reede, 28. november 2008

English Breakfast, Earl Grey ja Pure Ceylon

Tänasest avan oma blogis nurga "Külaliste raamat". Siia võivad sissekirjutusi teha minu blogi lugejad. Tehniliselt siiski minu kaudu. Tänase mõtiskluse kirjutas Lauri.

Mul on tööl üks tore karp, mis sisaldab erinevaid Tetley teesid. Seal on rohelist teed (mida ma ei joo, sest see ei maitse kuidagi), mingi hapu marjatee (mida ma ka ei joo, sest on liiga hapu) ja järgmised teed, mida joon meeleldi: English Breakfast, Earl Grey ja Pure Ceylon. Oli ka Forest Fruits, a sellele olen juba otsa peale teinud (mis viitab sellele, et on kõige maitsvam).

Aga nüüd neist kolmest. Võiks ju oletada, et 3 erinevat teed tähendab ka 3 eri maitset. Aga võta näpust! Ükskõik mis järjekorras ma ka neid ei jooks, mitte ei saa aru, mille poolest nad erinevad. Pimetestis põruks täiega. Siit vaid üks järeldus – tee on tee, kas roheline, hapu või must. Muud liigid on juutide vandenõu ja vananaiste lori. Erandiks jääb vaid must metsamarjade tee.

2 kommentaari:

wonderwoman ütles ...

Mulle meeldib see bergamotiga Dilmah. Selle maitse tunneks küll kinnisilmigi ära. :)

Anonüümne ütles ...

Jätaks pisut siiski ruumi võimalusele, et pind on vaataja silmas? Earl Grayl on eksimatult tuvastatav bergamotilõhn ja -maitse, mis välistavad segiajamise võimaluse. No kui on tegemist 7 aastat lahtiselt seisnud teega, siis äkki tõesti ei suuda vahet teha filtripaberi ja tee maitsel ;)