Enn Soosaar kirjutab Eesti Päevalehes Eesti ees seisnud valikutest 1939. aastal. Hea, kaine ja selge kirjutis. Pärast lugemist oli kohe kuidagi värske tunne. Ja ega Soosaart saa nüüd kuidagi kommunistide kaasajooksikuks ka nimetada, nii et kuidas siis nüüd sellesse suhtuda?
Alo Lõhmus kirjutab Postimehes Arnold Merist. Samuti kirjutis, mida eesti ajalookirjutuses nii tavatu mittemustvalge lähenemise pärast tahaks tunnustada. Tõepoolest, käis küüditamas. Tuleb hukka mõista, kes tohiks teisiti arvata? Aga on ka muud, mis on ootamatult positiivne. Kuidas nüüd suhtuda? Ikka tõrv peale? Või on ka muid varjundeid?
Arvan, et ainult musta ja valget värvi kasutades ei suuda me oma rahutu ja rahuvaese ajalooga veel kaua rahu teha. Ajaloolased - sest kes siis veel siin peaksid esmategevad olema - peaksid ikka rohkem vaeva nägema vahepealsete varjundite loomise kallal.
Ikka veel arvatakse, ka ajaloolaste hulgas, et need, kes igal sammul hüsteeriliselt "surm!" ja "sõda!" ei kisenda, on kas kommunistid või siis nende kaasajooksikud. Kui see tõesti tähendab kommunismi, siis jah, olen vist tõesti kommunistirämps... Aga mind on mu lühikese elu jooksul lahkelt nimetatud nii kommunistiks kui ka fašistiks, nii et kummagi terminiga mind enam ei üllata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar