teisipäev, 18. detsember 2007

"Teeme, et see oli dekonstruktsioon! Jah!"

Jäin eile kodust välja minnes mõtlema selle üle, et filosoofia ja kirjandusteooria on ikka pagana mõttetud ja jamad asjad - kui üldse midagi, siis semiootika, mis on suuremalt osalt praktiline. Ja mul tuli meelde, kuidas Jaan Undusk kirjutas, pärast seda, kui oli käinud Helsingis Derrida loengut kuulamas, kuidas Derrida oli oma loengusse kõvasti hilinenud - ja Undusk oli mõistnud, et just see ongi dekonstruktsioon, Derrida dekonstrueeris nii oma loengu! Et mitte see raskestimõistetav ja magama panev sõnademass, mida ta sellest nähtusest rääkides-kirjutades toodab, ei ole asja tuum, vaid tegu, liigutus, eluviis! Ja alati, kui sellele mõtlen, tuleb mul meelde, kuidas professor Toomas Liiv alati oma loengusse 20-30 minutit hilines. Täiesti iseenesestmõistetavalt. Täie loomulikkusega. Ja kuidas loengu lõppedes oli ikkagi servadest üle ajava anuma tunne. Kas see hilinemine on Toomas Liivi dekonstruktsioon oma loengu vastu? Võtsin nõuks seda temalt küsida, kui teda järgmine kord näen. Ja ennäe: juba samal õhtul nägin Toomas Liivi Wiiraltis, koos Andres Langemetsa ja Olev Remsuga. Kasutasin juhust ja küsisin:

"Kas see teie hilinemine igasse oma loengusse oli dekonstruktsioon?" Viitasin ka paari sõnaga Derridale ja Unduski tõlgendusele.
"Noh, see on see akadeemiline veerand..." ütles Toomas Liiv vastuseks.
"See oli alati ikka rohkem, kui veerand. See oli juba pool tundi..."
Toomas Liiv vajus mõttesse. Vahetasin vahepeal mõned sõnad Langemetsaga. Siis sekkus jälle Liiv, pahvatades energiliselt, ehtliiviliku innukusega, silmad säramas: "Tead, jah! Jah! Teeme, et see oli dekonstruktsioon! Jah!"

Saate nüüd aru, miks mu jaoks on mõttetu ja tühine kõik see Tartu Ülikooli ürgigav ja kivitõsine filoloogia ja filosoofia? Ehkki nad seal kahtlemata teevad ränka tööd "baastekste" analüüsides ja oskavad kaelamurdvalt teoretiseerida. Aga loovust, mässu ennast ei ole! Ega siis see, kui sa loed läbi "kogu Derrida" ja veel maeiteamida otsa, ei ole asja tuum. Asja tuum, vähemalt, kui asi puudutab dekonstruktsiooni, on sõnade ja tekstide taga. Ja sellest veel ülem aste on seda endas kehastada, täie loomulikkuse ja endastmõistetavusega. Dekonstruktsioon = lakkamatu revolutsioon. Mäss - ja siis mäss selle mässu vastu. Ja siis mäss selle mässu vastu. Igikestev päralejõudmine. Endlösung'i lõppematu edasinihutamine. Ütlemine ja ütlemise eitamine ja siis selle eitamise eitamine. Täiuslik meta. Tuleb minna kohe nende tekstide taha. See on tantsimine tantsust.

Ma ei ole kunagi ühtki Derrida teksti lugenud. Ma arvan, et seda polegi vaja teha - ehkki Toomas Liiv ei oleks sellega kohe üldse nõus. Tema nõudis alati, et loeksime otse prantsuse keelest ja mitte neid halbu Hasso Krull ümberpanekuid. Aga saate aru, see võis olla ka iroonia. Või iroonia iroonia üle? Tollane Peda eesti kirjanduse õppetool oli sellest läbi imbunud, sest ka Pärt Liasest ei saanud alati aru... Toomas Liiv säästis meid sellest paberis tuhnimisest ja kehastas dekonstruktsiooni ise. Ja kordan veel: kehastas seda täiesti iseenesestmõistetavalt, loomulikult. See aga ei tähenda, et tema loengud olnuksid miskid udutamised. Ei. Viisi said ainult need, kes tundsid eesti kirjandust tõesti suurepäraselt. Teine asi, mida ma Toomas Liivilt olen õppinud, ongi see, et - teoretiseerimine, käesoleval juhul siis kirjandusteooria ja sellega seonduv filosoofia, ei ole mitte midagi väärt, kui lugu, seda kirjanduse lugu ei tunta läbi ja lõhki. Aga siin ei ole Tartu Ülikooli omadel küll midagi eriti ette näidata.

Ja veel olulisem, kui lugu, on loomulikult tekst ise, autori talent, geenius. See ei ole enam Toomas Liivi rõhutus, see on minu enda seisukoht. Kõik need biograafid ja teoretiseerijad on tegelikult nagu parasiidid autori kukil - teised muidugi hirmsamad, kui esimesed. Seepärast ma ei salligi filosoofiat ja kirjandusteooriat. Ma nägin eile Kukus, kuidas Veiko Märka leidis enda kõrvalt jope ja viskas selle Peeter Helmele pähe. Selle akti kõrval muutuvad nulliks kõik guattarid ja deleuzed. Teooria on nõder, kuid haljas on elu puu.

Siin on piir, kus ma peaks hakkama Toomas Liivist rääkides juba ennast dekonstrueerima, s.o üks tasand on saavutanud oma lae. Seepärast lõpetan.

Kommentaare ei ole: