luuletus kõigile aru kaotanud muruniitjatele

.
MURUHULLU MÕNUHETKED

Vara olen maast ma lahti,
pole aega viitta,
muru kasvas millimeetri –
tarvis jälle niitta!

..........Katab peenim briti muru
..........minu katselappi
..........ja see kogu suvi nõuab
..........lõppematut rappi.

Huulile poeb lauluviis ja
rindu õnnevärin,
siis kui mitu tundi kostab
ainult hele lärin.

..........Ajasin ma üles naabrid?
..........Nad ka ainult magaks!
..........Aga et nad midagigi
..........haljastusest jagaks!

Kas siis tõesti nad ei hinda
helisid neid helli?
Kas neil meelt ei rõõmustagi
tuhat detsibelli?

..........Rohi aga kasvab, kurat!
..........Muudkui kasvab üha!
..........Lausa kurdiks võtab mind see
..........kasvamise müha!

Kui veel leian kuskilt ühe
kollendava õie,
siis on naljal lõpp ja läheb
kops mul üle põie.