edukalt kulgeb minu Isiklik Raamatuaasta! tähelepanu: ilmus Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid"

Mis sa, kirjanik, muudkui kirjutad! Nii ütlesin endale juba ammu. Anna midagi raamatuna välja ka. Ei ole vaja endale arvutisse miljonit faili korjata, tee paar suurt ja saada need kirjastamisele! Ja nii hakkasingi tegema. Eelmine aasta oli juba produktiivne: ilmusid mu "Pille-Riin", "Suur pidusöök" ja "Eesti naise õnn". Aga eelmise aasta rekord on tänavu aasta septembris juba korratud! Praeguse aastanumbri sees on minult ilmunud juba kolm raamatut: "Eesti köökk", "Buratino tegutseb jälle" ja "Wabastatud wärsid".

Wabastatud wärsid

Tegu on minu luulekoguga. Eelmine minu luulekogu täiskasvanutele ilmus 2006. aastal ("Kärppsed") ja sellest sai juba liiga kaua aega mööda. Nõnda pakitses hingel tarvidus välja anda uus. "Wabastatud wärssides" on luuletusi aastaist 2006-2009 ja kolm tükki ka praegusest aastast. Pealkiri vihjab - olgugi ka muid tõlgendamisvõimalusi, nagu alati - esmalt sellele, et raamatus on ainult vabavärsid. Miks? Sest siis on mulje terviklik. Kirjutasin neid just mõni aasta tagasi suure hulga, leidsin oma lausumise rütmi. Ja hiljem olen ka kirjutanud. Peale selle, olles nüüd enda ja oma lugejate vastu kenasti aus, pean tunnistama üles veel ühe tagamõtte: kui välja jäävad riimilised luuletused, siis ei saa ka keegi öelda, et Wimberg on ju see laadakoomik, kes laulab kõvasti ja valesti, või et Wimberg on ju see, kes tuleb lapsi lõbustama, kui nende isad ja emad Jürgen Roostet ja Elo Viidingut kuulavad. "Wabastatud wärsid" on tüse, tihe ja kaalukas teos. Kaane tegi Triinu Silla. Välja andis Pegasus. Ilmus septembris.

Eesti köökk

"Eesti köökk" on ka luuleraamat, aga eelkõige siiski söögi- ja köögiraamat. Sellesse on paigutatud mu poeem "Eesti köökk", mis laulab kiitust kõikvõimalikule suurepärasele suupoolisele, ja veel mõned toiduteemalised luuletused. Ja siis järgneb 12 retsepti minu ema varasalvest. Need olen spetsiaalselt tema käest üles küsinud ja kirja pannud. Nende retseptide järgi tehtud toidud ei ole tavalised, vaid erilised. Nimelt neid ma sõin väiksena suure isuga - ja söön suurenagi suure isuga. Lihtsad, kuid erilised eesti kodused toidud: munapuder, tangu-kartulisupp, piima-juurviljasupp, hapukapsasupp, leivasupp jne. Raamatus on veel minult sissejuhatav kirjatükk ja Karl Martin Sinijärvelt väljajuhatav kirjatükk. Rääkides raamatuvälistest asjaoludest - see on vist esimene minu teos, mida müüakse R-Kioskis, ja mitte niisama, vaid Nastja, Jeremy Clarksoni ja Jamie Oliveri teoste vahel... Muhedad illustratsioonid tegi Juss Piho. Välja andis Ajakirjade Kirjastus. Ilmus juunis. (Kuula, mida arvab sellest raamatust Klassikaraadios Peeter Helme.)

Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu

Sellenimelist ETV telesarja loomulikult on rõõm teada kõigil. Praeguse aasta alguses tegi kirjastus Pegasus mulle ettepaneku kirjutada lastele midagi Buratinost. See idee mulle ei istunud - Buratino oli ju fun, aga maailmas on palju muudki, millest tahaks kirjutada! Tegin omapoolse ettepaneku, et välja võiks anda hoopis portsu selle saate jaoks kirjutatud stsenaariume. Sest tegu ju näitekirjandusega, mida Eestis ilmub vähe ja lastele õieti üldse mitte. Sellega oli kirjastus päri. Valisingi 83 osa käsikirjadest välja 30 parimat. Siis selgus, et raamatusse mahub ainult pool sellest. Ja nii saigi - esimesed 15 neist 30 parimast said raamatuks. Juurde tegi väga kaunid pildid Marja-Liisa Plats. Käsikirjad ma loomulikult lugesin ka kontrolliks üle, aga peale tele jaoks mõeldud märkuste väljavõtmise ning üksikute silumiste-kohendamiste ma midagi ei muutnud. Kõik on autentne materjal - nagu toona produtsendile ja näitlejatele sai saadetud! Ilmus augustis. (Loe Andrus Kivirähki arvustust Eesti Päevalehes.)

- - -

Minu Isiklik Raamatuaasta jätkub. Loodan veel vähemalt 2 raamatut sel aastal välja anda. Üks neist on Ralf Parvega tehtud intervjuude kogumik, mille küljendus on mul hetkel köögilaual ülelugemiseks. See ilmub Eesti Keele Sihtasutuses. Ja eks näis, vast ilmub midagi ikka veel.

veel lepingute sõlmimisest

Mõni postitus tagasi kirjutasin pikalt sellest, mida tasuks kultuurivaldkonnas tegijal jälgida lepingute sõlmimisel tööandjatega. Lisan sellele nüüd ühe väga tähtsa märkuse, mis on mõeldud tähele panemiseks just tööandjatele.

Nimelt, tööandjad-rahamaksjad! Mida rutem te soovite käsikirja vm tellitavat toodet või kas või lepingut ennast kirjanikult kätte saada, seda rutem olge valmis raha üle kandma. Sätted laadis "maksame 30 päeva jooksul pärast Teose ilmumist" tähendavad seda, et Autor lükkab tööd oma peas kaugele edasi, venitab sellega, vahest kaob täitsa levist - pühendudes neile töödele, mis kiiremini (kohe!) raha sisse toovad. Aga kui kokku leppida, et raha kantakse üle kohe pärast käsikirja esitamist, siis valmib töö tõenäoliselt väga kiiresti.

Sellist pika ajalise distantsi pealt maksmist harrastab vist enamik kirjastusi. Tänapäevas on see ooteaeg lausa 60 päeva. Aga keda huvitab see raha seal kauges tulevikus? Ei, kohe on vaja, just praegu on võlad üle pea kasvamas ja arved tahavad maksmist!

See puudutab ka lepingute allakirjutamist ennast. Mul ootab praegu kapi peal ümbrikus oma aega ühe kirjastuse leping, mille allakirjutamisel saan jaanuaris, mil ilmub teatav Teos, väikse summakese. Mul pole olnud stiimulit lepingut isegi ümbrikust välja võtta, et see alla kirjutada ja tagasi posti panna. Kogu aeg on muude asjadega tegemist. Eks ma ükskord enne jaanuari teen seda! Küll jõuab! Ent - kui saaksin selle raha kohe, oleks see ammu postis. Aga kirjastus vist juba üsnagi ootab mu allkirja, et saaks teksti raamatusseminemises kindel olla...

Vaat selline tarkus. Asjad liiguvad ja valmivad seda kiiremini, mida kiiremini jõuab raha Autori pangakontole.

müsteerium

Müsteerium ei ole see, miks ma olen kogu augusti jooksul seni ainult 2 postitust teinud, ja viimase kahe kuu jooksul ehk paar tükki rohkem. Töid ja tegemisi on olnud palju, muuhulgas kirjutasin ajavahemikul 23. juuli kuni 25. august valmis uue romaani ja olin 9.-12. augustini Lõuna-Eestis rändamas.

Müsteerium on see, et rida endiseid suuri blogijaid on otsustanud oma blogimist jätkata salasõna all: esmalt Andra, siis Vahur. Ja avalike suhete juht Piret on oma blogi hoopiski kustutanud. Kas see ongi ükskord iga blogi lõpp? Ka Kivisildnikul, sellel kunagi nii kultuslikul blogijal, on blogimisisu üle läinud. Vahepeal olid varjusurmas ka I&I, aga nüüd näitab põgus vaatlus, et elu nende kohvikus on siiski jälle keema läinud.

midagi uskumatult cool'i

(jooksuta videot YouTube'i kaudu)

nõuandeid kirjanikele: kuidas sõlmida lepingut

Tegin inventuuri kõikvõimalikele kirjanikutöö-alastele lepingutele, mida olen aegade algusest (2000) kuni käesoleva aastani (2010) alla kirjutanud. On kõva patsahkam. Ja osa on veel faili kujul arvutis. Mõne kohal jäin tükiks ajaks mõtisklema: enam ma sellist alla ei kirjutaks. Aga veel küllalt viimase ajani polnud mul kombeks lepinguid tähelepanelikult läbi lugeda ega tulevikku kiigata. Väga kahjulik lohakus! Nüüdseks olen sellest vabanenud, andku mu auväärt koostööpartnerid mulle andeks... Sõnastan järgnevalt rea nõuandeid ja õpetussõnu, mida peaksid kõik loovtöötajad, sh eriti ja eelkõige kirjanikud tööalaste lepingute sõlmimisel jälgima.

1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.

2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.

3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.

4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.

5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.

6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.

7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.

Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.

- - -

Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:

- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)

Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.

Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!