teisipäev, 30. oktoober 2007

teisipäevale vastu

Ma ei suuda leida allikat, seega tsiteerin mälu järgi kuldseid sõnu Tuvikestest: sometimes you just have to say what the hell and go for it. Ja nii ongi.

Ja siis tuli veel meelde see, kuidas ma intervjueerisin 2003. aasta kevadel Tallinnas Arto Paasilinnat ja küsisin tema käest, et kui tal oleks suur kustutuskumm, kas ta kustutaks midagi oma elust ära? Ja tema vastas: "Ei. Kui ma mõned halvemad kohad oma elust ära kustutaksin, siis jääks järele tühjus. Ja üks soome mees ei ole selleks siia maailma sündinud, et tühja elu elada! Mina ei kustutaks midagi ära." Ja jälle - nii ongi. Ka eesti mehe puhul.

Ja siis mul tuli veel meelde, kuidas ma sama aasta kevadel, ka Tallinnas, intervjueerisin Hannu Mäkelät, suurepäraste härra Huu lugude autorit, ja kuidas tema jättis mulle ka samasuguse mulje. Sellise ja-nii-ongi-mulje.

Ah jaa, sellest laupäevasest telefonikõnest, mida isaga pidasin (vt paar postitust allpool), sain kaasa veel niisuguse soovituse:

ISA: Tead, mida perekonnanimi URMET tähendab?
MINA: Mh?
ISA: Tead, kus seda võib näha?
MINA: Jaa, fonolukkudel.
ISA: Täpselt! See on kuulus nimi.
MINA: Peame seda hoidma.
ISA: Just, peame seda hoidma.

Nii palju kuldseid sõnu. Nüüd pole vaja muud, kui nende järgi talitada!

Kommentaare ei ole: