From Dusk Till Dawn II. Juuniöine Raplamaa

Eelmise aasta juulis tegime Lauriga öise ringsõidu Läänemaal. Sellest ilmus ka siinses blogis fotoreportaaž. Kuna lugesime reisi enam kui kordaläinuks, seadsime eesmärgiks sellest välja kujundada igasuvine traditsioon. Ja nüüd, 21. juuni õhtust kuni 22. juuni varahommikuni võtsime ette öise reisi Raplamaal.

Marsruut: Männiku tee - Saku - Kiisa - Kohila - Lohu - Salutaguse - Angerja - Pahkla metsad - Mahtra - Rapla - Raikküla - Järvakandi - Lokuta - Kehtna - Rapla - Kohila - Hageri - Ääsmäe - Valingu - Tänassilma - Laagri.

Kaunis hoone Sakus õhtupäikese kumas. Saku linnal on mu elus, seejuures lausa mu passis täita oluline koht. Nimelt on see asula märgitud isikudokumentides mu sünnikohaks, seal olen elanud esimesed poolteist aastat oma elust (jaanuar 1979 - september 1980). Ja hilisemas elus sattusin sinna elama veel teiseks poolteiseks aastaks (september 2001 - märts 2003). Nii et tubli kümnendik mu senisest elust on olnud seotud selle kuulsa õllelinnaga.

Teel Kohila poole.

Kohila paberivabrik. Kui juba Kohila läbisõitmisel, siis tuleb ju ka Kohila kõige kuulsamale objektile silm peale heita. Just Kohila paberivabrikus olid toodetud meie kooliaja vihikud ja kaustikud. Praegu seisis paberivabrik küll väga vaiksena.

Otse paberivabriku vastas seisab Kohila mõis. Kuna see ei näinud välja, nagu pääseks sellele lähemale, siis me ei hakanud ka proovima.

Avastasime, et kõht on tühi. Otsustasime enne öö tulekut ja sellega kaasnevat poodide sulgemist midagi tee peale kaasa võtta. Pildil on poeke Kohilas, mõisa ja paberivabriku lähistel. Ma ei oleks muidu hakanud sellest pilti tegema, kui poleks märganud poe sildil tähelepanuväärset infot: R-L 9-02. Kui palju on Tallinnas poode, mis võivad sellise lahtiolekuajaga kiidelda? Tean ainult ühte - Westmani äri. Pluss Statoili teenindusjaamad.

Lohu jaanilinn / Loone linnus Kohila-Hagudi maantee ääres Keila jõe käärus. Muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, nagu ütleb linnuse ette paigaldatud teabetahvel. Oli kasutusel 12. ja 13. sajandil, muuhulgas peeti siin 1224. aasta algul kahenädalane lahing saksa ristirüütlitega. Kuni lõpuks kaitsjad, kes hakanud kartma valli allavarisemist, alistusid.

Meie võtsime siin istet ja einestasime.

Vaade päikeseloojangule Lohu jaanilinna vallilt.

Lauri loovutab viimase lihapalli kalakestele. Taustal jaanilinn.

Juba enne, Kohila poole sõites, olin teedeatlast uurides märganud Kohilast tükk maad kirdes üht kummalist, kõigist muudest teedest irdu viivat teekest, mis lõppes keset metsa. Tee ära lõppemise kohast põhja- ja loodesuunas polnud märgitud mitmekümne kilomeetri ulatuses ühtegi maja - ainult mets, ei muud.

Ütlesin Laurile: "Kuule, lähme sinna. Ma tahaks näha, kuidas tee keset suurt metsa lihtsalt järsku ära lõpeb." Lauri ei reageerinud just päriolevalt. Jätkasin: "Kuule, ütle nüüd, millal sul veel on võimalus kuhugi keset metsa pärapõrgusse ära eksida?" Nüüd hakkas Lauri tasapisi nõusse jääma. Lisaks näitas kaart, et sinnakanti jääb grupp rändrahne, millest üks kannab koguni Eestimaa Kivide Kuninga nime. Otsustasime minna seda teed ja neid rändrahne vaadata.

Lohu jaanilinnast keerasimegi autonina tagasi põhja poole, läbisime Salutaguse ja Angerja nimelised kohakesed, sisenesime metsa. Sõitsime ja sõitsime. Ilus mets. Ja järsku, absoluutselt ootamatult ja ilma igasuguse ettehoiatuseta nägime sellist vaatepilti -

Olime sattunud nõukogude armee mahajäetud baasi. Lagunevad rajatised mõjusid metsa sees groteskselt, lausa õõvastavalt. Läksin natuke lähemale ka -

Siis sõitsime edasi, sest tee jätkus.

Lõpuks sai tee otsa. Ümberringi olid sõjaväebaasi lagunevad angaarid ja muud rajatised. Ronisime ühe kõrge liivahunniku otsa, et ümbrusest ülevaadet saada. Kõrval oli ka teine kõrgend, millest viisid üles rattaroopad. Täiesti ebamilitaristliku isikuna hoidun siinkohal spekuleerimast, millist otstarvet võis üks või teine objekt täita. Hiljem saime teada, et selles kohas asus 1960-ndate lõpus rajatud ja 1994. aastal maha jäetud nõukogude sõjaväe raketibaas.

Tulime liivahunniku otsast alla ja ronisime üles roobastega kõrgendist. Sealt avanes niisugune vaade -

Nagu näha, olid ümbruskonna lapsed leidnud üles need ohtrad võimalused, mida see militaristlik maastik pakub kelgutamiseks -

Hakkasime otsima rändrahne. Otsinguid hõlbustas see, et tee oli tähistatud viitadega. Otsinguid raskendas aga see, et kõige olulisem neist, teabetahvel, millest allpool ka pilt, ei omanud märget "oled siin". Tee teabetahvli juurest läks kaheks, valisime esmalt vasakpoolse ja leidsime kiiresti Mägrakivi ehk Määrakivi. Edasi ei leidnud me tükk aega midagi vaatamisväärset, peale ilmselt sellesama sõjaväeosa poolt lagedaks lükatud metsatüki, mis nüüd juba kasvatas väikest võsakest.

Parempoolne teeharu viis meid peagi Eestimaa Kivide Kuninga juurde.

Lauri Eestimaa Kivide Kuningal.

Vaade Eestimaa Kivide Kuningalt alla.

Vaade Eestimaa Kivide Kuningalt üles. Seal sirgusid tammed.

Vaade Eestimaa Kivide Kuningale teisest küljest. Kivi juurde kuulub ka legend.

Tagasiteel Eestimaa Kivide Kuninga juurest. Selles suunas ei näidanud kaart mitmekümne kilomeetri ulatuses ühtki maja, isegi korralikke teid mitte. Ainult metsad ja rabad. Leidub veel Eestis sellist ürgsust! Lähedal asub veel üks rändrahn, Mari Nutukivi ehk Vaeslapse Leinakivi, mida me ka väisasime. Otsustasime, et ülejäänud kolm - Lasketiiru Kivi, Salu Põllukivi ehk Linnukivi ja Ussipõllukivi ehk Reinu Kultusekivi - jäävad järgmiseks korraks. (Lähemalt kogu sellest kandist võib lugeda siit.)

Pahkla metsadest ja Angerja nimelisest kohakesest võtsime suuna Mahtra peale. Ma ei olnud veel kunagi Mahtras käinud. See on loomulikult suur kultuuris-ajalooline lünk, sest Mahtra talupoegade rahutused 1858. aasta kevadel ja varasuvel, mis on tuntud nn Mahtra sõja nime all, on eesti ajaloos oluline sündmus.

Mahtra külakeskusesse jõudes leidsime, et tee on suletud - mahtralased peavad jaanituld! Rahvast oli väikse kohakese jaoks silmatorkavalt palju, üheks põhjuseks kindlasti see, et äsja oli sealsamas lõppenud Ultima Thule, Siiri Sisaski ja Revalia kammermeeskoori kontsert. Lõppeval päeval oli Mahtras toimunud ülevallalise tähtsusega üritus, koondnimetusega "Tagasi Mahtrasse", millele panigi punkti kontsert ja jaanituli. Täpsemalt võib selle kohta lugeda Mahtra Talurahvamuuseumi kodulehelt.

Eemal telkides müüdi söögi- ja joogipoolist. Võtsime kumbki taldrikutäie hernesuppi, see oli väga maitsev. "Huvitav, kas see on kohalik?" arutasin poolkuuldavalt. Seda kuulis keegi vanem naisterahvas. "See on üsna kohalik," vastas ta. Lauri kasutas juhust ja küsis kohalike asjade kohta teadmisi omava isiku käest, kus asub Mahtra mõis. Nüüd astus vanem naisterahvas lähemale ja enne küsimusele vastamist laskis meil esmalt rääkida ära kõik, mida me Mahtra sõjast teame. Kuna olin seda teemat juhuslikult eelmisel aastal ühe kirjatöö tarbeks uurinud, siis võisin suhteliselt täpselt ära nimetada kõik olulisemad faktid.

Kui olime ootamatu suulise eksami läbinud "enam-vähem rahuldavale" hindele, saime vastuse oma küsimusele. Selgus, et Mahtra mõisa ei ole enam olemas, kuna see põletati just nimelt Mahtra sõja käigus maha. (Indrek Rohtmetsa ülevaade "Kultuurilooline Eestimaa", millest nüüd lisadetaile otsisin, ütleb selle kohta: "Maha põletati ka lihtne, õlgkatusega puust mõisahoone.") Meie eksamineerija osutas: näete, siinsamas see oli. Seejärel tuli ilmsiks, et olime oma küsimustega pöördunud ilmselt kogu vallas kõige õigema inimese poole, sest meie eksamineerija tutvustas ennast Juuru valla kultuurispetsialistina.

Liikusime mõned sammud edasi ja jõudsime Mahtra sõja mälestuskivini, mis pandi kunagisele mõisa peahoone esisele 1933. aastal Mahtra sõja 75. aastapäeva puhul. "Selle kivi avamisel pidas Eduard Vilde oma viimase avaliku kõne. Minu isa, kes oli siis 3-aastane, väitis, et ta mäletas seda," rääkis kultuurispetsialist.

Mahtra sõja mälestuskivi. Kivil on tekst: "Mahtra sõja mälestuseks. 1858-1933. Siin võitles Eesti Talupoeg Tõe, Õiguse ja Vabaduse eest!" Nagu võib lugeda Ivar Sakk'i reisijuhist "Eesti mõisad", oli mälestuskivi idee autor kohalik talupidaja Johannes Tutt, kivi ise aga raiuti Tallinnas Paabuti töökojas.

Eelpool kirjeldatud vestluse käigus, pärast enese tutvustamist, pöördus Juuru valla kultuurispetsialist küsimusega ka minu poole: "Kui ma ei eksi, siis teie olete kirjanik Wimberg?" Noogutasin. "Mulle väga meeldis teie romaan, eriti kombainide peatükk! Ma olen ise ka kombaineri tütar!"

Jaanitulel mängis tantsuks ansambel Tuulelõõtsutajad. Tantsijaid siiski väga palju ei olnud. Rohkem seisti kambakesi jaanitule ümber ja aeti juttu. Jaanituli aga oli selline -

Viibisime Mahtra küla jaanitulel tubli 1,5 tundi, kusjuures mina jõudsin võtta veel ka teise taldrikutäie hernesuppi. Leidsime, et me oleme Läti Henriku moodi kroonikakirjutajad ja peame kõik hoolega meelde jätma, et seda tulevastele sugupõlvedele jäädvustada - mis siinkohal juba saabki teoks.

Üks suur kultuuris-ajalooline lünk sai Mahtras-käiguga täidetud. Ees ootas teise, sama suure lünga täitmine: Raikküla külastus. Raikküla ei ole mingi tavaline asula. Seal, nagu ütles kunagi Toomas Liiv, on eriline muld, millest on võrsunud Keyserlingid ja Uku Masing. Täpsemalt öeldes, Keyserlingid olid Raikküla mõisnikud ja Uku (Hugo) Masing sündis Raikküla külje all Lipa külas Eino talu peremehe pojana. Ei hakkaks siinkohal ühegi kohta neist pikemalt kirjutama, huvilisele soovitan nende suuruse ja tähtsuse kohta infot otsida teatmeteostest.

Küll aga lisaksin sesse loetellu omalt poolt veel mõne tuntud isiku, kellel vähem või rohkem kokkupuudet Raikküla "erilise mullaga". Kõigepealt ei saa muidugi unustada sellist kirjanikku nagu Enn Vetemaa, kes saatis oma lapsepõlve koolivaheaegu mööda Lipa külas vanaisa talus, naabriks ei keegi muu kui Uku Masing. Hiljem on vanaisa talu olnud Vetemaale suvekoduks. Lipa küla lähistelt on pärit ka kirjanik Andres Langemets. Lipa küla lähedal Keo külas on sündinud kunstnik Johannes Võerahansu. Raikkülast on pärit poksija, Euroopa meister Anton Raadik. Ja kindlasti on nendelt muldadelt pärit veel paljud, paljud teised kuulsad mehed ja naised.

Raikküla on omal ajal mitmel korral külastanud ka mõisniku, krahv Alexander Friedrich von Keyserlingi lapsepõlvesõber Preisi kantsler Otto Bismarck - nagu võib lugeda Indrek Rohtmetsa raamatust (op. cit.). Külastasime meiegi. Esmalt näitas viit Rapla poolt sisse sõites, et Keyserlingide hauaplats jääb 400 meetrit paremat kätt. Keerasimegi paremale. Algas mets. Kohe läks tee kaheks - ja loomulikult enam ei mingeid viitu. Võtsime ette parempoolse haru, tulime sama targalt tagasi, võtsime ette vasakpoolse haru, tulime taas sama targalt tagasi, olles näinud vaid ühe õue peal, kus ringi keerasime, vastu vaatamas rebast, proovisime uuesti õnne parempoolse haruga, tulemus endine. Siis leppisime tõdemusega, et "kuskil seal see on", keerasime tagasi suurele maanteele ja sõitsime Raikküla keskuse poole.

Veidi maad edasi näitas silt Lipa külla, võtsimegi suuna sinnapoole. Lipa külas leidsime ilusti üles ka viida Uku Masingu sünnitalule. Lauri arvas, et ei maksa minna öösel talu ennast vaatama, inimesed magavad, aga mina olin seisukohal, et kui seda ei taheta, siis ärgu pandagu viita tee äärde välja. Niisiis keerasimegi viida juurest vasakule. Peagi jõudsime mingi taluni, aga kas see oli õige talu, seda ei tea, sest rohkem viitasid ei olnud võimalik tuvastada. Mulle siiski tundus, et see ei ole õige talu, mistõttu sõitsime edasi, kuni tee viis mingi teise talu õue. See võis juba õige talu olla küll. Keerasime ringi, ja taas leppides tõdemusega, et "kuskil seal see on", sõitsime tagasi.

Põrgu päralt, kultuur-Eesti viidastajad! Kui te panete viitasid välja, eesmärgiga nende abil kedagi kohale juhtida, siis pangegi neid nii, et nende abil kohale jõuaks!!!

Pärast Uku Masingu sünnipaiga äravaatamist, õigemini äratunnetamist läksime Raikküla mõisa vaatama. Tunnil, mil viibisime Raikkülas, oli suvise pööripäevanädala öö kõige pimedam aeg. Ja fotoaparaadiga, mida kasutasin, ei osanud ma kahjuks sellises pimeduses midagi peale hakata, see lihtsalt ei võtnud seda pimedust. Pikema katsetamise peale sain tulemuseks siiski need kaks kaunist fotot Raikküla mõisast -


Palun vabandust diletantlikkuse pärast ja teen ühtlasi siiski katse seda hägusust kunstipäraseks nimetada. Lähedal asuvaid objekte sai küll välguga väga hästi pildistada, siin on Lauri mõisahoovis -

Raikkülast sõitsime lõunasse, Järvakandi poole. Aga see ei olnud üldse hea mõte, sest vaadata selle tee ääres ei ole just midagi ja ärapööramiskohti enne Tootsi ja Vändra kanti jõudmist ka eriti ei ole. Põlma ja Sindi-Vändra maantee vahel pole näiteks mitte ühtegi asfaltkattega ärapööret! Üksluine teelint ajas une peale.

Juuniöine Raplamaa oli tihedalt kaetud ududega, mõnikord ulatus laam isegi üle autotee. Tahaks siinkohal kõiki öiseid autojuhte hoiatada - esmalt nende udude eest, ja teiseks selle eest, mis neist ududest võib välja hüpata. Nimelt nägime kogu selle öise sõidu vältel tee ääres või koguni tee peal liikvel väga palju metsloomi: rebaseid, jäneseid, kitsi, isegi siili.

Ja kuskil Põlma kandis sõitsimegi ühele jänesele otsa. Ühtäkki ta tee äärest autole vastu hüppas, käis kops, midagi halli välgatas - ja kadunud ta oligi. Pidasime auto kinni, Lauri läks vaatama, kas avarii ka autole mingeid jälgi jättis, mina läksin vaatama, mis jänesest sai. Jänest ega ka mitte verd maanteel ega teepeenral näha ei olnud - aga kaks jublakat oli loom siiski auto küljest lahti löönud. Õnneks sai need tagasi kinnitada.

Sõitsime edasi Järvakandi poole, Järvakandist, mis tervitas meid loosungiga "Eesti klaasipealinn", läbigi, aga siis leidsime, et pöörame parem otsa enne ringi, kui end Pärnust leiame. Keerasime Lokuta teele. Eesmärgiks number üks oli juba Raikkülast lahkudes nihkunud Statoil kohvi ja kabanossiga. Aga kahjuks ei olnud öisel Rapla-Järvakandi-Lelle-Rapla trajektooril näha isegi mitte ühtki tanklat, rääkimata siis sellisest, mis võiks pakkuda ka kehakinnitust. Järvakandis küll oli midagi, aga see midagi tundus isegi vaid auto loomulikke vajadusi silmas pidades kuidagi kahtlane.

Hakkame jõudma Kehtnasse. Vaade juuniöisele Kehtnale.

Kehtna mõis. Esimese vabariigi ajal asus siin kodumajanduskool, pärast Teist maailmasõda õpiti siin muu hulgas kolhoosiesimeheks. Ka minu vanaisa Verner Alev õppis siin aastail 1949-1951 kolhoosiesimeheks. Tema praktikaaeg oli Stalini-nimelises kolhoosis (hilisem Estonia kolhoos), kus ta tutvus minu vanaema Lindaga. Nii et minu jaoks on Kehtna näol tegu väga olulise kohaga.

Mis puutub kolhoosiesimeheks olemisse, siis seda ametit mu vanaisa aastail 1953-1955 ka pidas, aga siis tehti kohalt lahti - kuna ei olnud partei liige ega soovinud selleks saada.

Udu Kehtna ja Rapla vahel.

"...sest kell on 3.36... 3.36..."

Uuesti Raplas, õnnestus meil leida tankla, aga kahjuks mitte Statoili oma, või mõni muu, kust oleks olnud võimalik saada midagi süüa. Oleks küll saanud topsikus kuuma kohvi, aga Lauril tuli nüüd meelde, et Kohila külje all, õnneks küllalt lähedal, on olemas üks Statoil.

Sellest Rapla tanklast ostis Lauri Rapla rokkbändi Spido plaadi. Akna peal oli suurelt bändi plakat. Samal ajal, kui Lauri palus müüjalt plaati vaadata ja selle lõpuks ostis, silmitsesin mina põgusalt plakatit, tehes kompositsioonile stilistilist analüüsi. Mina kuulsin sellest bändist üldse esimest korda.

Sõitsime Kohila külje alla Statoili. Kohv! Kabanoss! Statoilide tähtsust poodide sulgemise järgses Eestis ei saa mitte kunagi küllalt rõhutatud!

Jõime kohvi ja sõime seda, mida olime söögiks ostnud - mina kabanossi, Lauri mingit burksi. Tahtsime just minna õue söömistegevust jätkama, kui järsku märkasin leti ääres üht tuttava näoga meest. Kus ma olin teda varem näinud? Siis tuli meelde - pool tundi varem Rapla tanklas Spido plakati peal! Ütlesin Laurile: "Näe, kas see pole mitte üks Spido bändimees?" - "Ee..." jäi Lauri vaatama. - "Las tuleb siiapoole, ma küsin," ütlesin. "Saame äkki autogrammi." - "Küsi jah!"

Ja oligi Spido bändimees, täpsemalt trummar Ivo Rüütalu. Andis Laurile lahkelt plaadi peale autogrammi. Lauri tundis huvi, kust leiab Spido kuulsaima laulu "Pidu autos", sest seda tema ostetud plaadil ei olnud. "See on ühe teise plaadi peal," vastas trummar ja andis meiliaadressi, et selle kaudu edasi suhelda. Siis läks oma autosse. Meie jäime sööma-jooma ja naljaka juhuse üle imestama. Aga trummar ei sõitnud veel ära. Kohmitses midagi oma autos, siis tuli välja, meie juurde ja andis Laurile veel ühe plaadi. "Olgu sul täna hea päev!" ütles ta, viipas, läks tagasi autosse ja sõitis minema. Selle teise plaadi peal oli "Pidu autos".

Lauri Kohila külje all Statoilis, rõõmustamas Spido plaatide üle.

Edasine reis kulges Spido meloodiate saatel. Tundsime ennast järsku hoopis erksamatena.

Hageri. Vaade kiriku eest.

Hageri kirik.




Neli vaadet Hageri kirikuaiast.

Hageri ja Ääsmäe vahel. Jänesed. Ja eemalt vaadates tundus, et tegelevad armumängudega.

Hageri ja Ääsmäe vahel. Metsad.

Hageri ja Ääsmäe vahel. 22. juuni esimesed päikesekiired.

Hageri ja Ääsmäe vahel. Lauri.

Hageri ja Ääsmäe vahel. Kitsed. Mis mängudega nemad tegelesid, seda ma ei oska öelda. Võib-olla olid ema ja tall?

Hageri ja Ääsmäe vahel. Vana traktor.

Külateated Jõgisoo kandis.

Jõgisoo ja Valingu vahel. Sekund enne kadus kurvi taha järjekordne jänes.

Pärnu maanteel Laagris ääristavad maanteed suurte ja uhkete ladude kvartalid. Aga nende taga Tänassilmas... on veel jälgi järjekordsest endisest sõjaväeosast meie selleöisel reisil. Taas üks groteskne kontrast, keset vohavat rohelust terved väljad täis sodi ja laga, prügikuhjasid. Kõiges selles ei saa tõesti süüdistada 1994. aastal Eestist lahkunud võõrriigi sõdureid. Ja mõelda vaid, kõigest mõnisada meetrit sellest jõledusest eemal algab prestiižne uuselamurajoon, kus vuravad kallid džiibid ja uhkeldavad nõtke-kerged villad...




Neli vaadet Tänassilma mahajäetud sõjaväebaasile.

- - -

Sellega sai meie teine suveöine kultuurilooline reis läbi. Tänan kõiki, kellel jagus kannatlikkust siinne reisikiri läbi lugeda. Kui keegi soovib midagi parandada-täiendada-täpsustada, siis kasutatagu lahkelt kommentaariumi!

© Fotod: Wr