tuleb

kosmogoonilisi etüüde

2012-02-02T21:50:00.003+02:00

LOOMINE

Alguses oli vaid Uuralite algkodu ja Vanemuise habe lehvis tuules.
Ja Vanemuine ütles: "Saagu kannel." Ja kannel sai.
Vanemuine tõmbas käega üle keelte ja nägi, et see hea oli.
Ta hakkas mängima reilendrit ja kogu maailma elajad kogunesid tema ümber.
Nii läks õhtu ja hommik ja teine päev.

LOOMINE [edit]

"Saagu kannel," lausus Vanemuine. Ja kannel sai.
Vanemuine asetas selle põlvedele ja tõmbas kätega üle keelte. Tekkis heli.
"Lase üks polka!" kamandas kobras mätta tagant.

INIMENE

Old mehel poeg. Seda poega hüütud Tume-Toomaks, sest et tema arunatukesega kangeste tumedad lood olla olnud.

OLEMINE

"Neeger," mõtlesin ma.
klõps klõps
Enesetsensuur lõi käed raudu.

kas kaardimängul "Küüned persse" on ka mingi normaalne, "ametlik" nimi?

2012-01-03T19:31:00.004+02:00

On üks väga hea kaardimäng, mida rahvasuus kutsutakse nimega "Küüned persse". Loomulikult on see erakordselt lollakas nimi, kõlab nagu jõmmide lämin. See mäng ei ole igatahes nii madalalaubalist nime ära teeninud. Ega keegi ei juhtu teadma, kas sel mängul on olemas ka normaalne nimi? Mina õppisin selle mängu koolipoisina oma emalt, kes ütles selle kohta "Loll". Aga ega seegi pole mingi nimi, seda enam, et läheb segi turakaga.

Venemaal kahjuks õigus: Eesti on fašistlik riik

2011-12-27T14:55:00.015+02:00

Sest mida muud arvata, kui Kaitseministeerium üritab läbi suruda sellist otsuseelnõud?! Rääkimata sellest, et niisuguse otsuse vastuvõtmise hetkest peale on Venemaal täielik õigus Eesti Vabariiki fašistlikuks nimetada, ei hakka sellist sammu mõistma mitte iial ka mitte ükski normaalne lääneriik, eesotsas USA-ga, kellest Eesti loodab praegu suurimat abi NATO-s.

Kuulutades Saksa mundris eestlased vabadusvõitlejateks, kuulutame tegelikult vabadusvõitlejaks Saksa mundri = fašistliku režiimi = Hitleri ideoloogia, mitte eesti mehed või vabaduse püüde. Ja seda nii sisuliselt kui ka kogu normaalse maailma silmis. Ülistades Saksa mundrit, olgugi või eestlase seljas, ülistame ka Klooga koledusi ja politseipataljoni veretöid Nõukogude Liidu tagalas, mis samuti seotud mh eestlastega.

Elagem ikka tänases päevas, mitte 70 aasta taguses ajas! Seda plaani, mida Laar, Velliste ja Co tahavad realiseerida, peame klaarima meie, meie lapsed ja lapselapsed. Asetades kaalule lapselapsed ja vanaisad, tuleb eelistada lapselapsi. Ma ei suuda uskuda, et ükski nendest 85-90-aastastest vanameestest, kellele Velliste viitab, sooviks, et nende väidetavat austamise soovi eelistataks nende lapselapselaste olevikule ja tulevikule. Vanavanaisade asi on oma minevik minevikku jätta ja lasta järeltulevatel põlvedel normaalselt edasi elada. Sõda on läbi!

Kui selline otsus vastu võetakse, kas siis on järgmine samm see, et Saksa mundris võidelnutest, aga ka metsavendadest "halva" rääkimine või nende "kangelaslikkuse" kahtluse alla panek või sellele varju heitmine, nt faktide lagedaletoomise näol muudetakse samuti kuriteoks? Ma ei tahaks sellist Eestit. Ehkki, ma arvan, et selline kampaania on nüüd kiiruga välja kärutatud, et tõmmata ära üldsuse tähelepanu elamislubade skandaalilt.

telekas jõulud läbi, juhhei

2011-12-27T12:22:00.008+02:00

Thank God It's Christmas, laulis Queen.
Mina täiendaksin - Thank God There's Eurosport Channel.
Mulle tundub, et jõuluaja programmi koostatakse Eesti telekanalites umbes selliselt:

- Kuulge, ma siin vaatan, meil on liiga vähe jõulumöga!
- Jaa, konkurentidel on rohkem. Kurat, aidake nüüd hästi palju jõulumöga välja mõelda.
- Kui topiks üksteise otsa hästi palju lollakaid jõulufilme? Vastikute laste ja idiootidest täiskasvanutega? Kohe tundide kaupa?
- Jaa! Jaa! Jaa! See on klassika!
- Ja neid multikaid, multikaid! Koolis ju vaheaeg.
- Jehuu! Pool päeva jutti multikaid!
- Oodake, aga äkki paneks mõne normaalse filmi ka?
- Mis sa räägid! Jõuluaeg ju! Aga paneme veel sisse saateid kirikust, kiriku ajaloost, intervjuusid kirikuõpetajatega ja muud sellist jama, mida muul ajal keegi ei vaata.
- Hurraa!
Jne.

Seega, umbes 3 päeva järjest oli Eesti telekanalitest vaadata ainult möga. Jõulu-see ja jõulu-too. Öak. Alles eile hakkas tagapisi midagi normaalset taas telekavasse ilmuma (nt "Poirot"). Ma ei saa aru. Aga õnneks on mul telekas kaks normaalset kanalit, kus jõulumöga ei näidatud ühtki sekundit: Eurosport ja Eurosport 2. Vaatasin Bundesliga mänge ja muud jalkat, snuukerit, suusahüppeid, mootorrattatrikke, slaalomit... Eesti telekanalite poolt jõulude ajal pakutavaga võrreldes on isegi noolevise põnev. Aga mida ma siin heietan, ju siis rahvas tahab.

päeva luuletus

2011-12-17T15:07:00.004+02:00

.
- Täitsa putsis!
- Lahe-ä!
noormees ja neiu vahivad
Akadeemilise Raamatukogu vitriinis
17. sajandi raamatuid

ikkagi inimesed!

kolm parimat jõululaulu: minu valik

2011-12-14T21:13:00.002+02:00

Ringvaates valib sel nädalal igal õhtul mõni eesti muusik 3 parimat jõululaulu - Ivo Linna, Maarja-Liis Ilus, Peeter Oja alias Bläck Rokit... Tekkis mõte reastada enda 3 parimat jõululaulu. Silvuplee, siin need on.

3. koht: Queen - Thank God It's Christmas
jõululaul ei pea olema tüütu soigumine, vaid võib olla ka intelligentne rokk, nagu nt ka Lennoni "Happy Xmas (War Is Over)", aga Queen on veetlevam

2. koht: Yuletide Blasphemy - Jingle Bells
kui kaubanduskeskustes liimina kõrva määritav Amy Grant ja muu siuke sodi paneb juba kõhus keerama, siis on selle vastu ka kiirravim

1. koht: Leevi and the Leavings - Jouluaattona kännissä
veel paremini ei saagi jõulusid kokku võtta, kui geniaalne soome muusik Gösta Sundqvist seda ses laulus teeb.

Kuulake ka!

lõplik tõde Jüri Mõisast ja raamaturiiulitest

2011-12-12T22:00:00.008+02:00

Kirjandusringkonnis on kuulsaks saanud kunagine Jüri Mõisa ütlus selle kohta, mida ta arvab elutoas sellisest koledast asjast nagu raamaturiiul. See ütlus on omaenda raskuse mõjul võimendunud teadmiseks, nagu ei oleks Mõisa kodus üldse raamaturiiuleid. Nii või naa, Mõisa avaldusse on suhtutud kui näitesse kultuurivaenulikkusest.

Nägin täna Ringvaate grimmitoas Jüri Mõisa, kes valmistus rääkima Läti pankadest, ja kasutasin juhust, et tema raamaturiiulitesse puutuvas selgust saada. Küsisin: "Härra Mõis, kas vastab tõele, et teil pole kodus ühtki raamaturiiulit?" Sellele küsimusele andis Mõis nappide lausetega vastuse, mille sisu oleks kokkuvõttes järgmine. Tal on küll raamaturiiul kodus ja viimasel ajal on selle peale isegi raamatuid hakanud siginema, aga ta ei hinda raamatuid ega pea vajalikuks neid lugeda. Lapsena ta küll luges, aga praegu suhtub ta raamatute lugemisse kui mittevajalikku tegevusse.

Niisiis on sellesse küsimusse selgus toodud. Tegelikult, pärast mõningast guugeldamist ilmnes, et see on ammu teada. Fenomenaalne, et niisugune isik on olnud Hansapanga asutaja, Eesti Vabariigi siseminister ja Tallinna linnapea. Seejuures, minu mäletamist mööda, oli täitsa hea linnapea. Ja tema asutatud pank on siiani üks Eesti kahest olulisemast pangast. Vahest polegi raamatute lugemist vaja? Vahest on kirjandusõpetajad meile luisanud? Kes oskaks vastata?

Andres Ehin (1940-2011)

2011-12-10T17:35:00.003+02:00

Ääretult kurb ja ootamatu uudis

luuletus

2011-12-06T20:09:00.003+02:00

Rohkem kui kuu ma pole mahti saanud blogida, sest et palju mitmesuguseid töid ja tegemisi on olnud. Aga pole viga. Eile tegin näiteks ajaviiteks sellise luuletuse.

I want to be a bad guy
I really really give a try
but after trying all the day
I find myself a sad gay
.......I say!

Heiastusi Helsingi raamatumessist

2011-11-03T23:03:00.010+02:00

Oli meeldiv võimalus osaleda Helsingi raamatumessil. Täpsemalt viibisin seal 27. ja 28. oktoobril. Kaks korda astusin ka ise üles, muul ajal hängisin kas messikeskuse labürindis või seiklesin linna peal, raske kott seljas raamatuid täis nagu ärimees Kippelil.

Kõige eredamad muljed jäid neljapäeva õhtul kapakka's nimega Lämpö kambaga üleastumisest, saatjaks Siim Aimla jatsbändi improvisatsioonid. Aga tore oli ka päeval messikeskuses Eesti boksis koos Mikaga üles astuda ja lugeda oma luuletuste tõlkeid soome keelde. Üldinegi fiiling jääb meelde hea. Mainin ära veel hotell Marski sauna, mis oli küll üsna jahe, kuid kulus ära, ja šokolaadikarva mehe kebabiputka, mis puhta õnnistusena oli öö saabudes avatud ainult 10 sammu kaugusel hotelliuksest.

Lasin mõõdukalt plõksuda ka fotokal. Fotokaid plõksus kõikjal muidugi kolepalju, aga üldiselt on nendega selline lugu, et ega keegi teine peale fotograafi enda neid pilte imetleda ei saa. Aga minuga nii ei ole! Kunst kuulub rahvale, ja alljärgnevalt ongi väike valik fotosid üles riputatud. Kuna mu kasutada olnud aparaadil puudub siseruumis kasutuskõlblik välk, siis ma loomulikult siinkohal ei-tea-mis kunstniku nägu pähe ei tee. Preesens, usun, on siiski mingil määral kinni püütud. Head vaatamist!

1. peatükk. LAEVAL

Jaan Pehk mõtiskleb

Mika Keränen ja Mehis Heinsaar
kümblevad koidukiirtes

Jaan Pehk ja Mika Keränen.
Eesti Ekspressis on midagi põnevat.

Karl Martin Sinijärv uurib,
kas tema kirjutatud arvustusega on kõik kombes

2. peatükk. KOHAL

Evelin Ilves imetleb oma kokaraamatut

Esineb Rein Lang, kultuuriminister

Helen Sildna & Tallinn Music Week
tõid Helsingisse head tänapäeva eesti poppmuusikat

Vestlusring rokkmuusikast.
Kõige parempoolsem on Mika Keränen.

Marko Martinson, kitarrist

Kihnlasi esindas Helsingis Mark Soosaar

Mehis Heinsaar hakkab küüslauku sööma

Jaan Pehk ootab.
Mehis Heinsaar ootab eemal samuti.

Wimberg on ka abiks ootamas

3. peatükk. TEINE PÄEV

Andrei Hvostov

Arutelu Jürgen Rooste osavõtul

Mehis Heinsaar esinemas

Indrek Hargla annab autogramme

Jaan Pehk laulab ja loeb.
Kõrval tõlgib Hannu Oittinen.

Tapani "Tappajamummo" Kinnunen ja Eeva Park

- - -

F: Wr
v.a üks, mille tegi Jaan Pehk

Turu raamatumessil 30. sept - 2. okt 2011

2011-10-03T22:35:00.011+03:00

Salk eesti kirjanikke - Wimberg, Olavi Ruitlane, Asko Künnap ja Hasso Krull - külastas eelmise nädala reedest pühapäevani Soomes Turu raamatumessi, et esitleda ennast ja oma loomingut.

Ruitlane esitles kirjastuses Savukeidas ilmunud romaani "Naine" tõlget soome keelde, Wimberg soomekeelset luulevalimikku "Soittolista" ning Künnap koos KMS-i ja Roostega tehtud haikukogu "Aika sattuu", mõlemad ilmunud kirjastuses Palladium. Krull luges luuletusi mitmekeelsest valimikust "Jatulintarha. Hussaid. Kiviring", mis on ilmunud Kivisildniku kirjastuses JI.

Esitlustegevus tähendas tervet rida esinemisi suurematel ja väiksematel lavadel, enamikul kordadel assisteerijaks ja vahendusmeheks Hannu Oittinen. Püüdku miljööd ja fiilingut edasi anda järgnev fotogalerii.

- - -

2 x Asko, laeval

2 x Olavi, laeval

2 x teel Turusse,
kolmandaks meheks estofiil Harri Sundell

Hannu ja Hasso

3 x Wimberg

Luulehetked Jurtas

Olavi luulet esitamas

5 x Asko Künnap ja Tapani "Tappajamummo" Kinnunen

Tänu
tõlkija Mika Keränenile
ja kirjastaja Jyrki Ihalaisele
Palladiumi letil

Messikeskuse ees võis laupäeval näha sellist vaatepilti,
pärast märkuse tegemist olukord muutus

Ruitlane on kunn

F: Wr
(v.a viimane, mille tegi Harri Sundell,
ja 4 tk Wimbergiga, mille tegi Asko Künnap)

põmmuudis: Kadrioru pargi n-ö Jaapani pargis ei tohi kivi peal istuda ega kivikesi tiiki visata

2011-10-03T11:04:00.008+03:00

Tore lugu! Jalutab ema koos 1-aastase lapsega ja 9-aastase lapsega Kadrioru pargis avatud n-ö Jaapani pargis. Väiksem laps jääb vankris magama, ema mõtleb, et istuks kuhugi, loeks raamatut. Pinke pole. Ema istub kivile, lööb raamatu lahti. Kohe kõpsti juures mingi turvamees: "Siin pargis ei tohi kivi peal istuda!" Ema lööb silmad imestunult pärani. Aga mis teha. Tuleb püsti tõusta. Samal ajal pillub vanem laps eemal tiiki kivikesi. Turvamees märkab seda ja hüüab: "Neiu! Siin pargis ei tohi kive tiiki visata!" Mis teha, tuleb minna ära, sinna, kus jalutajal on võimalik kuhugi istuda, olgu kas või kivile, ja lapsed tohivad tiiki kivikesi visata ja plumpsatustest rõõmu tunda. Kordan, et ses n-ö Jaapani pargis ei leidu mitte ühtki pingilaadset eset, kuhu jalutaja võiks istuda. Hämmastav lugu. Aga täiesti tõsi, kuuldud otsesest allikast. Lugesin ajalehest veidi selle n-ö Jaapani pargi kohta. Rajajad loodavad, et see pargiosa saab rahva seas sama populaarseks kui Luigetiigi-äärne. Aga ma tõsiselt kahtlen! See, et sealt ei tohi jalgrattaga läbi sõita, on veel kui-da-gi mõistetav, aga, halloo, mis seal siis on lõppude lõpuks lubatud? Ei taha siukseid pargindusi!

luuletus

2011-09-24T14:20:00.002+03:00

.
MEIE VANAISAD

meie vanaisad olid kõvad mehed
..........hobusega murdsid põllukamarat
meie vanaisad olid kõvad mehed
..........laulu lõid ja sekka panid samakat

lapsepõlv neil polnud lust ja lillepidu
..........enamik neist sirgus kitsaist oludest
lapsepõlv neil polnud lust ja lillepidu
..........pärast siiski mõistust jagus kolu sees

elu sisse tuli kohe lüüa hambad
..........nõrgile ei andnud keegi midagi
elu sisse tuli kohe lüüa hambad
..........nõndaviisi varsti polnud vigagi

sõja tankiroomik üle nendest möirgas
..........raamatustki õudne sellest lugeda
sõja tankiroomik üle nendest möirgas
..........aga nemad ellu jäid nad olid tugevad

pärast sõda taas nad ajasid end püsti
..........ehkki kümnend kukil lasus tinane
pärast sõda taas nad ajasid end püsti
..........taevas siiski oli jälle sinine

õite pea nad meile tegid isad emad
..........selle auks hurraal nüüd laskem kõlada
õite pea nad meile tegid isad emad
..........viiekümnendate tited elagu

tüükaline lõug ja sooniline käsi
..........armastust nad polnud meistrid näitama
tüükaline lõug ja sooniline käsi
..........kes teab unistusi mis jäid täitmata

juba suvi maale tõi meid lapselapsi
..........hüüti telekas nuu zajats pagadii
juba suvi maale tõi meid lapselapsi
..........vanaisadeks said vanaisad siis

lapselaps on noor ja vanaisa vana
..........kui ei küsi üks ei teine räägigi
lapselaps on noor ja vanaisa vana
..........kiirelt jõuab hetk mil kõik see jääbki nii

*

kakskend aastat hiljem märkad mis on kaotsis
..........otsid ajaudus vana tarka meest
kakskend aastat hiljem märkad mis on kaotsis

..........äkitselt kõik selle
....................leiad enda seest

*

2011-09-22T19:12:00.002+03:00

.
KAHEKSA RIDA ENNE UND

Ma ei ülista tähtede vilku,
minust ammu nad vahitud said.
Katja pepu vaid tõmbab mu pilku,
ainult seda ma silitaks vaid!

Päike särab küll toredalt, aga
ilmas imelist palju veel muud.
Las ta passida akende taga,
Katja pepule annan ma suud!

lõbusaid meenutusi kirjastamise alalt

2011-09-22T13:29:00.005+03:00

Juhtum selle aasta alguses.

Kontakteerun ühe Eesti kirjastusega. Kirjastus pole suur, kuid on välja andnud tuntud autoreid ja hulga menukeid.
MINA: Tere, mul on soov, näete, selline teos välja anda.
TOIMETAJA: Väga tore asi! Võiksime välja anda küll.
MINA: Suurepärane. Aga ikka kõvad kaaned ja korralik paber.
TOIMETAJA: Loomulikult.
MINA: (rõõmustan)
TOIMETAJA: Aga...
MINA: (tõsinen)
TOIMETAJA: Raha väljaandmiseks peate ise taotlema.
MINA: Mina?!
TOIMETAJA: Meil endal nii palju ressurssi ei ole. Küsige vaat sealt ja sealt. (loetleb mõned suuremad fondid) Nii on parem.
MINA: (paus, jahmunult) Kas ma kogu raha pean ise koguma? Trükk, kujundus, honorar...?
TOIMETAJA: Jah.
MINA: Aga... millega siis kirjastus abiks oleks?
TOIMETAJA: Me võime teid aidata trükikojaga suhtlemisel ja trükifaili ettevalmistamisel.
MINA: Aitäh! Kui ma ise juhtumisi selle raha leiaks, siis ma võiks oma teose ise välja anda. Kui kannan kulud, võtan ka tulud. Trükikojaga suhelda ja kujundust organiseerida oskan ise.
Jätan sõbralikult head aega. Teose käsikiri aga siiani n-ö sahtlis.

tänane luuletus

2011-09-04T22:20:00.004+03:00

.
LAHKUMISE LAUL

Hüvasti, Naksitrallid ja Klaabu!
Hüvasti, Kunksmoor, Kessu ja Tripp!
Lahkumisaeg. Löön silmini kaabu.
Vardast on kokku rullitud lipp.

Hüvasti, Välek! Võta, säh, tikud.
Sihvka ja Salu Juhan, adjöö!
Kõike head, pöialpoisid ja -pikud!
Tarvis nüüd minna. Jäljed viib öö.

Aatomik, tööle pihta sa anna!
Linnupoeg, hoia mürtsumas rokk!
Taaniel, Vajuv Vesi ei kanna!
Karu käest karusmarju too, Kokk!

Viimane salm peaks ütlema kõike,
aga mis oleks lisada veel?
Niipalju küll, et vahvamaid lõike
välja kord anda võib DVD-l.

Keila-Joal, 4. septembril 2011

kas eestlased üldse on kunagi millegagi rahul?

2011-08-22T12:15:00.007+03:00

Nüüd võrsub igalt poolt kriitilisi hääli, et laupäeval lauluväljakul toimunud Vabaduse Laul meenutas liialt tavalist rokk-kontserti, polnud piisavalt isamaaline ja rahvas ei saanud kaasa laulda. Et esinejad olid tühised ja halvad ja igavad.

Ma ei saa aru, kust sellised hääled nüüd siis võrsuvad? Ma olin ise ka kohal, 20 m lavast, alates Vaiko Eplikust kuni O'Connori esimese lauluni, siis pidin juba ära minema, ja võin öelda, et oli igati korralik kontsert ja isamaalisust jagus küllaldaselt.

Dagö oli üllatavalt hea, võrreldes plaadi ja raadioeetriga, Kerli oli maailmaklass ja Riho Sibul suurepärane, nagu ikka. Kuidas nii, polnud isamaaline? "Eesti muld ja eesti süda" Kerli esituses ja Rein Rannapi klaveri saatel oli väga isamaaline ja rahvale kohapeal see küll meeldis, mida võis järeldada tugevast aplausist. Kui 23.02 sai täis 20 aastat iseseisvuse uuesti väljakuulutamisest, oli jällegi väga isamaaline hetk. Kalkuni ülesvõetud Eesti hümni laulis ka publik kaasa ja jällegi oli väga isamaaline. Kogu õhkkond oli kogu aeg külladaselt isamaaline.

Kõige jaburam kriitika on see, et laval oli Yamaha klaver, aga pidanuks olema Estonia! Keegi nimetab veel Kerlit oskamatuks lauljaks. Kõige ehtsam maaroheline eesti kadedus läbisegi lollusega. Saavutaks äkki ise kuskil nii palju edu, et lastaks lava peale teiste ette? Ei, mätta tagant on sellised repliigid tulnud ja mätta taha nende ütlejad ka jäävad.

Ja kas pidigi siis kogu kontsert olema lausisamaaline? Mulle meeldis, et patriotismiga poldud liiale mindud, lasti head meelt tunda ikkagi ka heast tänapäeva eesti rokk- ja popmuusikast.

Muide, korduvalt oli mul seal lava ees seistes ka natuke piinlik publiku pärast. Riho Sibul esitas akustilise kitarriga paar vaiksemas toonis laulu, mida oli rahva omavahelise mölina taustal vaevu kuulda. Sama oli Kalkuni puhul. Tundus, et kui tümpsu ei ole ja trumm ei mürtsu, siis kedagi suurt ei kotigi, mis seal laval sünnib. Keegi purjus jorss minu lähedal karjus mitu korda: "Kalkun! Hähähää!" Väljaku servadel ja tagaotsas käis tavaline õllesummer, ainult et lippudega.

Palju oli noori inimesi. Vähe oli vanemaid inimesi. Kui nüüd needsamad noored inimesed ütlevad, et polnud piisavalt isamaalisust, siis - kas nad juulis noorte laulu- ja tantsupeol olid? Vaat nagu ei olnud. Ja see, mida ütlevad teleka eest vaadanud, ei ole siinkohal üldse adekvaatne tagasiside.

Mina tahaks rohkem head muusikat, head kirjandust, head kunsti - head kultuuri. Tahaks seda nautida. See on kõige isamaalisem. Liigne patriotsim, sh Leesmendi-Mattiiseni-Linna laulude üleketramine muutub kergesti läilaks. Õnneks laupäevasel kontserdil seda ei juhtunud. Oli head muusikat ja oli piisavalt isamaalisust. Kokkuvõttes oli meeldiv elamus.

Tahame isamaalisust? Siis proovime üksteise suhtes vahest olla sõbralikumad ka pärast lippude langetamist ja õhupallide tühjakssaamist.

Õelalt küsin lõpetuseks vaid seda: vahest oleks massile kõik OK tundunud, kui laval poleks käinud keerulise helikeelega, omanäolised ja intelligentsed lauljad (Eplik, Sibul, Kerli, Dagö, Malcolm Lincoln, Chalice, Jaak Johanson jne), vaid meie igihaljad suve- ja süldituuride kangelased: Smilers, Koit Toome, Meie Mees, Maarja-Liis Ilus...? Intelligentsus on see, mis massile peale ei lähe, mitte vähene patriotism!

kust osta Nõia-Intsu DVD-d?

2011-08-18T13:04:00.001+03:00

.
Kust osta DVD-d "Nõia Intsu sõber Mait"?

ajalooline flashback

2011-08-02T15:40:00.006+03:00

Jaa, jaa, seda uudist lugedes meenus mulle, et Paides oli kunagi 21. juuli väljak. See oli linna peaväljak, mille ääres oli Türi bussi peatus ja kiriku ees takso-ootajate järjekord. 21. juuli viitas loomulikult 21. juulile 1940, mil Eesti Vabariik smugeldati nõukogude rahvaste vennalikku perre. Nüüd on Tallinnal oma kuupäevanumbriga väljak.

Endine 21. juuli väljak Paides, 2008 (F: Wr)

21. juuli väljak Paides, 1966 (Järvamaa Muuseum, allikas)

Ei usu küll, et keegi hakkab Harju mäe kohta pikalt ja lohisevalt ütlema "20. augusti väljak". See oli, on ja jääb ikka Harju mäeks. Õelalt spekuleerin, et küllap töötas selle pseudoprojekti kallal ikka grupp ametnikke, äkki isegi mitu ametkonda, kes kõik said ka selle eest preemiat.

Kunagi oli Tallinnas "V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee", aga linnarahvas nimetas seda hoonet ikka linnahalliks, ükskõik, kas paluti või kästi.

tänane Sirp

2011-07-29T10:34:00.005+03:00

Mul oli väga tore lugeda, kuidas Joel Sang mõttetu huugamise naiskirjanduse asjus paika paneb. Kogu naiskirjanduse teema on Eestis ainult suur mull, millele mõned, eesotsas Kärt Hellermaga üritavad vägisi õhku sisse puhuda, et see suuremaks läheks.

Küll aga teeb Kaarel Tarand mu meelest Kristiina Ehinile liiga. Ma raamatut ennast pole lugenud, kuid kuulsin Tallinna Kirjandusestivalil Kristiinat sealt katkendeid lugemas ja need olid väga ilusad tekstid.

kauge kohin

2011-07-26T01:35:00.003+03:00

allikas

hakka ise sürrealistiks

2011-07-23T11:52:00.002+03:00

allikas

Taara aitab

2011-07-23T11:36:00.002+03:00

allikas

Lätete Pääl 8. ja 9. juulil 2011 Lilli külas Nava talus

2011-07-14T18:46:00.010+03:00

Eelmisel reedel ja laupäeval toimus Karksi-Nuiast lõunas Läti piiri ääres Lilli külas Nava talus Tartu NAK-i järjekordne suveseminar Lätete Pääl. Seekord tehti lühemalt, kui varasematel kordadel. Reede õhtul peeti üks ettekanne, laupäeval veel mõned ja kell 16 laupäeval oligi ametlik osa läbi, enamik sõitis õhtuks minema, pühapäevaks jäid ainult Veiko, Kristiina ja Gulk. Väidetavalt peeti üks ettekanne ka laupäeva varahommikul kitsamas ringis sauna ees, kuid mina, nagu ka enamik teisi mitte nii vintskeid lättelisi, kuulasin sel ajal Une-Mati ettekannet kosutavast uneseisundist ega saanud saunas viibida.

Kahjuks jäin ilma Valts Ernštreitsi ettekandest, mis algas laupäeval kell 10, sest ma ei suutnud nii vara ärgata. Aga juttu sain temaga loengujärgselt ajada küll ja huvitav oli niigi. Loengu tekst jäi ka minu kätte. Veel pidas väga põneva ettekande Janika Kronberg, kes rääkis Karl Ast-Rumori, Ferdinand Kulli ja Marta Lepa vangipõlvest Riias 20. sajandi alguses. Märka ja Salumaa loengud ma viibisin eemal, valmistudes oma ettekandeks, kuulsin ainult Märka loengu lõppu. Reede õhtul pidas ettekande Tõnis Parksepp, kes rääkis jäljendamisest kirjanduses. Tema ettekanne oli hästi teoretiseeriv ja keeruline, mistõttu käis üle jõu mõnelegi noorema põlvkonna naklasele. Jaa, jaa, ega kirjandus ei ole ainult naljategemine.

Allpool fotogalerii.

Lätetele on läbi ajaloo olnud Lätist lähem tulla kui Tallinnast

Lillist läks 1989. aastal läbi Balti kett

Lilli külaseinal keeb vilgas elutegevus

Priit Salumaa

Contra

Lastekirjanik ja Nava talu peremees,
siin üles kasvanud Jaak Kõdar

Contra jääb peaaegu alati hästi fotole

Anzori Barkalaja

Kaija Kängsepp

Reedeõhtused lättelised

Nava talu lõunapiir on ühtlasi osa
Eesti Vabariigi ja Läti vahelisest piirist.
Enne päris piiri oli laulupiir.

Päris piir I. Vasakul Läti, paremal Eesti

Päris piir II. Vasakul Eesti, paremal Läti.
Muide, väga palju oli mustikaid ja metsmaasikaid.
Eriti Läti poolel.

Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg

Kronberg ja Contra

Laupäevahommikused lättelised

Priit Salumaa abikaasa Evelin tütrega

Viimaseid lättelisi laupäeva pärastlõunal

Veiko Märka on ka alati fotogeeniline

Lauriito Meriloo, Aapo Ilves ja Contra sauna ees

F: Wr

luulelugemine Karepal 2. juulil 2011

2011-07-04T12:22:00.011+03:00

Laupäeval, 2. juulil esines grupp pealinna sõnakunstnikke Karepal Richard Sagritsa majamuuseumi õuel kohalikele kultuurihuvilistele. Pealinnast olid kohale sõitnud Jürgen Rooste, Ivar Sild, Kaur Riismaa ja Wimberg, neid saatis saksofonil Olavi Kasemaa. Esinesid küll ainult Riismaa ja Wimberg - Rooste ja Sild lõid kaasa üldise õhkkonna loomisel. Järgnevalt galerii. Seekord on kommentaaridest hoidutud ja lastud kõnelda piltidel enestel.

F: Wr

õhtune mõtisklus

2011-06-28T00:14:00.004+03:00

Pikk tööpäev seljataga. Leidsin külmkapist ühe Soomest toodud õlle, tegin lahti ja hakkasin muusikat kuulama. Uskuge või mitte, aga Heli Läätse lauludes on rokenrolli tunnet, rütmi ja biiti rohkem kui Tanel Padaris ja Hendrik Sal-Salleris kokku. Jaa, tõsi. Ega kõva häälega röökimine ja sellejuures kitarri kräunutamine ei ole veel rokenroll. Sõnade sisust ma ei räägigi.

PLAYLIST:

* Ei me ette tea
* Värvilised vankrid
* Oma laulu ei leia ma üles
* Kuujõgi
* Muinasjutt
* Kõik saame murelipuudeks
* Tsirkus
* Tänav, pink ja puu
* Kaunid baleriinid
* Kolm Karjala polkat
* Lind ja laps
* Mööda teed
* Kuhu küll kõik lilled jäid?

ja kõige tipuks loomulikult

* Mängi kord veel

Urgh! Ülikõva, lihtsalt übercool.

minu esimene tõlkeraamat, soome keelde tõlgitud luuletuste kogu "Soittolista" ilmunud

2011-06-12T22:03:00.005+03:00

.

Minu esimene tõlkeraamat,
soome keelde tõlgitud luuletuste valikkogu,
valinud ja tõlkinud Mika Keränen,
kirjastanud Palladium Kirjat & Jyrki Ihalainen,
kaaneillustratsiooni teinud Jekaterina Rodionova,
toetanud Traducta -

SOITTOLISTA

kirjanduslik tuur Tampere-Turu

2011-06-12T17:14:00.011+03:00

Olin 9.-11. juunini kirjanduslikul tuuril Soomes. Koos Contraga läksin Tamperesse, kus 9. juuni õhtul esinesime Runokaupunki festivali raames toimuval üritusel kõrtsis Telakka, organiseerijaks Tuglase Selts. Ühtlasi esitlesin oma esimest tõlkeraamatut, soome keelde tõlgitud luuletuste kogu "Soittolista", mis ilmus Jyrki Ihalaineni kirjastuses Palladium, valiku tegijaks ja tõlkijaks Mika Keränen. Telakkas oli peale minu ja Contra ka kolmas esineja, gruusia poetess Anna Grig.

10. juunil sõitis Contra tagasi Eestisse, mina aga istusin Tamperes Turu rongi peale. Sama päeva õhtul esinesin Turus Littera Baltica festivali raames kahel üritusel, mõlemal koos Jan Kausi, Eeva Pargi ja Elo Viidinguga. Esimene üritus oli traditsioonilises vormis luulelugemine Turu raamatukogu hoovis. Teine üritus oli Baltic Slam, luule esitamise võistlus, mis toimus jazz-baaris Monk. Mina jäin 8 esineja hulgas 4. kohale, pääsesin teise ringi nelja parima hulka, aga jäin seal viimaseks. Parim eestlane oli Eeva Park, kes pääses viimasesse ringi koos Solja Krapu'ga - too võitiski. Üldiselt hoidsid eestlased läbivalt lippu kõrgel.

Kokkuvõtvalt: oli elamuste- ja suhtlusrohke reis. Ilmad olid ka täpselt sellised, nagu Eestis - helesinisest taevast lõõskas kuum päike. Allpool on reisist välja pandud 30 fotot.

- - -

TAMPERE
9. ja 10. juuni

Mina ja Contra Tamperes. Tegime endale sellised särgid.

Contra

Tamperes palju vaadata ei olnud. Meiega kaasas olnud
Tuglase Seltsi esindaja Hanna Samola ütles,
et see tehas näiteks on üsna põnev. Siis sellest tegingi pilti.

2 x Tampere

Contra jäätisebaaris

Tampere kaart bussipeatuses

Hanna Samola Telakka ees

Contra Telakka ees

Anna Grig kitarriga Telakka tagaukse juures -
ta laulis muide väga hästi, esitas gruusia traditsionaale

Hotelli me ei läinud, sest kohalikud Eesti-sõbrad Lauri ja Maria,
kes võõrustasid Annat, pakkusid ka mulle ja Contrale öömaja.
Nende maja asus 25 km Tamperest eemal, Nokia linna külje all.
Jaa, seesama Nokia. Hommikul saime autoaknast linna ka näha.

Anna Grig Nokia piiril

Jyrki Ihalainen ja Maria Nokia piiril

TURU
10. juuni

Turu on Soome vanim linn, ja selge see, et seal juba on,
mida turist saab aparaati püüda. Toomkirik (Tuomiokirkko) on
kindlasti üks Turu pildistatavamaid objekte.

5 x Turu

Sildilt võib lugeda, et selles majas
asutati 1899. aastal Soome sotsiaaldemokraatlik partei

2 x Turu

Turu keskväljakul algas laulukooride paraad

Turu on sel aastal koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinn.
Need õhupallid tuletasid seda meelde ühes kaubanduskeskuses.

Jan Kaus

Elo Viiding

Eeva Park

Elo Viiding suures plaanis

Kõik neli eesti kirjanikku

F: Wr

3. juunil vanaema 100. sünniaastapäev

2011-06-02T16:39:00.004+03:00

Homme, 3. juunil 2011 on 100. sünniaastapäev mu vanaemal. Linda Alev (snd Laksberg, eestind Laikoja, I ab Nurk) sündis 3. juunil (ukj) 1911 Viljandimaal Puiatus. Vabariigi ajal töötas karjakontrollassistendina, pärast sõda oli tunnustatud zootehnik, sh kuulsas kolhoosis Estonia. Esimene abikaasa Väino Nurk jäi saksa mundris sõtta, teine abikaasa oli Kaaruka küla mees Verner Alev, minu vanaisa. Vanaema suri 1993. aasta oktoobris, vanaisa 1995. aasta detsembris.

Kõik suved, nii kaua kui ma üldse mäletan, olen veetnud nende juures maal. Nad olid tublid ja kanged inimesed ning mul on neist väga palju mäletada. Vanaema sünnipäeva juurde kuulus õitsvate sirelite lõhn. Nii et nüüdki, igal kevadel, kui linnas jalutan ja õitsvaid sireleid näen, meenub mulle alati esimese asjana vanaema aed ja vanaema sünnipäev.

Vanaisa ja vanaema (paremal) 1991. aasta suvel

Vanaisa ja vanaema pulmapäeval 1953. aasta sügisel

Vanaema koob midagi, ca 1970-ndad

Naabertalu ees: istuvad naabrinaine Linda, tema abikaasa, vanaisa vend Johannes, mina Linda süles, vanaisa. Seisavad: vanaema, Johannese poeg Priit ja üks kauge sugulane Vambola.

Mina ja vanaema Järva-Jaanis, külas kaugel sugulasel Õiel

juuni alguses esinen koos Contraga Tamperes

2011-06-01T00:21:00.002+03:00

... ja panen selga vastava kirjaga särgi.

Kujundus: Jekaterina Rodionova

mõistan teravalt hukka

2011-05-29T19:11:00.023+03:00

Veiko Märka 2009. aasta septembris
Uue Maailma päevadel (f: Wr)

Juba tükk aega olen huviga oodanud, mida Kirjanike Liidu juhatus otsustab: kas nad võtavad Veiko Märka vastu Kirjanike Liidu liikmeks või mitte. Eile sain vastuse teada. See ei olnud mulle üllatus. Arvasin juba ette, et Kirjanike Liidu juhatus Veiko Märkat liidu liikmeks vastu ei võta. Ja see on minu meelest äärmiselt nõme. Mõistan selle otsuse t e r a v a l t hukka.

Veiko Märka on kauaaegne literaat, alustanud juba 1980-ndatel Pikris humoristina. Kuni viimase ajani oli ta tuntud kui üks eesti teravmeelsemaid humoriste nii proosa- ja värsi- kui ka draamavormis, üldrahvalikult meelt lahutavate luuletuste autor. Viimasel ajal hakkas ta ilukirjanduslik looming ühelt poolt sotsiaalsemalt rohkem kandma, teiselt poolt muutus tema stiil küpsemaks, täpsemaks, terasemaks, intellektuaalsemaks.

Just Märka on praeguses eesti kirjanduses see, kellelt on oodata nutikat aforismi, kalambuuri, epigrammi, tabavat luulevormis seisukohavõttu avalikkust erutavatel teemadel. Temalt ilmus hiljuti arvestatav luulekogu "Põletada pärast lugemist", mida ei iseloomusta sugugi ainult termin 'humoristlikkus'. Lisaks on Märka tunnustatud kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriajakirjanik.

Aga ilmselt leidis enamik Kirjanike Liidu juhatusest, et Veiko Märka on "kõigest üks naljamees" ja suuremat väärtust tema loomingul ei ole. Kordan, mul on sellest siiralt kahju.

Kahju, et Kirjanike Liitu juhivad nii huumorivabad inimesed. Juhatusse kuuluvad Maimu Berg, Toomas Haug, Krista Kaer, Janika Kronberg, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiia Toomet, Berk Vaher, Piret Viires ja Märt Väljataga. Hääled jagunesid 3 poolt, 1 vastu, 7 erapooletud. Tean seda, et Rooste oli Märka soovitaja. Ja mu kõrvus KÕLAB, kuidas näiteks Berk Vaher ütleb: "Ta ei ole kirjanik. See ei ole kirjandus."

Mõistan teravalt ja printsipiaalselt hukka elitaristliku snobismi Kirjanike Liidu juhatuse ridades.

Täiendus 2.6.2011

- Berk Vaher tunnistas avalikult, et on ainsa vastuhääle andja. Mille peale mina küsin mitte enam niimoodi, kas Veiko Märka on kirjanik, vaid kas Berk Vaher on kirjanik? Ma ei oska nimetada ühtki Berk Vaheri olulist kirjandusteost, ja veel vähem on ta kirjutanud üldse midagi, mis kõlbaks lugeda. Selline isik on suutnud osavalt liuelda välja Kirjanike Liidu juhatusse ja juhatama Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Dokumentide vormistamise alal olla ta tubli. Aga see on ametniku, mitte kirjaniku töö. Teen ettepaneku hääletada Berk Vaher Kirjanike Liidust üldse välja.

- Vastuhääl vastuhääleks, aga kirjanike hulgas on tekkinud laialdane imestus, kuidas on võimalik, et juhatuse 11 liikmest seitsmel pole seisukohta küsimuses, kas keegi on kirjanik või ei. Kuidas on võimalik, et juhatuse seas lokkab säärane pohhuism? Veel enam, on kuulda, et juhatuse koosolekuil ei käi enamik isegi kohal, saadab seisukoha meiliga, ja osa ei tee sedagi. See sarnaneb juba Riigikogu tööga... Kui tööd teha ei viitsi, siis pole vaja juhatuses istuda! Ega juhatuse liikme töö pole sunniviisiline, juhatuse liikmed on ise vabatahtlikult sellele kandideerinud ja nad on sinna VALITUD Kirjanike Liidu üldkogul.

- Veiko Märka juhtum on jõudnud Facebooki, kus Contra lõi kommuuni "Veiko Märka on kirjanik!" (hetkel 40 liiget), on jõudnud ka ERR-i portaali ja Õhtulehte. Peale minu ja Contra on pahameeleavaldustega liitunud veel mitmed teised kirjanikud, sh Jaan Pehk, Kivisildnik, Aapo Ilves, Jan Rahman, Peeter Helme, Olavi Ruitlane ja Mika Keränen. Jaan Pehk tegi olukorda ilmekalt kirjeldava luuletuse:

olen väike erapooletu
kasvan rõõmuks perele
ei otsusta ja ongi tra hooletu
küürin küüned ka kuskile

- Veiko Märkal soovitan oodata ära, kuni valitakse uus juhatus ja kandideerida uuesti, seni muudkui edasi kirjutada. Ükski kirjanduslikult pädev isik ei saa küll kahelda, et ta on kirjanik ja väärt kuuluma Kirjanike Liitu. Ja ise ma kavatsen kandideerida järgmisesse juhatusse.

- Loodan, et ülimugav võimalus juhatuse ridades erapooletuse näol sulaselget pohhuismi viljeleda likvideeritakse kiiremas korras. Muide, Contra leidis Kirjanike Liidu põhikirjast sätte, mis tunnistab juhatuse otsuse lausa kehtetuks. "EKL-i liikmeks võtab EKL-i juhatus lihthäälteenamusega taotleja avalduse ja EKL-i kahe liikme soovituse alusel." Aga vaadake, mida lihthäälteenamus tegelikult tähendab! Lihthäälteenamus on poolthäälte enamus võrreldes vastuhäälte arvuga. Erapooletud ei tulegi arvesse! Jah, Kirjanike Liidul on aeg oma põhikirja uurida.

Täiendus 3.6.2011:

- PARANDATUD HÄÄLETUSTULEMUSED! Käisin Kirjanike Liidus ja küsisin hääletamise tulemused otse asjaga seotud ametnikult. Sain teada järgmist:

1 oli vastu
4 oli poolt
3 olid erapooletud
3 ei hääletanud

Seega juhatuse 11 liikmest 6 ei osanud või ei tahtnud/ei leidnud aega seisukohta võtta. Selgus veel, et Märka vastuvõtmiseks oleks piisanud veel vaid 1 häälest, sest mittehääletajaid ei arvestata. Vastuvõtmiseks peab antud häältest üle poole olema poolt, seega 8 häälest oleks pidanud olema poolt mitte 4, vaid 5.

- Meenub Matti Moguči luuletus:

Ma ei mahu raamidesse,
korralikku kodusse,
eesti kirjanike pikka,
pikka halli rodusse.

- Kuidas käis kunagi ammu Hans Luige vastuvõtmine Kirjanike Liitu, võib lugeda siit. Soovitaks Kuusbergi käitumist eeskujuks võtta ka tänastel juhtidel.

tänaöine luuletus

2011-05-28T00:43:00.003+03:00

.
KEVADÕHTUST,
KOLLASTEST FOORITULEDEST
JA ULJAST ROKIBIIDIST

Pastakat pole käepärast
ja käsi on ka väsinud, nii kirjutan
arvutisse.

- - -

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise kevadõhtu!

Oo ristmikel plinkkivad kollased foorituled!
Oo valendavad õiekobarad kastaneil!
Oo üksikud, kuid nobedad ühes
ja teises suunas vuhisevad autod!

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
oma kiirel sammul, seljas kott
ja juhetpidi kõrvu voogamas uljas rokibiitt!

Oo läbida nii kvarttaleid,
tõusta ja laskuda mööda viadukti,
kõnnitee justkui ise jalgade alt läbi sööstmas!

Oo lõpuks väsida,
oodata bussi, toettada jalg pingile,
kaasa ümiseda lennukaid
Dingo meloodiaid!

- - -

Ma kuulasin Aare Pilve.
Ma kuulasin Marko Kompust.
Ma kuulasin Mathurat.
Ma kuulasin Mehis Heinsaart.
Ma kuulasin Kristiina Ehinit.

Ma turnisin mälu tellinguil.

Ma nägin sõnu lendlemas,
sõnu, mis eraldi tähendasid midagi,
kuid koos ei tähendanud midagi,
ainult kõlasid,
kuid viisid sellegipoolest kaasa.

Ma kuulasin, kuulatasin ja kuulsin,
kuidas olemine vaikselt sõnades umises.

Unenäod rullusid kütkestavaks reaalsuseks
ja reaalsus rullus tagasi oivalisteks unenägudeks.

Ma mõistsin, et mu ümber on imeliselt palju ilu
ja seda ilu ei taippagi vahel näha.

- - -

Nad arutasid, miks luuletaja luuletab,
millest luuletab, kuidas luuletab.

Ma olen tulvil rütmi, tempot ja jõudu,
katsu siis mitte luuletada!

Vanavanemad pärandasid mulle
oi kui palju kangust,
katsu siis mitte luuletada!

Emalt sain juurde ja isalt sain juurde,
katsu siis mitte luuletada!

Olen harjunud käppa välja sirutama
ja elult nõudma, mis ausal hingel õigus saada,
katsu siis mitte luuletada!

Laulan hümne karbonaadile keldrikõrtsis
ja suitsusele šašlõkile varjulises aias,
katsu siis mitte luuletada!

Kes kõikk võivad minu poolest teada kuhu kerida
ja kes kõikk pälvivad mu siiraima imetluse,
katsu siis mitte luuletada!

Heinsaar ütles,
et meenutan talle Majakovskit.
Mul pole selle seose vastu miskit –
löss jäsemeis ja tönn paleõnaras
ei ole ka minu rida!

- - -

Oo astuda mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise mailõpu õhtu!
Oo kõrvus voogamas lendu tõstev rokibiitt!
Oo plinkkivad kollased foorituled!
Oo kastanite valendavad õiekobarad!

Oo buss, mis mind lõpuks
koju viib, oo luuletus, mis ise otsib teed mu
sõrmedesse, neist klahvidele, neist arvutiekraanile,
sealt edasi laia maailma!

- - -
- - -

Tallinnas Nõmmel,
27. mai viimasel tunnil,
28. mai esimesel tunnil, 2011

säuts nr 2

2011-05-26T12:50:00.002+03:00

Krt, ei saa töötada, vana Genesis on nii hea!

vastan küsimustele

2011-05-25T22:08:00.008+03:00

Paide abiturient Merilyn kirjutas mulle ja küsis:

1) Mis ajendas teid blogi pidama?
2) Kellele on teie blogi suunatud?
3) Kuupäevadest on näha, et te olete tihe blogija. Kas teil on välja arenenud mingi süsteem, kui tihti te kirjutate, või kirjutate siis, kui tunnete, et on vaja midagi öelda?

Tänan kirjutamast, küsimast, ja alljärgnevalt vastan.

1) Mu blogi sai alguse 2007. aasta sügisel. Võib-olla polekski saanud, kui poleks olnud luuletaja Andra Teedet, kellega ma tol ajal tihti kirjanduslikes seltskondades hängisin. Tema mind ärgitas. Ärgitas mitugi korda. Kõik "teised" juba blogisid, sh Andra ise. Lõpuks otsustasingi, et teen blogi. Andra, juba vilunud blogija, viis mu ükskord lihtsalt arvuti juurde, lükkas hiire näpu alla ja juhendas, kuidas ja mis, nii et mul endal oli vaja ainult õigel kohal klõps teha. Kui pidin blogile aadressi valima, mängis arvutis parajasti Jaan Pehki laul: "Laura, laula laulukene..." Sealt krapsasingi sõna "laulukene". Kui pidin blogile nime panema, ei turganud muud pähe, kui "Tuleb". Vähemalt kolmetähenduslik sõnake. Ja vaikselt hakkasingi sealtpealt blogima.

Aga mis ajendas, st ajendab mind blogima...? Eks ikka enese väljendamise tung, seesama, mis ajab inimese üldse ilukirjandust tegema. Käepärane, ütleks isegi et otstarbekas on ennast, oma ütlemisvajadust, väljendumistarvet siia ära reageerida. Vahel on hea siin midagi põlistada, oma käimisi, mis tehtud-nähtud-kuuldud. Nii on sündinud mh rida fotoreportaaže, millele saab siit kõrvalt klikkida. Siis on blogi nagu päevik. Blogi on kirjanikule väga hea meedium oma igapäevasemate mõtete jagamiseks huvilistele-lugejatele. Olen inimene, kellele kirjutamine on füüsiliselt ja vaimselt ilmtarvilik. Blogi on selleks väga sobiv koht. Blogis saab anda oma tillukese panuse maailma muutumisse.

2) Ma ei ole oma blogi konkreetselt suunanud mingile sihtgrupile või ringkonnale. Kui oma blogi kirjutan, siis on mul vaimusilma ees minu kui kirjanduslikult ja ühiskondlikult tegeva persooni suhtes huvitatult ja heatahtlikult meelestatud anonüümne lugeja. Arvestan, et siia võib sattuda lugema igaüks ja sellest lähtuvalt on paika reguleeritud postituste toon ja sisu, määratud nende isiklikkuse tase ja info iseloom. Kõike, mida ma oma blogis ütlen, võin öelda ka ükskõik kus mujal. Ja minu blogis käibki palju juhuslikke külastajaid. Olen aastate jooksul siin kirjutanud lugematul hulgal teemadel ja internetiotsingu kaudu siia sattujaid on väga palju. Samas olen rõõmuga täheldanud, et mul on ka püsilugejaid, keda huvitab, mida see Wimberg teeb ja mõtleb. Nende üle olen eriti rõõmus!

3) Blogin siis, kui mulle tuleb peale tunne, et nüüd võiks mingi asja ära blogida. See tunne on üsna sarnane tundega, mis tuleb peale enne luuletuse kirjutama hakkamist. Ega ma viimase poole aasta jooksul ka eriti usin blogija pole olnud - lihtsalt muud tööd on nii palju, et ei jää aega blogimiseks, ja vist ka ütlemisvajadus saab mujal ära reageeritud. Üldse, viimasel ajal olen blogosfääris märganud blogimiskihu mõningast vähenemist. Rida minugi tutvuskonda kuuluvaist blogijaist on kas blogi kustutanud või salasõna alla pannud (Andra Teede, Piret Jaaks, Vahur Afanasjev) või lihtsalt soiku jätnud (Kivisildnik). Mulle tundub, et blogimistung on muundunult üle kandunud Facebooki. Ka teiste naklaste blogides ei ole eriti kiiret askeldamist (Contra, Aapo Ilves). Contra ongi ise öeldnud, et blogisse kirjutades dubleerib ta Facebooki ja kas sel on mõtet. Mind Facebookis ei eksisteeri. Ei viitsi. Aega ei ole. Blogi sobib mulle küll. Eks vaikselt blogin muudkui edasi. Olen mõelnud, et blogi on mulle nagu mingi romaan, mida ma jupphaaval kirjutan. Mul on ka plaan kunagi blogi paremik raamatuna välja anda.

pakun välja hea konverentsiteema

2011-05-24T10:11:00.000+03:00

.
Kumb oli enne, kas moraal või eetika?

nädala luuletus

2011-05-23T20:06:00.001+03:00

.
KALLIS OLED, ISAMAA!

Kallis oled, isamaa!

..........Linnukene oksa päält
..........laseb tulla kaunist häält.
..........Päiksesära, metsamüha,
..........muld on iidne, muld on püha.

Kallis oled, isamaa!

..........Kallis oled, isamaa!
..........Leib on kallis. Piim on ka.
..........Kallis on kõik roppu moodi,
..........mine ükskõik kuhu poodi.

Kallis oled, isamaa!

..........Raeka platsil inglismann,
..........kümme euri õllekann.
..........Muld on iidne, muld on püha,
..........pappi muudkui pritsi üha.

Kallis oled, isamaa!

peatselt ilmub mu soomekeelne luulekogu

2011-05-23T17:58:00.002+03:00

.

Kirjastus Palladium Kirjat
Tõlkija Mika Keränen
Kaas Jekaterina Rodionova

kirjanduslik kursus

2011-05-18T11:49:00.004+03:00

See on ikka fenomenaalne, kui palju võib ühelt eesti filoloogia kursuselt kirjanikke tulla. TPÜ 1997-2002 aastakäigust on kirjanduslikult tegevad tervelt viis:

- Wimberg
- Jürgen Rooste
- Ivar Sild
- Kätlin Vainola ~ Marie Myrk
- Veronika Kivisilla

Mäletan, et üks meie kursaõde, Monika Põdra kirjutas juba ülikooliajal väidetavalt krimiromaane, aga käes ma ühtki hoidnud ei ole, ja mulle teadaolevalt, vähemalt tema nime all pole midagi ka ilmunud (siiski, hm?). Aga kirjanduslikku nimekirja saab tinglikult lisada veel Lauri, kes töötab kirjastuses toimetajana, s.o on ka kirjandusega seotud.

säuts nr 1

2011-05-16T13:14:00.002+03:00

Vana Genesis (-1980) on ikka pagana hea!!

ha-ha, auväärne eelviimane koht

2011-05-15T01:31:00.011+03:00

Juba enne finaali ütlesin teleka ees: see ei ole suusamaraton, kus Veerpalu Myllyläga võidu vehib - mul on täiesti suva, kas Eesti laul sel tingeltangelil võidab või mis kohale see jääb. Pärast show lõppu pean nentima, et tegelikult olen Eesti eelviimase kohaga lausa rahul. Eristan ses tundmustekimbus kolme aspekti:

OLEME TARGEMAD
Ei ole ikka mõtet enneaegu Eestile võitu kaela riputada, hakata mõttes vaat et järgmise aasta kontserdipaika valmis vaatama, nagu reedel ja laupäeval juba peaaegu tehti.

PÕHJUS RÕÕMUS OLLA
Sven Lõhmuse saastlaulukonveieri järjekordne toode sai oma kunstilisele tasemele igati vastava koha.

KOHT JÄRELEMÕTLEMISEKS
Kas rahvahääletus on ikka õige viis Eesti Laulu võitjat välja selgitada? Ma ei arva, et Stig Rästa (või Orelipoiss) oleks tingimata parema koha saanud. Aga sel juhul oleks meil olnud vähemalt ette näidata aus ja ehe laulukunst, nagu Leedul või Prantsusmaal.

Ja muust kirjutasin juba toona siin.

Viimase Tomi-saate võttepäev, 8. mai 2011

2011-05-09T23:34:00.005+03:00

1. septembril 2006 läks eetrisse esimene osa lastesaatest "Saame kokku Tomi juures". Ja 24. mail 2011 läheb eetrisse kõige viimane saade. Kokku sai tehtud 859 osa.

Stsenaristid olime alguses mina ja Jaanus Vaiksoo, viimases otsas liitus meiega Kristiina Kass. 2011. aasta kevadhooaja saated kirjutas Vaiksoo üksi.

Aga nüüd on see läbi. 8. mail võeti Nõmmel Vaiksoo aias purki viimane saade ja pärast seda istusid asjaosalised rikkalikult kaetud laua taha, et "lehvitada olnud 859-le saatele teleajaloos," nagu ütles saate produtsent Margus Saar.

Argo Aadli (onu Ööbik), taamal Robert Annus ("uus" Tom)

Needsamad pluss saate üks režissööre Salme-Riine Uibo

Robert Annus

Marika Vaarik (vanaema Ellen)

Jaanus Vaiksoo

Grimmikunstnik Mare Bachman

Margus Tabor (tuustid) ja Jaanus Vaiksoo

Karol Kuntsel ("vana" Tom, tegelikult Toomas)

Läbi suitsu

Tomid

F: Wr

Ralf Parve 25.6.1919 - 29.4.2011

2011-05-02T23:26:00.004+03:00

F: Kirjandusmuuseum 2010

Nekroloog

halamisest nuti-turvalisuse pärast

2011-04-27T10:07:00.003+03:00

.

Kirjutavad. Ju see tõsi on. Ju kõik need tehnofriigid ja nutifännid elavadki tegelikult klaasis majas, kust nende liigutused on kõikjale näha. Ei imesta üldse. Mina deklareerin oma rahulolu. Mina

- kasutan veendunult vana head Nokia 3310, mis ei salvesta isegi sõnumeid rohkem kui 20 tükki, GPS-i null, internetti null, muud möga null, disain on mugav ja tehnika on kindel nagu tööhobune

- ei oma kontot Facebookis, ja Twitteris ka säutsumas ei käi, muudes sotsiaalvõrgustikes mind ka ei leidu, mu viimane e-profiil on Orkuti varemeis, sinna see ka jääb

Kahju, et viidatud artiklis ei öeldud kõige paremat nõuannet: kas on vaja endale kohe igasugu "põnevaid" tehnikavidinaid soetada ja kas on vaja kogu oma elamine nutifoni sisse toppida?

10 aastat kirjandusnädalat SOTSIA!

2011-04-24T13:41:00.007+03:00

23.-26. aprillini 2001 toimus Tallinna Pedagoogikaülikoolis esimest korda kirjandusnädal SOTSIA. Eile täitus sellest täpselt 10 aastat. Palju õnne!

SOTSIA lõpuüritus "Üks tund ja pool sajandit"
Peda aulas 26. aprillil 2001

SOTSIA loosung Tartu Kirjanduse Maja teisel korrusel
Tartu NAK-i toas 11. detsembril 2001

(hiljem kadus see loosung jäljetult - kui keegi teab selle saatust või praegust asukohta, palun teada anda, tegu on mulle emotsionaalselt olulise reliikviaga)

Värsside vabastamine 20. aprillil Kirjanike Majas

2011-04-24T12:52:00.002+03:00

F: Marko Kivimäe

kuidas elada üle see kirikukellade kolistamine

2011-04-23T09:41:00.004+03:00

Pikale pühadeajale on iseloomulik, et telekast tuleb üksteise otsa lollakaid lastefilme vastikutest koertest ja halvasti käituvatest lastest, mille vahele lastakse ohtralt kirikukellade kolinat ja pappide jutlustamist. Ikka päris rõve. Nii oli jõuluajal, nii on ka praegu, kevadpühade aegu.

Mõned hetked panevad päris mõtlema. Kuskil ilmub kalju seest "iseenesest" püha tuli, Filipiinidel piitsutavad kärbunud ajudega usuhullud ennast veriseks ja lasevad risti naelutada, rahvamass aga jõllitab huvis ja harduses pealt, jäädvustades toimuvat kõige moodsama tehnikaga... Siis mõtled eriti, et ehkki me suudame juba laboritingimustes ja kvantmaailmas läbi viia eduka teleportatsiooni, jääb enamik inimesi endiselt ja vist igaveseks 10 000 a tagusele vaimsele tasemele.

Aga kuis siis elada üle need pikad pühadeajad kodustes tingimustes? Jõuluaegu vaatasin DVD-lt mitut vana head eesti filmi ja hulga Sherlock Holmes'i Jeremy Brett'i kehastuses. Nüüd tähistasin Suurt Reedet sellega, et vaatasin BBC dokki "Koopainimeste jälgedes" ("Walking with Cavemen", 2003), mille Säästumarketist paari euro eest ostsin. Väga hea ja hariv dokk. Homo habilis, Homo heidelbergensis, kahele jalale tõus, tööriistade valmistamine, tule kasutamine, intellekti teke ja kunsti sünd. Samasse sarja kuulub veel dinosauruste dokk ja eelajalooliste kiskjate dokk.

Soovitan selle kõrvale lugeda ka kahte raamatut: Richard Dawkinsi "Luul jumalast" ja Carl Sagani "Deemonitest vaevatud maailm". Vahel läheb piir teaduse ja väljamõeldise vahel endalgi segaseks, siis kulub väike eneseharimine ses vallas ära.

kevadine

2011-04-21T13:13:00.006+03:00

.
Loen 19. aprillil Kadrioru pargis mänguväljakul Carl Sagani head raamatut "Deemonitest vaevatud maailm". Foto tegi Holger.

homme Wimbergi luuleõhtu Kirjanike Majas

2011-04-19T17:45:00.001+03:00

- - - NB! - - - NB! - - - NB! - - - NB! - - -

Tallinna Kirjanike Maja saalis (Harju tn 1)
homme, kolmapäeval, 20. aprillil kell 18 luuleõhtu

VÄRSSIDE VABASTAMINE

Wimberg esitleb oma 2010-2011 ilmunud luulekogusid
"Eesti köökk", "Wabastatud wärsid" ja "Hõõguvad read"
loeb värsse neist ja mujalt

lisaks teevad kaasa ja astuvad ette
Wimbergi kamraadid kirjandusväljal
Contra, Veiko Märka ja Jürgen Rooste

Sissepääs: mittetöötavad inimesed 1 €, töötavad inimesed 2 €

KOHTUMISENI!

kaamerasilm Kirjanike Liidu üldkogul 2011

2011-04-15T20:22:00.005+03:00

Andrei Hvostov üldkogu juhatamas

Berk Vaheril on midagi öelda

Aapo Ilves uurib lugereid

Aapo Ilves uurib ikka lugereid

Aapo Ilves ja Liisi Ojamaa

Liisi Ojamaa ja Krista Kaer

Juhan Habicht kõneleb e-kirjastamisest

Vello Salo

Maarja Kangro ja Kalju Kruusa

Mart Kivastiku piibujutt

Andres Langemets

Marin Laak ja Jaan Undusk

Indrek Tart e Julius Ürt

Harri Jõgisalu

Jaan Malin

F ja © Wimberg

tšastuška

2011-04-12T23:50:00.001+03:00

.
KOOLILÕPP
Tšastuška

Aktus lõppes ja sai siis
.......tunnistused 6a.
Õps neid reisile nüüd viis
.......läbi terve USA.

Cabaret Interruptusel 24. märtsil 2011

2011-03-28T00:11:00.001+03:00

(f: Marko Kivimäe)

õnnestus leida "Kin-dza-dza!" eestikeelse tõlkega

2011-03-26T23:42:00.010+02:00

.

Ma ei olnud nõukogude filmikunsti üht kõige diibimat mängufilmi "Kin-dza-dza!" (Mosfilm 1986) näinud enne, kui paar aastat tagasi. Pärast seda olen seda veel korra-paar vaadanud. Alati vene keeles, ilma tõlketa mulle arusaadavasse keelde. Peamised asjad on mulle tõlgitud ja ühest-teisest olen ise aru saanud. Aga pilt ja tegevus ses filmis on nii sürrid ja ilmselgelt tuumakad, et tekitada ihalust dialoogi detaile ja nüanssegi tabada.

Mistõttu hüüatasin mõttes rõõmust, kui täna Apollo filmiriiulis nägin seda filmi eesti keelde tõlgitud vene filmiklassika sarjas välja antuna - ja juba aastast 2006. Juhhei. Lisaks enam-vähem kabedatele tiitritele on plaadil lisaks taastatud kujutis ja heli. Hoobilt sai uuesti vaadatud. Ku!

tänase päeva epigramm

2011-03-22T23:27:00.008+02:00

.
SEGADUS

...................inspireeritud

Ilmaelu täitsa segi.
Mõõdab kupja turja piits!
Pagar sitast saia tegi!
Meistrit õpetab noviits!

minge raamatupoodi ja küsige!

2011-03-22T09:18:00.005+02:00

.

Luulekogusse "Hõõguvad read" on kogutud luulet, millest enamik on kirjutatud aastail 2006–2007. See on mõtteline kaaslane Wimbergi eelmisele, 2010. aastal ilmunud luulekogule „Wabastatud wärsid“. Kui „Wabastatud wärsid“ oli mõtisklev ja vaatlev, hõlmates peamiselt vabavärssi, siis „Hõõguvad read“ on otseütlev ja sekkumishimuline, sisaldades traditsioonilist riimluulet. Kõiki selle raamatu luuletusi on Wimberg aegade jooksul publikule menuga esitanud, olgu provintsis või metropolis, kirjanike ees või teiste ees. Raamatus leidub ka koos Contraga kirjutatud luuletusi, Contra tõlkeid võru keelde ja eriti kaugete aegade saadikuna Jürgen Rooste uljas pühendusluuletus „Mina ja Wimps“.

Ja rohkem mult nüüd tükk aega luuleraamatuid ei tule.

emakeelenädala turnee '11

2011-03-18T14:54:00.006+02:00

Võhmas (f Kenno Soo)

Emakeelenädal on selleks korraks möödas. Nagu ikka, oli hulk käimisi, sõitmisi ja esinemisi. Seekord oli mu turnee järgmine:

E, 14. märts
Võhma Gümnaasium, 10.-12. klass

T, 15. märts
Lasnamäe Üldgümnaasium, 1.-5. klass

K, 16. märts
Audentese kool, 10.-12. klass

R, 18. märts
Tabasalu Ühisgümnaasium, 5. klass

Kokkuvõtteks: kõik käimised olid väga meeldivad. Võhmas külastasin lisaks kohalikku küünlavabrikut Eesti Valgus ja tutvusin poola keelest tõlkija Hendrik Lindepuuga. Rääkisin gümnasistidele keelest, kodumaast, patriotismist ja lugesin oma luuletusi. LÜG-is, oma koolis, esinesin esimest korda, saal oli täis ja kuulas huviga. Sõber Lauri oli kaasas ja müüs pärast mu raamatuid ka. Audenteses esinesin ettekandega Arvi Siiast. Oli vaba valik, millest kõnelda ja mina valisin Siia. Ettekandeid pidasin muide kaks, kahele eri publikule. Ettekanded tulid üksteisest kenakesti erinevad, ja hea oligi, ega mina ei suuda küll üht ja sama juttu kaks korda täpselt samamoodi rääkida. Siig, 194o.-1960. aastate kirjandus ja eluolu üldse, lõngused, stiljagi, džäss jne - auditoorium paistis igati kaasas püsivat, mis sest, et suur osa neist olid spordinoored, seega kultuuriteemadest üsna kaugel üles kasvanud. Tabasalus lugesin oma luuletusi ja jutte.

Võhmas (f Kenno Soo)

Tahan ära mainida, et nii Võhmas, LÜG-is kui ka Audenteses olid huvijuhid väga toredad ja terased isikud, lahked ja abivalmis (Tabasalus ma huvijuhiga kokku ei puutunud), ja seda olid ka kõik mu kohatud õpetajad, raamatukoguhoidjad ja koolidirektorid. Võhmas tutvusin isegi Võhma linnapeaga, kes oli samal üritusel kõnelemas. Aitäh kõigile kutsujaile-võõrustajaile! Mingeid negatiivseid või kriipivaid muljeid mulle kuskilt külge ei jäänudki. Korraldus, logistika ja rahaasjad said aetud kergelt ja klaarilt. Ausõna, nii on ikka väga tore esinemas käia. Oskan selle üle rõõmustada seda enam, et paar kirjanikku-kolleegi jutustasid mulle see nädal ka paar tõsisemat seika.

Kirjanik A, tuntud luuletaja, poetas, et tal on, nõukogude ajal üles kasvanud inimesena, natuke ebamugav rahast juttu teha, s.o esinemise eest honorari küsida, ning leidub huvijuhte ja muid kutsujaid, kes seda osavalt ära kasutavad. A jutustas: teda kutsutud kord riigi kaugesse nurka esinema, seal selgunud, et järgmine buss läheb tagasi alles hilisõhtul. "Kui ma oleks seda teile enne öelnud, siis te ju ei oleks tulnud," tunnistas huvijuht puhtsüdamlikult üles. "Tõesti, ei oleks tulnud," tunnistas A veel puhtsüdamlikumalt. Nii ta istus ja passis seal kolkas terve päeva, enne kui tagasi pääses. See kõlas nii, et ega ta esinemise eest tasu ka ei saanud. Ühes teises kohas esinemisest rääkis A: kutsuti, läksin, esinesin, mina ise autot ei juhi, palusin ennast ühel sõbral kohale viia, oli Tallinna lähedal. Tasuks ulatati lillekimp - tore ju, aga aeg, vaev, bensiin? "Enne emakeelepäeva ma lausa kardan telefonikõnesid," tunnistas A.

Kirjanik B, tegev lastekirjanduse vallas, rääkis, et pidi algselt esinema ühe päeva jooksul kahes lähestikku asuvas raamatukogus. Ta oleks kohale sõitnud oma autoga, ja tõesti, see on sel juhul kõige parem liikumisviis, ei pea sõltuma bussidest ja juhuvedudest, ei pea ka kodinaid seljas tassima. Tulla oleks tal olnud risti läbi riigi. Tasuks pakuti talle 50 eurot kummastki raamatukogust arvega. B loobus: juba bensiini läheb 25 euro eest, rääkimata sellest, et arve summa sees on ka sots- ja tulumaks - eraisikuna saadav neto oleks olnud päris nigel.

Niisiis, kallid huvijuhid, õpetajad, raamatukogutöötajad jt kirjanike kaasvõitlejad ja väärtustajad, olge ikka nii kenad ja tehke ise kutsutuga julgelt juttu esinemise, s.o töö eest saadavast tasust. Ärge eeldage, et ta tuleb, esineb ja läheb ainult lillekimbu või tassi eest. Elame ikka kapitalismis, mitte Vladimir Iljitši märjas unenäos, eks! Pesumasina parandaja, kes tuleb väljakutse peale koju, nokitseb natuke ja kirjutab priske arve. Projektijuht avab faili, paneb kaks koma, sulgeb faili ja kärutab tellijale selle eest siukse arve, et meilboks kokku jookseb. Miks esineb siis ikka veel juhtumeid, kus kirjanikku peetakse tasuta tööjõuks? Uskuge, tal on muud ka teha, kui ilma tasu saamata mööda Eestit ringi rännata.

Kuidas kirjanikku esinema kutsuda, seda olen ma juba põhjalikumalt valgustanud.

objektil

2011-03-14T00:07:00.001+02:00

2011-03-07T20:57:00.001+02:00

JESS!!!

väikeste tüdrukute roosade moblade demokraatia

2011-02-26T23:30:00.020+02:00

Mul on siiralt hea meel, et muusikamaitsega inimesed ehk žürii (v.a Nõgisto) valis parimaks Orelipoisi. Palju, palju õnne, Jaan!

Nagu mul on hea meel ka selle üle, et laval käis Henry Laks, meenutamas ajastut, mil nooruslikkus ja hea maitse olid üldiselt sünonüümid. Ja on omamoodi tore, et laval käis ka 2 Quick Start, meenutamas, mida peeti heaks eesti popiks 15 aastat tagasi.

Mul on halb, piinlik, õudne, et nagu alati, kui midagi lastakse otsustada telefonihääletuse teel ja "rahval", siis on tulemuseks väikeste tüdrukute äkää-bling-bling-näts-näts-vuan-tuu-seven-trii-äkää-bullshit. Järjekordne Sven Lõhmuse ilakomm on n-ö rahvahääletusel parimaks lauluks hinnatud.

Miks peab laskma sellel "rahval" kõike hääletada? Nad võivad hääletada superstaare ja talente, mis on puhtalt kommertslik nähtus. Aga miks peab laskma neil valida olulisi asju, nagu näiteks euromündi kujundus ja Eesti Laulu võitja? Kas meil tõesti on tarvis demokraatiat, kus peaosas on väikeste tüdrukute roosad moblad?

Miks laseme tähtsaid asju otsustada isikutel, kes peaksid sel kellaajal juba magama ja nägema värvilisi unenägusid kiisukestest?

Hilisem täiendus: võib-olla olen ülekohtune, liialdan ja eksin, kui ajan selle asja väikeste tüdrukute kaela. Mulle on signaliseeritud, et tegelikult meeldisid väikestele tüdrukutele MID, Ithaka Maria ja Orelipoiss. Aga kes siis Getteri esimeseks hääletasid? See mõte teeb mind päris rahutuks. Täiskasvanud? Kas tõesti peaksime sel juhul ikka laskma rahval ise presidenti valida...?!

Võib-olla on kogu Eesti rahvas vaimses arengus väikse tüdruku tasemel? Jah, võib-olla ongi...

peatselt poodides!

2011-02-22T02:01:00.004+02:00

Lavalt-massidele-luulet.
Enamik kirjutatud 2006-2007.
Kirjastus J&U.
Kujundus Jekaterina Rodionova.
Formaat: põuetasku.

Juhan Smuul 89

2011-02-18T07:45:00.003+02:00

.
Täna on 89. sünniaastapäev Juhan Smuulil.

Juhan Smuul 80 - loe
Juhan Smuul 85 - loe

anekdoot

2011-02-17T19:29:00.002+02:00

.
Koerale antakse kaerahelbeputru.
"Hurraa, kaerahelbepuder!" rõõmustab koer.
Järgmisel päeval antakse jälle kaerahelbeputru.
"Kaerahelbepuder!" rõõmustab koer.
Kolmandal päeval - taas kaerahelbepuder.
"Kaerahelbepuder..." pomiseb koer, kuid sööb ära.
Neljandal päeval - uuesti kaerahelbepuder.
"Õõh, kaerahelbepuder..." poriseb koer, maitseb isutult, pool jääb hallitama.
Viiendal päeval ei anta midagi.
Kuuendal - ka mitte midagi.
Seitsmendal päeval - taas kaerahelbepuder.
"Hurraa, kaerahelbepuder!"

huvitav mõttevahetus: stsenarist vs lavastaja

2011-02-13T18:27:00.003+02:00

Lugesin Sirbist Peeter Sauteri lugu ja Jaan Kolbergi vastust sellele. Soovitan seda mõttevahetust lugeda kõigil, kes kirjutavad stsenaariume (filmi, tele, teatri vm), ja kõigil, kes tegelevad nende lavastamisega.

Ma olen rohkelt stsenasid kirjutanud. Nii hullusti nagu Sauteril mul pole õnneks läinud, enamasti olen saanud töö eest ka tasu, ja kui mitte täispotti, siis vähemalt mingisugustki. Aga probleem, mida Sauter valgustab, on mulle tuttav. Kui kirjutad stsena valmis - ja sinnapaika see jääb. Olgu siis põhjused millised tahes. Tavaliselt taandub kõik rahale. Kirjutasin täispika laste mängufilmi - sahtlisse! Kirjutasin täispika libreto muusikalile - sahtlisse! Sahtlisse jäämise protsent ses kirjandusliigis on erakordselt suur, või mis suur, see on lausa tõenäoline, asjade eeldatav käik!

Aga kui on midagi, mida ei ole mitte mingit mõtet sahtlisse kirjutada, siis on selleks draamavormis tekst. Draama idee on jõuda lavastusena publiku ette. Draama sahtlis on mahavisatud töö, aeg, raha, energia. Seepärast toetan igati Sauteri mõtet, et tellimustesse draamateose kirjutamiseks tuleb suhtuda ettevaatlikult. Eriti kui oled vabakutseline kirjanik. Kirjutad, lood, piinled, kogud materjali, komponeerid, kaalud, mõõdad, loed, silud, täiendad, kärbid - siis läheb asi lavastaja kätte, ja kui siis on soss, ongi kirjaniku aeg maha visatud.

Kirjaniku aeg on tema raha. Eriti vabakutselise kirjaniku puhul. Sahtlisse jäänud draamatekst on sel puhul täpselt sama, kui ehitaja ehitab maja, kingsepp parandab saapa, autoremondiluksepp vahetab rehvid, jne, saamata selle eest sentigi. Seepärast pani mind jahmuma Kolbergi arrogantne seisukoht: "Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama."

Sorry, Kolberg, miks sa siis poes saia ja leiva eest raha maksad, miks sa ei eelda, et sa võid neid tasuta riiulist koju viia? Kas sa ei eeldagi siin, et pagar peab tegema saiu ka siis, kui talle selle eest ei maksta - kuna ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab saiu tegema?

Kui elaksime kommunismis või anarhismis või 19. sajandi romantismis, mil kõige suuremates närudes käis ikka kõige suurem kunstnik, siis oleks see mõeldav, aga me elame kapitalismis. Jüri teeb Marile töö, Mari maksab Jürile selle töö eest. Kui Maril pole raha selle eest maksta, siis ta ei lihtsalt ei telli Jüri endale tööd tegema. Siis teeb Jüri töö Martale, kellel on raha tasu maksmiseks. Lihtne. Kehtib ka filmi-, teatri- ja telemaailmas. Lavastaja ise ei peagi maksma - maksmine on tootja või teatridirektori rida. Kui lavastajal pole kindlust, et sealtkaudu on rahad liikumas, siis pole vaja ka stsenaristi tülitada.

Kordan, seni on minul isiklikult läinud korda stsenade kirjutamise eest ka tasu saada. Päris palju on ka publiku ette jõudnud (telesarjad, sketšikavad, üks näidend). Ja eelnev on kirja pandud rohkem solidariseerumisena Sauteriga ja mõtteaineks kõigile, kes nende valdkondadega seotud. Sest ma mõistan täiesti Sauteri seisukohtade argirahanduslikku tagamaad. Kirjanik, kes on vabakutseline, elab täpselt nii hästi, kui palju ta kirjutab ja kui palju talle kirjutamise eest makstakse. Sel juhul on tema aja raiskamine võrdne tema taskust raha ära võtmisega. Vabakutselise kirjanikuna on võimalik Eesti Vabariigis ära elada küll, ta elujärg on kindlasti parem kui noorel pedagoogil (kes saab ühe koolitunni eest neto 5 eurot). Aga ainult siis, kui oma aega hoolikalt ja kasulikult kulutada.

Kirjaniku töö ja aja väärtustamisest on olnud varem juttu näiteks esinemas käimiste ja tekstide õpikus kasutamise puhul. Oli aeg, ja mitte väga ammu, kui kirjanik sai esinemistasuks tassi ja pastaka, ning õpikukirjastus üritas maksta luuletajale honorari 3 krooni luuletuserea eest bruto. Enam selliseid aegu ei ole. Normaalne esinemistaks on vähemalt 64 eurot pluss sõidukulu ja õpikukirjastus maksab, kui talle see soov esitada, igati viisakat tasu. Asjad edenevad, kui neile tähelepanu juhtida. Loodetavasti paranevad asjad ka filmimaailmas.

luuletus

2011-02-12T20:09:00.004+02:00

.
MURE

ou fuck tra tai pohh
sitt värk krt täis pask
üks tüüp on sott sees
mul papp raisk nii null
jopt või munn on tross
na hui puts piz dets

wene keeles 2. Kõige suurem maasikas

2011-02-11T09:26:00.004+02:00

.
Самая крупная клубника

Сразу же, как только я утром вставал, первым делом - бегом в сад! Чтобы собрать в ковшик за ночь созревшие ягоды клубники. Шуршал в кустиках. И сегодня на урожай нельзя было жаловаться. В основном ягоды были такие, средние. В течении дня я снова и снова проверял грядки. И чуть после полудня обнаружил вдруг среди листьев одну крупную и красную, здоровенную ягоду! Ух, как сейчас её съем - размечтался я. В огороде появилась и бабушка. Увидела у меня в руках клубнику и спросила, мол дай, я тоже бы отведала. И схватила - именно эту здоровенную! "Ты такими ещё успеешь наесться," сказала бабушка, "а я уже старенькая."

...............Tlk Jekaterina Rodionova

wene keeles 1. Mulksuga kohvikann

2011-02-11T09:17:00.006+02:00

.
*

булькающий кофейник
с кофе на крылечко
с кофе на второе крылечко
с кофе в сад
с кофе даже тогда, когда накрапывает дождь
с кофе к сараю
с кофе в кладовку
с кофе на сеновал и на летнюю кухню
добавим молоко, как хорошо!

...............Tlk Jekaterina Rodionova

vahvad sellid tulevad lavale

2011-01-31T23:21:00.004+02:00

F: Priit Salumaa

VAHVAD SELLID TULEVAD LAVALE

Joome hästi palju,
joome hästi palju
ja siis oottab lava!

Kogu saali lummab,
kogu saali lummab
meie luulekava!

Meid ei koti mõne,
meid ei koti mõne
tige hambakrigin.

Vastumeelt on meile,
vastumeelt on meile
kõikk see kaunis vigin.

Meie röögime ja,
meie röögime ja
teeme palju kära.

Laulame ja loeme,
laulame ja loeme
ega lähe ära!

üks Õige Talvelaul!

2011-01-25T12:00:00.000+02:00

.
kuula

100 luulepärli - eesti kirjandusõpetajad ja luule

2011-01-22T12:16:00.012+02:00

F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamas

Korraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!

Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -

üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.

Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!

Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"

Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.

Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.

Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.

See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.

Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.

Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.

Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.

Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.

(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)

Toomas Liivi mälestuskonverentsist

2011-01-15T13:12:00.010+02:00

.

Eile peeti Reaalkoolis Toomas Liivi mälestuskonverentsi. Toomas Liiv (1946-2009) oli luuletaja, kirjandusteadlane ja Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse professor. Konverentsi korraldasid tema üliõpilased ülikoolist ja kolleegid kirjandusest. Esinesid: Karl Martin Sinijärv, Toomas Haug, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Märt Väljataga, Maarja Vaino, Ivar Sild, Aarne Ruben, Mihkel Kaevats, Mari Peegel ja mina.

Ma olin korraldustöö algfaasis orgkomiteega seotud, aga mitte määravalt. Minu idee oli, et regulaarselt võiks hakata korraldama Toomas Liivi nimelist kirjandusteaduslikku konverentsi, või siis lühemalt lihtsalt Toomas Liivi konverentsi, kus kõneldaks sellest, millega Liiv ise tegeles: eesti kirjanduse ajaloo uurimisest. See võiks toimuda kas just iga aasta, aga näiteks iga kahe aasta tagant. Selline oli minu mõte. Ei tea, mida tulevik toob, aga eilne konverents oli teisest mõttest kantud.

Peaaegu kõik eile kõnepulti astunud rääkisid Toomas Liivist. Tema isikust, tema luulest, tema tähendusest, tema tekstidest. Ses mõttes oli see puhas meenutusüritus. Minu meelest ei oleks pidanud seda eesmärgiks võtma. Lisaks kippus see üritus ka liiga kirjandusteoreetiliseks kätte, aga seegi on nähtus, mille üle Liiv ise alati rõõmsalt ironiseeris.* Elus kirjandusloo venitamine ja passitamine mingitele kokkuklopsitud liistudele või mudelitele ei ole küll asi, mida saaks nimetada toomasliivilikuks. Oleks võinud lagundada, murendada, üllatavaid rakursse leida jne - uurida, mõtestada, vaadelda, avastada kirjandust uudsetest vaatepunktidest. Nagu oli toomasliivilik.** See selleks. Liivi-kesksus ja teoorialembus võivad ju olla alles alguse asi. Ja üsna maitse asi on see ka. Kuid mis kindel, regulaarne Liivi-meenutuste konverents küll vajalik ei ole. Ja mis veel kindel: kes peab ettekannet väga teoreetilisel teemal, peab ikka kohe väga pingutama, et saal kaasas püsiks. Mida vähem paberilt maha lugeda, seda parem. Isegi Märt Väljataga, oma arutlusega, mis on luule ja mis ei ole luule, mõjus eile uinutavalt.

Kolmas eile mind häirinud tegur kahetist vaatlemist välja ei kannata: Reaalkooli aula osutus ettekannete pidamiseks sobimatuks, sealse kohutava akustika tõttu. Mikrofoni ja kõlarite süsteem tekitas kajavat kõminat, nagu kõneldaks mingi raudšahti põhjas. Ilma mikrita, nagu ma kõnelda püüdsin, oli metalset kõminat vähem, aga siis tuli jälle kõvema häälega karjuda ja siis oli jälle kaja rohkem. Kui soovisin arvutist ette mängida helifaili, siis see oli täiesti võimatu - kõlarites moondus heli arusaamatuks kõmaks. Selle kõige pärast oli ettekandeid juba puht füüsiliselt väsitav kuulata. Tehnomeeskond oli muidu väga tubli ja vastutulelik, aga selle kõmina vastu ei saanud nemadki. Tulevikus võiks konverentsi - kui see regulaarseks peaks muutuma - kuskil mujal pidada, kui Reaalkool oma aula akustikat korda ei saa.

Mina kõnelesin 1950. aastate (nõukogude) eesti kirjandusloost. Teiste ettekannete kõrval oli see muidugi täiesti teisest ooperist, aga nagu ma eespool kirjutasin, oli see ooper, mida mina vaimusilmas Liivi-konverentsina nägin. Minu meelest on üks Liivi kirjandusteadusliku tegevuse põhialuseid see, et tuleb tunda ajalugu. Kirjanduse ajalugu ja ajalugu üldse. Ajastut, kus vaadeldav teos sündis. Ajalooliste sündmuste ja teose sündmuste omavahelist seost. Ja nii edasi. Teos ei ole suletud süsteem. Teose uurimine, mis ei välju selle teose piiridest, nägemata isegi selle teose autorit, ei anna midagi. Aga kahjuks just sellise uurimisega tänapäeval tegelda armastataksegi. Vaadelda tuleb suurelt. Ka Liivi ennast tuleb suurelt vaadelda.

Ma ei taha ainult kritiseerida, tahan ka tunnustada. Tunnustan ja tänan Jürgenit, kes oli selle konverentsi peamine mootor. Asi sai tehtud, ja nimekatest esinejatest ja huvitatud kuulajatest puudus ei olnud. Asjaga liitus ka pärast konverentsi lõppu alanud lavakava Liivi luulest. See, et mina oleks eelistanud vähem Liivi ja rohkem liivilikkust, on mu enda isiklik probleem. Või et vähem mahalugemist ja rohkem elavat esitust. Või et vähem heietamist, milleks asi ka kuskil teise poole keskel läks, ja rohkem asjalikku juttu. Isiklik probleem ei ole ainult see vastik mikrilärin, millesse küllap mõndagi eredat kinni filtreerus.

Tekst, millel mu eilne ettekanne põhines, peaks veebruari alguses ilmuma Sirbis. Kujutis, mis käesolevat postitust illustreerib, on pärit 2009. aasta septembris Tammsaare muuseumis filmitud videoklipist, mida eile esitas Maarja Vaino ja mille mina kohe ka endale mälupulgale lasin tõsta. Väga huvitav klipp, muide. Liiv räägib seal Tammsaarest ja istub ka ise Tammsaare laua taga.

---------------
* Mul tuleb kohe meelde see, kuidas ma Liivilt 2008. aasta sügisel Wiiraltis küsisin, kas tema igakordne loengusse pikalt hilinemine on dekonstruktsioon (loengu kui konstruktsiooni vastu) või ei ole. Liiv mõtles paar minutit ja teatas siis, särasilmi ja muheledes: "Jah! Teeme, et see oli dekonstruktsioon, jah!"

** Meenub näiteks, kuidas Liiv kord Vilde (või Tammsaare) muuseumis kõneldes tituleeris Visnapuud ja teisi siurulasi esimesteks hipideks, kes juba Vabadussõja ajal laulsid: sireli torka püssirauda, s.o make love not war; või kuidas Liiv kord loengus nimetas tegelikuks võitjate põlvkonnaks (kümme aastat tagasi mängiti ühiskonnas sellise mõistega, pidades silmas 1990. aastate noori firmajuhte) 1945. aastal Eestisse tagasipöörduvat Laskurkorpust; või kuidas Liiv kord ladus välja Eesti kroonid ja nimetas neid Siim Kallase kirjanduslooks. Jne.

raamatuesitlus Ralf Parve juures

2011-01-11T21:10:00.015+02:00

(F: Jukko Nooni)

Ralf Parve juures istus täna väike laudkond ja tähistas raamatu "Minu aeg" ilmumist. Kohal olid peale Parve enda veel Ülo Tuulik, Mall Jõgi, Toomas Haug, Nõmme Sõnumite toimetaja Jukko Nooni ja mina koos Katja ja Teodoriga. Räägiti ühest ja teisest, jutustati lugusid. Edastan neist siin mõned.

Seda rääkis Parve: 1950. aasta kirjandusdekaadil Moskvas juhtis Eesti NSV delegatsiooni tööd Keskkomitee ideoloogiasekretär Aleksander Kelberg. Tegu oli väga suurt stalinistlikku laastamistööd teinud isikuga, kellel oli seni puudunud igasugune kokkupuude kultuuriga üldse, ta oli tegelenud igasugu kahtlaste äridega, mh olnud proovireisija. Ühel õhtul, pärast päevaseid esinemisi, tõstis Parve restoranis kirjanike seltskonnas toosti: "Proovireisijad tulevad ja lähevad, kirjanikud jäävad. Proosit!" Kelbergi ennast kohal polnud, aga juba järgmisel hommikul oli see lugu tal teada: surus hommikutervituseks kätt kõigil peale Parve.

Seda rääkis Tuulik: nagu teada, kontrollis nõukogude ajal tsensor välisriikidest tulevat ja sinna minevat kirjavahetust, aurutas ümbriku lahti, luges kirja läbi, ja kui kõik oli korras, pani ümbrikku tagasi ja kleepis kinni. Ühel Tuuliku tuttaval oli viis kirjutada kirja lõppu: "... ja nagu alati, panen ma kirja vahele kontrolliks ühe juuksekarva." Kirjutas nii - aga juuksekarva just ei pannud. Kuid kui saaja kirja kätte sai, oli seal vahel alati ka juuksekarv. Parve jätkas teemat: ühel Gustav Adolfi kooli juubeliüritusel ujus tema juurde üks mees, keda ta ei tundnud. "Mina teid küll tunnen," ütles mees, "olin sõja ajal tsensor, lugesin kõik teie kirjavahetuse läbi. Head kirjad olid!"

Ka seda rääkis Tuulik: Paul Kuusberg oli õiglase meelega inimene. Ajal, mil Paul Kuusberg oli Kirjanike Liidu esimees, tekkis kord põhjendamatu tõrge Hans Luige vastuvõtul loomeliidu liikmeks. Luik oli töökas ja virk literaat ning tema publikatsioonide arv ja maht ületasid suuresti liikmeks saamise nõudeid. Juhatuse hääletuspäeval olid sekretärineiul juba lilled ostetud, kuid vastuhääli osutus enamaks. Mõni kuu hiljem hääletusprotseduur kordus, jäädes sedapuhku viiki, mis põhikirja järgi tähendas eitavat otsust. Midagi seletamata või peale surumata vaatas Paul Kuusberg juhatuse liikmeid üle prilliklaaside ja küsis: "Kolleegid, ehk hääletame korra veel?" Keegi polnud ettepanekule vastu. Hääled said Hans Luige kasuks. Kuusberg oli eksinud protseduuriliselt, kuid mitte sisuliselt.

Küsisin Endel Sõgla mälestuste kohta - mida arvata jutust, et need läksid koos Estoniaga merepõhja? Selle peale Tuulik ja Parve naersid lõbusalt. Parve ütles, et Sõglal olid märkmikud, kuhu oli väga täpselt kirja pandud, kes kus mida ütles. Ja siis rääkis Tuulik: omal ajal tekitas suurt pahameelt see, et Sõgel pidas oma juubelit Tuglase majamuuseumis. Seda peeti Tuglase mälestuse solvamiseks. Tuulik ütles, et teab kinnitada: Sõgel seda ise üldse ei tahtnud. Tuulik oli olnud sel hetkel Sõgla juures kodus, kui helistati ja aeti juubeliasju. Sõgel ütles, et tema ostaks hea meelega viina ja sakusmenti ja tähistaks juubelit oma kodus.

Palju oli juttu ka Tuglasest. Muuhulgas koorus välja seni väheteatud fakt, et Friedebert Tuglasel oli ristipoeg. Aga kes - see on teadmata. Siis rääkis Tuulik lõbusa loo, mida armastas rääkida Jaan Eilart: Ahjasse pandi Tuglase auks kivi. Kord saabusid Eilart ja Tuglas Ahjasse. Kohalik põllumees peatas oma traktori ja tuli neile näitama: "Näete, selle kivi all see vana Tuglas puhkabki!" Võib ette kujutada Tuglase nägu sellise juhatuse peale.

krt, miks näitlejad ei oska luulet lugeda?

2011-01-10T22:07:00.005+02:00

Uuest aastast käivitus ETV-s saade "100 luulepärli". Tegu on 100 luuletusega, mis on teatud hulga inimeste poolt välja valitud kui eesti luule paremik. See selleks. Igal õhtul loeb pärast AK-d keegi näitleja ühe luuletuse ette. Ja see, vabandage väga, on erakordselt rõve! Näitlejad ei oska luulet lugeda, nad rikuvad selle lihtsalt ära, jätavad heast luulest järele ainult rootsud ja varred.

Näeb see siis nii välja: näitleja vaatab uduse pilguga kivistunult kaamerasse, teeb suu lahti, ohkab, lausub värsi, pööritab silmi, vaatab maha, ähib, vahib kuhugi eemale, nagu näeks seal midagi põnevat, ohkab välja järgmise värsi, ägab, nagu hakkaks surema, surebki vist ära, sest paus enne järgmist värssi on nii pikk, et kaob side eelnevaga, ärkab siis ellu, vahib teisele poole, ägab järgmise värsi, siis vahib vaatajale otsa nagu üritaks teda diivanisse pilguga kinni naelutada. Jälle pikk paus, ähkimine, ohkamine, ägin, hingeldamine...

Miskipärast on luulevälistel inimestel arusaam, et näitlejad on kõige õigemad luulelugejad: nad ju õpivad lavakunstikoolis kõnekunsti, hääldamist, hingamist, diafragmaga manipuleerimist jne. Jah, õpivad. Ja on muidu igati tublid, tehku aga oma kolme õde ja ühtset eestit ja punjaba potitehast, täieline respect. Aga jätku luule rahule! Nad ei oska sellega midagi peale hakata!

Ütlen siis, mida on vaja luule esitamise juures - on vaja unustada kõnekunst ja "õige hingamine". Kõik see on praht! Kui see kõrvale jätta, tuleb õige ütlemise laad juba ise. On lummavaid luuletajaid, kes esitavad oma luuletusi puhisedes-nohisedes (Toomas Liiv) või rabedalt fraase pillates (Olavi Ruitlane) või kraaksudes (Matti Milius-Moguči) jne. Mõni susistab s-i, mõni vuristab. Ka päris konarlikud esitusviisid - kui need on naturaalsed - on luule lugemisel sada korda paremad kui näitlejate võltspaatos, lakutud ja poleeritud diafragmastatud ponnistus. Tean luuletajaid, kelle etlus on niivõrd perfektne, et sellest peaksid näitlejad ise õppust võtma: Elo Viiding, Andra Teede, Veiko Märka, Jürgen Rooste, fs, Jan Kaus, Doris Kareva, Andres Ehin, Maarja Kangro...

Palun, mu armsad eesti näitlejad, lugege seda postitust ja võtke ennast kokku, lõpetage see eetris surmavaakumine ära! Luule ei ole nii püha, et peaks selle ees värisema. Võtke luule kahe käega kõvasti kätte - ja olge inimesed, mitte kunstetlejad! Luule ei ole ilu, luule on jõud. Luule ei ole habisev küünlaleek, luule on... On raske öelda, mis ta on - enne tekib silmade ette vanatestamentlik pilt Moosesest, kes hoiab mäetipul pea kohal kivitahvleid, taamal lõkendav põõsas. Jah, see on luule.

vanaisa sünniaastapäev

2011-01-08T13:19:00.004+02:00

.
Täna, 97 aastat tagasi, 8. jaanuaril 1914 sündis Järvamaal Järva-Jaani vallas, Kaaruka külas minu vanaisa Verner Alev.

Oo, ma mäletan tema 70. sünnipäeva pidu Roosna-Alliku sööklas! Oo, ma mäletan tema 75. sünnipäeva pidu Roosna-Alliku vallamaja saalis! Oh neid viinapudelite haljendavaid rivisid ja salatimägesid ja rahvahulki! "Hommikuni! Päikesetõusuni!" hüüdis mu vanaisa üle laua. Nii et tõstan sel puhul toosti.

tuvide söötmise saladus

2011-01-01T12:22:00.004+02:00

Tulime eile Katja juures trepist üles. Trepikoda oli täis magusaid praelõhnu. Kolmandal korrusel elab mutt, kes aknast pidevalt üritab linde toita. Siuke reostaja. Aga nüüd lõhnavinudes kolmandale korrusele jõudes tabasime järsku tuvide-kajakate ja teiste lindude söötmise saladuse! Ah kui nutikas mutt! Aasta otsa on ta neid ju nuumanud ja õpetanud ligi tulema, nüüd on hea võtta ja nääriõhtuks pannile lüüa! Vaat see on kavalus!

nostalgianurk (no comments)

2010-12-30T21:35:00.004+02:00

lühimõlgutus Kalev Kesküla teemal

2010-12-30T14:56:00.002+02:00

Rühkisin läbi lumekuhjade bussi peale ja mõtted libisesid Kalev Kesküla peale. Tema lahkumine meie seast tänavu suvel, tema luuletused ja esseed... temale pühendatud Vikerkaare erinumber... Ja jäin mõtlema. Nekroloogide ja meenutuste laines kirjutas ka keegi, ma ei mäleta, kes, kuidas Kesküla olla omal ajal Areeni toimetajana olnud heaks abimeheks noortele kirjanikele esseede kirjutamisel. Hm, jäin aru pidama. Mina olin ka 10 aastat tagasi üks neist noortest kirjanikest, kes vahel Areeni mõne essee kirjutas. Kalev vist ise tellis, pakkus mingi teema ette. Aga minul ei ole tema toimetajakoolist küll midagi eriti head meenutada: see oli pigem tüütu ja tülikaski.

Kirjutasin, eks ole, loo valmis, saatsin ära. Oli läbi mõtestatud ja üle silutud, nii hästi kui noor inime vähegi suudab ja mõistab. Maht niikuinii kergelt ületatud. Stress sellepärast, et kuskilt midagi kärbitakse. Kalev luges läbi ja andis teada, et tema meelest oleks veel vaja juurde kirjutada vaat seda ja seda ja seda. Mingid tema punktid ja mõtted. Noh, kirjutad siis need juurde, leiad neile kuskil koha, maht aina paisub, kuskilt pead midagi maha nügima. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kuni lõpuks oli siis mingi lugu lehes. Algne ülesehitus ja loogika oli segi paisatud, mingid külgekeevitatud teemajupid juures, kuskil kiiruga midagi kokku võetud, et ruumi säästa. Ja loomulikult oli kärpekääridega kõvasti üle käidud. Algsest loost oli saanud mingi elukas, kellel on viis paari jalgu, aga käed ja kõrvad maha rapsitud. Mingisugune ühepajatoit, eikellegilugu. Ei olnud rõõm neid esseesid Areenist pärast enam lugeda. Ei, Kalevi kaasautorlik toimetajatöö mulle ei istunud. Kui lugu ei lähe, siis ärgu mingugi - ei ole vaja toimetajal seda enda suva järgi enam "paremaks" lasta kirjutada. Kuskil mujal, kellegi teise toimetajaga pole mul sellist kogemust olnud. Nii et olgu see öeldud. Kalev ei olnud minu toimetaja.

margi ümbrikule kleepimise tasu: 0.50 EEK

2010-12-30T14:43:00.003+02:00

Kujutan ette, kuidas postiteenistuse tuusad hambaid kiristavad: krdi meilid! krdi smsid! krdi suhtlusvõrgustikud! Aga kuidagi peavad nemadki ju ots otsaga kokku tulema, eks ju. Seepärast on välja mõeldud üks põnev teenustasu, mida alates lõppeva aasta suvest postkontorites ilma igasuguse hoiatuseta võetakse: teenustasu margi ümbrikule kleepimise eest. Kui selle kleebib ümbrikule postitöötaja, siis võetakse selle eest 50 senti (EEK). Kui kleebid ise - noh, siis oled seekord pääsenud. Aga ei tea, mis põnevad tasud veel kuskil seal hiilivad...

Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:

- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)

Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.

Suzanne Lopez Pariisist - ettevaatust, petukiri? Suzanne Lopez from Paris: beware, scam letter?

2010-12-27T19:00:00.012+02:00

Eelmise aasta suve lõpus teatati mulle kirjastusest Varrak, kus mul on ilmunud rida raamatuid, et mind ootab seal Prantsusmaalt tulnud kiri. Ohoh? Kui kiri minuni jõudis, selgus, et saatjaks on keegi 16-aastane Pariisi tüdruk Suzanne Lopez, kes soovib minult autogrammi! Ümbrikus oli valge papitükk, mis mul paluti autogrammiga tagasi saata. Olin üllatunud: sisuliselt ei ole minu loomingust midagi tõlgitud mõnesse muusse kui soome keelde - kuidas peaks üldse keegi Pariisi tüdruk teadma minu olemasolust?! Kuna ma ei ole kuigi vilgas kirjakirjutaja, kui asi puudutab ümbrikke, marke ja postkontoreid, ja kuna see ei olnud ka kiireloomuline asi, siis jäigi see kiri mu esikukapile vedelema. Vahel see ikka meenus.

Kiri on järgmine:

Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]

Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France

Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.

Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?

Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.

Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.

Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.

Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?

Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.

Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.

- - -

Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.

luuletus

2010-12-26T13:29:00.004+02:00

.
ÄRKAMISLAUL

Ärgata! On vaja ärgata!
..........Käes on hommik. Enam pole ööd.
Ärgata! On vaja ärgata!
..........Ootel toimetused. Toimetused, tööd.

..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Kardin eest ja tuppa karge voog.
..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Hommikune kohv ja hommikune roog.

Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Selga särk ja jalga king ja püks.
Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Oma parima siin annab igaüks.

..........Magades! Ei sünni magades
....................miskit tähtsat, miskit tohutut!
..........Algama! Peab tööga algama!
....................Alakem! Ja siia lõpetagem jutt!

26. 12. 2010 hommikul

jõulusõim

2010-12-23T18:26:00.008+02:00

.

Mis on jõulusõim? Arvate, et jeesuslapse sünnistseeni kujutav laua- või väljakukaunistus? Oh ei. Jõulusõim on see, kui enne jõule sõimatakse kaaskodanike nägu täis. Ja seda tehakse just 23. detsembril. Eelmise aasta 23. detsembril saabus mu moblasse tundmatult numbrilt sõnum:

Kuradi urood!
V6id selle kuuse
endale
perseauku
istutada! Pane
end p6lema!!!
Maarika

Ma ei tundnud ühtki Maarikat, kes sellise sisuga sõnumi mulle saatma peaks. Aga läraka sõimu sain sellest küsimata näkku. Täna, samuti 23. detsembril juhtus minuga niisugune lugu. Sõitsime autoga linnas. Tartu mnt ja Liivalaia ristmikul oli kolme autoga plekimõlkimine ja seetõttu liiklus toppas. Jäime sunnitult keset ristmikku seisma, sest ees oli tee kinni ja vasakule ei saanud ka sõita. Saime liikuma hakata alles siis, kui jalakäijatel oli roheline tuli. See aga ei meeldinud ühele eesti noormehele, kes seisis koos oma neiuga tee ääres. Ei mingit empaatiat, et vaene auto ristmiku keskelt liiklust ummistamast pääseks, oh ei. Ta ajas pea ette, jõllitas meile autosse ja karjus, nii et läbi praokil akna oli hästi kuulda: kuradi urood! Sirutasin käe aknast välja ja näitasin sõrme, mida mu kallis eesti suguvend mu poolest imeda võib, kui soovib. Ta siiski ei soovinud. Jätkasime teed.

Nii et juba teist aastat järjest sõimatakse mind 23. detsembril: kuradi urood! See ongi jõulusõim, hea traditsioon. (Rämps- ja muudest mölak-, sodi- ja paskeestlastest võib lugeda siit.)

seebikarbi eera jätkub: Peda fillid ja Leo Villand

2010-12-16T00:12:00.009+02:00

.
Lauri lappas oma vanu albumeid ja leidis sealt mõned huvitavad pildid, millega on hea jätkata mu eelmises postituses tõusetunud vanade Peda aegade meenutamist. Sellel pildil on eesti fillide teine kursus (ehk E21) ja kolmas kursus (ehk E31, seal olime mina ja Lauri) kultuuriloolisel väljasõidul Lääne-Virumaale 19. mail 2000. Käisime vaatamas Eduard Vilde lapsepõlvemaid Muuga mõisa lähistel, käisime vaatamas Porkuni lossi. Möödusime mh Eda-Ines Etti lapsepõlvekodust. Mäletan, et Lauri palus seal bussi kinni pidada ja tõttas pilti tegema. Eks kuskil käisime veel, aga kõik pole meeles.

Pildil oleme Vilde jutustusest "Minu esimesed triibulised" tuntud järve kaldal. Pikkade punaste kiharatega neiu on Kätlin Kõlamets, abiellunult Kätlin Vainola, nüüd tuntud lastekirjanik. Tema kõrval ruudulises jakis on Kristel Halman. Rohkem ma ei suuda üliõpilasi sel pildil tuvastada. Vast siis oli sel reisil ka teisi kursusi peale nende kahe eesti fillide kursuse.

See hallipäine härra, kes räägib, on üks Peda tolle aja meeldejäävamatest õppejõududest - eesti kultuuriloo õppejõud Leo Villand (1928-2010). Väga värvikas kuju, kellel ei puudunud nii omad veidrused kui ka oma innustav eeskuju ärksamatele üliõpilastele. Esimese asjana tuleb meelde tema loengupidamisstiil: räägitavast läbi ja lõhki vaimustunud, energiast tulvil, reibas, otsekui elektrifitseeritud. "Jaa!" hüüdis ta tihti, rääkides mingist kirikust, mõisast või 18. sajandi baltisaksa valgustuskirjanikust. "Seda peab teadma, ilma selleta ei saa!" Oli selge, et temale on kogu Eesti paikkondlik ajalugu läbi ja lõhki selge. Igal kevadel võttis ta vahelduseks teooriale oma asja ette ka praktikas: korraldas kultuuriloolise väljasõidu mõnda Eesti nurka.

Nüüdseks on hakanud mulle juba mällu jääma, et Jüri kirikus töötas piibli tõlkija Anton Thor Helle ja Kadrina kirikus töötas esimese eestikeelse juhuluuletuse autor Reiner Brocmann. Sedalaadi teadmistele pani mu jaoks põhja just Leo Villand. Hiljem olen teinud Eestis omal algatusel kultuuriloolisi reise, põiganud sisse vanadesse kirikutesse, uurinud Eesti kuulsate mõisnike elulugu, nende märke meie maastikuil ja jälgi ajaloos, peatunud lugema, mis on kirjas mälestuskividel ja -tahvlitel. Võib-olla Siberi tundras või Sahara kõrbes on kohti, millel ei ole meile midagi jutustada, aga Eestis selliseid kohti ei leidu, igal jalatäiel maal on oma lugu. Ka selle teadmise istutas mulle pähe just Leo Villand oma indu-täis-loengutega.

"Ega vanasti ei olnud nii, et kui tahad meelt lahutada, siis lähed kinno või teatrisse. Ei olnud nii! Siis oli - reheahi!" hüüdis Villand. Ja vana aja külaõhustik, talupoja mõttelaad, territoriaalne seotus sai rohkem tunnetatavamaks. Mis on rahvalaulu tõeline sisu, tähtsus, pale. Mis salapärane ja põnev asi on muinasjutt, muistend. Rahvaluule kui jutustamise mõnu, kuulamise elamus, teadmiste, mõttelaadi looja ja kandja. Novembripimedus, marduste aeg. Peaaegu vist igal korral oli Villandil loenguks ette valmistatud käsilehed, mille ta auditooriumis laiali jagas: täis tikitud kõiksugu infot, teoste katkendeid ja märksõnu. Kuid ega me Lauriga tema loengul mingid vagurad pupujukud ei olnud. Küll me seal ka itsitasime omavahel, vahetasime kirju, ajasime juttu. Kord Villand lausa pahandas meie peale: "Ei, mehed, nii ei saa! Kui te tahate oma jutte rääkida, minge välja!" Me ei läinud. Elasime tema kultuuriloolistele lõkendustele lihtsalt omal viisil kaasa.

Villand oli üks minuaegse Peda suurmeestest. Toomas Liiv, Mati Hint, Leo Villand, Lembit Andresen... Kõigilt neilt sai ärgas vaim kaasa väga palju. Villandist tuleb veel muidugi meelde see, kuidas ta jagas ekskursioonid kaheks: on ameerika meetod ja jaapani meetod. Jaapani meetod on tulla bussist välja, kõndida, vaadata, jalgu sirutada. Ameerika meetod on sõita bussiga kohale, visata pilk läbi bussiakna välja, öelda ahah ja edasi sõita. Oma hilisematel kultuuriloolistel reisidel olen praktiseerinud mõlemat viisi. Ükskord Villand meenutas pahameelega juhtumit, kus Kreekat külastanud turist pärast hulka jaapani meetodil tutvumiskäike protesteeris: "Ei jaksa enam neid kivihunnikuid vaadata!" - "Kivihunnikud!" osatas Villand. Aga mina, tagasihoidlikult, ütlen, et ühel hetkel, pärast seda, kui on jaapani meetodil külastatud esimest, teist ja kolmandat mõisa, seda kirikut ja toda kirikut, üht huvitavat kohta ja veel midagi ja veel midagi - siis sobib kasutada ka ameerika meetodit.

2001. aasta kevadel viis Villand meid reisile läbi Türi Tartusse. Mäletan mingit kivikangrut kuskil porise põllu peal... Aga Tartus pani see 1928. aastal sündinud mees hallide juuksekahlude lehvides Toomemäest üles niisuguse vuhviga, et noortel tudengeil oli tegu järelejõudmisega. See oli kultuuriloo jõud!

Veel üks pilt 2000. aasta reisist. See on kivi, mille otsa hüpates ma oma punased püksid katki rebisin... Ja jäigi hüppamata. Aga Lauri ja üks EV21 kutt, vist oli Andres, hüppasid ja poseerisid. (Too Andres ronis Porkuni tornis lausa saki peale välja, seistes seal surmapõlgavalt sammu kaugusel paarikümne meetri kõrgusest kukkumisest. Seda märgates käratas Villand noormehe kohe allapoole tagasi.)

retronurk: uusi sähvatusi seebikarbi eerast

2010-12-08T11:15:00.010+02:00

.
Sellel pildil olen koos Hedda Maureri ja Anke Lil'iga 1998. aasta suvel. Ilmus koguteos "Kruogan" ja me läksime seda Meie Meelde promoma. Saimegi promotud, tollase Ajakirjandusmaja ees tegime ka fotosessiooni.

Neist punastest pükstest peaksin kirjutama eraldi mälestused. Oh kuidas ma selliseid otsisin! Kuni 1997. aasta sügisel ühest vanalinna poekesest järsku leidsin. Kandsin neid, kuni nad rebenesid ühel Peda eesti fillide väljasõidul 2000. aasta kevadel. Tahtsin hüpata ühe kivi otsa, aga järsku - püksid rebenesid ühest ebamugavast kohast. Ja jäigi hüppamata.

See foto on tehtud ühel väga mälestusväärsel õhtul. Nagu kuupäev fotol kinnitab, 30. novembril 1999. Contral tegutses mõnda aega koguni fänniklubi ja see fänniklubi korraldas Haapsalus miski suurema Contra-ürituse. Sel üritusel ongi see pilt tehtud. Mind ja Jürgenit kutsuti ka, n-ö külalisesinejaks. See oligi vist mu esimene isiklik kokkupuude Contraga. Pärast sõitsime mina ja Jürgen Tallinnasse tagasi samas autos Vahur Kersnaga. Fotol kõige paremal tuntud Läänemaa kirjamees Viljar Ansko.

Peda-ajad! Noored eesti fillid! Ei ole enam selliseid aegu Pedas, ei ole Pedatki! Hea, et sai õigel ajal ülikoolis ära käidud. Ja ei ole enam neid seinugi, mis taustal paistavad, need ju nüüd lammutati maha: Peda kohvik ja raamatukogu ja... Fotol mina, Jürgen Rooste ja Lauri Vanamölder. Ilmselt 1999. aasta ehk II kursuse kevadel.

See on väga kirjanduslooline foto. Minu esimene ja seni viimane isiklik kohtumine Hellar Grabbiga. See leidis aset 2001. aasta kevadel, ühel soojal, kuid vihmasel päeval Rahvusraamatukogus. Nagu mälust välja kangastub, võis tegu olla Aarne Rubeni romaani "Vares-Barbaruse valitsus" esitlusega. Kui nii, siis saab foto ka suht kindla kuupäeva: 16. mai. Sest seda daatumit kannab Rubeni pühendus minu eksemplaris. Foto tegi Teet Malsroos.

Juhufoto Rahva Raamatu kaupluses Draamateatri vastas. Fotol mina, Elo Viiding ja fs. Mis asjus me sinna sattusime, ei mäleta. Elo sirvib 2001. aasta Loomingu juulinumbrit. Ju siis on foto selle aasta suve lõpus tehtud.

Kuskil 2002. aastal toimus Raekoja platsil mingi metsateemaline üritus. Suur lava oli püsti pandud. Mina ja Jürgen esinesime ka. Tutvusin seal Rein Rannapiga, kes tegi mulle ettepaneku kirjutada ühele ta viisile sõnad. Eks ta otsis uusi, värskeid sõnadekirjutajaid. Aga ma ei saanud selle tööga tollal kuigi hästi hakkama, tegin suht kehvad sõnad. Pärast Jassi Zahharov ühe korra laulis seda laulu - aga rohkem polegi sellest midagi kuuldud.

2002. aasta maikuus ilmus mu romaan "Lipamäe". Sel puhul soovis ETV kultuurisaate võttegrupp sõita romaani tegevuse toimumispaika, et seal mind intervjueerida. Sõitsimegi siis Kaaruka külla. Natuke filmisime Lipamäel, seal ka mõlemad fotod tehtud. Osa juttu võeti linti ka Kassaka talu aias õunapuude vahel. Ja nagu ma mäletan, sõitsime tagasi Peetri kaudu, ju ma siis näitasin teleinimestele ka kirikut, mis romaanis maatasa tehti.

no mis kasu üldse on tasulisest infoliinist?!

2010-12-06T21:00:00.006+02:00

Infoliin 1182

"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).

- - -

Taas infoliin 1182

"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.

- - -

Moraal

Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.

Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.

jõululuuletus

2010-12-05T22:35:00.004+02:00

.
JÕULUTRALL

Jõulutrall käib täiel tungil,
enamust see kotib väga.
Jõulupasast poed on pungil,
kõrvad täis on jõulupläga.

Pähe, tiba järel tiba,
kõikjalt tilgub jõuluiba.

Võrdlev kirjandusteadus

2010-12-04T22:56:00.005+02:00

TEGIJA:

(võta luup)

VÄIKE PUDININA:

Kommentaarid
Lisalugemist

(F: J. Rodionova; Muumi, töötlus Wr)

Berk Vaheri mõtteuperpallike

2010-12-03T12:11:00.009+02:00

Berk Vaher kirjutab tänases Sirbis:

"...kosutav oli viimases Loomingus näha Alvar Loogi ülikriitilist hinnangut Wimbergi luuletusteks nimetatavale piinlikule haltuurale (ehkki see polnud Loogi paremaid arvustusi, sisaldades peaaegu sama palju mõttekordusi kui selle objekt). Wimberg on kirjutanud arvestataval tasemel proosat ja ilmsesti meeldib luuletajana mudilastele, kuid ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab teda kui luuletajat täiskasvanutele mõeldud kirjanduse kontekstis „tegijana” võtta. Tegijamana kui näiteks on taibatud laiemalt võtta Marko Kompust või Kiwa – aga muidugi, üks on ju lihtne, lõbus, rahvalik ja aitab nõnda kirjandust populariseerida, teised aga panevad mingit obskuurset sürri, mis siingi lugejale peale ei lähe, mis siis veel tõlkevõimalustest kõnelda."

Nii siis ei mõista Berk, kuidas mõned tahavad mind võtta täiskasvanute luuletajana. Aga on vastuse kohe seejärel justkui iseenesest ju andnud: olen lihtne, lõbus, rahvalik ja aitan kirjandust populariseerida. Nii ongi! Seepärast olengi täiskasvanute luuletaja. Mõistad ikka küll, Berk, kui natuke mõtelda üritad!

Kuid ega mõistus olegi see osa, millele ma Berk Vaheri puhul panustaksin. Pseudotarkust täis tuubitud ninaupitaja ja tähtsapanija. Nagu olen aru saanud, on tema ampluaa rohkem paberite täitmises, mida ta Tartu Kirjanduse Maja ametnikuna igapäevaselt teebki. Ja teeb suurepäraselt. Tehku edasi. Meid, kirjanikke, jätku oma ignorantse lobaga rahule.

Kiwa on tore mees, aga tema "ilukirjanduslikku" loomingut olen jah nõus praeguse seisuga nõus asetama ainult jutumärkidesse. Mulle tundub, et ka ta ise ei sea endale ses vallas nii suuri sihte kui tema isehakanud jutlustaja Berk. Ja Kompuse luule on lihtsalt anekdoot. "Obskuurne sürr" on mõlema isiku puhul täpne sõnastus. Sellise luulega pole tõepoolest kellelgi midagi pihta hakata.

Maitse asi, loomulikult. See on minu maitse. Aga ehk kellegi veel.

PS. "Wabastatud wärssides" on üks luulelõik ka Berk Vaherist.

HILISEM LISANDUS

peatselt raamatupoodides: intervjuu Ralf Parvega!

2010-12-02T15:48:00.004+02:00

.

Neli vestlust, 10 tundi lindil, 2 aastat ettevalmistustöid, kokku mitukümmend külaskäiku intervjueeritava juurde, kümned telefonikõned. See oli materjal, millest vormus raamat. Raamat "Minu aeg" sisaldab:

- küsija põhjalikku eessõna
- 200 lk intervjuud
- 36 lk fotosid, millest osa avalikkusele tundmatu või vähetuntud
- valikut Parve sõjaeelseid luuletusi, mis ilmusid 1938-1939 ajakirjades ja mida seni pole uuesti avaldatud (heititalviklik Parve)
- Aksel Tamme kirjandusloolist portreed järelsõnana
- 7 lk nimeregistrit

Ehk jõuludeks poes! (Seni loe Parvest siinses blogis.)

5 aegadetagust seebikarbi klõpsu: Ott Arder

2010-11-30T20:26:00.010+02:00

Kunagi oli mul seebikas. Kunagi oli igaühel seebikas. Siis see seebikas läks rikki. Ja üldse, algas talutavate fotokate ajastu. Seebikast tuli filmilint viia fotostuudiosse, kust võis väljuda ümbrikutäie fotodega. Pooled kaadritest olid muidugi ebaõnnestunud. Aga midagi sai ka albumisse või sahtlisse pista. Nüüd leidsin sahtlipõhjast peotäie fotosid, kuhu peale jäänud legendaarne poeet Ott Arder. Ja veel rida teisi kirjanikke. Aastaist 2001-2004. Nii hea, et olen neile taha kirjutanud, kes, mis ja kus.

Eesti ja soome kirjanike väljasõit Käsmu seenele 2001. aasta oktoobri esimestel päevadel. Viibisin kohal Eesti Päevalehe esindajana, kirjutasin reportaaži. Fotol on peale Ott Arderi veel abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel. Otiga ajab juttu üks mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

Samal üritusel, Käsmu loomemaja trepi peal. Esiplaanil Elo Viiding, tema kõrval Ott Arder. Taamal Ave Alavainu. Ja paremas servas jälle see mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

2002. aasta aprilli lõpp. Tulime kambaga Luuletrammilt, järsku ilmus meie teele Ott Arder. Tema kõrval vasakul Jürgen Rooste, paremal Vahur Afanasjev. Keskel taga paistavad Kiwa ja Aapo Ilves. Luuletrammi üritusest kirjutati ka ajalehes.

See foto on tehtud ajal, mil Lastekirjanduse Teabekeskus asus veel Liivalaia tänava ääres. Oli 2002. aasta detsember, jõulupidu. Kohal olid ka Henno Käo ja Ott Arder.

Ott käis vahel Eesti Päevalehes. Tatsas mööda pikka koridori kontori kõige tagumisse otsa, kus asus kultuuritoimetus, jagas tee peal tervitusi siia ja sinna. Lõpuks jõudis meieni, silus habet, heietas mingit jutukest. Kui artiklit-luuletust tahtis avaldada, siis palus vaba arvuti, istus selle taha, hakkas toksima. See foto on tehtud minu töölaua kõrvalt. 2004. aasta kevad. Perspektiivis avaneb sporditoimetus.

Kui juba jutt Ott Arderile läks, siis lugege läbi ka tema autobiograafia. Mul on hea meel, et selle artikli tõi ta just minu kätte. Eks vist sellepärast, et olin teda mitmel korral ärgitanud kirja panema neid jutte, mida ta endale habemesse muheleda armastas. Sest tavaliselt need ta habemesse jäidki. Aga kuuldusid olevat põnevad...

tuld ignorantse kultuuriministri pihta! anna allkiri

2010-11-23T00:16:00.008+02:00

ERSO loost ma ei tea isiklikult palju. Aga kirjaniku mätta otsast ma võin öelda, et oma ametiajal pole Laine Jänes küll absoluutselt mitte sittagi asjalikku teinud. Ainult näiline tõmblemine ja sõnademulin. Rumal, asjatundmatu, saamatu, hädine, võhiklik, ignorantne minister. Ammu kõrini. Ei taha sellist! Võtku igaüks, kellele läheb korda kultuuri hea käekäik, oma ID-kaart ja mingu andku teada: lase jalga, Laine Jänes!

Täiendus 24.11.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.

Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!

remark etlemise kohta

2010-11-22T00:08:00.002+02:00

Vahel olen näinud, kuidas kolleegid-kirjanikud lähevad lavale läpakaga ja hakkavad selle ekraanilt luuletust maha lugema. Ja alati tundub mulle, et see on nõrk. Seisab seal prožede valguses, läpakas ühe käe peal, teise käe sõrm udib teksti ette, silmadega publikut haarata ei ole aega... Õhutan kõiki esitajaid nii mitte tegema. Olen veendumusel, et laval läpakast maha lugemine on out. Leia printer, lase need paar teksti paberile ja kohe on uhkem vaatepilt. Eriti uhke oleks muidugi peast panna.

Sama kehtib igasuguste nuti-telefonide kohta. Väga ebapoeetiline on luulet esitada, samal ajal pulgaga mingit tehnikavidinat susides.

jumala mitteolemasolu nüüdsest tõestatud

2010-11-21T11:47:00.003+02:00

Kes meist poleks kunagi kokku juhtunud "jumala lastega", kelle peamisi argumente jumala olemasolu tõestuseks on: "Aga vaata loodust - kuidas kõik on nii täiuslik! Päike tiirleb ümber Maa, nii et rukis saab võrsuda, ja lõukoer toob ilmale teise lõukoera, mitte piisoni! See kõik on nii täiuslik, kuna jumal on selle välja mõelnud."

See täiuslikkus on illusoorne. Loodus ei ole täiuslik. Peainseneri olemasolu puhul oleks elementaarne, et söögi omandamisega ja ülejääkidest vabanemisega seonduv on igas orgaanilises organismis juba tehaseolekuna perfektselt paika sätitud. Aga ei ole. Imikud ei oska ilma enda seest gaase välja lasta, nutavad ja piinlevad nende käes. Abiks on ainult inimese leiutatud Espumisan.

Suutmatus iseseisvalt gaasidest lahti saada on eluslooduse süsteemis väga oluline lünk. Kui oleks olemas kõikeloonud jumal, kes toodab täiuslikkust, siis seda lünka ei eksisteeriks. Aga kuna lünk eksisteerib, siis on järeldus üks: jumalat ei eksisteeri.

Palun see tõestus välja trükkida ja kleepida kõigisse piiblitesse tagakaane siseküljele.

rahandusuudiseid: euro ... ei tõsta

2010-11-19T17:06:00.004+02:00

Nagu üldteada, hakkab Eestis alates 1. jaanuarist 2011 kehtima krooni asemel euro. Ausamad firmajuhid on juba liitunud ka vastavasisuliste kampaaniatega:

Venemaa läks juba mullu üle uuele rahale:

Ameeriklastel aga kehtib uus pangatäht:

luuletus

2010-11-16T22:42:00.004+02:00

.

MAHAJÄÄJA

Rong näe kadus käänu taha,
viimne vagun vilkus.
Temast jaama jäin ma maha.
..........Sappi kraesse tilkus.

Jaamahoone inimtühi.
Oodata või astu?
Nukrus, nukrus, ära nühi
..........ennast minu vastu.

Sõbrad juba peavad pidu,
kandes haljaid pärgi.
Kuigi tubli, ma ei lidu
..........rongile ju järgi.

Paistab nii, et siia teen ma
kuuse alla maja.
Ma ei hakka ennast veenma,
..........et on rohkem vaja.

Talvel lund on sinna maani,
suvel ajan karva.
Ma ei vaata sõiduplaani –
..........või siis haruharva.

Keegi saja aasta pärast
ületab perrooni.
Ja ehk leiab sellest plärast
..........õnneliku tooni.

kust tulevad lapsed? pärle vene kirjandusest

2010-11-13T14:11:00.015+02:00

Kui kotiga, siis koolist, kui ilma, siis lasteaiast? Ei. Täpse ja ausa vastuse annab üks kuulus venekeelne lasteraamat 1980-ndatest.

Vaata siit kogu raamatut. Head lugemist!

Jäin meenutama, mis on eesti keeles sel teemal ilmunud. Mina oma vanuse tõttu mäletan eelkõige järgnevaid kolme. Aga muidugi on neid uuemal ajal veel igasuguseid ilmunud.

Mall Johanson, "Kuidas ma maailma tulin?", 1986
See raamat väga n-ö julgeks ei lähegi. Ääri-veeri, üsna igavalt seletamine Piret Selbergi pudruste piltide saatel:

Klaus Verch, "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma", eesti k 1991
Sellest raamatust on eriti meeles väga eluvõõraste situatsioonide pildid. No näiteks õe ja venna toas avaneb selline pilt (lugege teksti ka):

Harri Jänes, "Poiss ja tüdruk", 1983
Väga asjalik ja huvitav raamat. Räägib üldse teismeliste füsioloogilisest ja vaimsest arengust. Suur pluss on Elle Tikerpäe muhe-muigavad illustratsioonid:

huvitav kirjanduslugu. 4 kildu

2010-11-06T21:37:00.007+02:00

Kärdla gümnaasiumis

Käisin 3.-4. novembrini kirjanike raamatukogutuuril Hiiu- ja Läänemaal. Esinesime Käina gümnaasiumis, Kõrgessaare raamatukogus, Kärdla linnaraamatukogus, Risti raamatukogus ja Haapsalus Lääne Maakonna Keskraamatukogus. Minu grupis olid veel Jaanus Vaiksoo, Kaupo Meiel ja Olev Remsu. Oli igati intensiivne reis. Aga praegu mitte sellest, vaid - panen kirja neli kirjandusloolist killukest, mida reisil Jaanus ja Olev rääkisid. Olgu lisatud, et see on ainult murdosake kõigist neist lugudest ja lookestest, mida me reisil rääkisime.

- - -

Intervjuu Max Laossoniga

Selle loo rääkis Olev Remsu. Dokfilmirežissöör Andres Sööt tegi kuskil 1988-1989 ajalooteemalist dokfilmi ja soovis selles esitada mõned küsimused ka Max Laossonile, kui ühele 1940. aasta sündmuste tunnistajale. Telefonis Laosson intervjuust keeldus. Selle peale korraldas võttegrupp provokatsiooni, minnes kaameraga otse Laossoni ukse taha. Laosson elas Kaupmehe tänavas, võttegrupp võttis trepikojas koha sisse. Heli Speek üritas ukse avanud Laossoniga vestlust alustada, aga niipea kui mees kaamerat nägi, kostis ta midagi, mis kõlas nagu "Käige persse!", ja virutas ukse kinni. Nii ei saadudki Laossonilt intervjuud. Remsu arvas, et vast on see lintisaanud filmijupp tänini Söödi valduses.

Mati Hindi matemaatikaülesanne

Selle ja järgmised kaks lugu rääkis Jaanus Vaiksoo. Siinse loo tunnistajaks oli ta ise. Kuskil 1980. aastate lõpus, kui Eesti NSV rannaalad olid veel Nõukogude Liidu piiritsoon, tuli keeleteadlane Mati Hint, kõnekas toon hääles, ühes seltskonnas lagedale ideega, et õpikukirjastusele võiks pakkuda algklasside matemaatikaõpikusse panemiseks head harjutust: "Merel on 10 sõjalaeva ja 2 parti. Mitu objekti on merel?"

Pärt Lias ja kääksuv kiik

Pärt Liasele hakkas närvidele käima koduakna taga kääksuv kiik. Kogu aeg lapsed seal kiiguvad ja kääksutavad, rahu ei saa! Lias otsustas kiige ära õlitada. Võttis toiduõlipudeli ja ronis kiige otsa. Hakkas seal õlitama, kaotas aga ühel hetkel tasakaalu ja kukkus alla - ja roided katki.

Endel Sõgel ja moraali allakäik

Kuskil 198o. aastatel oli Pirita rannarestoranis rahvusvahelise keeleteadlaste konverentsi lõpubankett. Mai Loog, tuntud slängiuurija, kes töötas Eesti Keele Instituudis (EKI), võttis uksel väliskülalisi vastu, seljas pilkuköitvalt lühike seelik. Lõpuks saabus peole ka EKI kunagine füürer Endel Sõgel. Vana parteilase jaoks oli Loogi julge kostüüm liiast. "Et sa oled siit kohe kadunud!" käratas ta. Seda, kas Loog läkski, Vaiksoo kindlalt ei teadnud öelda, aga arvas, et ju siis ikka läks.

Risti raamatukogus

Kõrgessaare raamatukogus

(F: Olev Remsu kaamera)

raamatutest (13 ühe hoobiga)

2010-11-02T01:02:00.015+02:00

Tegin eile, 1. novembril Tallinna Rahvaülikoolis Tallinna raamatukoguhoidjatele väikese ettekande blogikirjandusest. Selle tarvis materjali läbi töötades pani mind kõige rohkem imestama teatud raamatublogide jõudlus. Loterii, Bukahoolik, Danzumees, lugemine.blogspot.com jt - kuidas nad jaksavad nii suurt infomassi läbi hekseldada?

Okei, see selleks. Tahtsin hoopis rääkida sellest, mida mina viimase poole aasta jooksul olen lugenud. Pikalt ei tee. Mainin ainult autoreid ja pealkirju.

Vladimir Beekman, "Alles see oli..." (2008)

Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941" (2008)

Maie Kalda, "Debora ja vennad" (2010)

Heinz Valk, "Pääsemine helgest tulevikust" (2010)

Andres Maimik jt, "Vana viha" (2006)

Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale" (2010)

David Quammen, "Dodo laul" (2005)

Mart Juur, "101 eesti popmuusika albumit" (2010)

Villem Gross, "Ühe poisi suvi" (1984)

Harald Rajamets, "Aeg astuda" (1997)

See ei ole loomulikult kõik. Osa raamatuid ei tule meelde. Osa lugesin jupiti. Osa lugesin kirjandusloolise töö tarvis fragmentaarselt. Jne. Aga nimetatud on konkreetsed elamused.

Kõige võimsam neist oli Heinz Valgu teos. Selle lugemist lõpetades ei suutnud ma tükk aega mõtteid mujale käänata. Seda raamatut peaks lugema iga eestlane. See on niivõrd mõtlemapanev. Eriti mis puudutab 1988.-1991. aastate sündmusi. Kes oli kes TEGELIKULT. Kuidas ERSP-lased ja intrid leidsid Eesti iseseisvuse asjus ühise keele. Mida arvas 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise hääletusele panekust ei keegi teine kui nüüdne eeskujulik isamaalane Mart Laar isiklikult. Jne. See raamat on raske nagu pomm. Aitäh, austatud Heinz Valk, et selle kõik kirja panite. Ma tunnen, et ma olen pärast selle raamatu läbilugemist senisest palju targem.

Aga nüüd - võtsin korraga lugemiseks ette

Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus"
(2005)

ja Agatha Christie, "Hercule Poirot. Kogutud lühijutud" (2006).

Ega suuda kumbagi lugeda. Mäe tekst on niivõrd halvasti kirjutatud, et iga lehekülje läbinärimise järel tuleb puhata. Jubedad laused. Ja ise veel olnud ajakirjanik. Rääkimata sellest, et pärast sõda üks Konrad Adenaueri nõunikke. Ei suuda lugeda. Ja need Poirot'-lood on kah igavasti kirjutatud. Nendesamade põhjal on kuulus sari tehtud, see sari on hoopis vingem. Panen vist mõlemad, jah, käest üldse ära, ja hakkan lugema

Andrus Kivirähki "Pagari piparkoogi" vastset kordustrükki. (Kui kaua me seda ootasime!)

Soh, nüüd mõneks ajaks on ka raamatutest räägitud.

meedianädal

2010-10-25T23:50:00.008+03:00

Viimased 7 päeva on olnud lisaks lapse-nädalale ka meedianädal. Teisipäeva hommikul väisasin Terevisiooni, neljapäeva õhtul Ringvaadet, neljapäevases Eesti Päevalehes arvustasin eesti telepõldu, laupäevases Postimehes ilmus mu luuletus ja kriitiku arvustus mu "Wabastatud wärssidest". Kirjanik peab figureerima. Ja nüüd hakkas ka Katja figureerima. 4. novembril astub ta ette ETV saates "Saame kokku Tomi juures". Saate teemaks on rahvused Eestis ja Katja räägib venelastest. Sellele järgneb 8. novembril juutide osa. Kokku on Eestis üle 100 eri rahvuse, uskuge või mitte, ja keeli, mida Eesti elanikud kokku räägivad, on ka üle 100. Nii et tõeline paabel ja multikulti-vabariik.

F: Wr