Sarjast "Minu lapsepõlve häid, toitvaid toite". Viimaste aastate jooksul olen väga harva saanud sellist väärt suppi, nagu hapukapsasupp. Aga miks pole saanud? Sest pole ise teinud! Eile õhtul parandasin selle vea. Kuna ma kokakunstis olen - erinevalt söömiskunstist -, algaja tasemel, siis helistasin emale ja küsisin, kuidas selle tegemine täpselt käib. Järgnevalt panen selle siia kirja, sest võib-olla on mõni hädaline veel, keda just ainult see teadmine imelisest kulinaarsest elamusest lahutab.
Niisiis, vaja on:
porgandiga hapukapsast
tükk rasvast sealiha
kruupe
Võtta suur pott (see tähendab - väga suur), panna lihatükk ja kapsad sisse, kruubid peale, siis veel teelusikas soola ja teelusikas suhkrut. Seejärel keeta 2-3 tundi madalal tulel, kuni liha kondilt lahti tuleb, s.o kuni kõik pehme on. Kui vesi vahepeal ära keeb, siis võib juurde panna, aga mitte külma. Vajadusel segada, et põhja ei kõrbeks.
Kui valmis - head isu! Võtke vitsad varuks, pärast hea kõhule peale lüüa. Tähtis märkus: üles soojendamisel soojendada kogu potiga, sest nagu eesti toitudele omane, paraneb ka selle roa maitse iga soojendamiskorraga.
Suvel taasavastasin enda jaoks teise imelise supi, piima-juurviljasupi, nagu minu vanaema seda tegi. Retsept on siin.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
neljapäev, 8. jaanuar 2009
kuulus poetess Debora Simul...
Fotol Debora Vaarandi pühendus Juhan Smuulile raamatus "Madame Bovary". Kuupäevast 18. veebruar 1946 võib järeldada, et raamat oli kingitus Juhani 24. sünnipäevaks. Koos perekonnanimega pöördumine näitab, et tutvus oli veel üsna ametlik. Ja tõsi ka - nagu mulle on kinnitanud Ralf Parve, lõi kuum tundeleek Debora ja Juhani vahel loitma alles 1947. aasta kevadel, Tallinna ülesehitustööde käigus.
Käisin eile külas lastekirjanik Jaak Kõdaril. Rääkis oma kirjanduslikest saavutustest ja eesmärkidest, näitas laekaist käsikirju ja seinal elevandi poolt "maalitud" taiest. Siis võtsime köögis istet ja Kõdar tõstis mu ette kolm pitsi ja kolm eri sorti likööri. Rääkis loo ka juurde, et kuidas tema käis kunagi, vist 1970. aastatel Kanadas oma sugulase juures ja kuidas see tõstis tema ette niimoodi 10 eri pudelit. Igatahes, siis võtsingi pitsitäie igast pudelist.
Üks pudel oli Taani 24-kraadine apelsiniliköör Heering, teise ja kolmanda nime ei mäleta, aga üks neist oli 40-kraadine liköör ja kolmas konjaki baasil tehtud sama kange liköör. Mulle meeldis kõige rohkem - ja seejuures päris palju - Heering. Jäi hea soe õhuline tunne sisse. Eks mul juba vanust ka selliste jookide jaoks, paari nädala pärast saan 30, kaua ma poisikeste kombel seda õlut ikka luristan, peaks hakkama tasapisi väärikamaid marke ligi võtma. Pärast kolmandat, seda konjaki baasil tehtud jooki tõi Kõdar ka päris konjaki lauale, sealt võtsin enne minema hakkamist neljanda pitsi, reispassiks.
Aga tahtsin hoopis rääkida pisikese kultuuriloolise killu, mille Kõdar eile mulle rääkis. See on Juhan Smuuli teisest ja eelviimasest naisest Debora Vaarandist, kelle nimi passis oli Smuul. Kõdar töötas 1980. aastate algul Desintegraatoris (kus ka minu ema oli 1980. aastate teisel poolel raamatupidaja), viibis Johannes Hindi kõmulise kohtuprotsessi järel poliitilistel põhjustel mõned aastad vanglas (kus kirjutas muide, oma pojale, ja saatis kirjana ükshaaval ära, kõik need kriimureinulised jutud, millest nüüd ilmus 4. köide) - aga enne Desintegraatorit oli ta hulk aastaid Eesti Televisioonis majandusajakirjanik. Ühesõnaga, tegi Eesti Televisioonis saateid.
Ja kord, Lenini 100. sünniaastapäeval, s.o 1970. aastal juhtus nii, et anti välja Lenini mälestusmedalid (mitte ajada segi Lenini preemiaga). Kirjanike Liidu musta laega saalis anti üks neist ka Debora Vaarandile, s.o Debora Smuulile. Üritus oli pidulik, kohal oli Aktuaalne Kaamera, muuhulgas ka Jaak Kõdari isikus. Kätteandjaks oli keegi kõrge parteimees. Hakkas see kõrge parteimees siis Lenini mälestusmedalit kätte andma. Aga juhtumisi oli just selline kõrge parteimees sattunud, kes ei teadnud vabariigi kõrgetest kultuuritegelastest midagi, luges paberilt maha nõnda: "Debora... Simul..."
*
Rääkides Smuulist, siis anti mulle vana aasta viimasel päeval infot, et ühte Tallinna antikvariaati on jõudnud taas mõned Smuuli isiklikku raamatukogusse kuulunud, tema sissekirjutusega raamatud. Mõned päevad läksid aega adra seadmiseks, täna astusin läbi. Kahjuks oli kõik juba omaniku leidnud, sealhulgas kunstilises köites Juhan Liivi kogutud teosed. Mul õnnestus siiski omandada Smuuli sissekirjutusega Heiti Talviku luulekogu "Palavik". Ja riiuleile jäi Smuuli raamatukogust veel rida köidetud Loomingu aastakäike eelmise vabariigi ajast - aga ilma sissekirjutuseta. Boonuseks võtsin 1965. aasta Loomingu Raamatukogu köidetud veerandaastakäigu, mis sisaldas Heidi ja Rein Ristlaane eksliibrist... Sinna jäi selliseid veel 3 tükki, ülejäänud veerandid, nii et kes huvi tunneb, mingu ja soetagu, hind 120 kr/tk.
PS. Tulles läbi vanalinna, nägin Kirjanike Liidu sisehoovist tulevat, parasjagu väravast väljuvat Enn Vetemaad. Tervitasin lahkesti, Vetemaa tervitas vastu ja ütles, et nägi mind eelmisel õhtul telekas. (Esitasin seal pärast Aktuaalset Kaamerat eesti luuletajate luulesarjas oma luuletust "Joodiku rõõm oma füsioloogia üle".) Ja lisas kohe komplimendi - olla olnud mõttega asi! Nimetas selle esitusviisi retsiteerimiseks. Ehk, nagu ÕS defineerib, kõnelauluks. Siis jätsime head aega, Vetemaa eemaldus tasasel sammul ühes ja mina päris kiirel sammul teises suunas.
teisipäev, 6. jaanuar 2009
kuidas kirjanikku esinema kutsuda - instruktsioone
Paar postitust tagasi kirjutasin ühest oma senise esinejakarjääri (alates 1998) kõige hullemast esinemiskogemusest. Nüüd kerkis taas üles juba mõnda aega peas tiksunud soov kirjutada oma blogisse üks põhjalikum instruktsioonide kogu - kuidas kirjanikku esinema kutsuda.
Need instruktsioonid on mõeldud koolidele, raamatukogudele, kultuurimajadele, huvikeskustele, firmadele, üldse kõigile asutustele, kus tavatsetakse aeg-ajal mingil puhul näidata elusuuruses kirjanikke, või kus selle vastu võidakse potentsiaalset huvi tunda.
Need instruktsioonid on põhimõttelised, üldised ja aegumatud. Kena oleks, kui kõik esinema kutsujad nendega arvestaksid. Olen need koostanud eelkõige omaenese üsna rikkaliku esinemiskogemuse põhjal, aga need kehtivad ka enamiku teiste eesti tänapäeva kirjanike puhul.
Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?
PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.
PUNKT 2. Raha
Minu jaoks on igaveseks seljataga ajad, kus ma käisin koolides esinemas tassi ja pastaka eest. Mul on köögikapis juba küll selliseid "teenetasse", ja need pastakad üldiselt olid ka üsna halvad. Tean kirjanikke, kellel on sellistest tassidest juba hiiglaslikud kollektsioonid. Ja kes kiruvad, et "kurat, katki ka ei lähe". Nii et usutagu lahkesti, et tassi kinkides ei olda enam originaalne, ja veel vähem ollakse sellega kirjaniku tööd tasutud. Ja just nimelt - tööd. Sest esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.
Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha. Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.
Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.
Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensuraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus, eriti mulle kui suurele kohvijoojale.
Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli, või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale, või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast, või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.
PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.
PUNKT 4. Publik
Kõige õudsem asi, mis koolis esinedes juhtuda saab, on aulasse minnes järsku avastada enda vastast terve koolipere, alates 5. klassi juntsudest ja lõpetades 12. klassi kõuehäälsete noormeestega. Õpetaja või huvijuht, kes organiseerib kirjaniku esinemise sellisele seltskonnale ühekorraga, tuleks saata koolist kaugele eemale, näiteks harju valmistama, sest tal ilmselgelt puudub inimkollektiivis elementaarne mõtlemisvõime.
On täiesti võimatu esineda korraga 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. klassidele! Olen ühe korra seda teinud ja arvan, et pärast seda oli isegi koristaja põrandakaltsus rohkem elu sees kui minus. Nii suure ealise diferentseerituse puhul on ju ilmselge, et huvid on erinevad, elukogemus on erinev. Kui pool publikut kuulab, siis teine pool kehitab õlgu. Ja vastupidi. Tagajärg - esineja vehib ees nagu tumm leilis, üritab meeleheitlikult leida tekste ja teemasid, isegi sõnu, mis kõnetaksid kogu seda massi, aga loomulikult ei leia, või leiab need justkui kivist vett välja pigistades. Nõnda siis publik kordamööda kuulab ja kehitab. Rõõmu ei saa keegi. Miska kuldreegel koolipubliku osas: mitte rohkem, kui üks vanuseaste korraga! Näiteks 1.-4. või 5.-6. või 7.-8. või 9.-12. klassid. Arvuliselt võiks publiku suurus jääda 100-120 inimese piiresse, sest koolipublik on ka väga raske publik.
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina reegel, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.
Ja veel, võib-olla leidub esinejaid, kes pärast üht satsi on suutelised ette võtma kohe ka teise või kolmandagi satsi. Mina selline igatahes ei ole. Kui adrenaliin on kord üleval olnud, vajab see minu puhul vähemalt 2-3 tundi taastusaega. Maksimum ongi kaks satsi päevas. Seetõttu ei peaks kutsuja automaatselt eeldama, et esineja teeb kolm satsi järest, nii et kõik õpilased ikka saaksid kuulda ja näha. Kahju, aga kõik ei saa. Teine kord!
Üldiselt on publiku huvi köitmine esineja ülesanne ja tema esinemismeisterlikkuse küsimus, aga mõnikord on huvi vähesuse põhjus ka publikus endas - väikesed lapsed võivad päeva lõpus olla süvenemiseks liiga väsinud, või suuremad inimesed, näiteks kunstnikud, võivad olla liiga purjus. Sellisel puhul on esineja enesestmõistetav õigus esimesel sobival juhul esinemisele kriips alla tõmmata - kui temast sõltumatutel põhjustel ei kuulata, siis pole vaja tõmmelda. Seejuures on tal loomulikult endiselt õigus saada varem kindlaks määratud honorari.
Eriti puudutab eelmise lõigu jutt üritusi, kus esinemisega samal ajal ka süüakse või juuakse. Hiljuti esinesin Soomes Mardilaadal, kus ühel pool pinke oli lava ja teisel pool pinke oli grillilett ning pingid olid hõivatud nii kuulajate kui ka sööjate poolt, seejuures sööjaid oli rohkem ja nemad ainult sõid, huvitumata sellest, mis laval tehakse. Õllesummeril või mõnel muul söömisorgial on see normaalne, aga mitte siis, kui üritus pretendeerib kultuuriürituse nimetusele ning lava on ette nähtud raamatute esitlemiseks ja kirjanike esinemiseks. Ühelgi normaalsel messil (näiteks Göteborgi raamatumessil) ei esitleta köögiaurudes ja õlleröhitsuste saatel muid raamatuid peale kokaraamatute. Sööjad teise tuppa!
Punkt 5. Muud soovitused
Alati on tore, kui koolis pärast esinemist antakse ka koolisööklas üks koolilõuna, sest ilmselt hakkas kirjanik sõitma juba varahommikul - ja jõuab alles hilja õhtul koju tagasi. Ja alati on tore, kui kutsuja pakub välja omapoolseid võimalusi transpordi osas. Lisaks sellele, et nii saab kõht täis ja kiireneb päevakava, on ju ikka huvitav tutvuda kohaliku elamise-olemisega ja näha uusi inimesi. Olen näiteks sõitnud õpetajate, majandusjuhatajate, raamatukogutöötajate ja isegi koolidirektori autos. Kui koolisööklat pole, siis selle asemel võiks olla väike hingetõmbamispaus koos kohviga.
*
Rohkem praegu ei lisa midagi. Põhiline sai nagu ära öeldud. Loodetavasti kirjanikest blogilugejad täiendavad! Samal teemal on Õpetajate Lehes ka kirjutanud Ilona Kivirähk, kes Tähekese toimetajana on paljudes koolides esinemas käinud.
Need instruktsioonid on mõeldud koolidele, raamatukogudele, kultuurimajadele, huvikeskustele, firmadele, üldse kõigile asutustele, kus tavatsetakse aeg-ajal mingil puhul näidata elusuuruses kirjanikke, või kus selle vastu võidakse potentsiaalset huvi tunda.
Need instruktsioonid on põhimõttelised, üldised ja aegumatud. Kena oleks, kui kõik esinema kutsujad nendega arvestaksid. Olen need koostanud eelkõige omaenese üsna rikkaliku esinemiskogemuse põhjal, aga need kehtivad ka enamiku teiste eesti tänapäeva kirjanike puhul.
Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?
PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.
PUNKT 2. Raha
Minu jaoks on igaveseks seljataga ajad, kus ma käisin koolides esinemas tassi ja pastaka eest. Mul on köögikapis juba küll selliseid "teenetasse", ja need pastakad üldiselt olid ka üsna halvad. Tean kirjanikke, kellel on sellistest tassidest juba hiiglaslikud kollektsioonid. Ja kes kiruvad, et "kurat, katki ka ei lähe". Nii et usutagu lahkesti, et tassi kinkides ei olda enam originaalne, ja veel vähem ollakse sellega kirjaniku tööd tasutud. Ja just nimelt - tööd. Sest esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.
Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha. Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.
Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.
Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensuraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus, eriti mulle kui suurele kohvijoojale.
Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli, või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale, või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast, või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.
PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.
PUNKT 4. Publik
Kõige õudsem asi, mis koolis esinedes juhtuda saab, on aulasse minnes järsku avastada enda vastast terve koolipere, alates 5. klassi juntsudest ja lõpetades 12. klassi kõuehäälsete noormeestega. Õpetaja või huvijuht, kes organiseerib kirjaniku esinemise sellisele seltskonnale ühekorraga, tuleks saata koolist kaugele eemale, näiteks harju valmistama, sest tal ilmselgelt puudub inimkollektiivis elementaarne mõtlemisvõime.
On täiesti võimatu esineda korraga 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. klassidele! Olen ühe korra seda teinud ja arvan, et pärast seda oli isegi koristaja põrandakaltsus rohkem elu sees kui minus. Nii suure ealise diferentseerituse puhul on ju ilmselge, et huvid on erinevad, elukogemus on erinev. Kui pool publikut kuulab, siis teine pool kehitab õlgu. Ja vastupidi. Tagajärg - esineja vehib ees nagu tumm leilis, üritab meeleheitlikult leida tekste ja teemasid, isegi sõnu, mis kõnetaksid kogu seda massi, aga loomulikult ei leia, või leiab need justkui kivist vett välja pigistades. Nõnda siis publik kordamööda kuulab ja kehitab. Rõõmu ei saa keegi. Miska kuldreegel koolipubliku osas: mitte rohkem, kui üks vanuseaste korraga! Näiteks 1.-4. või 5.-6. või 7.-8. või 9.-12. klassid. Arvuliselt võiks publiku suurus jääda 100-120 inimese piiresse, sest koolipublik on ka väga raske publik.
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina reegel, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.
Ja veel, võib-olla leidub esinejaid, kes pärast üht satsi on suutelised ette võtma kohe ka teise või kolmandagi satsi. Mina selline igatahes ei ole. Kui adrenaliin on kord üleval olnud, vajab see minu puhul vähemalt 2-3 tundi taastusaega. Maksimum ongi kaks satsi päevas. Seetõttu ei peaks kutsuja automaatselt eeldama, et esineja teeb kolm satsi järest, nii et kõik õpilased ikka saaksid kuulda ja näha. Kahju, aga kõik ei saa. Teine kord!
Üldiselt on publiku huvi köitmine esineja ülesanne ja tema esinemismeisterlikkuse küsimus, aga mõnikord on huvi vähesuse põhjus ka publikus endas - väikesed lapsed võivad päeva lõpus olla süvenemiseks liiga väsinud, või suuremad inimesed, näiteks kunstnikud, võivad olla liiga purjus. Sellisel puhul on esineja enesestmõistetav õigus esimesel sobival juhul esinemisele kriips alla tõmmata - kui temast sõltumatutel põhjustel ei kuulata, siis pole vaja tõmmelda. Seejuures on tal loomulikult endiselt õigus saada varem kindlaks määratud honorari.
Eriti puudutab eelmise lõigu jutt üritusi, kus esinemisega samal ajal ka süüakse või juuakse. Hiljuti esinesin Soomes Mardilaadal, kus ühel pool pinke oli lava ja teisel pool pinke oli grillilett ning pingid olid hõivatud nii kuulajate kui ka sööjate poolt, seejuures sööjaid oli rohkem ja nemad ainult sõid, huvitumata sellest, mis laval tehakse. Õllesummeril või mõnel muul söömisorgial on see normaalne, aga mitte siis, kui üritus pretendeerib kultuuriürituse nimetusele ning lava on ette nähtud raamatute esitlemiseks ja kirjanike esinemiseks. Ühelgi normaalsel messil (näiteks Göteborgi raamatumessil) ei esitleta köögiaurudes ja õlleröhitsuste saatel muid raamatuid peale kokaraamatute. Sööjad teise tuppa!
Punkt 5. Muud soovitused
Alati on tore, kui koolis pärast esinemist antakse ka koolisööklas üks koolilõuna, sest ilmselt hakkas kirjanik sõitma juba varahommikul - ja jõuab alles hilja õhtul koju tagasi. Ja alati on tore, kui kutsuja pakub välja omapoolseid võimalusi transpordi osas. Lisaks sellele, et nii saab kõht täis ja kiireneb päevakava, on ju ikka huvitav tutvuda kohaliku elamise-olemisega ja näha uusi inimesi. Olen näiteks sõitnud õpetajate, majandusjuhatajate, raamatukogutöötajate ja isegi koolidirektori autos. Kui koolisööklat pole, siis selle asemel võiks olla väike hingetõmbamispaus koos kohviga.
*
Rohkem praegu ei lisa midagi. Põhiline sai nagu ära öeldud. Loodetavasti kirjanikest blogilugejad täiendavad! Samal teemal on Õpetajate Lehes ka kirjutanud Ilona Kivirähk, kes Tähekese toimetajana on paljudes koolides esinemas käinud.
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
üks hea intervjuu Toomas Liiviga
Aastast 2006, ilmunud Nõmme Sõnumites. Muuhulgas räägib ta seal, et oleks hea meelega Eesti Vabariigi president. Süvahuvilistele ka muud põnevat. Pdf, lk 5. Loe!
pühapäev, 4. jaanuar 2009
kaks sarja, mida pikisilmi ootan DVD-le...
...on "M-klubi" ja "Wremja". Ei saa aru, miks sellist lahedat huumorit, mis peaks iga ilmaga müüma, ei anta DVD peal välja? Kas on jama autoriõigustega või milles on asi?
Iga suvalisimgi mängufilmike saab küll kiiresti ketta peal levima saadetud, vahel niisama poeriiulile tolmu koguma, aga niisuguseid rahva lemmikuid, sulaselget klassikat ei ole. Ometi on head huumorit viimaste aastakümnete jooksul Eesti Vabariigis nii vähe tehtud, et peaks kõik paremad asjad kas või pilpa peal rahvani kandma.
Õnneks on "M-klubi" nüüd jälle telekas, ja ehkki see võib vahest paista tobe, ma lindistan seda, et püsiks mustadeks päevadeks tallel. Toomas Kall - see tähendab kvaliteeti!
Ja "Wremjat" on suurema naljanälja kustutuseks mõnevõrra leida YouTube'is, samuti on selle käsikirjadest (Juur&Kivirähk) välja antud kaks raamatut. Sama head nagu telekas, on Sipelga 14 asukate seiklused ka raamatus!
Iga suvalisimgi mängufilmike saab küll kiiresti ketta peal levima saadetud, vahel niisama poeriiulile tolmu koguma, aga niisuguseid rahva lemmikuid, sulaselget klassikat ei ole. Ometi on head huumorit viimaste aastakümnete jooksul Eesti Vabariigis nii vähe tehtud, et peaks kõik paremad asjad kas või pilpa peal rahvani kandma.
Õnneks on "M-klubi" nüüd jälle telekas, ja ehkki see võib vahest paista tobe, ma lindistan seda, et püsiks mustadeks päevadeks tallel. Toomas Kall - see tähendab kvaliteeti!
Ja "Wremjat" on suurema naljanälja kustutuseks mõnevõrra leida YouTube'is, samuti on selle käsikirjadest (Juur&Kivirähk) välja antud kaks raamatut. Sama head nagu telekas, on Sipelga 14 asukate seiklused ka raamatus!
Tellimine:
Postitused (Atom)
