sain täna 30

.

Üks ilus mälestus. Eesti keelest tõlkijate seminar Käsmus, 21. mail 2005. Meremuuseumi trepil eesti kirjanikud. Pildil, ülevalt tulema hakates: Lauri Pilter, Jaan Kaplinski, Piret Viires, mina, Janika Kronberg, Doris Kareva, Tiia Toomet, Kristiina Ehin, Peeter Sauter, Aarne Biin, Rein Raud ja Eeva Park.

Kole lugu, 2 on eest läinud - nüüd on 3.

Aasta vahetumise ajal tagasivaadet teha ei viitsinud, aga isikliku kümnendivahetuse puhul tahaks seda teha. Noorusaeg kipub läbi saama. Selle kümnendi lõppedes on juba keskiga käega katsuda. Muidugi, kirjanik jääb alati nooreks. Kui ta avastab ja mängib ega lase endal kuhugi ära kivistuda. See on üldse loovinimeste viis nooreks jääda. Võtkem näiteks kas või Ott Arderi. Kes oli isegi oma viimastel eluaastatel nooruslikum kui mõni 25-aastane! Nii palju on inimesi, just naissoost, kes arvavad, et aastate kogunedes peab hakkama olema "väärikas" või "soliidne". Ei kõlba enam see ega kõlba enam too. Ja siis kõnnivad ringi nagu mingid pinalid. Endal nii tähtis nägu peas.

Tehes kokkuvõtet möödunud isiklikust kümnendist, pean rahule jääma. Selle esimesse poolde jäid õpingud Pedas, millest mul on head ja ilusad mälestused. Uhkusega nendin, et olin vist viimane lend, kes õppis eesti filoloogia bakalaureusekraadi nimel 5 aastat, lisaks sellele otsa 2 aastat kirjandusteaduse magistrikraadi nimel. Ülikoolist võtsin kõik võimaliku ja jään seda aega alatiseks meeldivate emotsioonidega meenutama, hoolimata ka mõningatest ebameeldivatest nootidest. (Nüüd tutvustatakse TLÜ eesti filoloogia eriala muuhulgas faktiga, et seal on õppinud ka luuletajad J. Rooste, Wimberg ja I. Sild - nägin ise mingist infolehest.) Nägin seal suuri isiksusi (Mati Hint, Toomas Liiv, Lembit Andresen, Leo Villand jt) ja sain oma jao veel vanadest headest alma mater'i aegadest, mil tudengid loengus istudes vähemalt loovalt igavlesid, kritseldasid konspektiservadele vemmalvärsse, mitte ei surfanud, läpakas laual ees, "konspekteerimise" sildi all Orkutis.

Olen teinud tööd, mis mulle endale on meeldinud. Viis ja pool aastat Eesti Päevalehe kirjandustoimetajana oli väärt kogemus ning sisaldas palju meeldivaid kohtumisi ja elamusi. Kelle kõigiga ma ei suhelnud! Kelle kõigiga ma intervjuud ei teinud! Need intervjuud on mul kenasti täispikkade versioonidena arvutis tallel, kunagi annan raamatuna välja, ja söögu mind susi, kui see ei tule kultuurilooliselt väärikas tükk! Kelle kõigiga ma vähem või rohkem tuttavaks ei saanud! (Ükskord, 2001. või 2002. aastal helistasin isegi president Lennart Merile, kui kirjanikule, mingis nüüdseks juba ununenud kirjandusalases küsimuses. Tutvustasin ennast kõne vastuvõtnud sekretärile, aga see jättis väljaande nime valesti meelde. Meri võttis kõne vastu teadmises, et helistatakse Keelest ja Kirjandusest, kus töötas teadupärast tema poeg Mart Meri. Eks Lennart Meri vist arvas, et helistab tema poeg. Ütlesin, et helistan Eesti Päevalehest. Mida president selle peale täpselt ütles, ei mäleta, aga ju tal ei olnud minu jaoks aega, sest soovitud infot ma ei saanud ja mäletan, et kõne lõppes kiiresti.)

Pärast Eesti Päevalehte tuli aastake töötamist kirjastuses Tänapäev, mis ka lõppkokkuvõttes ei olnud kole mälestus, olgugi, et mu leping seal veetlevalt, kuid kindlakäeliselt lõpuks lõpetati, põhjuseks poole koha aastaplaani (iga 3 nädala tagant raamat, 12 tk aastas) mittetäitmine. Ei osanud ega tahtnud konveierit teha, mulle on oluline kvaliteet, ja kvaliteeti ma ilma pühendumiseta, ilma suure ajakuluta tagada ei oska. Võib-olla on neid, kes oskavad. Siiski sain seal välja anda rea raamatuid, millest ükski pole mingi põhk või plaani täitematerjal: Artur Adsoni "Siuru-raamat", Andra Teede "Saage üle!", Tartu NAK-i "Väike pornoraamat" ja Ralf Rondi "Naised kirglised". Minu "kaasavarana" toodud idee anda välja uuesti Elo Tuglase mälestused realiseeriti juba pärast mind ja see tõi, igati ettearvatavalt, sisse kena kopika, käies isegi müügitoppides. Rajasin sarja "Loe mind!", toimetades selle esimesed kolm raamatut, sh Voldemar Milleri pärija poolt minu isiklikku valdusse usaldatud käsikirjade põhjal kokku pandud lastejutukogu "Kodu kõige kallim". Ega ma Tänapäeva peale ka mingit vimma ei kanna, seal töötasid ja töötavad siiamaani väga toredad inimesed - peale Tiina, kelle arrogants ja isekus oli lihtsalt öökimiseni piiritu. (Eks nad ka kindlasti loevad neid ridu siin - tervitan!)

Pärast seda olen olnud vabakutseline kirjanik, kes elab 2007. aasta suvest päris esimeses endale kuuluvas kotuses looduskaunil Nõmmel ja töötab kodus, omamata esimest korda oma töölisekarjääri jooksul mitte ühtki ülemust. Enda osalusega kirjatuses Jutulind saan jätkata endale meelepäraste raamatute väljaandmist. Ja kuna kontorikulusid ei ole ja tööjõukulud on minimaalsed, ei vangu ka selle väikse, aga tubli firmakese alustalad praeguses majanduskriisis ülemäära hirmsasti.

Ei viitsigi enam pikemalt kokku võtta kõiki neid tegemisi ja saavutusi, mida üle vaadates võin endale rahulolu lubada. Emakeele õpikud, Buratino-sari, Tomi ja Anni sari, rida raamatuid, palju häid luuletusi, mis veel ootavad avaldamist, jne. Midagi on juba tehtud. Ka isikliku elu kulgu tagantjärgi hinnates ei ole põhjust põdeda. Algav kümnend tuleks elada nii, et ülejärgmisel kümnendil saaks hakata kandideerima Nobeli kirjanduspreemiale. Samuti sooviksin saada Oscarit, aga mis kategoorias, seda ei oska ette kujutada. Ja kui keegi küsiks mu suurimat unistust, siis üks selline võiks näiteks olla see, et ma tahaksin olla inimkonna esimeses Marsi-ekspeditsioonis kroonikakirjutaja. Nii, nagu Smuul kirjutas "Jäise raamatu", tahaks mina kirjutada "Marsi-raamatu".

Ja ega ma väga ei kahetse midagi. On tehtud ka vigu, aga igal hetkel olen ma elanud täpselt nii, nagu ma olen tahtnud, osanud ja suutnud elada. See on nagu hobusega sõitmine - tuleb jälgida hoolega teed ja ohjad kõvasti peos hoida ja neid mitte kellelegi üle anda. Muidu seal, kus tee kolmeks läheb, satud sellele teele, kus süüakse sind, aga hobune jääb.

arvasin juba tõesti, et Liis Lass on tark tüdruk

Kahjuks eksisin. Vähe sellest, et tal pole aimu nimetatud elementaarsest teadmisest, ei ole tal aimu ka sellest, millal Puškin elas, või sellest, millal leiutati autod. Paha, paha, ole sa kas või Moskva kohviku turundusjuht, vähemalt teadmine, et 200 aastat tagasi ei olnud avalikus ruumis asju, mis oleksid teinud vrõm-vrõm või tuut-tuut, võiks peanupukeses leiduda.

Järgnevalt väike ekskursioon teemal "Surnud poeetide Peterburi".

Kohvik Peterburis, kust 1837. a veebruaris läks oma viimsele duellile suur vene luuletaja Aleksandr Puškin. 2006
(Foto: Wr)

Hotell "Angleter" Peterburis, kus lõpetas 1925. a detsembris oma elu suur vene luuletaja Sergei Jessenin. 2006
(Foto: Wr)

Suure vene luuletaja Vladimir Majakovski mälestust hoiab Peterburis au sees temanimeline metroojaam. 2006
(Foto: Wr)

Niisiis tunnistan oma viga (olgu see ninanips neile, kes arvavad, et ma ei oska oma vigu tunnistada ja seisukohti ümber hinnata) ja korrigeerin oma arvamust Liis Lassi intelligentsuse suhtes, omistades talle koteeringu "nõrk". Jõuline arrogants sarnaneb tihti jõulisele tarkusele. See-eest jääb endiselt jõusse tšatuška:

Unes nägin Lassi Liisi
mulle tegemas striptiisi.
Oi te poisid, nõnda strippas,
et mul sülge lausa lippas!

Veel uudised:

* Suur kunst saab mäletatud.
* Riidetult on siiski kaunim poliitik!

luuletus peatse sünnipäeva puhul

.
ees vahetub kaks
kolme vastu

suurt pidu või midagi
ma ei tee

kokkuvõtvalt
mida võin öelda?

kogu selle aja
pole ehk püsinud sadulas

aga oma elu peaosas
ometigi

ja püstol on
vahvasti paukkunud!

luuletus nädala alguse puhul

.
hetkeks tundus
et see olen mina
kes läheneb
eemalt majade vahelt
ja mõtleb
kes kurat see seal
akna peal vaattab?

baskinlik anekdoot nädala alguse puhul

Restoranis.
"Mis borši te soovite?"
"Mis borši teil on?"
"Roheline, vürtsikas ja kodune."
"Palun mulle kodune borš."
Ettekandja toob soovitud toidu lauda.
"Säh sulle borš, lontrus! Söö! Kogu nooruse panin sinu pärast tuksi! Kus sa öö läbi ringi jõlkusid?"

parim 1980-ndate bänd Ruja, teine Singer-Vinger

Rohkem kui kuu on mu blogis üleval rippunud hääletus "Mis on teie eesti lemmikbänd 1980-ndatest?". Võimalik oli anda mitu vastust. Nüüd on tulemused selgunud. Kokku andis oma hääle 109 hääletajat.

Esimene koht: RUJA (58 häält, 53%)
Teine koht: SINGER-VINGER (52 häält, 47%)
Kolmas koht: ULTIMA THULE ja J.M.K.E (35 häält, 32%)

Neljas koht: PROPELLER (31 häält, 28%)
Viies koht: ROCK HOTEL (20 häält, 18%)
Kuues koht: SEITSMES MEEL (17 häält, 15%)

Ülejäänud kohad:

IN SPE (16 häält, 14%)
VANEMÕDE (14 häält, 12%)
PROOV 583 ja PANTOKRAATOR (13 häält, 11%)
MAHAVOK (12 häält, 11%)
GGG ja KARAVAN ja KUKERPILLID (11 häält, 10%)
NEMO ja APELSIN ja JUSTAMENT (10 häält, 9%)
RÖÖVEL ÖÖBIK ja RADAR (9 häält, 8%)
FIX (7 häält, 6%)
VITAMIIN ja PARADOKS ja METALLIST (3 häält, 2%)
MONARH ja KONTOR ja MONITOR (2 häält, 1%)
SUVENIIR (1 hääl)
PROHVET (0 häält)

Kategooriasse MUU andis oma hääle 13 hääletajat (11%).

Seejuures oleks huvitav teada, milliseid bände need 13 hääletajat silmas pidasid? Ehk võiksid nad kommentaariumis täpsustada? Hiljem mõtlesin ise, et oleks pidanud veel lisama sellised nagu Kuldne Trio ja Sõnajalg.

Vennaskonda ma ei pannud siia põhimõtteliselt, sest see on ikkagi 1990. aastate bänd ning talle antaks hääli 1990. aastate menu ja lugude põhjal. See ei oleks õige nende teiste bändide suhtes, kellest enamiku tegevus lõppes hiljemalt vabariigi taastumise päevil.

Aitäh kõigile hääletajatele! Jätan hääletuse veel päevaks-paariks kõrvale rippuma.

oh vana aja erootilised kehkatunnid!

Lugege. Kõigile ajaloo- ja erootikahuvilistele soovituslik!

vene iluuisutaja tegi jää peal strippi

Olen seni arvanud, et iluuisutamine on väga igav spordiala. Eksisin. Leidub ka helgeid momente!

Täiendus: sama asi ka eesti keeles, koguni kahe fotoga. Ärge nüüd tükk aega minult küsigegi, kes mu lemmikiluuisutaja on!

hakkan kommentaare modereerima

Tuli kulutada mõned minutid, et viimase kahe kuu postituste kommentaariumidest välja rookida neisse eile õhtul tekkinud anonüümse "austaja" mass-spämm. Ega mul oma paarist minutist kahju ei ole, selle tagajärel, näe, võtsin vastu otsuse muuta oma blogi turvatumaks ja elu on parem. Pigem peaks spämmijal olema kahju oma ajast, anonüümsena läks tal oma käsitööle kaugelt rohkem aega, kui mul puhastustööd tehes. Teiste lugejate ja kommijate ees palun väikse lisatülina pärast vabandust. Luban, et olen modereerijana nii virk, kui saan.

Täiendus: seadsin ringi. Nüüdsest lähevad modereerimisele kommentaarid postitustele, mis on vanemad kui 7 päeva. Uuemad on kommimiseks vabad. Info peab liikuma kiiresti ja tõrgeteta.

miks ei tasu riides käia moodsalt

Tegin järgmise tähelepaneku. Teie, kes te jälgite enda riidesse panemisel tähelepanelikult moodi - vaadake oma fotoalbumit. Kuidas te aastal 1979 riides käisite. Ja aastal 1984. Ja aastal 1989. Ja aastal 1994. Ja aastal 1999. Kui paljusid neist piltidest te julgete oma külalistele veel näidata?

Kõik need jubedad puhvsoengud ja imelikud liibuvad põlvpüksid. Ja mis te veel kõik endale ülemise otsa peale toppisite! Seda, mis oli moes, eks ole. Aga näete ise, kui kiiresti kõik pea peale pöördub ja naeruväärseks või vähemalt veidraks muutub. Oioioi. Ja kui te sama rida jätkate, siis jäätegi oma fotoalbumit häbenema.

Minuga on lihtne. Minul olid nii aastal 1989, 1994 kui ka 1999 jalas suvalised püksid ja seljas suvaline särk või suvaline jope. Ja suvalised püksid, särgid ja joped on igal ajal moes! Aastal 1979 ma õnneks moeküsimustele veel mõtlema ei pidanud ja aastal 1984 varustas kogu nõukogude eesti mudilaskonda ühtlaselt moetute Sangari pluuside ja Marati dressidega kauplus Laste Maailm.

Muide, lisamärkus. Millegipärast on kaugema mineviku moodi ka tagantjärele ilus vaadata, näiteks Marie Underi noorpõlve aegseid satskleite või 1930. aastate refineeritud seltskonnadaame või 1940. aastate meeste nahkmantleid (mida ei kandnud ainult kagebistid). Aga siis millalgi läks mood koledaks ja stiilituks. Ma arvan, et see juhtus 1980. aasta paiku. Ja kogu selle koleduse võimendamisel tegi põhilise töö ära MTV.

Või äkki vaadatakse 100 aasta pärast ka 1980. aastaid imetlusega kui erakordselt kauni stiili ajastut? Kumb on siis õige: kas me ise häbeneme oma lähiminevikku ja seda teeb iga põlvkond, või läks mood siis tõesti lõplikult käest ära? Karolin Kuusik, kas sina tead?

Kadrina kirik eest- ja tagantvaates

.

mis keset metsa oli

.
...On lumme uppund metsatalud,
...vaiksed taliteed...

Metsa keskel oli väike lagendik. Lagendikul oli maja.

koorin

.

Kas teie oskate nii hästi kartuleid koorida?

Foto: Katja

hapukapsasupp

Sarjast "Minu lapsepõlve häid, toitvaid toite". Viimaste aastate jooksul olen väga harva saanud sellist väärt suppi, nagu hapukapsasupp. Aga miks pole saanud? Sest pole ise teinud! Eile õhtul parandasin selle vea. Kuna ma kokakunstis olen - erinevalt söömiskunstist -, algaja tasemel, siis helistasin emale ja küsisin, kuidas selle tegemine täpselt käib. Järgnevalt panen selle siia kirja, sest võib-olla on mõni hädaline veel, keda just ainult see teadmine imelisest kulinaarsest elamusest lahutab.

Niisiis, vaja on:

porgandiga hapukapsast
tükk rasvast sealiha
kruupe

Võtta suur pott (see tähendab - väga suur), panna lihatükk ja kapsad sisse, kruubid peale, siis veel teelusikas soola ja teelusikas suhkrut. Seejärel keeta 2-3 tundi madalal tulel, kuni liha kondilt lahti tuleb, s.o kuni kõik pehme on. Kui vesi vahepeal ära keeb, siis võib juurde panna, aga mitte külma. Vajadusel segada, et põhja ei kõrbeks.

Kui valmis - head isu! Võtke vitsad varuks, pärast hea kõhule peale lüüa. Tähtis märkus: üles soojendamisel soojendada kogu potiga, sest nagu eesti toitudele omane, paraneb ka selle roa maitse iga soojendamiskorraga.

Suvel taasavastasin enda jaoks teise imelise supi, piima-juurviljasupi, nagu minu vanaema seda tegi. Retsept on siin.

kuulus poetess Debora Simul...

Fotol Debora Vaarandi pühendus Juhan Smuulile raamatus "Madame Bovary". Kuupäevast 18. veebruar 1946 võib järeldada, et raamat oli kingitus Juhani 24. sünnipäevaks. Koos perekonnanimega pöördumine näitab, et tutvus oli veel üsna ametlik. Ja tõsi ka - nagu mulle on kinnitanud Ralf Parve, lõi kuum tundeleek Debora ja Juhani vahel loitma alles 1947. aasta kevadel, Tallinna ülesehitustööde käigus.

Käisin eile külas lastekirjanik Jaak Kõdaril. Rääkis oma kirjanduslikest saavutustest ja eesmärkidest, näitas laekaist käsikirju ja seinal elevandi poolt "maalitud" taiest. Siis võtsime köögis istet ja Kõdar tõstis mu ette kolm pitsi ja kolm eri sorti likööri. Rääkis loo ka juurde, et kuidas tema käis kunagi, vist 1970. aastatel Kanadas oma sugulase juures ja kuidas see tõstis tema ette niimoodi 10 eri pudelit. Igatahes, siis võtsingi pitsitäie igast pudelist.

Üks pudel oli Taani 24-kraadine apelsiniliköör Heering, teise ja kolmanda nime ei mäleta, aga üks neist oli 40-kraadine liköör ja kolmas konjaki baasil tehtud sama kange liköör. Mulle meeldis kõige rohkem - ja seejuures päris palju - Heering. Jäi hea soe õhuline tunne sisse. Eks mul juba vanust ka selliste jookide jaoks, paari nädala pärast saan 30, kaua ma poisikeste kombel seda õlut ikka luristan, peaks hakkama tasapisi väärikamaid marke ligi võtma. Pärast kolmandat, seda konjaki baasil tehtud jooki tõi Kõdar ka päris konjaki lauale, sealt võtsin enne minema hakkamist neljanda pitsi, reispassiks.

Aga tahtsin hoopis rääkida pisikese kultuuriloolise killu, mille Kõdar eile mulle rääkis. See on Juhan Smuuli teisest ja eelviimasest naisest Debora Vaarandist, kelle nimi passis oli Smuul. Kõdar töötas 1980. aastate algul Desintegraatoris (kus ka minu ema oli 1980. aastate teisel poolel raamatupidaja), viibis Johannes Hindi kõmulise kohtuprotsessi järel poliitilistel põhjustel mõned aastad vanglas (kus kirjutas muide, oma pojale, ja saatis kirjana ükshaaval ära, kõik need kriimureinulised jutud, millest nüüd ilmus 4. köide) - aga enne Desintegraatorit oli ta hulk aastaid Eesti Televisioonis majandusajakirjanik. Ühesõnaga, tegi Eesti Televisioonis saateid.

Ja kord, Lenini 100. sünniaastapäeval, s.o 1970. aastal juhtus nii, et anti välja Lenini mälestusmedalid (mitte ajada segi Lenini preemiaga). Kirjanike Liidu musta laega saalis anti üks neist ka Debora Vaarandile, s.o Debora Smuulile. Üritus oli pidulik, kohal oli Aktuaalne Kaamera, muuhulgas ka Jaak Kõdari isikus. Kätteandjaks oli keegi kõrge parteimees. Hakkas see kõrge parteimees siis Lenini mälestusmedalit kätte andma. Aga juhtumisi oli just selline kõrge parteimees sattunud, kes ei teadnud vabariigi kõrgetest kultuuritegelastest midagi, luges paberilt maha nõnda: "Debora... Simul..."

*

Rääkides Smuulist, siis anti mulle vana aasta viimasel päeval infot, et ühte Tallinna antikvariaati on jõudnud taas mõned Smuuli isiklikku raamatukogusse kuulunud, tema sissekirjutusega raamatud. Mõned päevad läksid aega adra seadmiseks, täna astusin läbi. Kahjuks oli kõik juba omaniku leidnud, sealhulgas kunstilises köites Juhan Liivi kogutud teosed. Mul õnnestus siiski omandada Smuuli sissekirjutusega Heiti Talviku luulekogu "Palavik". Ja riiuleile jäi Smuuli raamatukogust veel rida köidetud Loomingu aastakäike eelmise vabariigi ajast - aga ilma sissekirjutuseta. Boonuseks võtsin 1965. aasta Loomingu Raamatukogu köidetud veerandaastakäigu, mis sisaldas Heidi ja Rein Ristlaane eksliibrist... Sinna jäi selliseid veel 3 tükki, ülejäänud veerandid, nii et kes huvi tunneb, mingu ja soetagu, hind 120 kr/tk.

PS. Tulles läbi vanalinna, nägin Kirjanike Liidu sisehoovist tulevat, parasjagu väravast väljuvat Enn Vetemaad. Tervitasin lahkesti, Vetemaa tervitas vastu ja ütles, et nägi mind eelmisel õhtul telekas. (Esitasin seal pärast Aktuaalset Kaamerat eesti luuletajate luulesarjas oma luuletust "Joodiku rõõm oma füsioloogia üle".) Ja lisas kohe komplimendi - olla olnud mõttega asi! Nimetas selle esitusviisi retsiteerimiseks. Ehk, nagu ÕS defineerib, kõnelauluks. Siis jätsime head aega, Vetemaa eemaldus tasasel sammul ühes ja mina päris kiirel sammul teises suunas.

kuidas kirjanikku esinema kutsuda - instruktsioone

Paar postitust tagasi kirjutasin ühest oma senise esinejakarjääri (alates 1998) kõige hullemast esinemiskogemusest. Nüüd kerkis taas üles juba mõnda aega peas tiksunud soov kirjutada oma blogisse üks põhjalikum instruktsioonide kogu - kuidas kirjanikku esinema kutsuda.

Need instruktsioonid on mõeldud koolidele, raamatukogudele, kultuurimajadele, huvikeskustele, firmadele, üldse kõigile asutustele, kus tavatsetakse aeg-ajal mingil puhul näidata elusuuruses kirjanikke, või kus selle vastu võidakse potentsiaalset huvi tunda.

Need instruktsioonid on põhimõttelised, üldised ja aegumatud. Kena oleks, kui kõik esinema kutsujad nendega arvestaksid. Olen need koostanud eelkõige omaenese üsna rikkaliku esinemiskogemuse põhjal, aga need kehtivad ka enamiku teiste eesti tänapäeva kirjanike puhul.

Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?

PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.

PUNKT 2. Raha
Minu jaoks on igaveseks seljataga ajad, kus ma käisin koolides esinemas tassi ja pastaka eest. Mul on köögikapis juba küll selliseid "teenetasse", ja need pastakad üldiselt olid ka üsna halvad. Tean kirjanikke, kellel on sellistest tassidest juba hiiglaslikud kollektsioonid. Ja kes kiruvad, et "kurat, katki ka ei lähe". Nii et usutagu lahkesti, et tassi kinkides ei olda enam originaalne, ja veel vähem ollakse sellega kirjaniku tööd tasutud. Ja just nimelt - tööd. Sest esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.

Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha. Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.

Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.

Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensuraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus, eriti mulle kui suurele kohvijoojale.

Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli, või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale, või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast, või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.

PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.

PUNKT 4. Publik
Kõige õudsem asi, mis koolis esinedes juhtuda saab, on aulasse minnes järsku avastada enda vastast terve koolipere, alates 5. klassi juntsudest ja lõpetades 12. klassi kõuehäälsete noormeestega. Õpetaja või huvijuht, kes organiseerib kirjaniku esinemise sellisele seltskonnale ühekorraga, tuleks saata koolist kaugele eemale, näiteks harju valmistama, sest tal ilmselgelt puudub inimkollektiivis elementaarne mõtlemisvõime.

On täiesti võimatu esineda korraga 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. klassidele! Olen ühe korra seda teinud ja arvan, et pärast seda oli isegi koristaja põrandakaltsus rohkem elu sees kui minus. Nii suure ealise diferentseerituse puhul on ju ilmselge, et huvid on erinevad, elukogemus on erinev. Kui pool publikut kuulab, siis teine pool kehitab õlgu. Ja vastupidi. Tagajärg - esineja vehib ees nagu tumm leilis, üritab meeleheitlikult leida tekste ja teemasid, isegi sõnu, mis kõnetaksid kogu seda massi, aga loomulikult ei leia, või leiab need justkui kivist vett välja pigistades. Nõnda siis publik kordamööda kuulab ja kehitab. Rõõmu ei saa keegi. Miska kuldreegel koolipubliku osas: mitte rohkem, kui üks vanuseaste korraga! Näiteks 1.-4. või 5.-6. või 7.-8. või 9.-12. klassid. Arvuliselt võiks publiku suurus jääda 100-120 inimese piiresse, sest koolipublik on ka väga raske publik.

Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina reegel, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.

Ja veel, võib-olla leidub esinejaid, kes pärast üht satsi on suutelised ette võtma kohe ka teise või kolmandagi satsi. Mina selline igatahes ei ole. Kui adrenaliin on kord üleval olnud, vajab see minu puhul vähemalt 2-3 tundi taastusaega. Maksimum ongi kaks satsi päevas. Seetõttu ei peaks kutsuja automaatselt eeldama, et esineja teeb kolm satsi järest, nii et kõik õpilased ikka saaksid kuulda ja näha. Kahju, aga kõik ei saa. Teine kord!

Üldiselt on publiku huvi köitmine esineja ülesanne ja tema esinemismeisterlikkuse küsimus, aga mõnikord on huvi vähesuse põhjus ka publikus endas - väikesed lapsed võivad päeva lõpus olla süvenemiseks liiga väsinud, või suuremad inimesed, näiteks kunstnikud, võivad olla liiga purjus. Sellisel puhul on esineja enesestmõistetav õigus esimesel sobival juhul esinemisele kriips alla tõmmata - kui temast sõltumatutel põhjustel ei kuulata, siis pole vaja tõmmelda. Seejuures on tal loomulikult endiselt õigus saada varem kindlaks määratud honorari.

Eriti puudutab eelmise lõigu jutt üritusi, kus esinemisega samal ajal ka süüakse või juuakse. Hiljuti esinesin Soomes Mardilaadal, kus ühel pool pinke oli lava ja teisel pool pinke oli grillilett ning pingid olid hõivatud nii kuulajate kui ka sööjate poolt, seejuures sööjaid oli rohkem ja nemad ainult sõid, huvitumata sellest, mis laval tehakse. Õllesummeril või mõnel muul söömisorgial on see normaalne, aga mitte siis, kui üritus pretendeerib kultuuriürituse nimetusele ning lava on ette nähtud raamatute esitlemiseks ja kirjanike esinemiseks. Ühelgi normaalsel messil (näiteks Göteborgi raamatumessil) ei esitleta köögiaurudes ja õlleröhitsuste saatel muid raamatuid peale kokaraamatute. Sööjad teise tuppa!

Punkt 5. Muud soovitused
Alati on tore, kui koolis pärast esinemist antakse ka koolisööklas üks koolilõuna, sest ilmselt hakkas kirjanik sõitma juba varahommikul - ja jõuab alles hilja õhtul koju tagasi. Ja alati on tore, kui kutsuja pakub välja omapoolseid võimalusi transpordi osas. Lisaks sellele, et nii saab kõht täis ja kiireneb päevakava, on ju ikka huvitav tutvuda kohaliku elamise-olemisega ja näha uusi inimesi. Olen näiteks sõitnud õpetajate, majandusjuhatajate, raamatukogutöötajate ja isegi koolidirektori autos. Kui koolisööklat pole, siis selle asemel võiks olla väike hingetõmbamispaus koos kohviga.

*

Rohkem praegu ei lisa midagi. Põhiline sai nagu ära öeldud. Loodetavasti kirjanikest blogilugejad täiendavad! Samal teemal on Õpetajate Lehes ka kirjutanud Ilona Kivirähk, kes Tähekese toimetajana on paljudes koolides esinemas käinud.

üks hea intervjuu Toomas Liiviga

Aastast 2006, ilmunud Nõmme Sõnumites. Muuhulgas räägib ta seal, et oleks hea meelega Eesti Vabariigi president. Süvahuvilistele ka muud põnevat. Pdf, lk 5. Loe!

kaks sarja, mida pikisilmi ootan DVD-le...

...on "M-klubi" ja "Wremja". Ei saa aru, miks sellist lahedat huumorit, mis peaks iga ilmaga müüma, ei anta DVD peal välja? Kas on jama autoriõigustega või milles on asi?

Iga suvalisimgi mängufilmike saab küll kiiresti ketta peal levima saadetud, vahel niisama poeriiulile tolmu koguma, aga niisuguseid rahva lemmikuid, sulaselget klassikat ei ole. Ometi on head huumorit viimaste aastakümnete jooksul Eesti Vabariigis nii vähe tehtud, et peaks kõik paremad asjad kas või pilpa peal rahvani kandma.

Õnneks on "M-klubi" nüüd jälle telekas, ja ehkki see võib vahest paista tobe, ma lindistan seda, et püsiks mustadeks päevadeks tallel. Toomas Kall - see tähendab kvaliteeti!

Ja "Wremjat" on suurema naljanälja kustutuseks mõnevõrra leida YouTube'is, samuti on selle käsikirjadest (Juur&Kivirähk) välja antud kaks raamatut. Sama head nagu telekas, on Sipelga 14 asukate seiklused ka raamatus!