, et Kreitzberg ei hakka täna enam midagi sellist ütlema, nagu Äripäeva intervjuus. Saade veeres päris vaguralt... Aga nii kui ta saate teises pooles tõi välja oma nn kolm punkti ja jõudis neist teiseni, nii miski nagu torkas ja ei saanud enam suud kinni hoida! Tuimas ametnikukeeles kirja pandud süüdistus, et "te" ehk kultuurinimesed peate midagi omavahel selgeks tegema jne, mõjus nagu härjale punane rätik. Täiesti spontaanselt reageerisime Kreitzbergile ühekorraga.

Ja siis läks lõpuni nii, et hoobil ja hoobil polnud vahet. Peaks ütlema, et see oli isegi päris värskendav. Kui see oleks mingite vestlussaate tavadega vastuollu läinud, nagu keegi kommijatest väidab, siis oleks Rannamäe meid korrale kutsunud - ei saa ju öelda, et ta saate ohje kindlalt käes poleks hoidnud. Ja eks muidugi oleksid võinud minu, Tiina Loki ja Tiit Ojasoo asemel ka Märt Väljataga, Mihkel Mutt või Indrek Tarand saatesse tulla ja rahulikult poliitikut kuulata ja rahulikult talle oponeerida - aga kas peab siis kultuurinimese kuvand olema tõesti ainult rahuliku kuulaja oma? Arvan isegi, et kui saade oleks lõpuni sama vaoshoitult veerenud nagu algas, oleks Kreitzbergile moraalne võit jäänud.

Pärast saate lõppu läksime neljakesi telemajast välja ja leidsime üksmeelselt, et ega poliitikud ja kultuurinimesed pole üksteisele oma asju küll selgeks rääkinud. Kreitzbergist jäi mulje, et ta on igatahes dialoogiks avatud.

kolmapäev, 10. september 2008

lapsed joonistavad pahadest grusiinidest

Eile levis see lõbusa sisuga link ilmselt päris massiliselt, aga kuna keegi blogides viitajatest (Aapo, Jaanus Piirsalu) pole viitsinud pilte üles panna, siis saagu need avaldatud siinkohal.

Ühesõnaga sellised pildid, väidetavalt Ukraina laste joonistamisvõistluselt "Lõbus tank", kus lapsed joonistasid pahadest grusiinidest, pahadest ukrainlastest ja vapratest vene sõduritest.

Pildi autor, 9-aastane Maratik on lisanud pildi juurde seletuse: onu Putin raiub maha pead Šaakasvilil ja koer Koni haugub Šaakasvili peale, sest ta on tark.

Pildi autor väike Tolja selgitab: ilusasti riides lapsed tahtsid minna olümpiamängude avamisele, aga Šaakasvili lömastas nad tankiga.

8-aastane Nataša: pildil fantaseerin sellest, kuidas meid hakatakse vabastama hohollidest ja kuidas ma koos oma naabri Genaga lähen vabastajaid tervitama.

12-aastane Aleška joonistab, kuidas pahad grusiinid tahavad õhku lasta hea vanaisa Stalini ausamba, aga sel hetkel, kui nad juba tõmbavad tikku, tulevad vene sõdurid ja päästavad hea vanaisa Stalini ausamba. Aleška lisab, et kõik muu ta joonistas ise, aga hea vanaisa Stalini ausammast aitas joonistada vanaema Taja.

Sellel pildil on väike Nastja kujutanud, kuidas Bush pahandab Šaakasviliga, et see sõja kaotas, aga Medvedev vaatab Kremlist pealt ja rõõmustab.

Pjotr 5. klassist saatis koos oma pildiga aga SMS-i: siin sõidab meie tank üle bandeeralasest [ukraina rahvuslasest, loe].

Vasjenka kujutab Tshinvali vabastamist genotsiidist Vene vägede poolt.

7-aastane Borja kirjeldab pildile lisatud kirjas oma rasket elu okupeeritud Sevastoopolis. Pilt aga kujutab vene passide jagamist Sevastoopoli elanikele.

Pavlik joonistab, kuidas kindral Nogovitsõn paljastab Kremlis ajakirjanike pressikonverentsil Gruusia spiooni ja kõrvaldab ta püstoli abil - aga häid ajakirjanikke ta ei puutu isegi mitte mõõgaga.

Ljoša ja Mariša, 8- ja 10-aastased, joonistavad, kuidas nende isa koos teiste onudega tähistab Venemaa võitu Gruusia üle. Ljoša täpsustab, et Marinka joonistas ainult lille, aga tema kõik ülejäänu.

*

Oma kolm-miinuselise vene keele pärast ei pruukinud ma kõigest muidugi täiesti täpselt aru saada, aga mõte peaks selge olema. Igatahes, allikas on siin - igaüks võib selgitusi lugeda originaalis. Loomulikult ei saa lapsi endid kahtlustada niivõrd säravate kunstiteoste loomises, aga eks mõte on siingi selge.

Muide, huvitav on see, et osadel piltidel on Venemaa lipu värvid vales järjekorras. Õige on valge-sinine-punane, aga Pjotri, Pavliku ja Ljoša-Mariša piltidel kohtame kombinatsiooni valge-punane-sinine. Seejuures on viimasel pildil mõlemad kombinatsioonid. Lünklik on vene laste patriootiline kasvatus, isegi oma lipu värve ei tunne!

Kogu see portaal on lõbusat asja täis, soovitan näiteks lugeda ka "töölisluuletusi"...

tähendamissõna Varblasest, Lehmast ja Kassist

Lendas Varblane taeva all. Lendas, lendas, ilm oli külm. Külmus suleline vennike ära, kukkus maha, eluvaim puha väljas.
Tuli Lehm, vaatas, et surnud Varblane - ja lasi talle plarts peale.
Varblasel, nii palju temas veel seda elukest oli, hakkas selle sees, mis Lehm talle peale oli lasknud, soe. Hakkas jah soe - ja jõud tuli tagasi. Täitsa hea oli olla. Nii hea, et Varblane kukkus rõõmsalt laulu siristama. Lesis ja siristas.
Varblase siristamist kuulis Kass. Uudishimulikult tuli ta lähemale, vaatas, et Varblane, rapsas käpaga - sah - ja käes see siristaja tal oligi. Oli käes ja kohe ka kõhus. Kass limpsas veel keelt ja läks siis edasi oma teed.

Sellel lool on kolm moraali.

Moraal 1:
igaüks, kes sulle pähe laseb, ei pruugi veel su vaenlane olla.

Moraal 2:
igaüks, kes sind pasast välja kaevab, ei pruugi veel su sõber olla.
Moraal 3, kõige olulisem:
kui sul on hea ja soe olla, siis ära sirista!

David Lynch on tegelikult teenimatult väärtustatud?!


Ootamatult kargas mulle pähe mõte, mis mind isegi natuke vapustas. Äkki on David Lynch filmitegijana ülekohtuselt ülehinnatud, teenimatult väärtustatud?! Kas võib nii olla?! Kas võib olla, et tänapäeva filmimaailma üks ikoone on kuulsust kogunud tegelikult kellegi teise arvelt?!



Sest kui hakata mõtlema, siis mis on tema tippteos? Mille järgi kogu filme vaatav maailm teda tunneb ja fännab, ja mis tõi ka Eesti filmihuviliste massid mullu sügisel Kosmose kinno tema sakraalfilosoofilist umbluud kuulama? See on kahtlemata sari "Twin Peaks" (1990-1991).


Aga hakkame nüüd tema muud loomingut vaatama. See, mis jääb enne "Twin Peaksi", on suhteliselt kahvatu ja silmapaistmatu, ja see, mis jääb selle järele, on suhteliselt jogalähedane. Kõike ma muidugi näinud pole, eriti varasemast, aga piisavalt palju, põhiasjad ikka.

Kus on David Lynchi varasemas ja hilisemas, eeskätt muidugi hilisemas loomingus kõik see, mis meid vaimustas "Twin Peaksis"? Kas te ei ole sellele mõelnud? Ühisosaks Lynchi hilisema toodanguga on peamiselt vaid veidrad kaameranurgad ja mõned muud vormivõtted.


See viib mõtted selleni, et järsku on "Twin Peaksi" kuulsuse ja edu taga ning nõnda ka David Lynchi tänase ikoonisaatuse taga tegelikult see teine nimi seal algustiitrites, Mark Frost? Kõigi 30 osa ühiskirjutajateks olid ju David Lynch ja Mark Frost.

Järsku tegi see teine mees, Mark Frost, "Twin Peaksi" selliseks, et tahame seda taas ja taas vaadata, leides sealt ikka ja jälle midagi uut? Järsku võlgneme just Frostile selle lõikava realistlikkuse, lummava poeetilisuse ja sugereeriva kosmilisuse jäägitult endassehaarava sulami?


Ja Mark Frosti teened on omistatud David Lynchile, viimane võõra geeniuse arvelt ikooniks tehtud? Sest andke andeks, tõesti... Lynchi hilisem looming on küll huvitav, aga mitte selline, et seda teist korda viitsiks vaadata. Ja sisu tal ka ei ole, mitte midagi "Twin Peaksiga" võrreldavat.

Lisalugemist siin ja siin.


PS. Mina Kõusaare "Magnust" pole näinud, aga usaldusväärsest allikast on teada antud, et selles filmis on ühes kohas, täpsemalt litsimaja külastuses, päris rohkelt "Twin Peaksi" pealt maha viksitud.

teisipäev, 9. september 2008

nägin Liis Lassi tegemas striptiisi

.
Unes nägin Lassi Liisi

mulle tegemas striptiisi.
Oi te poisid, nõnda strippas,
et mul sülge lausa lippas!

Aga põhjus, miks ma selle oma luuletuse siia kirjutasin, on siin.

Muide, ma arvan, et Liis Lass võiks luuletama hakata küll, ja ega mul poleks ka midagi tema Kirjanike Liitu võtmise vastu, kui tal juba kaks raamatut väljas. Erinevalt Kõurikust on Lass küll ilmselt vähem lugenud Huntingtoni ja Baudrillard'd ega pole üldse chillinud David Lynchi ja Paulo Coelhoga, kuid see-eest tal on vaieldamatult rohkem isikupära ja loomingulisust. Samuti võtab ta kogu oma avalikku tegevust vabalt ja krambitult, mis tuleb kirjanikule ainult kasuks. Pealekleebitud filosoofi-murekortsud sellises vanuses ei sobi, eks! Nii et sekundeerin Jürgenile. Oo, blond ingel! Go for it!

Leevi: Teuvo, maanteiden kuningas

Võtsin veidi lustakama loo ette, ütleks isegi, et päris õpetliku. Vahur ja Aapo on sellest laulust ka oma versiooni teinud, aga ma piirdun sellelgi korral vabas vormis tõlkega. Laul ise siin, soomekeelsed sõnad siin. Ja tasub vaadata ka, mis on Anglia - stiilne masin (toodeti 1939-1967), milliseid ilmselt veel kaheksakümnendatelgi Soome teedel palju veeres.

*

TEUVO, MAANTEEDE KUNINGAS

(Teuvo, maanteiden kuningas)

Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1988
Wimbergi proosatõlge, 2008


Kodulinna tänav oli liivane tee,
seal Anglia katusele keeras.
Liiklusmärk, mis juhtimisveast kõverdus,
on vist veel praegugi viltu.

Esiistmelt läbi klaasi välja lennanud,
olin veerenud mööda teeserva,
kraavi põhjas hambaid välja sülitades,
öökisin ma verd ja nutsin.

Selles näos oli ka arm kaunistuseks
ja hambad võib uued panna.
Aga juhiloa ja Anglia numbrimärgid võttis politsei ära,
see takistab mul oma hobiga tegelda.

Rallisõitjaks saamisest lootusi hellitan,
mõttetu on emadel noori sangareid manitseda.
Ega rallit ei võideta, kui julgust ei ole,
finišis õnnitletakse noort võitjat Teuvot.

Otsides nädalalõpuks autot,
võtsin naabrilt laenuks Sierra.
Kiirteel kaubaauto poole kihutades
ilmselt kihutasin viimast korda.

Teuvo, võta meid peale!
Teuvo, su Anglia müüdi maha.

pühapäev, 7. september 2008

veel Leevit: Nainen toiselta planeetalta

Veel üks Leevi laul, nende lüürilis-melanhoolsete seast. Seda proovin ka riimi ja rütmi panna, aga esmalt siiski proosatõlge. Laul ise siin, soomekeelsed sõnad siin.

*

NAINE TEISELT PLANEEDILT

(Nainen toiselta planeetalta)

Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1986
Wimbergi proosatõlge, 2008


Pärast külaliste lahkumist jäin veel hetkeks õue,
kustutasin koni – kui pimeduses äkki midagi nägin.

See oli naine teiselt planeedilt,
ja ta naeratas mulle nii, nagu ei keegi iial varem,
kui ta mind õrnalt silitas ja küsis:
„Ole tasa, kas sa kuuled suure ookeani müha?”

Abikaasa ütles, et ma olevat imelikult käitunud,
esikus naabri kassiga juttu ajanud.

See oli naine teiselt planeedilt,
ja ta naeratas mulle nii, nagu ei keegi iial varem,
kui ta mind õrnalt silitas ja küsis:
„Ole tasa, kas sa kuuled suure ookeani müha?”

tõlkisin veel Leevit: Pohjois-Karjala

Taas vabas vormis, üritamata paigutada sisu rütmi ja riimi. (Verkkarihousut tõlkisin ilma pidutsemata dressipüksteks...) Laul ise siin (Göstal ongi jalas verkkarihousut!) ja soomekeelsed sõnad siin. Loe ka mu eelnevaid Leevi-postitusi siin ja siin.

*

PÕHJA-KARJALA

(Pohjois-Karjala)

Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1986
Wimbergi proosatõlge, 2008


Ma tahtsin Anneliga kokku saada,
sest ma teadsin, et ta mind veel otsib.
Ega elu mulle palju ei andnud,
vikerkaar sai otsa hamburgeriputkas,
restoranilaua peale oksendajate üle naerdi.

......REF
......Dam-dididam-dididam,
......dididamdamdamdam-dam.
......Dididam-dididam,
......dididamdamdamdam-dam.

......Mina lähen Põhja-Karjalasse,
......panen teksade asemel jalga dressid,
......Põhja-Karjalasse, kus mu maakodu,
......joon õlut, kuni päike tõuseb.

Elu kulgedes mööda kõrvaltänavaid,
loodan, et leian veel kuskilt oma õnne.
Ega ma midagi erilist ei tahakski,
midagi, millega restoranis õhtu välja teha,
lotovõiduga maksaksin elatist.

......REF

Ehkki elu meloodia kaotasin,
hoian alles oma õnne killukesi.
Kui vahel sinuga halvasti käitusin,
oleksin võinud ka veel halvem olla,
proovisin siiski alati ikkagi ära leppida.

......REF

Mu tüdruk Põhja-Karjalast...

tõlkisin veidi Leevit

On üsna rough, aga tuli tahtmine - ja Leevit rütmi ja riimi sisse panna nõuab pikka nikerdamist, see on tõeline meistritegu. Laul on siin ja sõnad soome keeles siin. (Ja olen varem ka Leevist kirjutanud, sh teda tõlkinud.)

*

RIN TIN TIN

Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1988
Wimbergi proosatõlge, 2008


Kui otsid kadunud aega,

midagi, millest pidid loobuma,
märkad liiga tihti,
et seda ei olnudki olemas.

Ja vaevalt keegi üldse teab,
mida ta otsib –
eksleb ilma eesmärgita,
paari aasta pärast kirjutab sõbrale

need sõnad, mis jäid ütlemata,
sõnad, mida vist üldse ei olnudki,
sõnad, mis veavad alt,
kui neid on vaja.

Ja mina olen mõelnud juba kaua,
mida ma sulle ütleksin,
kuigi vaevalt ma enam
su aadressigi mäletan.

......REF
......Su puudli nimi oli Rin Tin Tin,
......tobe peni, kes mu peale urises.
......Lollisti tundsin ka ennast –
......kuigi tahtsin sulle kõigest rääkida,
......liputasin ainult saba.

Olen hävitanud kõik,
mis mulle sind meenutab,
olen müünud plaadid,
mida siis kuulasin.

Need plaadid mängivad tihti raadios
või neid võib olla veel teisigi,
olen juba peaaegu kõik
sinust unustanud.

......REF

Kas sa naeratad veel nii,
kas sa suudled veel nii,
et sind suudeldes oleksin võinud
peaaegu mõistuse kaotada?

Ja mina – olen veel olemas,
ma mäletan sind ikka veel,
kuigi mitu aastat tagasi
ma abiellusin.

......REF

laupäev, 6. september 2008

põnevat statistikat

eelmisel aastal Eestis sõlmitud abielusid: 7022
eelmisel aastal Eestis lahutatud abielusid: 3809

allikas

Kas ei pane see mõtlema, et abielu kui sotsiaalse elu vormi aeg on igaveseks möödas? Kui üle poolte (nende arvude järgi 54,24%) lahutatakse?

Olen juba varem kirjutanud, et tänapäeval ei ole enam mingit mõtet abielluda - raha magama panna, sugulaste ja sõprade ees lolli mängida, ennast ei tea mis visioonidest kaasa haarata lasta jne. Tõenäoliselt võib öelda lausa nii, et kui enne oli hea, siis pärast läheb halvemaks, ja kui enne oli halb, siis pärast läheb täiesti halvaks.

Tänapäeval ei aja enam abielluma miski muu, kui naiste lapsepõlvest kaasatulnud kinnisidee lumivalgest kleidist ja "elu ilusaimast päevast". See on kõik. Ja mehed annavad sellele printsessimängule kergekäeliselt järele. Olen ise selle vea teinud, üks nende 3809 seast on minu juhtum, seepärast tean teisi hoiatada. Ei ole vaja, et igaüks seda viga uuesti teeks.

Eriti veel siis, kui ollakse noores eas. Milleks ennast niimoodi topeltlukuga kinni panna - kui pahatihti just selle teise luku mehhanism kipub väga kergesti rikki minema, nii et isegi võtmega ligi ei pääse.

neljapäev, 4. september 2008

telejaamad! leiutasin uue, väga verise telemängu!

Kui tänavu sügisel eetrisse toodud telemäng "Tõehetk" peaks millalgi hakkama juba vaatajaid haigutama ajama - keegi ju miljonit ei võida, pole ette nähtudki võitma ja midagi eriti vaadata ka ei ole, siis siin on mäng, millele vähemalt seda viimast ette heita ei saa!

Selle mängu nimi on "Vasak käsi" ja see on sisult analoogne, kui "Kes tahab saada miljonäriks?" ja "Tõehetk" - vastata tuleb küsimustele ja lõpus terendab suur rahaline võit, 1 000 000 krooni.

"Vasaku käe" sisu on väga lihtne. Mängijale esitatakse 15 küsimust. Valesti vastamise korral on tal siiski võimalus mängu jätkata, kui ta on nõus laskma endale tulise rauaga otsa ette kõrvetada mängu tunnuskirja. Seda esimese vale vastuse puhul. Teise vale vastuse puhul antakse talle võimalus mängu jätkata, kui ta laseb endalt ära lõigata ühe kõrva - kumma, seda võib mängija ise valida. Kolmanda vale vastuse puhul võib ta jätkata mängimist siis, kui laseb ennast sealsamas steriliseerida. Neljanda vale vastusega on õlekõrred aga kahjuks otsas, mängija peab mängust lahkuma ja korvama telejaamale teda kõrvetanud, amputeerinud ja steriliseerinud meditsiinispetsialisti töötasu.

Nii - aga kui lõpuks on 1 000 000 krooni käes, siis see pole veel kõik! On võimalus minna jackpot'ile, tervelt 10 000 000 krooni! Selle peale välja läinud mängija asetatakse pikale raudpingile, seotakse kinni ja tema vasaku käe kohale seatakse terav giljotiin. Jackpot'i küsimus on midagi üsna lihtsat, näiteks: Mis aastal maalis Bessaraabia graafik Aabram Muhhajevitš Mahmadulla oma tuntud maali "Arõkk ja šurpaa"? Mõtlemisaja jooksul on televaatajatel kodudes võimalik helistada annetustelefonil, et toetada lastekodulastele kördi ja vee ostmist.

Aga kui mängija jackpot'i küsimusele vastust ei tea, siis langeb giljotiin - ja lõikab publiku kohkumuseks ära mängija vasaku käe! See tähendab mängija kaotust, sealhulgas loomulikult ilmajäämist juba võidetud 1 000 000 kroonist, kuid giljotiinivoorus osalejana säästetakse teda siiski temale tehtud kulutuste korvamisest. Samuti saab ta saatejuhilt naeratuse saatel käepigistuse (targu ei pandud giljotiini alla paremat kätt!) ja väikse meene.

Vaat sellise mängu mõtlesin täna hommikul poolunes välja. Ja hoidku selle eest, kui ma selle asja veel üles ärganuna üle vaatan!

kolmapäev, 3. september 2008

kulka jamas süüdi mitte näitlejad, vaid sportlased!!!

Niisiis, saigi kinnitatud see, millest juba eelmisel nädalal info liikus: kulka 170 võlglast, need, kes aruandega võlgu üle 1 aasta, eesotsas Veikko Tääriga, antakse üle inkassole. Siin on artikkel ja siin võlglaste nimekiri, mõlemad Postimehes.

Aga mis selgub seda nimekirja uurides!!! Enamik võlglasi ei ole mitte näitlejad, vaid - sportlased! Oma treeninglaagritoetuste, turniirikorraldusrahade, võimla rentide ja muu säärasega. Ja neid on ikka väga massiliselt! Conclusion: sportlased kulka varju alt välja kui diskrediteeriv element? Nemad on ju siis need põhilised kultuuriraha röövlid?

Ja hakatagugi nüüd sportlasi materdama, palun! Üks võlgnikest on muide teenekas maadleja, 2006. a maailmameister Heiki Nabi, 2000 krooniga. Nii et antagu tuld - kui muidugi ajakirjanike hammas kuldmedali peale hakkab! Äkki tuleb koguni inkasso medalitekapi kallale?

Sportlastele sekundeerib võlgnevuselt provintsi-isetegevus. Muide, just provintsi-isetegevusele, kirjanike-tindisolkijate asemel, nõudsid hiljutise kulkakangutamise ajal mõned verised netikommijad toetuste eraldamist...

Noh, on ka paar näitlejat siin nimekirjas. Aga kas nende suhtarv on tõesti nii suur, et kogu see solk pidi saama välja kallatud nende peale, see las jääda selle laviini vallandanud ajakirjanike ja väljaannete südametunnistusele. Professionaalne ajakirjandus oleks alustanud selle nimekirja hankimisest ja alles siis hakanud laialt sõna võtma.

Aga need kirjanikud-tindisolkijad, need rahva raha kulul irevil sui elajad, koolilaste paljakssööjad? Leidsin 170 võlglase seast seitse (7) raamatuga aruandevõlglaseks jäänud eraisikut (sh Aino Tooming, Linda Luht, Eduard Einmann, Toomas Karjahärm, Neeme Põder, Jüri Kallas) ja kolm (3) juriidilist isikut (AS Tänapäev, Audioraamat OÜ, Narva Eesti Maja).

Olgu olulise märkusena lisatud, et neist seitsmest eraisikust on neli esimest pigem iseseisvad harrastusliteraadid kui kirjanikkonna liikmed ja lähevad provintsi-isetegevuse kategooriasse - mistõttu taandan eraisikutest võlglaste netoarvu kolmele (3), veel sellegi täpsustusega, et Toomas Karjahärm ei ole kirjanik, vaid puhas ajaloolane. Nii et tegelikult jääb vaid kaks (2) puhtalt kirjanikust võlglast...! Hästi, kirjanduse sihtkapitali südametunnistusele ilmselt jääb neist 10 kirjandusliku iseloomuga juhtumist vähemalt 8-9. (Millisele sihtkapitalile võlgnevad oma trükiste jaoks saadud raha teatrimees Andreas W, sporditeadlane Atko Viru ja muusik Andrus Rootsmäe ehk InBoil, seda ma ei oska oletada.)

Aga vaatame nüüd, kas see püha "maksumaksja raha" raha on tuima näoga oma tasku libistatud või ei? Toomas Karjahärmi raamat (koos Väino Sirkiga) on ilmunud ja ilmselt kuulub (vähemalt ma eeldan) ajalootudengite kohustusliku kirjanduse hulka. Neeme Põdra luulekogu on samuti ilmunud ja omal moel eesti kirjandust rikastanud. Tänapäeva raamat Bourdieu'st on samuti ilmunud - ja kas keegi julgeb siin üldse väita, et see ei arenda eesti kultuuri? Samuti on ilmunud Andreas W raamat "Gatlingi kuulipilduja". Riigi raha vastutustundetus oma tasku kühveldamises ei saa kirjanikke igatahes mitte keegi süüdistada.

Ja mitte kordagi ei leidu selles nimekirjas ka sõnapaari "arvuti ost".

teisipäev, 2. september 2008

Tom, 398. osa: vanaema seenesoust

Pööningukambris on Tom.

TOM (vaatajale)
Tere! Täna on meil siin Suure-Peetris tähtis päev. Tähendab, mitte kogu Suure-Peetris, vaid meil siin, selles majas. (rõhutab) Sest eile käis mu vanaema seenel! (rõhtust kandev paus) Ja kui minu vanaema läheb seenele, siis see tähendab, et nalja ei ole. Vaat mina ja Anni ja kõik teised käime seenel nii, et läheme metsa sisse, jalutame seal natuke aega, hea, kui jääb mõni seen tee peale ette, siis tuleme metsast välja, lähme turult läbi, ostame kartuleid ja viime koju ja ema teeb pika jalutuskäigu lõpetuseks suure potitäie kartuliputru. Aga kui minu vanaema läheb seenele, siis on mindud! Ta läheb juba hommikul vara metsa, kella kuue paiku, ja tuleb sealt välja alles õhtul, siis kui hämaraks hakkab kiskuma. Tal on metsas võileivad ja termosega tee kaasas, see on siis tema lõunaeine. Ja kui ta siis metsast välja tuleb, seenelkäigult koju tuleb, on tal suur korv kuhjaga seeni täis! Ja mis seeni! Mina tunnen ära puraviku, võiseene, pilviku ja männiriisika – aga Elleni korvis on tavaliselt 20 eri sorti seeni. Ta lihtsalt tunneb neid nii hästi. (paus) Ja kui vanaema eile koju tuli, siis oli tal, nagu alati, korv kuhjaga seeni täis. Jõudis veel öelda, et Tom, näe, see on põdramokk – selline seen. Ja mina ütlesin, ah soo, põdramokk... Nagu mõmmi tähti õpib. Ja siis läks vanaema vannituppa, saputas ennast metsa risudest ja putukatest puhtaks – ja läks otse magama. Oli nii väsinud. Aga täna – aga täna – täna käib kogu majas suur kupatamine! Kupatamine tähendab seda, et seened aurutatakse pliidi peal läbi, et mürgised ained välja läheksid. Ja pärast saab sousti! Mm, vanaema seenesoust! Värske kartuliga! Ma olen kogu tänase päeva ainult selle nimel elanud, et õhtul saab vanaema seenesousti värskete kartulitega!

Tuleb Anni.

ANNI
Tere, Tom! Nägin all, et olete seenel käinud – köök seeni täis ja kogu maja aurune.

TOM
Tere! (rõhutades) Vanaema käis eile seenel.

ANNI (teadja elevusega)
Ah! Vanaema käis seenel?

TOM
Jaa!

ANNI
Aga siis ju nalja ei ole?

TOM
Eh-ei, siis nalja ei ole!

ANNI
Täna saab maailma parimat männiriisikasousti? Koos värskete kartulitega?

TOM
Saab!

ANNI
Kas külalised on ka kutsud?

TOM
Anni! Nagu alati, on ka seekord kõik külalised kutsutud!

ANNI
Millal see tal umbes valmis saab?

TOM
Noh, plaan oli see, et kohe, kui see saade läbi saab.

ANNI
Ah – siis ju päris varsti!

Vahepala 1
Vahepala 2

Pööningukambri ukse taga kobistatakse ja sisse tuleb Eedi.

EEDI
Tere!

TOM
Tere, Eedi! Mis sa kobistasid seal? Ei leidnud ust üles?

EEDI
Mõtted olid nii eemal, et ei mäletanud, kas ust tuli lükata või tõmmata.

TOM
Mis sul siis mõtted nii segi ajas?

EEDI
Noh...

TOM (kavalalt)
Ma tean küll! Vanaema seenesoust, eks ole!

EEDI (noogutab pead, nagu ausalt üles tunnistades)
Tõsi! Ma pole oma naist nüüd peaaegu kaks päeva näinud, eile varahommikul läks metsa ja tuli õhtul seentega otse teie juurde, meil ju pole nii suurt kööki, kus nendega saaks vabalt tegeleda. Ja täna on ta vist kogu päeva pliidi ees olnud?

TOM
On. Kui saade läbi saab, on tal seenesoust ka valmis.

EEDI
Mm! Kui ma oleks luuletaja, siis ma kirjutaks sellele seenesoustile...

TOM
Poeemi?

EEDI
Ei. Mis poeemi – hümni!

ANNI (naerab)
Kas sellise, mida lauldes tuleb püsti tõusta?

EEDI
Täpselt sellise. Elleni seenesoust on sellist asja täiesti väärt.

Tom tõuseb püsti ja laulab „Oh, kuusepuu” viisil.

TOM
Oh, seenesoust!
Oh, seenesoust!
Kui maitsev oled sina!

Sind kogu päeva tehakse
ja õhtul ära süüakse!

Oh, seenesoust!
Oh, seenesoust!
Kui maitsev oled sina!

ANNI (naerab)
Väga ilus!

EEDI
Midagi sellist jah.

Vahepala 3

Eedi on jutuhoos.

EEDI
...Ta on metsas kõiki metsloomi näinud. Peale ilvese. See, kes seenelkäimist tõsiselt võtab, sügavasse metsa läheb, mitte kuhugi niisama tee äärde kõndima, näeb loomi ka. Ta on näiteks karu näinud. Ja hunti. Ja metssigu väga palju. Isegi põtra mitmel korral. Kitsedest ja jänestest ei hakka rääkimagi.

TOM, ANNI
Ohoh?

ANNI
Vaat selline seeneline!

TOM
Aga kas see siis ohtlik pole?

EEDI
Muidugi on ohtlik – kui sa ei tea, kuidas loomadega käituda. Üldiselt on metsloomad tänapäeval üsna arad, kardavad inimest. Kui nad just haiged pole või kui nad lastega koos ei ole. Noh, seenel käimise ajaks on ju lapsed juba suured.

ANNI
Ellen on tsirkusetöötaja, tema teab küll, kuidas loomadega käituda.

EEDI
Jah, mina neid asju nii täpselt ei jaga, tean ainult seda, et kui metsas looma näed, eriti veel ohtlikku, siis tasub vaikselt eemale nihkuda. Üldiselt mina ka nii sügavale metsa ei lähe, ma kardan ära eksida.

TOM
Tänapäeval see pole vist ena nii suur probleem. Moblaga saab ju abi kutsuda.

EEDI
Nojah, siis peab vaatama, et metsa minnes aku täis oleks.

TOM
Rääkides metsloomadest, siis ma nägin sel suvel ka põtra!

EEDI
Soh-oh, kus sa teda nägid? Kas sa käisid ka nii sügavas metsas?

TOM
Üldse mitte. Ma sõitsin ühes autos mööda metsaserva ja järsku vaatan – põder. Panime auto seisma ja vaatasime vaikselt, kuidas põder seisab. Üsna lähedal oli.

EEDI
See oli ka üsna ohtlik värk – põder oleks võinud arvata, et see auto on mingi teine loom, kes tahab teda rünnata.

TOM
Jah, aga nii lähedal ta ka polnud ja meil oli süüde sees. Olime hästi vaikselt ja püüdsime mitte ehmatada. Tahtsime pilti ka teha, aga kartsime, et välk võib looma ehmatada ja ta võib meile kallale tulla.

EEDI
Ega tea hullu jah. Põder on ju hirmtugev loom, vaat et sama tugev kui karu. Nii et teda tuleb ka karta, mis sest, et lihasööja pole.

TOM
Eile vanaema näitas mulle üht seent, mis ta oli metsast toonud, ja ütles: see, Tom, vaata, on põdramokk, hea söögiseen. Huvitav, miks selle seene nimi põdramokk on?

EEDI
Võib-olla see näeb põdramoka moodi välja. Aga mina ka ei tea, ma ei ole ühtki põtra kunagi nii lähedalt näinud. Seda seent ma tean küll.

ANNI
Ma arvan, et vanaema teab – küsime tema käest.

TOM
Enne sööme sousti ja siis küsime.

ANNI
Jah.

TOM (vaatajale)
Saade ongi tänaseks läbi. Ja vanaema seenesoust, imeline männiriisikasoust värskete kartulitega on ka kindlasti meid juba all kausi sees ootamas, mm! Ma palun teie käest vabandust, kui ma nüüd teil ka seenesousti isu peale ajasin, aga te võite oma emal või isal või vanaemal või vanaisal paluda ka seda teha, uskuge mind, see on väga hea ja toitev.

EEDI
Seente järele muide ei ole vaja ka alati metsa minna, neid saab turult või poest ka.

TOM
Täpselt nii! Head isu ja – nägemiseni!