laupäev, 3. juuli 2010

kuidas ei tohiks inimest intervjueerida - noore Krister Kivi (1996) ja Eesti Ekspressi näitel

Hiljuti tuli mulle meelde, kuidas Ilona Martson minu Arkaadias töötamise päevil (2001-2007) rääkis ühest võikavõitu, et mitte öelda jõhkrast ja naturalistlikust intervjuust Paul Kuusbergiga: intervjueerija oli isegi maininud remargis Kuusbergi maksaplekke. Otsisin nüüd selle artikli üles, see on "Kuusberg pärast NSVd", mis ilmus Eesti Ekspressis 9. augustil 1996, autoriks Krister Kivi. Ja see on tõesti jõle intervjuu. Mul hakkas tõsiselt piinlik. Ja kahju intervjueeritavast.

Mida KÕIKE kultuurilooliselt huvitavat oleks võinud Kuusbergilt küsida! Ta oli ju Eesti NSV kirjanduse ja ühiskondliku elu keskmes alates 1940. aastate lõpust. Kui väärtuslikku infot oleks temalt saanud, kui oleks vaid olnud õige küsija!

Aga nüüd... Krister Kivi otsekui ründaks, otsekui üritaks nõukogude okupatsiooni eest "kätte maksta". Imestan, et Kuusberg teda uksest välja ei löönud. Jah, kas Eesti Ekspress oli toona ikka nii aateline ja kultuurilembene foorum, nagu tänapäeval nostalgitseda armastatakse? Kivi oli siis 20-aastane. Oli midagi kuulnud juunipöördest, hävituspataljonidest, oli varustatud mingite tsitaatide ja kõlakatega, juhuteadmistega kirjanduse vallast... Ja läks sellise baasiga lugu tegema. 28 küsimusest on vaid paar-kolm sellised, mis ei ole kantud arrogantsest "ma nüüd näitan sulle koha kätte, kuradi kommar!" suhtumisest. Olgu öeldud, et tänu Kuusbergi-sugustele meestele oli tollases eesti kirjanduses vähemalt midagigi võimalik.

Loodetavasti Kivi nüüd vähemalt häbeneb seda intervjuud. Mina ei teinud isegi oma kõige rohelisematel ajakirjaniku-aastatel selliseid lugusid. See kõik algab tegelikult kasvatusest, austuse tundest eakate inimeste vastu. Masendav, et sellistest uljastest rumalatest kukkedest kasvavad ajakirjanikud, kes ju peaksid olema ühiskonna valvurid. Ja kuidas lugu sel kujul üldse ilmuda sai? Kui mina oleks olnud küljetoimetaja, oleksin ma raudselt selle vähemalt inimlikult viisakaks toimetanud.

Õnneks on Kuusbergiga teinud 1990. aastatete alguses hea intervjuu Mall Jõgi. See on esmaavaldatud tema raamatus "Kõnelesid" (Tänapäev 2007). Seda tasub lugeda, sealt on näha ja tunda neid orientiire ja horisonte, mida kõike oleks saanud mehelt küsida. Kuni oli aega. See lõppes Kuusbergile 2003. aasta jaanuaris.

PS. On omaette küsimus, kui paljusid Kuusbergi eakaaslasi ja teisi nõukogude ajal midagi otsustanud inimesi pani see intervjuu ajakirjanikesse tõrjuvalt suhtuma. Või mälestuste kirjutamisest loobuma. Usun, et pärast seda intervjuud võisid vähemalt Eesti Ekspressi ajakirjanikud saada intervjueerimise soovidele nii mõnegi eitava vastuse. Ma igatahes kahtlustan, et mingeid üldisi kahjulikke mõjusid võis sel lookesel olla küll.

PPS. Siit saab Kuusbergi kohta lugeda põlvkond noorema mehe Aksel Tamme meenutusi. Ja selliselt kajastas tema mälestust minu Arkaadia.

5 kommentaari:

joonas ütles ...

Sa näed asja ikka läbi väga kallutatud vaatevinklist, läbi roosade, et mitte öelda punaste prillide. Suht tavaline pealiskaudne lehelugu, nagu nad ikka on. Pole tavapärasest suuremat vajadust seda häbeneda ei intervjueerijal ega intervjueeritaval.

Pole siin mingit erilist ründamist ega koha kättenäitamist, ajakirjanik peabki küsima ka küsimusi, millele intevjueeritav võib-olla meelsamini ei vastaks. Erinevalt sinu väitest puudutab Kuusbergi hävituspati ja punaminevikku alla poolte küsimustest.

Kuusberg või ka Aksel Tamm võisid ju olla inimnäolised ja kultuurilembesed kommarid, aga sellegipoolest olid nad kompartei ja nomenklatuuri liikmed, kes oma positsioonist ka isiklikku kasu lõikasid. Üdini ausaks ja aateliseks sellisel positsioonil jääda ei saanud. Jah, ajad olid sellised, aga pole mingit põhjust fakte maha vaikida.

wr ütles ...

Olen teinud ise vist küll sadu intervjuusid. Ja olen küsinud ka küsimusi a la "Kas teil oli mingeid sidemeid KGB-ga". Alati on võimalik seda teha inimväärselt.
Ja üldiselt võiks ajakirjanik ennast enne asja ja teemaga kurssi viia.

Positsioonist lõikavad tänapäeva poliitikud isegi rohkem kasu kui Eesti NSV ajal. Seekord mitte parteilisuse, vaid rahvuslikkuse sildi all.

Otseselt ründavad on ka vihjed nagu "tööliskirjanik", "kas te pole mõelnud oma aumärke maha müüa - rahata kõrvaletõrjutu, nagu te nüüd olete" jne.

Meelis ütles ...

"aga sellegipoolest olid nad kompartei ja nomenklatuuri liikmed"
Inimesed ei saanud olla nomenklatuuri liikmed. Nomenklatuur oli nimekiri ametikohtadest, kuhu tööle asujad pidi kinnitama ametisse kompartei keskkomitee.

joonas ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
joonas ütles ...

Meelis, nomenklatuuri mõiste on märksa laiem. Nomenklatuuriks võib nimetada nii nõukogude võimule meelepäraste kohtade nimekirja kui isikuid, kes neil kohtadel istusid kui ka nendesamade isikute kogumit. Vaata näiteks, mida kirjutab selle kohta wikipeedia. Viimases mõttes on see põhimõtteliselt sünonüümne väljendiga "nõukogude eliit" ja inimene saab vabalt olla selle liige.