Buratino - seekord Rasmus Merivoo oma

Nägin eile ära uue eesti filmi nimega "Buratino", ehk venekeelses versioonis "Buratino ja päike". Sellel filmil on seos ka minuga, nimelt sama projekti algfaasis olin stsenaristiks mina ja režissööriks oli René Vilbre. Aga kuna finantse kaua aega ei saanud, võttis Vilbre ette filmi "Mina olin siin" ja Buratino-filmi režissööritool anti üle Merivoole. Temale mu algne, lastefilmi käsikiri ei meeldinud. Ütles tollases ajakirjas Muusa uhkelt, et see on titekas, ja et ta teeb midagi etemat, nimelt noortefilmi. Mistõttu sai projekt ka 100% uue stsenaariumi. See mitteseos ongi mu ainus seos selle filmiga, ja ilmselt just selle eest on mind ja Vilbret ka lõputiitrites nimeliselt tänatud, ja mitte niisama, vaid lausa loetelus esimesena. Võtke heaks!

Aga see oli niisama infoks kirja pandud - et järsku keegi tunneb huvi. Ega ma mingit kibestumist või vimma küll tunda ei viitsi, nii et seda paluks mitte arvata. (Muide, see "päike" venekeelses pealkirjas on siiski teine seos, nimelt oli mu stsenaariumis üheks oluliseks tegelaseks Päike. Tööversiooni pealkirjast jõudis see nüüd ametlikesse annaalidesse. Ja kõige huvitavam on seejuures, et filmis endas mingit "päikest" enam ei ole!)

Esilinastuste järgsel aftekal toimus minu ja Merivoo vahel järgmine kelmikas mõttevahetus.

Lähenen. Tervitan.
Mina: Aga ma ei hakkaks midagi ütlema!
Merivoo: Aga ma ei tahaks midagi kuulda ka!
Mõlemad: Hehehe!
Kaugenen.

Rääkides nüüd filmist, ega see halb ei olnud. Näitlejad olid head, mängisid hästi, eriti peaosaline, aga ka rida kõrvalosatäitjaid (nt ema, kambakaaslased, agronoom). Tempo oli üleval ja lugu ei veninud. Rainer Jancis oli teinud hea muusika (kahjuks ei jõudnud Villu Kanguri tõlgitud laulusõnad hästi saali, ilmselt mingil akustilisel põhjusel). Pilt oli värviline, tehnilise poolega oli vaeva nähtud ja tulemus oli silmale kena vaadata. Ütleks nii, et näitlejatöö, stilistika ja tehniliste näitajate poolest oli film tipp-topp.

Nagu eeldatavasti on taibatav, järgneb nüüd "aga". Järgneb tõesti. Film oli kõige selle juures siiski üsna igav. Merivoo läks oma sõnul välja trash-filmi tegemise peale, soovides purki saada head halba filmi. Aga selleks on vaja ikka midagi enamat, kui peopesadega binokli imiteerimine. Selleks on vaja söakust täie jalaga asutuda neil maastikel, kus ühelt poolt liiguvad Jan Švankmajeri või Monty Pythoni meeste sugused hullud mudelimurendajad, aga kust teiselt poolt leiab ka Ed Woodi, Steven Seagali, "A-Rühma" ja enamiku Ameerika lastefilme, eriti kosmoseteemalisi. Kindlasti oleks ka Jaapani kinost leida küllaga sellekohaseid näiteid, aga oriendi filmikunsti ma kahjuks ei tunne.

Minu arusaama järgi peaks trash-film olema selline, mida vaadates hoiad peast kinni ja ägad: "Aah, kui haige!" Või ma eksin? Igatahes, kui seda poolikult teha, siis ei ole tulemuseks hea halb film, vaid halb halb film. Mis võib-olla on parem, kui halb hea film, aga võib-olla ei ole ka. Käsikiri andis näitlejatele liiga vähe mängida, samuti oleks pidanud režissöör julgemalt materjaliga kaasa chillima. Kuuldavasti oli näiteks "Jan Uuspõld läheb Tartusse" alguses pidanud olema lühifilm, aga tegevuse käigus läks tegijatel soon nii lahti, et tulemuseks oli peaaegu kaks tundi hiilgavat filmi. Eks Merivool võis ka kuklas olla mõningane enesetõestuse-kramp, pärast ülimenukat ja justkui iseenesest sündinud "Tulnuka"-debüüti.

Eks ta ennast ka tõestas, sest ega see ju halb film otseselt ei ole. Täitsa well made. Ainult et kokkuvõttes jäi minul küll tunne, et sõin ja jõin seal minagi, aga suhu ei saanud midagi.

Tubli 90 protsenti isikutest, kelle nimed on kirjas lõputiitrites, on venelased. Samuti toimusid võtted Venemaal. Seega võiks öelda, et filmi tegid just venelased - eestlastest olid vaid režissöör, (väiksem) osa näitlejatest, mõned tootmismeeskonna liikmed ja veel keegi siit ja sealt. Ja filmitegemise tase Venemaal on väga kõva. Arvan, et see päästab selles filmis väga palju.

Hilisem täiendus: Aga, aga, aga! Stsenaarium kah tehtud hoopis suuresti venelaste poolt. Lugege intervjuud Merivooga. Paistab, et vene keelt mitte oskavale ja mängufilmi tegemise asjas seni ka veel rohelisele Merivoole tehti karmil idamaal lihtsalt üks-null ära. Muidugi, kui keelt ei oska, siis ei oska enda eest seista ka. Näiteks Andres Puustusmaaga kas oleks niimoodi tehtud? Ja ärme muidugi unusta asjaolu, et 2/3 filmist finantseeris Vene pool.

Loe ka intervjuud Eesti Ekspressist.

Võib-olla läks isegi hästi, et minu ja René käest see film ära libises.