Eile kuulsin Andres Aule käest väidetavalt tõestisündinud lookese Juhan Viidingust. Mänginud kord Juhan Viiding seltskonnas tuntud luuletamismängu, kus igaüks kirjutab paberile värsi ja annab selle edasi järgmisele mängijale, et see omalt poolt värsi juurde kirjutaks. Saanud Juhan Viiding siis sellise värsi: "Puu all istus vana lõvi." Mõelnud Juhan Viiding, mõelnud ja mõelnud, ja kirjutanud siis selle alla: "Lakkus oma muni kõvi."
Muide, Aule väitis, et tuntud poeemi "Vürst Rasvamagu" autor ei ole Juhan Viiding, nagu üldiselt arvatakse, vaid hoopis - August Alle. Uurin seda asja järgmisel korral Ralf Parve käest, tema on üks eesti kirjandusloo suurimaid Alle-tundjaid.
laupäev, 4. oktoober 2008
reede, 3. oktoober 2008
Leevi And The Leavings, "En tahdo sinua enää"
Tõlkisin jälle veidi Leevit. Ilus, lihtne ja kurb lauluke "En tahdo sinua enää". Gösta laulab siin duetti koos oma õe Harrietiga (Haije), kes on laulnud tausta kõigil Leevi albumitel. Soomekeelsed sõnad siin. Laulu kuula siit. Kuula ka "Kemopetroli" kaverit.
EI TAHA SIND ENAM
(En tahdo sinua enää)
Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1982
Wimbergi proosatõlge, 2008
Gösta:
Ei taha sind enam,
nüüd on aeg minna kaugele ära.
Rongiaknast vaatasin sulle silma.
Haije:
Ma ei tahaks enam elada,
kui võin veel läbi une su häält kuulda.
Näen silmade ees jooksmas elu filmi.
Gösta:
Ei näe sind enam,
rong viib mu kaugele ära.
Siiski tunnen sind mu vastas istuvat.
Haije:
Ei sellest unest ma ärka,
ei enam käega saa sind puudutada,
ja nüüd see kõik, mis sulle andsin, on külm jää.
EI TAHA SIND ENAM
(En tahdo sinua enää)
Leevi And The Leavings (Gösta Sundqvist), 1982
Wimbergi proosatõlge, 2008
Gösta:
Ei taha sind enam,
nüüd on aeg minna kaugele ära.
Rongiaknast vaatasin sulle silma.
Haije:
Ma ei tahaks enam elada,
kui võin veel läbi une su häält kuulda.
Näen silmade ees jooksmas elu filmi.
Gösta:
Ei näe sind enam,
rong viib mu kaugele ära.
Siiski tunnen sind mu vastas istuvat.
Haije:
Ei sellest unest ma ärka,
ei enam käega saa sind puudutada,
ja nüüd see kõik, mis sulle andsin, on külm jää.
mida rääkis Ralf Parve
Viimase 5 nädala jooksul olen (koos Toomas Haugiga) käinud 4 korral Ralf Parvet intervjueerimas. Härra on 89-aastane, hiljuti suri tema abikaasa Lilli Promet, ja veel rohkem hiljuti poeg Ralf Parve juunior. Aga ta on siiski suhteliselt hea tervise juures, mäletab ikka veel päris hästi, ja mis peamine, pajatab ladusalt ja meelsasti, ehkki on kogu elu diktofone vältinud. Erinevalt sellest, mida enne esimest vestluskorda kartsin, on tema suhtumine Eesti Vabariiki samasugune, nagu igal teisel teadlikul eestlasel. Ei mingeid märke sellest, et kunagi, 1940. ja 1950. aastail, oli ta üsna võimutruu luuletaja. Kõnelesime ka sellest teemast, kõnelesime üldse paljust - Parve avameelsus ja jutukus on lihtsalt ääretult sümpaatsed - ja nüüd olen kõige selle koha pealt juba palju targem.
Tore ja meeldiv härra, ja ainulaadne võimalus kuulata kirjanduslugu inimeselt, kelle parimate sõprade hulka kuulusid August Alle, Johannes Semper jpt, kes on istunud koos Juhan Sütistega 1930. aastate lõpus Tallinna lokaalides ning näinud 1941. aastal Tallinnas veel isegi Underit ja Adsoni. Nagu te mõistate, olen elevil. Nende 4 vestluskorraga on üles salvestatud vähemalt 10 tundi vestlust, mille loodan lähitulevikus vormistada Loomingusse intervjuusarjaks. Tegu saab kindlasti olema olulise kirjandusloolise allikmaterjaliga, sest Parve on viimased 20 aastat püsinud eemal kõikvõimalikest intervjueerijatest, tehes vaid loetud erandeid - ja mitte ühtegi nii mastaapset. Järgnevalt panen kirja ühe meenutuse 1950. aastate algusest, mille Parve mulle eile rääkis. Teen seda veel värske mälu järgi, lindilt üle kuulamata.
*
Viiekümnendate algus, VIII pleenumi järgsed aastad, raske aeg. Moskva tõlkija Liidia Toom kohtus tollase tõelise tippkirjaniku Fadejeviga ja poetas talle sõnakese eesti kirjanike raskest olukorrast: poliitiliste süüdistuste tõttu pole neil isegi mitte leivateenimise tööd. Selle peale saatis Fadejev Eesti NSV-sse Käbinile signaali: kõigile kirjanikele, kes ei ole vangis, tuleb anda vähemalt mingit tööd, antagu kas või tõlketööd. Käbin saatiski käsu allapoole, Riiklikusse Kirjastusse. Ja hakkasidki ilmuma põlu all olevate kirjanike tõlked lubatud klassikutest: August Sang tõlkis Nekrassovit, Semper tõlkis valimiku Pablo Nerudat, Tuglas sai ka midagi, hiljem hakkas Alver Puškinit tõlkima jne. Nii et Fadejevi korraldus tõi eesti kirjanikele vähemalt leiva lauale.
Kui Semperi Neruda-valimik 1953. aastal ilmus, tõlkija nimi küll raamatu tiitellehe pöördel, kuid eemaldatud mahuka eessõna alt ja vabariiklikust bibliograafiast, antud Eesti parteiladvikust kirjanikkonnale kurjalt teada: Semper on Nerudat valesti tõlkinud! Keegi oli võrrelnud Stalingradist rääkiva luuletuse venekeelset tõlget eestikeelsega ja avastanud, et venekeelses variandis on tseremoniaalselt korduva sõna "Stalingrad" ees ülivõrdelised epiteedid nagu "võimas" jne, aga eestikeelses variandis neid pole. Semper on teksti moonutanud! Lase veel kodanlik natsionalist tõlkima!
Niisuguse meelepaha lainetuses juhtus Parve kohtama Uno Lahte, kellel oli plaanis kodanlik natsionalist Semper, kes on moonutanud häbitult klassiku teksti, korrale kutsuda, karmilt artikliga paljastada! Parve oli siiski soovitanud Lahel enne sellise artikli kirjutamist Semperi enda käest täpsemaid selgitusi küsida. Soostunudki Laht seda tegema. Semperil oli õnneks veel enda käes Ilja Ehrenburgilt saadud Neruda luuletuste hispaaniakeelne väljaanne, ja tõlkija näidanud sealt: polegi originaalis sõna "Stalingrad" ees mingeid epiteete nagu "võimas" jts. See oli puhas vene tõlkijate omalooming! Nii pääsenud Semper vähemalt sellest artiklist.
Tore ja meeldiv härra, ja ainulaadne võimalus kuulata kirjanduslugu inimeselt, kelle parimate sõprade hulka kuulusid August Alle, Johannes Semper jpt, kes on istunud koos Juhan Sütistega 1930. aastate lõpus Tallinna lokaalides ning näinud 1941. aastal Tallinnas veel isegi Underit ja Adsoni. Nagu te mõistate, olen elevil. Nende 4 vestluskorraga on üles salvestatud vähemalt 10 tundi vestlust, mille loodan lähitulevikus vormistada Loomingusse intervjuusarjaks. Tegu saab kindlasti olema olulise kirjandusloolise allikmaterjaliga, sest Parve on viimased 20 aastat püsinud eemal kõikvõimalikest intervjueerijatest, tehes vaid loetud erandeid - ja mitte ühtegi nii mastaapset. Järgnevalt panen kirja ühe meenutuse 1950. aastate algusest, mille Parve mulle eile rääkis. Teen seda veel värske mälu järgi, lindilt üle kuulamata.
*
Viiekümnendate algus, VIII pleenumi järgsed aastad, raske aeg. Moskva tõlkija Liidia Toom kohtus tollase tõelise tippkirjaniku Fadejeviga ja poetas talle sõnakese eesti kirjanike raskest olukorrast: poliitiliste süüdistuste tõttu pole neil isegi mitte leivateenimise tööd. Selle peale saatis Fadejev Eesti NSV-sse Käbinile signaali: kõigile kirjanikele, kes ei ole vangis, tuleb anda vähemalt mingit tööd, antagu kas või tõlketööd. Käbin saatiski käsu allapoole, Riiklikusse Kirjastusse. Ja hakkasidki ilmuma põlu all olevate kirjanike tõlked lubatud klassikutest: August Sang tõlkis Nekrassovit, Semper tõlkis valimiku Pablo Nerudat, Tuglas sai ka midagi, hiljem hakkas Alver Puškinit tõlkima jne. Nii et Fadejevi korraldus tõi eesti kirjanikele vähemalt leiva lauale.
Kui Semperi Neruda-valimik 1953. aastal ilmus, tõlkija nimi küll raamatu tiitellehe pöördel, kuid eemaldatud mahuka eessõna alt ja vabariiklikust bibliograafiast, antud Eesti parteiladvikust kirjanikkonnale kurjalt teada: Semper on Nerudat valesti tõlkinud! Keegi oli võrrelnud Stalingradist rääkiva luuletuse venekeelset tõlget eestikeelsega ja avastanud, et venekeelses variandis on tseremoniaalselt korduva sõna "Stalingrad" ees ülivõrdelised epiteedid nagu "võimas" jne, aga eestikeelses variandis neid pole. Semper on teksti moonutanud! Lase veel kodanlik natsionalist tõlkima!
Niisuguse meelepaha lainetuses juhtus Parve kohtama Uno Lahte, kellel oli plaanis kodanlik natsionalist Semper, kes on moonutanud häbitult klassiku teksti, korrale kutsuda, karmilt artikliga paljastada! Parve oli siiski soovitanud Lahel enne sellise artikli kirjutamist Semperi enda käest täpsemaid selgitusi küsida. Soostunudki Laht seda tegema. Semperil oli õnneks veel enda käes Ilja Ehrenburgilt saadud Neruda luuletuste hispaaniakeelne väljaanne, ja tõlkija näidanud sealt: polegi originaalis sõna "Stalingrad" ees mingeid epiteete nagu "võimas" jts. See oli puhas vene tõlkijate omalooming! Nii pääsenud Semper vähemalt sellest artiklist.
neljapäev, 2. oktoober 2008
"Üksikvanem otsib kaaslast" - uus lemmiksaade
Mul on uus lemmiksaade: "Üksikvanem otsib kaaslast" (Kanal 2). Ja selles saates on mul ka lemmikosaleja: Rutt. Esiteks, ta on ilus, sarmikas ja kütkestav. Teiseks, ta on tark ja eneseteadlik. Kolmandaks, ta on aktiivne ja hakkaja.
Samas, juba esimestest hetkedest peale näitas Rutt ennast ka väga võimuka naisena. Pani kohe ära: palja käega lauda ei pühita! nii suuri tükke ei lõigata! Ma mõtlesin kohe, kuidas ma oleks vastu nähvanud... Kujutan teda elavalt ette oma meest konkreetselt paika panemas. Arvatavasti oleks tema jaoks parim match selline mees, kes teeb nagu kästud, sest naine teab paremini... Või teine, leebem variant: ta vajaks lihtsalt sellist meest, kes oskaks vastu öelda. Siis naine kas taltub ja nad saavad koos kenasti hakkama - või ei taltu ja tuleb lahku minna.
Meesosalistest jättis avasaate järel mulle kõige parema mulje Kaarel, kes on muide koos Contraga pikka maad jooksnud ja saunas käinud, nagu ta ise ütles. Selline sümpaatne ja vaikne mees, kes harrastab ka luuletuste kirjutamist. Too maamees, kes peale Kaarli veel avasaates Rutiga ühes setis on, jättis küll veidi tohmaka mulje, rääkis ainult äestamisest ja traktoritest.
Saateid võib vaadata võrgust. Ja siin on lugemist (Ruti pildiga).
Samas, juba esimestest hetkedest peale näitas Rutt ennast ka väga võimuka naisena. Pani kohe ära: palja käega lauda ei pühita! nii suuri tükke ei lõigata! Ma mõtlesin kohe, kuidas ma oleks vastu nähvanud... Kujutan teda elavalt ette oma meest konkreetselt paika panemas. Arvatavasti oleks tema jaoks parim match selline mees, kes teeb nagu kästud, sest naine teab paremini... Või teine, leebem variant: ta vajaks lihtsalt sellist meest, kes oskaks vastu öelda. Siis naine kas taltub ja nad saavad koos kenasti hakkama - või ei taltu ja tuleb lahku minna.
Meesosalistest jättis avasaate järel mulle kõige parema mulje Kaarel, kes on muide koos Contraga pikka maad jooksnud ja saunas käinud, nagu ta ise ütles. Selline sümpaatne ja vaikne mees, kes harrastab ka luuletuste kirjutamist. Too maamees, kes peale Kaarli veel avasaates Rutiga ühes setis on, jättis küll veidi tohmaka mulje, rääkis ainult äestamisest ja traktoritest.
Saateid võib vaadata võrgust. Ja siin on lugemist (Ruti pildiga).
Tellimine:
Postitused (Atom)
