Teisipäev, 20. september 2022

artikkel luulekogude toimetamisest

Kirjutasin kevadel ühe lugutüki luulekogu toimetamisest, mida ei leidnud võimaliku olevat avaldada ei Looming ega Sirp. Noh, avaldan siis siin :)

 

*

 

MÕTTEID LUULEKOGUST – TEHNILINE ASPEKT

 

Wimberg

 

 

 

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, ja nüüd tunnen lõpuks ka kihku öelda järgmist kolme asja luulekogu kui sellise kohta tehnilisest aspektist.

Esiteks. Luulekogu toimetaja on mõttetu. Järgnevalt pean toimetajast rääkides silmas sisulist toimetajat, mitte toimetaja-korrektorit ega toimetaja-tekstoloogi. Ma ei ole tegelikult kunagi täpselt mõistnud, mida peaks tegema elus oleva autori algupärase luulekogu toimetaja. Küll aga näen pidevalt säärase isiku kultust, kuulen õhkamist selle järele, et küll kulunuks kogule ära nõudlik toimetajakäsi ja miks pole võetud abiks nõudlikku toimetajakätt. Ma siin räägin eeskätt muidugi enda kogudest. Aga meenub nt Johnny B. Isotamme pahameel tema valikut „Närvitrükis“ sodinud toimetaja Uno Lahe osas ja Peeter Volkonski vaguralt ohkav, kuid resoluutne palve kirjastusele „Onu Volgi värsiaabitsat“ kirjutades: „Kas palun saaks... ilma toimetajata?“

Ma olen ise ka paaril korral sedasorti asjamees olnud, ning isegi siis ma ei ole täpselt aru saanud, mida ma tegema peaksin. Kuskil riimikest-kujundit siluma? Norima, et need tekstid on sul nõrgad, jäta välja? Kuidagi neid valima, nende järjekorda looma? Olen seda ise ka teinud ja ütlen sellegi kogemuse pealt, et korraliku luuletaja puhul on tema luulekogu toimetamine mõttetu töö. See on töö, kus sa pead mingit tegevust välja mõtlema, ennast vajalikuks tegema, et õigustada ära see raha, mis sulle pärast antakse.

Ma väidan: kui luuletaja ei suuda ise oma luulekogu kokku panna ning vajab selleks kellegi „nõudliku toimetajakäe“ abi, olles sunnitud selles asjas tellima teenust teistelt inimestelt, nt Kivisildnikult, Doris Karevalt, Karl Martin Sinijärvelt, Jürgen Roostelt või Kajar Pruulilt, siis ta vist pigem ikka nagu ei ole veel see päris õige luuletaja. Siis ta on veel eeskostet ja käendamist vajav loominguliselt alaealine autor, kellel endal nagu pole veel täit mõistust peas ja kes ei suuda ise veel päriselt mõista, mis asja ta siin kirjandusilmas ajab. Seda kõva kätt nõudev kriitik peaks siin järele mõtlema, kas on asjakohane ja väärikaski nõuda lutipudelit sellele, kes juba ammu legodest ehitab, või karku inimesele, kes kahel jalal muretult kõndida suudab. Luuletaja ei ole ju vaimne invaliid, süüdimatu tekstieritaja, kes vajab spetsialisti järelevalvet, vaid looja ühiskonna intelligentsi hulgast. Afišeerigem siiski vastutusvõimelisi ja süüdivaid luulekogude autoreid, mitte hädalist abijõudu vaimu või jõu poolest väetitele!

Mulle ei anna siiani rahu, et olles kunagi Andra Teede luulekogu „Saage üle“ toimetaja (Andra ise palus, ta oli siis veel noor ka), hakkasin just nimelt otsima tema tegelikult suurepäraste luuletuste juures mingit tegevust, mis õigustaks ära minu toimetajatöö, ning rikkusin selle pseudotegevuse käigus tegelikult vähemalt ühe tema luuletuse. See oli luuletus, kus algselt näpistas kirjeldatav kirjanik sekretäri persest (vt lk 61). Mina mõtisklesin terviku kohal ja mulle viirastus ekslikult, et kuna muus osas on raamat üsna hillitsetudsõnaline, roppuste fooni ei kerki, siis see „perse“ hüppab liiga tervikust välja. Panin „perse“ asemele „pehme koha“. Ja sain kohe arvustajalt (Mart Velsker) trahvitud: tema oli lugenud ka luuletuse algkuju ja võttis selle asenduse muiates jutuks. Andra, minu palve sulle (ja tuleviku toimetaja-tekstoloogidele): loe see minu parandus õigustühiseks! Sul oli algselt väga hästi. Ehk parafraseerides Tammsaaret (kes olla omal ajal tsensorile samas asjas kirjutanud): „Pane see perse tagasi!“ Teinegi palve: Andra, palun ära enam kunagi kasuta luulekogu puhul toimetajat. Ausõna, pole vaja.

Kord olin toimetajaks just sellisele kogule, mille autor oligi algaja, see oli harrastuskorras kirjutatud luule. Taas ei saanud ma aru, mida ma täpselt tegema pean. Nägin küll, et värsis jalg meetriliselt vale, riim kulunud või kistud, mõte veidi segane jne, aga kui palju sa ikka saad teist paremaks kirjutada? Seda tehti isukalt Tuglase ja Suitsu nooruspõlves ja siiani pusime Juhan Liivi, Jaan Oksa, Marie Heibergi jt loomingus, suutmata päriselt eristada nende loodut Tuglase, Suitsu jt toimetajate loodust. Antud juhul ma siin-seal natuke kõpitsesin, aga see oli kõik imelik töö. Ma poleks seda vist teha võtnud ka, kui poleks tore inimene palunud ja – mis veel olulisem – pärast viisakat tasu saanud. Päris luuletaja peab suutma ise oma riimid ja värsid korda teha ning mõtte selge hoida.

Peamiselt ihatakse tugevat sekkuvat toimetajakätt just siis, kui kellegi meelest on kogus „liiga palju“ luuletusi või ta peab kogus olevatest luuletustest liiga suurt hulka kuidagi tühisteks, alaväärtuslikeks, ballastiks. Tema ideaalis peaks siis saama kogus olevate luuletuste hulka nii kaua minimaliseerida, et järele jäävad ainult suurepärased luuletused. Ma väidan, et see on reaalselt võimatu, sest selles protsessis ütleb määrava sõna n-ö liikuva künnise efekt. Lühidalt öeldes – olen märganud, et sellise väljajätmistegevuse käigus ei olegi reaalselt võimalik seda suurepärasuse künnist tabada, see on nagu vari, millest üle ei astu. See efekt toimib nii, et kui eemaldan sajast luuletusest kümme nõrka ja tahan hakata tundma rahulolu, et alles on vaid 90 suurepärast teksti, siis lähemal uurimisel märkan kohe, et alles jäänud luuletused moodustavad uue jõuvälja, kus järgmised kümme on omandanud tervikus kümne nõrga luuletuse tunnused. Eemaldan ka need – siis tekib jälle uus jõuväli, kust kümme tahavad nõrgana tundudes välja kukkuda. Selliselt künnist taga ajades võib tõesti tahuda raudteerööbastest viiulikeeled või tammepakust hambatiku. Mida selle järgi otsustame? Lisaks sellele, et igal lugejal on oma eelistused ja miks peaks autori eelistus olema teisejärgulisem kui nõudlikku toimetajakätt nõudva kriitiku oma, saame kas või tõdeda, et luulekogus on vaja ka neid luuletusi, mis antud konkreetsele lugejale nõrgad tunduvad. Aga see ei tähenda veel, et need tunduksid nõrgad kellelegi teisele.

Olen märganud, et see efekt toimib ka muusikas. Võttes ette mõne artisti albumi või koostades loendi tema parimatest lugudest, võib ühel hetkel avastada, et nad moodustavad jõuvälja, kus vanadest „parimatest“ eralduvad uued „parimad“, ehkki alguses tundusid kõik „parimad“. Küllap inimese psüühika vajab ka „parimale“ mingit tausta ja seepärast ta niiviisi aina korraldab.

 

Teiseks. Esimesega seonduvalt. Kas ei ole nii, et me vist ei tea tihti, kuidas luulekogu tarvitada? Kriitik paistab liigagi tihti ideaaliks seadvat mingit kontseptsiooni kandvat luulekogutüüpi, millesse tuleb kohe esimesest tekstist sisse minna, ja kust ei saa väljuda enne, kui viimane tekst läbitud. Siis lugeja väljub ning saab rahulolevalt kogeda: vaat kus luuletaja tuli, nägi ja ütles! Ütles vaat sellise asja! Nüüd saab võtta selle asja ning selle kõrgele tõsta! Parafraseerides nüüd juba Faehlmanni: „Aga see on üks asi!“

Sellise kogu puhul on autoril tavaliselt tõesti mingi keskne vaade maailmale, millest ta hoolikalt kinni hoiab, nagu abiturient kirjandi avalõigu probleemipüstitusest. Aga see ei ole kindlasti ainus viis luulekogu avalikkusele esitada. Oma seni viimase luulekogu „Just praegu“ puhul võtsin ammu nõuks, et panen sinna sisse kõik, mis mul viimase kümne aasta jooksul teatud näitajale vastavalt kirjutatud. Võin ka öelda, et selleks näitajaks oli miski, mida saab nimetada sotsiaalseks. Kõrvale sellele seadsin näitajaks isikliku – sellele tunnusele vastavatest luuletustest on kogu „Enne kui“ alles ilmumas. Jagasin oma kümne aasta luuleloomingu selliselt kaheks ja kogu esimese poole panin ühte raamatusse. Lihtsalt panin ja kõik. Natuke järjestasin ka, aga mitte kuskil ei hakanud ma isegi püüdma seda püüdmatut künnist taga ajada. Kõik sisse! Mauh! Võtke heaks! Kõik, mis oli nende kümne aasta jooksul saanud minult peale märgi, et see luuletus on valmis ja lõpetatud, ning vastas nimetatud näitajale, sai ühe ropsuga avaldatud. Küll ma võinuks kõikki korraga ära trükkida, aga paksuks oleks sedasorti teos läinud. Lugeja võtku nüüd see raamat – ja kõik seal ei peagi talle suurepärane tunduma. Kindel see, et igaühe meelest on seal head ja mitte head, aga elu näitab, et see hea/mittehea on isikuti vägagi erinev. Miks siis mitte kõik raamatusse panna.

Mis viibki mõtted küsimuseni, kas meie lugejatena ikka oskame luulekogu tarvitada? Ideaalist lähtuv kõva kätt nõudev kriitik tahab autorilt (+ toimetajalt) müstilist lõplikku ühtset valmislahendust. Aga mina leian, et samavõrra mõeldav võiks olla luulekogu, kus autor ei esita lõplikku ühtset valmislahendust, vaid lugeja töötab tekstidega ise, valib nende seast meelepärasemaid, kõnekamaid, jätab nõrgana tunduvaid välja jne. Neil aegadel leian küll, et mulle kui loojale sobib just seda teist tüüpi luulekogu rohkem. See kõik olen ikkagi mina, minu rikas ja huvitav luuletajailm. Miks mitte luulekogu lugeda, nagu vanakoolimehed loevad peldikus „Švejki“? Lööd lahti, loed natuke ja paned siis kinni tagasi, kuni jälle tahtmine tuleb kuskilt lahti lüüa. Mõningaid teisigi mu raamatuid võib vabalt niimoodi lugeda, mitte ainult luuleraamatuid.

Ning mõte jookseb edasigi. Ma ei tee suurt ja püha kirjandustegu. Olen enda luuletamismootori juba ammuilma vabastanud sõltuvusest kriitika tunnustusest, müügimenust või populaarsusest lugejahulkade seas. Ma luuletan sellepärast, et mulle see meeldib ja mul on seda tehes hea. Ma naudin seda, kui saan midagi valada sõnadeks, enda meelest täpseiks, säravaiks, vastavalt vajadusele kergelt lendlevaiks või raskelt langevaiks. Ma luuletan, naudin seda ja annan selle tegevuse resultaate mingi ajavahemiku möödudes teistelegi trükitult lugeda ( = luulekogu). Ja ongi kõik. Ma ei osale püüdlikult selles suures süsteemis, mida Jan Kaus või Tiit Hennoste perioodiliselt analüüsimiseks ette võtab, seda seejuures eesti kirjanduseks nimetades. Minu luuletused ja muu kirjanduslik looming on sündinud sellest, et ma elan oma elu viisil, nagu mulle meelepärane tundub. Ehk siis ringiga tagasi tulles: taotlus luua oma uutest luuletustest mingi struktuur, mida kriitik saaks nautida ilma püha toimetajakätt appi kutsumata, on mu jaoks lihtsalt mõttetu. Mina kui looja ei ela ega tegutse selles konstrueeritud süsteemis, ehkki mind võib loomulikult sellega seoses vaadelda. Las kriitik mängib oma mänge, ütlen ma, sest ma ei vaja oma huulile tema mett, kuigi see on magus, mul on üksnes ebamugav märgata, kui keegi näeb mind alaarenenuna või mittesüüdivana – sellisena, kes ei suuda teha oma otsuseid iseseisvalt, vaid vajab kontrollivat kätt, millest kinni võtta, et üle tee minna.

 

Kolmandaks. Nii esimese kui ka teisega seonduvalt. Osutan kvaliteedile, mida on kirjariigis üllatavalt raske leida. See puudutab nüüd kõikvõimalikke tekste, mitte ainult luuletusi. Ma ei vaja abi klotsidest maja kokkuladumisel, aga kui maja on juba kokku laotud, siis oleks tänuväärne, kui oleks mingi kõrvalpilk, kes annaks tagasisidet, kuidas tehtu tema meelest välja näeb. Üks inimene, eriti kui ta on olnud asja sees, ei märka ju tõesti alati kõike. Konkreetseks minnes, olen olnud tihti ootamatult jännis, kui annan kellelegi kirjasõna tundvas/valdavas lähikonnas mingit oma vastvalminud teksti lugeda, paludes temalt tagasisidet. Mis tagasisidet ma siis vajan? Noh, üldist! Kas jääb midagi silma – sisestusaps või lohakusviga. Äkki lausa mingi faktiviga. Kas mõte jookseb arusaadavalt ja otse? Kas kõrvapilk püsib minu mõttega kaasas, nii nagu ma kujutan vaimusilmas ette lugejat kaasas püsivat? Kas kuskil tekib mingi vale assotsiatsioon? Jne. Lühidalt öeldes – kas see tekst on okei. Ja jännis olen ma sellepärast, et inimesed kipuvad otsemaid kaevuma grammatilistesse, isegi ortograafilistesse nüanssidesse, sinna jäämagi, ning ma tegelikult ei saa seda, mida vajan.

Ma valdan kirjakeelt kirjalikul kujul suurepärasel tasemel, ja isegi neist vähestest vigadest, mida ma võin tegema juhtuda, on enamik sellised, mida peab veaks ainult Eesti Keele Instituudi õigekeelsussõnaraamaturakuke ning mis ei ole vead loomuliku keelevaistu seisukohast. Niisiis, kui ma palun nt tuttavat toimetajat või keeleinimest tekst lihtsalt üle vaadata, kas see on okei, siis ma ei vaja punase või harilikuga tihedalt ülekäidud paberipakki, ma ei viitsi laskuda aruteludesse teemal, et „eesti keeles öeldakse nii“ ja „eesti keele sõnajärg on teine“ ja „see vorm on tänapäeval taunitav“ – aga kui palju on mul olnud juhuseid, kui ma just seda saan! Ja kuskil ei ole seda tagasisidet, mida ma tegelikult palusin. Teksti ülevaatamine on kirjariigi argiteadvuses ortograafiakontroll, kas pole veider? Kui palju masendavaid kogemusi on mul keeletoimetajatega, korrektoritega, kes tihti ka lihtsalt teevad ennast vajalikuks, tegeldes buldooserijõul tühja-tähjaga. Seejuures on nt eri väljaannete keeletoimetajatel vägagi erinev lähtealus.

Seega, mida luuletaja võiks toimetamisest vajada? Kuni ta on elus ja suudab oma tekstidega ise tegelda, ei vaja ta toimetaja-tekstoloogi (see on raske töö, müts maha). Kindlasti ei tohiks ta vajada sisulist toimetajat – kui ta just pole algaja või harrastaja. Ta vajab keeletoimetajat, toimetaja-korrektorit, kuid üksnes eeldusel, et too on väga õrna käega ning saab aru, et iga kirjanik laulab nii, nagu tal nokk loodud. Kuid eelkõige vajab ta intelligentset kollegiaalset heatahtlikku kõrvalpilku, mis suudaks otsustada, kas kõik on okei, ilma et takerduks pisiasjadesse. Igaüks teeb küll oma tööd, aga hetkel on kõne all kirjaniku töö, luuletaja töö, ning seda peab too suutma teha käehoidja abita, suudabki, ja seda tuleb tal lasta teha võimalikult vabalt. Kirjanik on intelligentsi esindaja, pole vaja kahelda tema mõistuses. Ei kriitik ega keeletoimetaja või endale võtta voli käsitada ennast kirjaniku lasteaiakasvatajana. Usaldagem kirjaniku enda äranägemist, vähemalt tema töösse puutuvalt. Vaikesäte võiks olla: kui ta nii tegi, järelikult ta leidis selle hea olevat.

 

 

26. aprillil 2022

 

Kommentaare ei ole: