illos õhtu

Ma olen tähele pannud, et väga tihti saavad väga toredad hetked alguse sellest, et viibid konkreetselt mingil tänavanurgal ja pead endaga aru: kuhu ma siis nüüd lähen ja mida teen? Koju nagu minna ei tahaks, sest alles sa said sealt välja, aga kedagi nagu linna kandis ka teadaolevalt ei ole liikumas, ehkki nagu pidi... Ja siis otsustad: vaatan NoKusse (või Kukusse või Hella Hunti vms) ja kui seal TÕESTI kedagi ei ole, siis lähen koju. Seejärel lähed sinna toredasse kõrtsi - ja kuus tundi hiljem on asi lõppemas sellega, et sa ei ole mitte koju jõudnud, oh ei, vaid oled hoopis näinud kümneid ja kümneid sõpru-tuttavaid enda ümber, ja veel suuremat arvu toredaid inimesi, kellest osa on järgmisel korral su tuttavad, ja vist küll sadat imekaunist tüdrukut.

Just nii algas see eile NoKus, kus kõigepealt olid Jaan ja tema tüdruk. Mängisime mälumängu Eestist ja Jaan valgustas ennast konjakiklaasi paistel ja vastas õigesti, et Tallinna raekoda ehitati 1404. aastal. Siis tulid sinna üks Eero, üks Meelis ja üks Andres. Siis läks Eero ära. Siis tuli Andra, kes ütles, et oli Pireti juures üksi kodus, kuna Piret oli läinud mingile firma jõulupeole, ja vaadanud, et mis see siis olgu, tema on Tallinnas ja läheb lihtsalt magama. Siis läks Andres ära, öeldes, et ta nüüd läheb ära, aga küll me öösel Levikas kohtume. Siis läksid Jaan ja tema tüdruk ära. Siis oli korraks nii, et lauas olin ainult mina, sest Meelis ja Andra tegid õues suitsu või midagi. Siis keeras ennast kõrvallaua taga ringi ja istus lausa minu vastu üks blond Laura, keda ma tean kauem, kui ilmselt kedagi teist sel õhtul NoKus, juba oma unustamatust 1997. aasta suvest. Kohtumine oli tore ja blondid kiharad langesid ta paremal näopoolel väga armsalt, aga ma kardan, et ma olen täna hommikul meist kahest küll ainus, kes seda mäletab. Siis tuli Piret, kaasas kolm kena sõbrannat ja Jani-nimeline isik. Andra oli leidnud ühe Šveitsi mehe, nimeks Roman, ja rääkis temaga teises kõrvallauas juttu. Seal lauas oli veel üks natuke kiilanev inglise keelt kõnelev mees, keda õhtu jooksul väga palju kallistati. Meelis oli ära läinud. Pireti sõbrannad olid väga nummid. Ah jaa, nad olid näinud Kaheksas Lennat, üksi jäetud Lennat, keda piiranud jobudest meeste hordid! Urr. Ma kohe tsiteeriks siin seda oma suvel tehtud luuletust, kus vahvad sellid sõidavad kosmoselaevas päästma tähekapten Lennat, kelle on vangistanud kurjad limakollid. Praegune seltskond asutas ennast minema ühele nn Portugali peole, aga lõppes asi sellega, et kõik läksid hoopis koju. Ma jõudsin kah lõpuks sinna, tehes vahepeal tiiru Hellas Hundis ja Levikas, aga leidmata eriti kedagi, kellega edasi jämmida. Kell oli neljale lähenemas. Päevavahetuse paiku oli olnud NoKu laua taga jube unekas, aga kohv ja ümbritseva reipus olid selle kiiresti minema ajanud. Ega midagi, kui taksosse ja kodus Orkutisse uusi tuttavaid virtuaalselt üle lehitsema.

Kogu see kirjeldatud tegevus toimus muide ühes lauas. Väga huvitav vaheldus viie-kõrtsi-tuuridele. Mul tuli meelde kohe üks film, mille pealkiri on originaalis "A River Runs Through It" (USA 1992, rež Robert Redford, osades Brad Pitt jt). Pealkirja pärast tuli, ei muu. Ja siis tuli praegu veel meelde, et Andra sõnastas mulle seal laua taga oma ideaalmehe kuju ja ma sain aru, et kui on keegi, kes selles ilmas vanatüdrukuks jääb, siis on see Andra. Mina ise pole kah viimastel aegadel muud teinud, kui enda jaoks oma ideaalnaise kuju sõnastanud, ja tean kah üsna kindlalt, et vanapoisi põlv on kindlustatud. Aga siis Andra tegi järeleandmisi, et okei, ei pea süüa teha oskama ja autoga sõita oskama ja paari asja veel ja asi läks palju lootustandvamaks. Ma nüüd pean mõtlema, milliseid järeleandmisi ma enda ideaali puhul võiksin teha.

Ah jaa, uus eufemism mõnusale seltskondlikule joomingule on nüüd siis - seminar?! Väga uhkelt kõlab igatahes.